Читать книгу Kustunud mälestuste saar - Yoko Ogawa - Страница 5

Kolmapäeva pärastlõunal, kui olin teel kirjastusse käsikirja ära viima, nägin taas mälujahti. Selle kuu jooksul oli see juba kolmas kord.

Nende toimimisviis oli iga päevaga järjest pealtükkivam ja agressiivsem. Mälujahid algasid viisteist aastat tagasi, kui salapolitsei mu ema minema viis. Tol ajal sai vähehaaval selgeks, et on päris palju selliseid inimesi, kelle mälu ei taha kuidagi kaduda, ja salapolitsei võttis oma ülesandeks sedasorti rahva kokku ajada. Keegi ei tea siiani, kuhu nad lõpuks viidi.

Kui ma bussi pealt maha tulin ja jäin ootama rohelist tuld, et üle tee minna, sõitis üksteise järel ristmikule kolm ühesugust khakivärvi veoautot. Teised sõidukid võtsid kähku hoo maha ja tõmbusid teeserva, et kolonnile teed anda. Veoautod jäid seisma kontorihoone ees, kus tegutsesid hambaravikabinet, elukindlustusettevõte, tantsustuudio ja mõned muud firmad, ning kümmekond salapolitseinikku astus kiirel sammul peauksest sisse.

Ümbruses seisatanud inimesed hoidsid hinge kinni. Mõni lipsas kiiresti kõrvaltänavale peitu. Kõik soovisid ainult, et kogu see vaatepilt, mille tunnistajateks nad on, võimalikult kiiresti läbi saaks – lõpeks kõik ometi enne, kui minuga midagi halba juhtub. Aga õhk veoautode ümber seisis täielikult paigal, justkui oleks kogu olemine otse ajakeerise südamikku kistud.

Mina seisin hiirvaikselt laternaposti varjus ja surusin käsikirjaga ümbrikku tihedalt vastu rinda. Valgusfoori tuli vahetus mitu korda rohelisest kollaseks, siis punaseks ja jälle roheliseks. Aga ülekäigurada ei ületanud keegi. Inimesed silmitsesid mind trammiaknast uurival pilgul. Ümbrik oli täiesti kortsu läinud.

Mõne aja möödudes kostis sammude müdinat. Need olid hämmastavalt korrapäraselt liikuvate salapolitseinike saapakontsade järsud helid, mis segunesid mitme inimese palju pehmemate arglike sammudega. Nad astusid üksteise järel hoone peauksest välja – kaks hilises keskeas härrasmeest, umbes kolmekümnene naine, kes oli juuksed kastanpruuniks värvinud, ja varases teismeeas kõhn tüdruk. Kuigi külm talvetuul polnud veel puhumagi hakanud, oli neil kõigil seljas mitu särki, õlgadel mantlid ja kaela ümber mässitud rätikud ja sallid. Käes hoidsid nad pungil reisikotte ja kohvreid. Jäi mulje, et nad olid püüdnud nendesse toppida kõik, mida vähegi vaja võis minna.

Lahtised nööbid, koti vahelt turritavad riided, sidumata kingapaelad – kõik andis märku sellest, et neil polnud aega pikalt mõelda ja pakkida oli tulnud väga kiiresti. Püssitorud vastu selga, asusid nad teele, aga nende näos polnud jälgegi ärevusest. Kui nad kaugusesse vaatasid, peegeldus nende pilgus vastu sügaval metsas peituva soojärve vaikus ja rahu. Seal, nende silmis, olid peidus kõik need saladuslikud mälestused, millest meie enam midagi ei teadnud.

Salapolitseinike kuuerevääridel särasid endiselt eraldusmärgid ja nad toimisid kaalutletud järjekindlusega. Neli kinnipeetut astusid otse minu eest läbi. Üks neist lõhnas õrnalt desinfitseerimisvahendi järele. Küllap oli ta hambaarstikabineti töötaja.

Üksteise järel tõugati vahistatud presentkatusega furgooni. Püssitorusid ei tõmmatud hetkekski eemale. Kõige viimaseks jäänud neiu viskas oma mõmmikupildiga reisikoti presentkatuse alla ja proovis end üles vinnata, aga kast oli tema jaoks ilmselgelt liiga kõrge ja tüdruk kukkus istukile.

Ma ahhetasin ehmatusest ja pillasin kogemata ümbriku maha. Käsikirjalehed lendasid kõnniteele laiali. Kõik tänavalolijad pöörasid oma pahased näod minu poole. Üle kõige kartsid nad endale salapolitsei tähelepanu tõmmata ja pahandustesse sattuda.

