Читать книгу Lunastus - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 4

„Mida sa teismelistest tüdrukutest tead?”

Ilma tervitamise, kena hommikut soovimise või küsimiseta, kuidas käsi käib. Ja ennast tutvustamata. Mitte et selle järele oleks vajadust olnud. Kuigi Freyja ei olnud Huldarit mitu kuud näinud ega temalt mingit teadet saanud, tundis ta hääle otsemaid ära – liigagi kiiresti, et ennast mõnusalt tunda. Tavaline värk. Mitte iial ei helistanud talle nagu välk selgest taevast keegi selline inimene, kellega ta oleks rääkida tahtnud.

„Tere päevast,” ütles ta külmalt. Ja kahetses seda niipea, kui oli seda öelnud. Miks ta ei moonutanud häält ega teeselnud, et on keegi teine? Ei teatanud, et Freyja ei olegi kogu järgmise kuu jooksul üldse kodumaal? Olenemata sellest, mida Huldar tahab, on tulemuseks ainult pahandused ja muserdatud tunded. Freyja oli juba liigagi palju kordi sinnamaani välja jõudnud.

„Oh. Tere. Vabandust. Siin Huldar.” Mees vakatas viivuks, et Freyja saaks vastata. Aga kui Freyja seda ei teinud, lisas ta: „Ma pidasin aru, et äkki saad sina mind aidata. Meil on üks juhtum, mis on seotud teismelise tüdrukuga, ja ma tahtsin sinu käest nõu küsida.”

Freyja seostas otsekohe ühe asja teisega ja hakkas tahtmatult huvi tundma. Ta unustas oma esialgse kavatsuse kõnele võimalikult ruttu lõpp peale teha. Lõunast saadik oli tulnud uudiseid eelmisel õhtul toimunud jõhkrast kallaletungist teismelisele tütarlapsele ning tema kadumisest kinost, kus ta töötas. Politsei ei teinud nagu ikka teatavaks mingeid üksikasju, nii et ajakirjanduse peamisteks allikateks olid selles järgus tüdruku sõbrad ja klassikaaslased, kellele oli saadetud sõnumeid videoklippidega kallaletungist.

Ehkki klippide sisu kirjeldati teadlikult ähmaselt, võis ridade vahelt lugedes aru saada, et nõrga südamega inimestele ei olnud nood videod küll mõeldud. Need noored, keda oli senimaani küsitletud, paistsid šokis olevat. Freyja ootas nagu üldsuse ülejäänud esindajadki läbematult uut informatsiooni mitte haiglasest ihast võigaste detailide keskel mõnuleda, vaid murest selle pärast, mis tüdrukuga juhtus ja mis võis kallaletungijat ajendada. Kuigi oli lootusetult lihtsameelne arvata, et nad sellest kunagi ka päriselt aru saavad, sest säärast jõhkrat rünnakut ei seletanud ega õigustanud miski. „Kas sellel on midagi pistmist kallaletungiga tollele tüdrukule?”

„Jah.” Ta kuulis, kuidas Huldar sügavalt sisse hingas. „Mul ei ole vist vaja sulle rääkida, kui tähtis on, et me tüdruku kiiresti üles leiaksime ja ründaja kätte saaksime. Kas on kuidagiviisi võimalik, et sa tuled täna jaoskonda? Nii ruttu, kui saad?”

Kui palju Freyja poleks seda ka tahtnud, ei suutnud ta ennast sundida paugupealt jaatavalt vastama. Tema kriime täis köögilauakesele oli kuhjatud õpikuid ja paberilehti, mida täitsid ebaõnnestunud katsed lahendada matemaatikaülesandeid, mille vastused ta pidi kolmapäeval ära andma. Ta oli juba tükk aega enne seda, kui telefon helises, seisnud silmitsi tõsiasjaga, et kui sageli ta neid ka käsile ei võtaks, on tulemus ikka ühesugune ehk pundar numbreid ja tehtemärke, mis keelduvad üksteisega kuidagiviisi seostuvat. Tema otsus jätkata töötamist lastemajas üksnes poole kohaga ja minna ülikooli ärijuhtimise kursusele oli olnud kohutav viga. See kursus ei leevendanud põrmugi tema eksistentsiaalset kriisi ega teinud elu paremaks. Kui see üleüldse midagi muutis, siis ainult halvemaks. „Mul on täna vaba päev.”

„Ma tean. Kõigepealt ma helistasin lastekaitseametisse, et küsida, kas ma saan sind laenuks võtta, ja mind suunati edasi lastemajja. Juhataja rääkis mulle, et sa oled kodus, kuid et ma võin sellegipoolest helistada. Ta ütles, et sa tohid oma vaba päeva pärastpoole välja võtta.”

