Читать книгу Kustunud mälestuste saar - Yoko Ogawa - Страница 4

Praegu elatun ma romaanide kirjutamisest. Olen neid nüüdseks avaldanud kolm tükki. Esimene räägib klaverihäälestajast, kes otsib kõrvu kumisema jäänud kõla põhjal erinevatest muusikapoodidest ja kontserdisaalidest taga pianisti, keda ta armastab. Teine räägib parema jala murdnud baleriinist, kes elab oma botaanikust kallimaga kasvuhoones. Ja kolmas räägib õest, kes põetab nooremat venda, kelle kromosoome raske haigus üksteise järel hävitab.

Kõik lood kõnelevad kaotusest. Sedasorti jutustused meeldivad tavaliselt kõigile. Meie saarel aga on kirjutamine üks üsna harilik tagasihoidlik tööots. Ei saa öelda, et siin oleks üleliia palju raamatuid. Roosiaia kõrval asuv raamatukogu on vilets ühekorruseline puuhoone, mida külastades ei jää kunagi silma üle paari-kolme kummargil inimkogu. Koltunud raamatud, mida keegi pole iialgi avanud, uinuvad riiuli tagumises servas ja on kohemaid valmis põrmuks pudenema, kui keegi peaks sõrmeotsagagi nende tiitellehti puudutama.

Neid raamatuid ei paranda keegi ja millalgi visatakse nad lihtsalt minema. Raamatukollektsioon jääb vähehaaval väiksemaks, aga saarel pole kedagi, kes selle üle kurdaks.

Raamatupoodidega on sama lugu. Poetänaval pole teist nii haudvaikset kohta kui raamatupood. Tujutult seisab tõrksa moega poodnik lettidele jäänud raamatute vahel, mille kattepaberid on aja jooksul ära pleekinud.

Romaanid lähevad korda ainult mõnele üksikule inimesele.

Pärastlõunal kella kahest ligikaudu keskööni välja istun käsikirja ees, aga sellest hoolimata suudan päeva jooksul valmis kirjutada kõigest viis lehekülge. Mulle meeldib kirjapaberi ruutudesse aeglaselt märke joonistada. Kiirustamiseks pole mingit põhjust. Võtan endale parajalt aega, et leida iga ruudu jaoks kõige sobivam märk.

Töökohaks valisin isa vana kabineti. Selle ajaga võrreldes, kui tema seda kasutas, on tuba laitmatult korras, kuna mul pole kirjutamiseks vaja ei tsiteeritavaid teoseid ega vaatlusandmetega täidetud märkmikke. Lauaserval on ainult virn käsikirjapaberit, pliiats, väike nuga selle teritamiseks ja kustukumm. Aga seda tühemikku, mille jättis endast maha salapolitsei, pole ma siiani suutnud ära täita.

Kui õhtu kätte jõuab, teen tunnise jalutuskäigu. Kõnnin piki kaldaäärset teed praamisadamani ja tagasiteel möödun künkanõlva pidi kulgeval jalgteel ka linnuvaatlusjaamast.

Praam on pikka aega köiega kai küljes seisnud ja täiesti rooste läinud. Enam ei astu keegi selle pardale, et kusagile sõita, sest ka praam on üks saarlaste mälust täielikult kustunud asju.

Praamil oli kunagi kirjas selle nimi, aga tõusuvesi on värvi vähehaaval maha nühkinud ja nime loetamatuks muutnud.

Aknad on kaetud paksu tolmukorraga, laevapõhi, ankur ja sõukruvi merekarpide ja vetikatega. Nagu ootaks mingi koletu mereelukas vaikselt enda lõplikku muutumist kivistiseks.

Vanatädi mees oli kunagi praamimehaanik. Kui praam kustus, hakkas ta esialgu sadama laovalvuriks, aga nüüd on ta tööst ammu loobunud ja elab üksinda laevas. Jalutuskäigu ajal on mul kombeks vanaonu juurest läbi astuda ning temaga maast ja ilmast rääkida.

„Kuidas läheb? Kas romaan edeneb?“ küsib ta ja lükkab tooli minu poole. Praamis on väga palju erinevaid istekohti ning ilmast ja meelolust sõltuvalt võisime istuda laevateki pinkidel või laiutada hoopis esimese klassi kajuti diivanil.

„Ma ei teagi, vähehaaval liigub ikka edasi,“ vastan mina.

„Peaasi, et sa oma tervisele pingutamisega liiga ei tee.“

Vanaonu ei unusta kunagi seda öelda.

„Vähe on inimesi, kes suudavad päev läbi laua taga istuda ja oma peas keerulisi asju ette kujutada – ei, see töö pole igaühe jaoks. Küll su isa ja ema alles rõõmustaksid, kui nad sind praegu näeksid,“ noogutab onu endamisi.

