Читать книгу Lunastus - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 3

„Meil on vaja suuremat ekraani.” Viimaks ometi pahvatas üks politseinik välja selle, mida kõik ülejäänud juhtimisruumis viibijad mõtlesid. Nad olid esituse algusest peale nihutanud oma toole lähemale sellele seinale, millel näidati naeruväärselt väikesel ekraanil kino turvakaamerate salvestisi.

Seinale kõige ligemale lauaservale toetuv Erla vaatas pahaselt üle õla. „Püüa keskenduda. Need on niivõrd sita kvaliteediga, et suuremast ekraanist poleks abi. Aga kui see sind nii väga häirib, siis võid ju panna oma soovi ettepanekute kasti.”

Mees jäi vait ja Huldar teadis, miks ta seda tegi – Erla ei seedinud tavaliselt kuigi hästi, et mõni juurdlusrühma liige vastu vaidles. Ta oli üsna mitmes mõttes hea ülemus, kuid inimsuhete aspekti ei võtnud ta just liigselt hinge. Huldar ei uskunud hetkekski, et soov saada juhtimisruumi korralik ekraan jõuab ettepanekute kasti – nad kõik olid kurbade kogemuste najal selgeks saanud, et see kast pole midagi muud kui kaebuste kalmistu.

„Vaadake! Kohe tulebki.” Erla oli uuesti näoga salvestise poole pöördunud. „Siinsamas. Jälgige seda papist välja lõigatud kummitust või mis põrgu asi see ka on.”

Kõikide pilk oli otsekui liimitud ekraani sellesse nurka, mille võttis enda alla too reklaampaigaldis. Tüdruk oli veidi aega enne seda reklaamist mööda kõndinud, telefoni näppides nägu väänanud ja paar selfit teinud ning seejärel edasi minnes kaadrist väljunud. Erla väitel oli see viimane kord, mil ta ilmus salvestustele püstijalu. Alumisel korrusel, kus asusid tualettruumid, ega sinna viivatel treppidel turvakaameraid ei olnud. Salvestisel ja tüdruku telefonist saadetud videoklippidel näidatud kellaaja põhjal otsustades oli ta sellel hetkel teel naiste tualettruumi.

Papist kuju tagant ilmus ootamatult välja varjusarnane figuur ja kõik kallutasid ennast üheaegselt ettepoole, et paremini näha. See pidi olema kurjategija. Nagu Erla oli rõhutanud, oli kujutis ähmane, aga kui figuur tervikuna nähtavaks muutus, said nad aru, et see polegi oluline – tema tuvastamine oleks olnud võimatu isegi juhul, kui pilt oleks olnud kõrglahutusk valiteediga. Ta kandis avarat tumedat jopet, mille kapuuts oli üles tõmmatud, ja Darth Vaderi maski. Lisaks neile olid tal jalas mustadesse saabastesse topitud tumedad püksid ja käes sõrmkindad. Mees kadus kaadrist sellessamas suunas, kuhu oli läinud ka Stella.

„Ja siin me praegu omadega olemegi. Ta peitis ennast tolle tobeda reklaami taha ja ootas seal tüdrukut.” Erla peatas salvestise ettemängimise. Nad jäid põrnitsema papist kummituse ja tühja fuajee tardunud kujutist. „Me peame vaatama läbi kõik salvestused kino avamisest peale ning püüdma välja selgitada, millal ta saabus. Vähemalt selles me võime küll kuradima kindlad olla, et kohale ilmudes ta maski ei kandnud.” Erla tõusis ja pöördus näoga teiste poole. „Kerge see ei ole. Kino väitel müüsid nad eile üle tuhande kuuesaja pileti. Nad tegid uksed lahti kell kaks nagu igal pühapäeval ja keegi ei tea, millal see mees majja sisenes. Ta võis tulla esimese seansi ajaks ja ennast kuni maja sulgemiseni varjata, kusjuures mitte ilmtingimata selle papist lõigatud kuju taga. Keegi peab salvestisi uurima, et ajalised raamid paika panna.”