„Kas tõesti?” Freyja oli segaduses. Tema palve jääda tööle ainult poole kohaga ei olnud juhtkonnale heameelt valmistanud. Senimaani polnud nad tema suhtes põrmugi vastutulelikkust üles näidanud, vaid olid pigem veeretanud töö ja õppimise teineteisega sobitamise teele kõikvõimalikke takistusi. „Kas ta ütleski nii?”

„Jah. Pärast seda, kui oli pakkunud mulle mitmeid teisi psühholooge. Aga mina ütlesin, et ma ei taha neid, vaid tahan sind. See tähendab, et tahan selle töö jaoks,” lisas Huldar kähku.

Freyja sees heitles kaks vastandlikku tunnet. Ühest küljest oli tal hea meel, et Huldar andis ülemusele teada, et eelistab kolleegidele just teda; teisest küljest oli ta pahane seepärast, et jäi mulje, nagu poleks Huldar sõnumit kätte saanud ega tema jahtimist lõpetanud, kuigi oli kibedate kogemuste najal selgeks saanud, et nad lihtsalt ei ole määratud koos olema. Nad olid omal ajal klubis tutvunud, üheskoos voodisse komistanud ja mõnusalt aega veetnud, kuid siis oli Huldar hommikul plehku pistes kõik nurja ajanud. Nende tutvus olekski pidanud selle koha peal lõppema, ent nende rajad ristusid ühtelugu, kuna Huldar töötas politseis ja Freyja lastemajas. Esialgu oli see hirmsat piinlikkust tekitanud, kuid oli nüüd pelgalt tüütu. Huldar lihtsalt ajas Freyja hulluks. Ta jättis ikka veel mulje, et on innukalt valmis nende tutvust uuendama, ja kui Freyja siis otsekohe selili ei langenud, ei pannud ta vastu kiusatusele magada teiste naistega.

Huldar oli halb uudis ja nii lihtne see kõik oligi. Tuli kurvalt tunnistada, et Huldar on ju oma koredal kombel väga kütkestav ja ka voodis väga hea. Aga sellest ei piisanud. Paraku pidi Freyja vaatama silma tõsiasjale, et Huldar on vale mees õiges kehas.

Praegusel hetkel pakkus ta siiski teretulnud pääseteed Freyja vaevadest matemaatikaga. „Mida sa tahad, et ma teeksin, kui ma tulen?”

„Aita mul küsitleda mõnd teismelist tüdrukut, kes ohvrit tundsid. Koolis arvati, et oleks parem, kui mina ei läheks sinna, vaid nemad tuleksid meie juurde. Vanemad on andnud loa tingimusel, et küsitlemise juures viibib mõni lastekaitseasutuste esindaja, kes vaatab järele, et me üle piiri ei astuks. Mis on naeruväärne, sest see pole ju nii, nagu nemad kahtlustavad. Tegemist on ju kõigest formaalsusega. Igatahes oleksin ma õnnelikum, kui kohal oleks keegi, kes sellises eas tüdrukutest aru saab. Mina ei tea isegi seda, kas teismelisi tuleb kohelda samasugusel viisil kui nooremaid lapsi – kas küsimused võivad kogemata nende tunnistust mõjutada ja muud sellesarnast, taipad ju küll. Sest on ülimalt tähtis, et niisugust asja ei juhtuks. Mida varem me loome endale pildi Stella elust, seda parem. Ollakse arvamusel, et ta tundis kallaletungijat.”

„Miks sa temast minevikus räägid? Kas ta on leitud? On ta surnud?”

„Ei, ta ei ole veel välja ilmunud.”

