Читать книгу Lunastus - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 2

Yrsa Sigurðardóttir
Lunastus

Originaali tiitel:

Yrsa Sigurðardóttir

Aflausn

Freyja & Huldar #3

Veröld

2016

Tõlgitud väljaandest:

Yrsa Sigurðardóttir

The Absolution

Hodder & Stoughton

2019

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Nurm

Kaane kujundanud Toomas Niklus

Copyright © Yrsa Sigurðardóttir 2016

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2019

ISBN 978-9985-3-4783-6

e-ISBN 9789985348093

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda Pakett AS

1. peatükk

Poolkeldrikorruse naiste tualettruumis ei olnud ühtki inimest. Valamud olid kuivad ja tühjade kabiinide uksed paokil. Kogu see koht oli säärases seisundis, nagu võiski pärast neid tänaõhtuseid järjekordi oodata. Prügikorvid ajasid kasutatud paberkäterättidest üle ääre. Viimane kui üks pind oli risustatud tühjade kokakoolatopsidega. Suure plaksumaisikarbi sisu oli põrandale puistatud ja järjekorras meelt heites ühelt jalalt teisele tammunud naised olid selle pudiks tampinud.

Stella oletas, et samasugune kaos valitseb ka meeste tualetis, ja tänas taevast selle eest, et nende koristamine pole tema töö. Soppa oli ebatavaliselt palju, sest kaks seanssi oli täielikult välja müüdud ja ka teised meelitasid ligi üsna palju vaatajaid. Enne filmide algust ja vaheaegadel oli fuajees kioski ümber nii suur tunglemine, et plaksumaisimasin ei jõudnud sellega sammu pidada, kuigi nad olid maisi kuhjade viisi ette valmis teinud, ja dieetkokakoola sai klientide suureks nördimuseks otsa. Stella oli sunnitud hambad huulde lööma, et mitte vastu nähvata, kui nad selles teda süüdistasid. Nagu oleks kaubavarude ostmine või nende üle arvestuse pidamine olnud tema töö!

Ta peatus uksel ja tajus äkitselt, et on siin all üksi ja tegelikult ka ainus inimene kogu hoones.

Vaikus oli täielik. Polnud vaatesaalidest kostvat summutatud kõminat ega temaga koos töötavate tüdrukute lobisemist. Ta oli nagu tavaliselt välja pakkunud, et paneb hoone ise lukku, et nad bussile jõuaksid, ja vaadanud fuajees seistes läbi klaasseina, kuidas nad kõik tuisku kadusid. Ta hakkas oma lahket pakkumist kahetsema niipea, kui nende varjud tihedasse valgesse loori sulandusid. Mitte et tema motiivid oleksid olnud täiesti isetud. Tegelikult ei suutnud ta panna vastu kiusatusele uhkustada sellega, et tal on noormees – autoga noormees. Tema ei pea busside peale aega raiskama.

Tema mõtted naasid miskipärast kohe pärast viimast vaheaega saabunud snäpile. Tal polnud aimugi, kes võis selle saata. Tema ei olnud seda kasutajat oma sõprade hulka lisanud. Muidugi oleks ta pidanud juba igiammu seadistusi muutma ja keelama võõrastel sõnumite saatmise – ja seda eriti veel nüüd, mil rakendust olid hakanud kasutama ka vanad inimesed. Facebooki hävitamisest neile ei piisanud ja nad olid ka Snapchati üle võtmas. Ta oleks võinud kihla vedada, et see on mingisugune vanamoor – vahest mõni ema sõbranna või sugulane, kelle ta on unustanud. Kasutajanimi Just13 ei öelnud talle midagi. Võibolla see polnud siiski keegi eakas inimene; võib-olla oli see mõni alles äsja kolmeteistkümneseks saanud lapsuke. Sellega oleks seletatav ka too veider sõnum.

See snäpp oli foto temast endast ühele kliendile plaksumaisi kätte andmas. Pilt polnud just meelitav: ta oli lõusta ette väänanud ja see vähene osa kehast, mis välja paistis, oli jäänud fotole tobeda nurga all. Ei olnud õiget hoiakut ega naeratust. Pildi allkiri ajas segadusse sama palju kui snäpp ise. Seal oli üksnes: „Kohtumiseni.” Mõistatuslik saatja oli ilmselt kinos viibinud, kuid polnud tulnud teda tervitama. Vahest oli see mõni häbelik noor poiss, kellel ei jätkunud julgust temaga kõnelda. Noh, poisil vedas, sest Stella oleks talle öelnud, kuhu ta peab minema. Tal polnud vähimatki huvi igasuguste väärakatega tuttavaks saada ja ainult väärakas võis ilma palumata saata säärase snäpi.