Kõik, sealhulgas Huldar, langetasid pea, palvetades vaikselt, et see ülesanne neile kaela ei sajaks. Selle koha pealt, kus Erla seisis, nägid nad ilmselt välja nagu trobikond keerukuju mängivaid lapsi. Ta kortsutas kulmu. „Keegi peab ka müüdud piletid läbi võtma. Üksinda kinno minna ei ole just väga tavaline asi, nii et me vajame nende külastajate nimekirja, kes ostsid ainult ühe pileti. Kui meil õnnestub kindlaks teha, millal meie mees saabus, siis me võib-olla saame nimekirja lühendada, kui vaatame järele, kes ostsid just nimelt sellel ajal kassast üheainsa pileti. Juhul kui ta maksis kaardiga. Kui ta maksis sularahas, siis me oleme plindris.”

„Ta võis ju osta pileti veebist. Osta ette valmis.” Guðlaugur lõi nagu tavaliselt näost õhetama niipea, kui oli häält teinud. Ta istus Huldari kõrval, kes noogutas talle julgustavalt. Nad moodustasid töörühmas omaenda väikese töörühma, istusid avatud planeeringuga büroos teineteise vastas ühe ja sellesama laua taga ning määrati tavaliselt täitma üht ja sedasama ülesannet. Oli kordi, mil Huldar oleks eelistanud olla paaris mõne kogenenuma uurijaga, kuid ta oli õppinud noormehe häid omadusi hindama. Guðlaugur võis olla terase silmaga, kui ei lasknud oma madalal enesehinnangul ja häbelikkusel ennast häirida. „Ma pean silmas seda, et … et pileteid ei müüda ju ainult kohapeal. Teate ju küll … nii et …”

Huldar segas vahele, sest Guðlauguri jutt hakkas takerduma. „Kui kallaletungija ostis need veebist, siis ta võis vabalt võtta kaks piletit, et mitte olla nii silmatorkav. Ta võis taibata, et me kontrollime, kellele pileteid ja eriti veel üksikuid pileteid müüdi. Aga kui ta ostis pileti veebist, siis pidid ta maksma kaardiga, ja see on pluss. Või saab plussiks, kui meil on olemas mõne võimaliku kahtlusaluse nimi.”

Erla kulmukortsutust ei leevendanud see sekkumine põrmugi. Kõnelema hakates ei pöördunud ta Huldari, vaid Guðlauguri poole. Selles polnud midagi uut: nende vahekord oli olnud pingeline sellest ajast saadik, kui nad lohistati läbi sisejuurdluse seoses süüdistustega, et Erla on Huldarit seksuaalselt ahistanud. Kuigi midagi muud nendega ette ei võetud, jäi neile mõlemale tollest kogemusest suhu halb maitse. Erla pidas ennast sealtpeale üleval nii, nagu poleks Huldarit olemaski, ei vaadanud kunagi tema poole ega kõnetanud teda esimesena, kui see just paratamatult vajalik polnud. Huldar ei teadnud, kas Erla kardab, et nende suhtlemist võidakse vääriti tõlgendada, või ta lihtsalt ei talunud Huldarit silmaotsaski. Huldari meelest oli kogu see värk kurnav, kuigi tagantjärele võttes võib-olla tasus ennast äragi. Ta ei tohtinud eitada, et tundis kergendust seepärast, et sai tänu sellele Erlaga voodis käimise tagajärgede eest kõrvale põigata. Tal polnud nüüd vaja pidada ülemusega maha piinlikku jutuajamist, milles ta annab teada, et nende ühine öö oli eksitus.

Kortsud Erla laubal muutusid sügavamaks. „Ma tean, et pileteid müüakse veebis. See koguarv, mida ma nimetasin, hõlmab ka veebimüüki. Aga kui kurjategija ei ole just täiesti segi kamminud, maksis ta sularahas. Praegu me tegutseme sellest lähtudes, kuigi muidugi me võtame läbi ka veebimüügi. Oled nüüd rahul?” Erla pilk puuris ennast istmel vingerdavasse Guðlaugurisse. Too noogutas. „Siis on tore. Kui ei ole rahul, võid siia tulla ja nõupidamise juhatamise üle võrra.” Kõik peale Guðlauguri ja Huldari naersid.