Noormees minu kõrval tõttas appi ja aitas mul laialipillatud lehed üles korjata. Kuigi mõni leht oli porilombis märjaks saanud ja mõnele surutud must jalajälg, õnnestus ikkagi kõik kokku koguda.

„Kas nüüd on korras?“ sosistas noormees mu kõrva ääres. Noogutasin ja vaatasin talle tänulikult silma. Aga meie tekitatud väikesel rüselusel ei paistnud olevat meeste tegevusele mingit suuremat mõju. Ükski neist ei pööranud isegi pilku meie poole.

Üks ees kasti roninud salapolitseinikest sirutas käe välja ja tõmbas tüdruku üles. Seeliku vahelt välkuvad põlved olid ümarad ja sitked – neis oli säilinud midagi lapselikku. Presentkate lasti alla ja auto liikus paigast.

Peale nende lahkumist ei tahtnud aeg kohe oma tavapärasse voolusängi naasta. Mootorimüra hääbus, veoauto kadus silmist, tramm hakkas liikuma – ja alles nüüd jõudis mulle täielikult kohale, et salapolitseinikud on mu silme eest tõepoolest kadunud ja ma olen seekord terve nahaga pääsenud. Inimesed kõndisid edasi, kes kuhu. Noormees läks üle tee.

Ma vaatasin kontorihoone suletud ust ja mõtlesin, millise tunde võis tüdruku peopessa jätta salapolitsei käsi.

„Ma nägin teel siia päris hirmsat vaatepilti,“ ütlesin kirjastuse fuajees toimetaja R-ile.

„Kas see oli mälujaht?“ küsis ta ja läitis sigareti.

„Jah, paistab, et viimasel ajal on asi üsna hulluks läinud.“

„Tõepoolest. Täiesti talumatu olukord,“ lausus ta ja puhus aeglaselt suitsu välja.

„Tänane mälujaht oli tavapärasest hoopis erinev. Kes seda enne on näinud, et nad keset päeva linnasüdames asuvast hoonest koguni neli inimest korraga ära viivad. Seni on minu kogemuse põhjal tegutsetud pigem öösiti elamurajoonides ja viidud inimesi ära ainult ühekaupa.“

„Ma arvan, et need inimesed varjasid end peidikus.“

„Peidikus?“

Kordasin harjumuspäratut sõna vaid korra ja surusin seejärel kähku suu kinni. Kuuldavasti oli parem teiste inimeste ees sellistest asjadest mitte rääkida. Kunagi ei või teada, kas nende hulka pole imbunud mõni maskeerunud salapolitseinik. Mälujahtide kohta olid saarel lendu läinud igasugu kuulujutud. Fuajee oli õnneks peaaegu inimtühi. Peale kolme ülikonnas mehe, kes teispool suurt kummipuupotti tõsiselt vestlesid, paksud dokumendipakid ees, oli seal ainult igavlev valvelauaneiu.

„Ma arvan, et hoones muudeti üks tuba salajaseks varjupaigaks. Ega sellistel muud üle jää, kui end ära peita. Nende toetamiseks ja varjamiseks on tekkinud üsna tugev põrandalune organisatsioon, mis kasutab kõiki sidemeid, et varustada neid kindla elukoha, vajalike asjade ja rahaga. Aga et salapolitsei sellise peidiku üles leidis, tähendab muidugi seda, et enam pole saarele jäänud ühtki turvalist kohta.“ Paistis, et R tahtis veel midagi lisada, aga sirutas käe hoopis kohvitassi poole, suunas pilgu klaasitagusele haljale siseaiale ja sulges suu.

Selles siseaias oli väike telliskividest äärisega purskkaev. Üks lihtne veejuga ilma igasugu viguriteta. Kui jutt korraks rauges, oli klaasi tagant kuulda vee vaikset vulinat. Justkui tõmbaks keegi kusagil väga õrnalt üle pillikeelte.

„Ma olen tükk aega nuputanud,“ ütlesin ma tema nägu piieldes, „kuidas salapolitsei suudab neid teistest inimestest eristada. Ma pean silmas neid, kelle mälestused hääbunud esemetest ei kao. Väliselt pole neil inimestel minu meelest küll midagi ühist. Sugu, vanus, amet, päritolu – kõik on seinast seina. Nii et nad võiksid tegelikult kõik ära petta, kui vaid püüaksid käituda nagu ülejäänud inimesed. Ei tohiks olla ju nii raske teeselda, et mingi asja kadumine on ka sinu teadvusele täpselt samasuguse jälje vajutanud.“

„Ei tea jah, kuidas sellega on…“ vajus mu vestluskaaslane hetkeks mõttesse.