Uks õõtsus Stella taga kinni. Hüdrauliline sulgur oli katki, mistõttu uks liikus esialgu aeglaselt, kuid sai siis ootamatult hoo sisse ja sulgus valju pauguga. See mürtsatus kaikus keraamiliste plaatidega vooderdatud ruumis ringi ning kajas vaikusele tähelepanu tõmmates vastu tema peas. Ta oli ennast üleval pisut kõhedalt tundnud, aga siin alumisel korrusel oli asi tükk maad hullem. Fuajees näed sa vähemalt aknast välja või näed äärmisel juhul nii kaugele, kui lubab tihedasti sadav lumi. Ilmselt oligi ilm see, mis inimesi karjakaupa kinno kupatas. Stella oli kõiki linastatavaid filme näinud ja teadis seetõttu, et need ajavad öökima. Neid vaadates oli siiski võimalik unustada väljas valitsevad arktilised olud.

Praegu tundus sellegipoolest, et lumi on lõpmatu palju kordi eelistatavam kui inimtühi kinomaja. Stella ei suutnud ära oodata, millal ta jõuab Höddi auto turvalisusse. Tühja sellest, et see on vana logu ja selle küttesüsteem on katki. Auto on ikkagi parem kui buss. Meenutab natuke Höddit ennast. Ta polnud just muinasjutuprints, kuid temaga koos olla oli parem kui olla üksi. Ajab seniks asja ära, kuni Stella kedagi paremat leiab. Kedagi sobivamat, kelle auto on piisavalt vinge, et sõbrannad kadedusest roheliseks läheksid. Just nimelt sedasorti poissi ta endale tahtiski. Mitte mõnda Höddi-sugust, kes tuli piltidel, mida Stella sotsiaalmeediasse postitas, alati fookusest välja viia.

Stella valis lähima kabiini ja tõmbas kähku riivi ette. Kabiinide vastas paiknesid valamute rida ja üle kogu seina kulgev suur peegel. Ta ei tahtnud ennast praegu just iseäranis peeglis näha, sest oli väsinud ja jubeda välimusega ning vajas juukselõikust, heledamaid salke ja kulmukitkumist. Juuksejuured nägid seitli kõrval välja tumedad nagu ehistriip Höddi auto kapotil. Jälk värk. Enne siia allatulemist oli ta peatunud papist kummituse ees, millega reklaamiti esimeses saalis näidatavat õudusfilmi. Ta oli kavatsenud saata sõpradele snäpi iseendast kummituse kõrval seismas, kuid mõtles ümber, sest ei tahtnud, et nad näeksid, kui kole ta praegu on. Pealegi oli tolle võika asjanduse kõrval natuke jube seista, ehkki ta teadis, et see on kõigest lahmakas papitükk. Ta teeb selle pildi kunagi muul ajal, kui ta näeb äge välja ja tema ümber on ka teisi inimesi. Oleks parem, kui palk jõuaks kontole õigel ajal, sest ta oli pannud juuksurisalongis aja kinni kohe esimese kuupäeva tööpäeva alguseks. Sant lugu, et juuksehooldus on nii kuradima kallis.

Stella tõmbas püksikud alla ja pissis poti kohal kükitades. Jumal ise teab, milliseid pisikuid võisid kinos käinud inimesed prill-lauale jätta. Ta ei kavatsenud mitte mingil juhul saada üheks nendest lirvadest, kes endale mõne suguhaiguse külge haagivad. Säärase asjaga kaasnevast häbist ei saa iial üle.

Ta kuulis läbi uriini sorina, et tualettruumi uks läks lahti. Tema paljad reied kattusid kananahaga ja kurk tõmbus hirmust krampi. Põrgu päralt, kes see võib olla? Kas mõni tüdruk tuli tagasi? Kui tuli, siis kuidas ta sisse sai? Kas nad unustasid ukse enda järel lukku panna? Stella mõtted sööstsid uuesti tollele snäpile. See ei saanud ju kohe kuidagi olla Just13?

Vali kolksatus andis teada, et uks sulgus taas. Stella hoidis hinge kinni ja teritas kõrvu, et kuulda, kas see inimene tuli sisse. See võis olla kõigest varakult saabunud valvur, kes kõiki piirkondi üle kontrollib. Kuid seda õnne ei olnud talle antud. Kingade kriuksumine hoiatas teda, et ta ei olnud üksi.

Sorin oli kahanenud paariks sammudega ühes taktis langenud tilgaks. See oli ilmselt naisterahvas. Pidi olema naisterahvas. Mida teeks üks mees sellisel kellaajal tühja kinohoone naiste kempsus? Meeste oma ei olnud ju täis. Stella surus alla spontaanse tahtmise hüüda ja küsida, kes seal on. Ta küünitas tualettpaberit võtma, rebis nii vaikselt, kui sai, rulli otsast paar lehekest, kuivatas ennast ning tõusis siis pükse üles tõmmates püsti. Ta tundis ennast veidi paremini või vähemalt mitte niivõrd kaitsetuna. Aga see tunne haihtus peagi.