Erla isegi ei muianud. Ta võttis kätte kaugjuhtimispuldi, valis järgmise video ja vajutas uuesti esitamisnupule. „Siin on ta hoonest väljumas. Nagu te näete, ei ole tõenäoline, et me otsime elus ohvrit.”

Ekraanile ilmus teistsugune pilt. Sedapuhku vaatasid nad kahe poolega klaasust, milles Huldar tundis ära kino avariiväljapääsu – seda kasutasid peamiselt temasugused suitsetajad seansside eel. Varem koos Erlaga salvestisi läbi vaadanud politseinik tegi näo, mis ei ennustanud head.

Kaadrisse ilmus too tumedates rõivastes inimkuju, kes tiris pahkluust kinni hoides edasi Stella liikumatut keha. Stella käed lohisesid järel peast tagapool ja tema pikad juuksed olid lehvikuna nende vahele valgunud. Kampsun oli selle tegevuse käigus üles keerdunud ning toonud nähtavale rindealuse ja ribakese rinnahoidjast. Mees peatus uksel ja laskis jalast lahti, nii et see kukkus raskelt põrandale. Mees oli juba valmis kergitama ust sulgevat suurt teraslatti, kuid lõi kõhklema ja heitis kiire pilgu selja taha tüdruku poole.

„Pea kinni!” Üks esireas istuv uurija osutas ekraanile. „Vaadake! Ta liigutas!”

Erla peatas salvestuse. Kui tema nägu oli varem sünge olnud, siis nüüd oli see lausa loppis. „Meie meelest tegi tüdruk häält. Võib-olla ta oli meelemärkusele tulemas. Kui see polnud just surmaeelne ohe. Sellel pole igatahes enam tähtsust. Jälgige toimuvat.” Ta vajutas taas esitusnupule.

Juurdlusrühm jälgis ühiselt hinge kinni hoides, kuidas mees tüdrukule lähemale astus ja teda parema jalaga tonksas. Tüdruku paljas kõht võbeles kergelt otsekui spasmis ja ühe käe sõrmed tõmblesid kramplikult. Mees keerutas ümbrust uurides pead, läks siis otseteed seinale kinnitatud tulekustuti juurde, võttis selle maha ja kõndis tüdruku juurde tagasi.

„Persse!” Huldar ei hoolinud sellest, et ütles valjusti inetu sõna. Ta tegi närvid kõvaks, et mitte pilku ära pöörata. Ta nägi, et Guðlaugur tema kõrval oli silmad kissi tõmmanud, ent ta vaatas nagu kõik teisedki, kuidas mees raske silindri üles tõstis ja sellega jõhkra hoobi vastu tüdruku pead andis. Tüdruku keha raputas tugev kramp. Pärast seda ta ei liigutanud ennast enam.

Mees avas ukse, haaras tüdrukul pahkluust kinni ja sikutas ta ukseavasse, kus ta peatus korraks, et turvakaamera poole lehvitada. Seejärel kadus ta tüdrukut järel lohistades sadava lume taha.

Uks jäi lahti. Põrandal oli lai tume laik.

Guðlaugur tõusis arvuti tagant ja tõmbas kätega läbi heledate juuste. „Ma lähen kohvi tooma. Kas tahad ka?” Ta oli näost tuhakarva ja Huldar ei heitnud seda talle ette. Ehkki ta oli ise juba kogemustega töötaja, oli tal senimaani raske äärmuslikku vägivalda ja mõrvu seedida. Mõned politseinikud muutusid tundetuks, teised aga ei harjunud nendega kunagi. Aeg pidi ütlema, kumba rühma kuulub Guðlaugur.

„Jah, palun. Musta.” Kuigi tõtt-öelda oleks talle marjaks ära kulunud midagi kohvist kangemat.

Guðlaugur ei hakanud siiski kohvi järele minema. Võib-olla ei tahtnud seda tegelikult ka tema. „Kas sinu arvates ta tundis tüdrukut või oli see juhuslik rünnak?”