Freyja pani tähele, et Huldar põikas teisele küsimusele vastamisest kõrvale, mis oli halb märk. „Ma saan poole tunni pärast sinu juures olla.” Ja niipea, kui ta oli seda öelnud, langes tema pilk Mollyle, kes lamas oma kaussi valvates köögipõrandal. Ta tegi seda harjumusest, ehkki kui keegi oleks olnud kunagi piisavalt rumal, et tema toitu näpata, oleks tulemus olnud juba ette ära määratud. Mollyst suuremaid ja kurjakuulutavama välimusega koeri ei olnudki olemas. Teda jalutama viies märkas Freyja, et väiksemate koerte omanikud peatusid ja ajasid üksteisega juttu, tema oli aga mõistetud üksi kõndima. Kuid teisest küljest klappis see inimesi eemale peletav mõju ideaalselt koera tõelisele omanikule, kelleks oli Freyja parajasti vangimajas istuv vend Baldur. Kohustus Molly eest hoolitseda oli üks paljudest Balduri väikeses räämas korteris elamisega kaasnevatest miinustest. Ent plussid kaalusid miinused rohkem kui kuhjaga üle ja kõige tähtsam pluss oli see, et Freyjal oli katus pea kohal ja ta ei olnud sunnitud pargipingil magama. Turistide seninägematu vool Islandile oli tekitanud Reykjavíkis kroonilise eluasemenappuse ja polnud märkigi selle kohta, et asjalood võiksid lähitulevikus paremaks muutuda. Baldur pidi varsti välja saama ning siis tuli Freyjal endale isiklik elamine leida, kuid õnneks oli talle jäänud selle küsimuse lahendamiseks veel paar kuud aega.

Koer sulges silmad ja pööras pea pahuralt kõrvale. Ilmselt oli ta Freyja hääletoonist välja lugenud, et lubatud jalutuskäik jäetakse ära. Freyjasse tulvas tuttav süütunne. Koera omamisega käis kaasas pidev tundmus, et sa ei täida oma kohuseid hästi – ei vii teda sagedamini välja, ei anna midagi paremat süüa … Aga tegelikult oli selle taga kiindumus, sest kuigi tema suhted Mollyga ei olnud laitmatud, hoolis ta siiski koerast.

„Tegelikult ei jõua ma siiski enne kui tunni pärast. Kas see sobib?”

Nood teismelised tüdrukud nägid politseijaoskonnas täiesti kohatud välja. Neid oli viis ja nad olid üksteisega niivõrd sarnased, et Freyja unustas otsekohe nende nimed. Pikad blondid juuksed, paksult ripsmetušiga ümbritsetud suured sinisilmad ja ebaloomulikult mustad kulmud. Jäi mulje, et soovides üksteisest eristamist veelgi raskemaks muuta, olid nad kooskõlastanud ka rõivastuse – kõigil olid tumedad liibuvad teksapüksid, valged botased ja üht värvi lühikesed jakid. Kõik nad olid surunud käed jakitaskusse ja kandsid otsekui lõpetava pintslitõmbena sisuliselt ühesuguseid rätikuid, mis olid köidetud poisilikult kõhetu ja paisuvaid puusi hädavaevu näitava keha ümber. Freyja teadis, et see on neil viimane aasta lapsepõlve serval kõõluda ja olla niivõrd ühetaoline kamp. Sügisel lähevad nad keskkooli ja neil hakkab tekkima omaenda maitse; Stella oli sellest arengujärgust ilma jäetud, kui Huldaril tema saatuse suhtes õigus oli. Ta oli mõistetud jääma perekonna ja sõprade mälestustes igaveseks ajaks neiuohtu tüdrukuks.

Freyjale oli antud pärast saabumist asjaoludest lühike ülevaade, mis ei erinenud kuigi palju veebis juba ilmunud teadetest, kui mitte arvestada, et politsei meelest oli Stella surnud, ja seda, et tapja oli tema laipa minema lohistades videosalvestisele jäänud. Huldar palus Freyjal see informatsioon enda teada jätta ja rahuldus tema nõusoleva noogutusega. Nad olid varemgi samalaadsetes olukordades koostööd teinud, mistõttu Huldar teadis, et teda tohib usaldada.

„No nii,” ütles Huldar, kui Freyja ja Guðlaugur olid temast teine teisel pool istet võtnud ja nende vastas istus nõupidamislaua taga reas viis tüdrukut. Tüdrukud olid nihutanud oma toolid nii lähestikku kui võimalik, nii et näis peaaegu, nagu tahaksid nad üksteisele sülle ronida.

Freyja silmitses salamisi Huldarit. Ta nägi hea välja – märksa parem kui siis, kui Freyja temaga viimati kohtus. Mustad sõõrid olid silmade alt peaaegu kadunud, habe oli korralikult aetud ja juuksed hiljaaegu lõigatud. Ja ta oli ka fantastiliselt heas vormis. Sant lugu, et ta oli säherdune idioot. Freyja oli rõõmus, et oli pärast Mollyga jalutamas käimist pisut viivitanud, et ennast värvida. Ta oleks vihast vahutanud, kui oleks pidanud Huldari kõrval istudes tajuma, et too näeb temast parem välja. Praegu olid nad tema meelest üsna võrdne paar.

„Kas te kõik saite eile õhtul Stella telefonilt saadetud snäppe?”