Kabiini ukse alla ilmus kaks kinga. Need olid saabaste moodi ja piisavalt laiad, et kuuluda mehele. Stella surus peod suule, et karjatust tagasi hoida. Miks ta siin seisab? Jalad ei liikunud. Nende omanik lihtsalt seisis paigal, otsekui oleks see maja välisuks ja tal oleks mõttes kella helistada. Ja see ei läinudki väga palju märgist mööda, sest järgmisena kostis valju kolkimist uksele. Stella silmitses abitult selle ilmetut pinda, nagu oleks uks võinud talle öelda, mis siin toimub.

Just nimelt siis hakkas tema telefon helisema, ta võttis selle väriseva käega taskust ja oleks äärepealt peost pillanud, kui nägi, et on saanud veel ühe Just13 snäpi. Ta oli ekraani puudutanud ja sõnumi avanud veel enne, kui jõudis end takistada seda tegemast. Kui pilt ekraanile ilmus, surus ta hambaid huulde lüües alla karjatuse – sellelt paistis suletud uks, mis oli samasugune nagu tema kabiinil. See pidi olema seesama uks ehk ainus asi, mis teda praegu sõnumisaatjast lahutas. Allkirja pildil ei olnud.

Uus vali kolkimine. Stella tõmbus uksest eemale ja põrkas taganedes nii kõvasti vastu klosetipotti, et jalad põlvedest nõtkusid. „Kes seal on?” Vastust ei tulnud. Ta puterdas need sõnad välja enne, kui suutis end pidada. Hääl oli nõrk ja hale, mis polnud sugugi tema moodi. Stella oli harjunud olema karja juht. Tugev. Sihikindel. Ta ei näidanud üles mingisugust halastust säherduste nannipunnide vastu, kelle hääl kõlas just nimelt niiviisi nagu temal endal praegu.

Sedapuhku oli kolkimine nii kõva, et uks vappus. Stella pilk langes hädisele riivile ja ta nägi otsekohe, et sellest poleks kuigi palju kaitset. Ta vaatas pead pöörates hullunult ringi, et leida midagi – ükskõik mida –, mis võiks ta päästa. Tualettpaberi rull ja selle hoidik. Kaanega plastprügikast. Seinapaigaldusega klosetipott, millega ta võiks mehele vastu pead anda, kui too sisse murrab. Ainult et ta ei jõua potti kuidagiviisi seina küljest lahti kangutada. Siis meenus talle telefon, mida ta oma higisesse pihku pigistas. Kas ta peaks helistama häirekeskusse? Või Höddile? Kui Höddi on nagunii juba siiapoole teel, siis on ta ju kindlasti lähemal kui politseinikud?

Ta säästeti otsustamise vaevast. Mees viskus kabiini ukse vastu, riiv purunes ning Stellale pähe paiskunud uks lõi ta oimetuna selili potile. Ta sundis ennast iiveldust alla surudes üles vaatama, et ründaja nägu näha. Esialgu arvas ta, et see jääb mingisuguse varju sisse, sest nägu oli niivõrd must. Alles hetke pärast taipas ta, et vaatab jope kapuutsi alt paistvat läikivat Darth Vaderi maski. Teda jälgisid läbi mandlikujuliste avauste kellegi silmad, ent ta ei suutnud nendest midagi välja lugeda. Sirutus välja kindas käsi, mis kahmas temalt telefoni. Kui mees hakkas seda näppima, palus Stella jumalat, et too oleks varas. Võtku tema telefon. Võtku kõik, mis on tal taskutes. Võtku kogu kuupalk. Käekott. Ükskõik mis. Kui ta ainult Stellat sõrmeotsagagi puudutamata ära läheb.

„Nonoh.” Mehe hääl oli veider ega erinenud suurt Darth Vaderi omast. See kähises nii, nagu oleks tema kurk vooderdatud liivapaberiga. Ilmselt käis maskiga kaasas ka mingisugune odav häälemoonutaja. Mees suunas telefoni Stellale, otsekui sooviks ta klõpsutada pilti sellest, kuidas too peldikupotil istub. Mööda Stella põski hakkasid alla nirisema pisarad. Mida ta teeb? Miks peaks üks varas soovima videot või fotot telefoni omanikust? „Nüüd aga tahan ma, et sa pingutaksid kõigest väest.”

„Mida?” Stella libistas end prill-laual tahapoole seni, kuni tema selg oli vastu seina surutud, ning see kõva ja jäine pind teisel pool õhukest kampsunit pani ta veelgi rohkem värisema.

„Ütle, et sa palud andeks.”

Ta isegi ei püüdnud vastu tõrkuda, vaid andis oma parima, et kurgust üles pressivast nuuksest hoolimata andeks paluda.

„Oi-oi. See küll ei olnud nii hea kui tarvis. Ei olnud põrmugi veenev. Sa oskad paremini.”

Ta püüdis. Ja püüdis veel. Kordas neid sõnu seni, kuni nad kostsid tema kõrvadele veidralt, otsekui polnukski need päris sõnad. Aga miski ei paistnud meest rahuldavat.

Ja ta pidi selle eest maksma.