„Tõenäoliselt tundis, kui võtta arvesse seda, kuidas ta sundis tüdrukut andeks paluma. Aga veendunud ei tohi me milleski olla. Võib-olla ta lihtsalt sai kioskis mehe tellimusest valesti aru.” Huldaril polnud vaja midagi selgitada – Guðlaugur teadis sama palju kui tema ise, sest oli näinud neid jubedaid snäppe, mis saadeti Stella telefonilt kõikidele tema jälgijatele. Turvakaamerate salvestiste järel näidati juurdlusrühmale snäppe – lühikesi videoid sellest, kuidas Stella üha uuesti ja järjest rohkem meelt heites andeks palub, ehkki see, mille eest ta andestust anub, jäi igaühe enda oletada.

Viimasel snäpil, mida Huldaril küll kindlasti tarvis poleks olnud, näidati Stella pead, mida peksti korduvalt vastu klosetipotti. Kallaletungijast paistis ainult korraks kindas käsi, mis oli tüdruku juuksed pihku haaranud. Õnneks olid need lõigud veelgi teralisemad kui turvakaamerate salvestised, sest kujutasid endast katkeid väikesel telefoniekraanil esitatud videotest. Politsei oli sunnitud sellist meetodit kasutama, kuna Snapchati sõnumeid ei olnud pärast vaatamist tõenäoliselt enam võimalik salvestada. Olid rakendamisel abinõud, et saada videoklippide originaale vahetult firma Snap Inc. käest, kellele see sõnumirakendus kuulub. Ainult niisugusel juhul oleks neid olnud võimalik näha täislahutusega. Aga isegi vilets kvaliteet ei leevendanud kuigi palju läbilõikavaid karjatusi ja nende järkjärgulist nõrgenemist seni, kuni tüdruk lõpuks vait jäi. Huldar ei kavatsenud mitte mingil juhul vabatahtlikult vaadata kõrglahutusega versioone, kui need peaksidki lõpuks kohale jõudma.

Enne äsjast üürikest tutvustust ei teadnud ta sellest rakendusest sama hästi kui mitte midagi. Kui ta õigesti mõistis, on kõiki sedalaadi snäppe nagu need, mis saadeti Stella telefonilt, vastuvõtjal võimalik vaadata ainult kaks korda, ja kui kõik vastuvõtjad on snäppi näinud, hävitab see ennast ise. Nii et kui sa tahad vaadata ka teist korda, siis pead tegema seda kiiresti. Seejärel on snäpp igaveseks läinud ja enam pole sõna otseses mõttes mitte ainsatki võimalust seda taastada. Isegi mitte juhul, kui seda vajab politsei või ohus on riigi julgeolek. Oli purupuhas vedamine, et jälgijaid, kes Stella telefonilt need videod said, oli päris palju. Politseil oli õnnestunud tollel ööl selgitada välja mõned tema sõbrad, küsida järele, kas nad jälgivad teda Snapchatis, ja kui nad olid jälgijad, siis konfiskeerida nende telefonid. Oli ülimalt tähtis mitte lasta kõikidel tema kontaktidel neid snäppe vaadata, sest siis oleksid need ennast ise hävitanud. Stella enda telefon ei olnud veel välja ilmunud. Mobiilivõrgus ei olnud sellest jälgegi ja politsei oletas, et kurjategija vabanes telefonist. Kuna ta ei paistnud sugugi rumal olevat, polnud tõenäoline, et ta telefoni enda käes hoiab, rääkimata juba selle sisselülitamisest ja riskimisest võimalusega, et tema asukoht tuvastatakse.

„Mida võis sinu arvates tunda pärast selle vaatamist tema poiss?” Guðlaugur ei olnud ikka veel paigalt liikunud ja oli oma pakkumise kohvi tuua ilmselt unustanud.

„Oli omadega läbi. Pole ime, et ta on šokis.” Kui nood snäpid hakkasid saabuma, sõitis noormees parajasti Stellat ära tooma. Ta vaatas ühe snäpi ära valgusfoori taga seistes ja pidas seda haigeks naljaks. Siis aga hakkas ta mõtlema, et võib-olla on Stella teda petnud ja see on tema viis andeks paluda, ehkki ta ei suutnud mõista, miks on tarvis seda teha niiviisi tualettruumis.