„Küllap see ikka pole nii lihtne, nagu te arvate. Selle pisikese murdosa, mida inimene endale teadvustab, mähib endasse kümneid kordi suurem teadvustamatus. Sellepärast polegi oma käitumist nii lihtne korrigeerida. Nad ei suuda vist ettegi kujutada, millise seisundi asjade hääbumine teistes tekitab. Kui nad kas või aimaksid, kuidas käituda, poleks neil ju mingit põhjust end peidikus varjata.“

„Teil on arvatavasti õigus.“

„See on muidugi ainult kuulujutt, aga räägitakse, et nüüd on nad õppinud geneetilist koodi lugedes välja selekteerima need inimesed, kelle teadvus on teiste omast erinev. Selliseid tõlgendusspetsialiste koolitatakse kuuldavasti suure saladuskatte all ülikooli laboratooriumis.“

„Ah soo… et geneetilist koodi saab siis lugeda?“ küsisin imestunult.

„Just nii. Väliselt neil ühised tunnused puuduvad, aga kui kaevata pinna alla ja analüüsida andmeid, siis leitakse küllap üles sellele konkreetsele inimrühmale iseloomulikud eripärad. Kui vaadata mälujahtide tõhusust viimasel ajal, jääb mulje, et selle uurimistööga ollakse üsna kaugele jõudnud.“

„Aga kuidas nad neid geeniandmeid koguvad?“ uurisin mina.

„Te jõite just siit tassist kohvi, eks ole?“

R kustutas sigareti tuhatoosi ja tõstis tassi mu näo ette. Tema sõrm oli mu ninale nii lähedal, et ilmselt ta tundis mu ärevat hingeõhku. Ma surusin huuled kriipsuks kokku ja noogutasin mõistvalt.

„Võtta tassilt üks väike süljeproov ja analüüsida selles peituvaid geene on salapolitsei käes käkitegu. Nad hiilivad märkamatult igal pool ringi. Päris kindlasti leidub neid ka kirjastuse kohvinurgas. Õige pea on kogu saare elanikkonna geenid kaardistatud ja andmetena salvestatud. Raske on muidugi öelda, kui kaugel nad sellega parajasti on. Kui ettevaatlikud me ka poleks, ikka pudeneb meie kehadelt sinna-tänna midagi, mis sisaldab meie geene. Näiteks juuksed, higi, küüned, rasu või pisarad – meist pudeneb ju ju kogu aeg midagi maha. Sellepärast polegi meil mingit pääsu.“

Ta asetas tassi aeglaselt tagasi alustassile ja pööras pilgu kohvile, millest pool oli veel alles.

Teispool kummipuud oli koosolek märkamatult lõpule jõudnud ja vestlejad kadunud nagu vits vette. Alles oli ainult kolm kohvitassi. Retseptsionist korjas need tuima näoga üksteise järel kandikule kokku.

„Aga ikkagi jääb selgusetuks…“ ütlesin ma, kui olin jõudnud tema lahkumise ära oodata, „…miks neid on ülepea vaja minema viia? Nad ei ole ju tegelikult ühtki üleastumist korda saatnud?“

„Juba see on omamoodi üleastumine, et saarel, mille juhtkond on kindlalt otsustanud, et asjad peavad teatud järjekorras kaduma, leidub korraga midagi, mis ei taha kuidagi hääbuda – see pole nende plaanidega kooskõlas. Sellepärast proovivad nad neid väevõimuga ära kaotada.“

„Ei tea, kas mu ema tapeti?“ Ma sain aru küll, et sellist asja pole mingit mõtet R-i käest küsida, aga need sõnad lipsasid tahtmatult üle mu huulte.

„Esialgu on kindel on vaid see, et teda vaadeldi ja uuriti päris põhjalikult,“ vastas ta hoolikalt sõnu valides.

Seejärel võttis mõneks ajaks maad vaikus. Kuulsin ainult purskkaevu vulinat. Meie vahel lebas vaikselt tihedalt kortsudega kaetud paks ümbrik. R tõmbas selle lähemale ja võttis käsikirja välja.

„See on hämmastav, et saarel, kus kõik kaob, on siiski võimalik sõnadega midagi sellist luua,“ lausus ta ja pühkis määritud käsikirjalehed ettevaatlikult porist puhtaks, justkui oleks tegu millegi väga hinnalisega.

Sel hetkel taipasin, et me mõtleme samale asjale. Kui me otse teineteisele silma vaatasime, nägime sealt vastu vaatamas muret, mis pesitses meie mõlema kõige pimedamas hingesopis. Purskkaevu veepiiskades murduv valgus peegeldus tema põskedel.

Kartsin, et kui ma selle mure kõva häälega välja ütlen, muutub see tegelikkuseks, mistõttu sosistasin üksnes vaikselt oma südame põhjas, nii et R seda ei märkaks:

„Mis siis saab, kui ka sõnad kaovad?“