„Romaanis pole üldse midagi nii erilist. Minu jaoks on palju müstilisem see, kuidas keegi suudab praami mootori lahti võtta, katkise osa välja vahetada ja seejärel kõik jälle samamoodi kokku panna.“

„Ole nüüd! Praam kustus ju ära. Neist oskustest pole enam miskit kasu.“

Jääme natukeseks vait.

„Ah jaa, ma sain täna mõned esmaklassilised virsikud. Lõikame need lahti.“

Vanaonu astub väikesesse kööki boileriruumi kõrval. Ta asetab virsikupooled kenasti jääga kaetud taldrikule ritta, kaunistab need piparmündilehtedega ja keedab korraliku kannutäie kanget teed. Vanaonu käsitseb nii masinad, toiduaineid kui ka taimi ühtmoodi vilunud asjatundlikkusega.

Kinkisin talle iga oma valminud romaani pühendusega eksemplari.

„Ah soo, või see siis ongi preili romaan,“ ütles ta, hääldades sõna „romaan“ erilise hoolega. Seejärel langetas ta pea ja asetas mõlemad peopesad raamatu alla, justkui võtaks ta vastu mingit püha reliikviat.

„Olen südamest tänulik. Tõepoolest, südamest tänulik,“ korrutas ta ja iga korraga muutus tema hääl järjest pisarasegusemaks, mis tekitas minus parajalt piinlikkust.

Aga vanaonu ei lugenud lõpuks nendest romaanidest ühtegi lehekülge.

„Tahaks teada, mis mulje jäi,“ küsisin talt arvamust.

„Ära tee nalja! Romaan on ju sedasorti asi, et kui sa selle lõpuni läbi loed, ongi kriips peal, eks ole? Mina ei saa küll endale sellist raiskamist lubada. Parem hoian raamatu enda käeulatuses valmis, siis jääb ta alati alles.“

Nende sõnadega asetas onu köite merejumala altarile kaptenikajutis ja pani oma kortsus käed palveks kokku.

Sõime lauale asetatud suupisteid ning rääkisime maast ja ilmast. Enamasti meeldis meile meenutada möödunut – rääkida isast, emast, vanatädist, linnuvaatlusjaamast, skulptuuridest ja iidsest ajast, kui praamiga sai veel kaugematele kallastele sõita. Aga iga päevaga jäi asju, mida me suutsime meelde tuletada, järjest vähemaks. Sest kui midagi kaob, kustuvad ühes sellega ka mälestused. Jagame viimased virsikuviilud omavahel ära, laseme maiustusel keele peal väga-väga aeglaselt sulada ja pajatame ikka ja jälle neidsamu lugusid.

Kui õhtupäike hakkab mere taha vajuma, tulen ma praami pealt maha. Kuigi laevatrepp pole eriti järsk, ulatab onu mulle alati maharonimiseks käe. Ta kohtleb mind nii, nagu oleksin ikka veel väike tüdruk.

„Ole siis tagasiteel ettevaatlik!“

„Kindlasti olen. Homme näeme!“

Vanaonu ei liigu kunagi enne paigast, kui ma olen tema vaateväljast täielikult kadunud.

Pärast sadamat astun sisse linnuvaatlusjaama künka tipus. Seal ma enamasti pikalt aega ei veeda. Vaatan merd, tõmban kopsud paar korda sügavalt õhku täis ja ronin seejärel alla tagasi.

Seda paika töötles mälupolitsei täpselt samamoodi nagu isa kabinetti ja nüüd on see lihtsalt üks rüüstatud hoone. Siin pole järel midagi, mis meenutaks, et kunagi oli tegu linnuvaatlusjaamaga. Ja teadlased läksid samuti igasse ilmakaarde laiali.

Ma seisan täpselt sama akna ääres, kus me isaga kunagi binokliga tiivulisi uurisime, ja aeg-ajalt lendavad sealt endiselt mööda väikelinnud, kuid nüüd meenutavad nad mulle ainult seda, kuidas linnud enam minu jaoks midagi ei tähenda.

Kui ma künkast alla ja läbi linna astun, hakkab juba üsna pimedaks minema. Õhtune saar on veelgi vaiksem. Töölt naasvad inimesed kõnnivad väsinult, pilgud maas, ja lapsed põgenevad ummisjalu turvaliste koduseinte vahele. Üks kauplusauto, päeva jooksul kogu oma kraamist lahti saanud, logiseb minust mööda ja lahkub ühes müraga, mida tekitab masina streikiv mootor.

Ümbrus on pilgeni täis pinevat vaikust, justkui valmistuksid kõik oma südames selleks, et juba homme võib meid tabada millegi uue kadumine.

Ja niiviisi jõuab saarel kätte öö.