Kolm nendest noogutasid ning ülejäänutest üks ütles, et sai jah, ja teine tõstis käe, kuid laskis selle kähku alla, kui sai aru, et ta on ainus.

„Ehk teisisõnu saite kõik.” Huldar lükkas pastaka ja paberipaki Guðlaugurile lähemale. „Vahest sa paned kirja?” Guðlaugur noogutas ja kirjutas midagi kiiruga. Huldar pöördus uuesti tüdrukute poole. „Kes teist on neid vaadanud?”

Sedapuhku ei olnud tüdrukud nii varmalt valmis vastama. Nad vahetasid omavahel pilke, olles kas liiga häbelikud, et alustada, või leppides vaikselt kokku, kuidas vastata.

„Palun, ma tahaksin teie vastuseid kuulda. Kas te vaatasite neid?” Huldar kummardus pinevil huultega naeratades laua kohale.

Esimesena vastas keskmise tooli kahmanud tüdruk. „Jah, mina vaatasin.” Ehkki ta oli olnud selles viisikus kõige julgem, kostis tema hääl nüüd üksnes veidi valjemana kui sosin, otsekui oleks ta üles tunnistanud, et on pornot vaadanud.

Huldar vaatas ülejäänute poole ja ergutas tagant: „Kuidas teiega on? Jah või ei?”

Nad pomisesid üksteise järel: „Jah.” Esimesena vastanud tüdruk tegi taas häält. „Ma ei teadnud, mis see on. Stella saatis alati snäppe. Kui ma oleksin teadnud, siis poleks ma seda mitte mingil juhul vaadanud.”

„Nii et te nägite ainult esimest?” Selle küsimuse vastust Freyja juba teadis. Ta oli enne küsitlemist Huldarilt ja Guðlaugurilt kuulnud, et tüdrukud olid vaadanud viimast kui üht snäppi. Stella parimate sõbrannadena kuulusid nad esimeste inimeste hulka, kellega politsei ühendusse astus, et saada kätte telefone, milles sõnumid olid veel vaatamata. Nad olid siiski hiljaks jäänud, sest esimene snäppe näinud tüdruk oli otsekohe teistele helistanud ja käskinud neil vaadata.

„Ei. Jah. Ma tahan öelda, et … Ei.” Tüdruk langetas silmad lauale. „Ma vaatasin kõiki. Kõigepealt arvasin ma, et see on nali, ja muudkui ootasin, et nüüd tuleb siis see lõbus koht. Seejärel ma taipasin, et asi on tõsine, kuid ei saanud enam pidama. Ma tahtsin teada, kuidas see lõpeb.”

„Ja ülejäänud? Teiega on sama lugu?”

Teised neli noogutasid. Nende pilgud vilksasid korraks keskel istuvale tütarlapsele, kes oli Freyja meelest juht. Ent lähtudes sellest, kuivõrd ebakindlalt näis ta ennast selles rollis tundvat, oletas Freyja, et tegelik mesilasema oli olnud Stella. See tüdruk oli ilmselt olnud Stella parim sõbranna, sest teiste jaoks paistis olevat enesestmõistetav, et juhi kohale asub tema.

„Tüdrukud, sellest pole midagi. Te ei ole midagi valesti teinud.” Huldar naaldus taas taha. „Me ei toonud teid jaoskonda seepärast, et te neid videoid vaatasite. Me kutsusime teid siia lootuses, et te aitate leida inimese, kes teie sõbrannaga niiviisi tegi. Eks ole?”

Kõik nad noogutasid ühekorraga ja Huldar jätkas: „Kas teile tuleb pähe keegi, kes võis Stella vastu viha pidada?” Sedapuhku oli vastuseks üksmeelne pearaputus. „Kas päris kindlasti? Kas tal salaja mõnda poissi ei olnud? Võib-olla kedagi temast vanemat?”

„Tal on oma kutt. Poiss on Stellast vanem. Tal on juhiluba ja puha.” Taas oli keskel istuv tüdruk see, kes häält tegi. See oli märguanne uuteks peanoogutusteks ülejäänutelt.

„Kas sa pead silmas Hörðurit? Hörður Kristóferssoni?”

„Ma ei tea. Stella nimetab teda Höddiks. Ta ei ole mul veel lubanud Höddiga kohtuda, nii et ma olen kõigest fotot näinud. Ja ta oli selle pildi peal ainult poolenisti.” Tüdruk manas näole grimassi. „Stella ütles, et kutt ei taha üldse, et teda pildistatakse. Võib-olla ta on, teate ju küll, pisut põrunud.” Tüdruku silmad läksid suureks. „Kas see oli tema?”