Kui viimane snäpp pärale jõudis, oli nooruk juba taibanud, et see ei ole ei nali ega andestuse palumine. Ta oli siis juba peaaegu kino juures, nii et selle asemel, et politseile helistamisega aega raisata, sõitis ta ülejäänud osa teest läbi maniakaalse kiirusega, hüppas autost välja ja hakkas hullunult peasissepääsu ustele kolkima. Politsei koostatud sündmuste ajalise järgnevuse skeemi kohaselt oli kurjategija ilmselt äsja lahkunud kinost hoone küljel paikneva tuletõrjeväljapääsu kaudu. Kui noormees jõudis viimaks nii kaugele, et hakkas muud sisenemisvõimalust otsides kinole tiiru peale tegema, leidis ta avatud avariiväljapääsu, nägi vererada ja helistas otsekohe hädaabinumbrile.

Guðlaugur pöördus Huldarist ära, et aknast välja vaadata. Sealt ei olnud midagi näha – paistis üksnes hall taevas, mis lasus mornilt sama halli linna kohal. Eilse tuisuga Reykjavíkile kaela kallatud paks lumi muutus hommikuste autode rataste all pruuniks lögaks. Sellise masendava vaatepildiga silmitsi sattunud Guðlaugur keeras ennast kähku Huldari poole tagasi. „Mida ta võis sellele mehele teha, et niisugust asja ära teenida?”

„Mitte midagi,” ütles Huldar kindla häälega. „Seda ei õigusta miski. Ta oli kõigest kuueteistkümnene.” Ent Guðlaugur teadis seda juba isegi. „Meie tänane töö on siiski selle põhjus välja selgitada. Mida rutem me hakkame tüdruku minevikku uurima, seda suurem on tõenäosus, et me jõuame mingisuguse motiivini.” Ta tõmbas hiire lähemale ja oli valmis kogu hingest asja kallale asuma. Taustakontroll oli tehtud ülesandeks neile. See ei pruukinud olla just kõige põnevam tegevus, kuid oli ikkagi lõpmata palju eelistatavam kohustusele viibida juures siis, kui Erla vestleb tüdruku vanematega. Nähes neid minemas läbi avatud planeeringuga büroo väikese kohtumiste toa poole, lõi Huldar kähku pilgu maha. Ta polnud ainus. Ema surus tütre sülearvutit rinnale nagu kilpi, millega kaitsta ennast uute löökide eest.

Nüüd oli sülearvuti Huldari laual ja ootas, et ta selle sisu läbi töötaks. Arvuti oli standardse musta bürootarkvaraga jõuliselt kontrastis: valge ja kaunistatud lepatriinukleepsudega, nagu üks äsja lapsepõlvest välja jõudnud teismelise tütarlapse arvuti olla võinukski. Jutuajamine tema vanematega oli ilmselt olnud südantlõhestav. Kuna Stella oli veel leidmata, pidid nad paratamatult hellitama nõrka lootust, et hoolimata sellest, mida neile räägiti, saadakse ta kätte elusana. Üks süngeid tõsiasju, mille Erla pidi neile selgeks tegema, oli see, et nende tütar on peaaegu kindlasti surnud.

Huldari pilku kisti armutu jõuga Erla kabineti poole, mis oli kunagi olnud tema oma, ehkki ta ei igatsenud seda viivukski taga. Vanemad olid lahkunud ning vaheliti käed rinnale pannud Erla seisis klaasseina juures sama vankumatuna nagu varem juhtimisruumis. Nende pilgud kohtusid sekundi murdosaks ja libisesid siis teine teisale.

Guðlaugur ei märganud seda. Ta paistis olevat sama sügavalt mõttesse vajunud kui Huldar, ehkki teistsugusel põhjusel. Viimaks tõi ta kuuldavale ohke ja ilmutas märke selle kohta, et läheb kohvi järele. Kuid kõigepealt esitas ta pealtnäha vastust ootamata ühe küsimuse: „Mille põrgu pärast ta laiba endaga kaasa võttis? Kui palju ma ka ei püüaks, ei tule mulle pähe, miks tal võis olla tarvis seda teha.”

Ta ei olnud ainus seesugune.