„Ei. Höddi ei ole kahtlusalune. Aga kas rohkem kedagi temast vanemat ei olnud? Mitte ilmtingimata poissi – võib-olla mõnd meest, kes oli Stellast huvitatud, saatis talle sõnumeid ja nõnda edasi?”

Kõik raputasid uuesti pead.

„Kas Stella oleks teile rääkinud, kui tal oleks keegi olnud?”

Salgake kõhkles, vahetas kiiresti pilke ja lõi silmad maha.

„Jah või ei? Kas ta kõneles kellegagi teie seast oma isiklikest asjadest?”

„Jah. Minuga.” Keskmine tüdruk ajas seda öeldes selja rohkem sirgu. Freyjal oli hea meel, et tema vaistud olid õigesti aimanud. „Aga millestki sellesarnasest ei teinud ta kunagi juttu. Me kõik püüame ju hoolikalt mitte võtta Facebookis vastu võõraste meeste sõbrakutseid, eks ole? Nad kõik on pedofiilid. Stella teab seda. Kui mõni ilane tüüp oleks teda jälitanud, siis ta oleks sellest mulle rääkinud. Kindla peale oleks.”

„Kas sa oled selles ikka täiesti veendunud? Oma noormehega ta sul kohtuda ei lubanud. Nii et võib-olla varjas ta sinu eest ka muid asju või mis?” Huldari hääletoon oli jahe.

Tüdruk põrnitses Huldarit tigedalt altkulmu, andes ootamatult aimu sellest, milline ta näeb välja täiskasvanuna. „Ta kavatses mind Höddile tutvustada. Aga teate, tal oli palju tegemist. Ta oli kogu aeg tööl, eks ole? Seal kinos.”

„Olgu pealegi.” Huldar vahetas teemat. „Ma vaatasin läbi Stella arvuti.” Tüdrukute silmad läksid selle peale pungi ja näis, nagu oleksid nad lõpetanud hingamise. Eestvedaja ilme muutus pahasest ärevaks. Freyja müksas laua all Huldari reit juhuks, kui ta nende reageeringut tähele ei pannud. Ta teadis iseenda kogemustest, et teiste inimeste tunnete tõlgendamine ei ole Huldari tugev koht. „Ja mida ma sealt teie arvates leidsin?”

Kummis silmadega tüdrukud jõllitasid teda sõnatult. Huldar naeratas taas. „Mitte midagi.” Tüdrukute õlad lõtvusid. Huldar rääkis edasi: „Igatahes mitte midagi põnevat. Pooleli kodutöid. Kuhja fotosid, mis on enamasti selfid. Ebaseaduslikult alla laaditud filme ja muusikat. Ka teil on need olemas, eks ju?”

Nad punastasid süüdlaslikult ja pomisesid järgemööda: „Ei ole.”

„Tore.” Huldari pilk peatus uurivalt nende nägudel. „Aga teie reageeringu põhjal otsustades arvan ma, et pean arvutit veel kord vaatama, sest mulle tundub, et miski jäi mul kahe silma vahele. Võib-olla te oskate anda mulle mõne näpunäite selle kohta, mida ma peaksin sealt otsima? Või te räägite mulle kohe ära?”

Ükski tüdruk ei teinud häält. Oli ilmselge, et nad kardavad. Huldar tajus, et nad ei kavatsegi suud paotada, ning vahetas taktikat ja hakkas neid pommitama küsimustega Stella kohta: milline inimene ta oli, mis talle meeldis ja mis ei meeldinud, mida ta pärast kooli tegi, kes olid tema teised nii mees- kui ka naissoost sõbrad ning muid tema elu puudutavaid üksikasju. Tüdrukute keelepaelad hakkasid tasapisi valla pääsema.

Freyja meelest ei tulnud päevavalgele midagi huvitavat. Jäi selline mulje, et Stella oli vahest küll teiste tunnustatud, kuid tähelepanuväärselt igav teismeline tütarlaps, kes tundis huvi popmuusika, kuulsuste, poiste, meikimise ja moe vastu. Mida rohkem tema sõbrannad neile rääkisid, seda rohkem kaldus Freyja arvama, et Stella oli üksjagu tuulepea. Aga võib-olla oli see ebaõiglane ning tüdruk oleks ajapikku õitsema löönud ja muutunud asjalikumaks inimeseks.

Kui nende kirjeldused hakkasid korduma, esitas Huldar hoopiski küsimuse möödunud nädalavahetuse ehk selle kohta, millal nad Stellat viimati nägid või temaga ühenduses olid. Tuli välja, et keegi ei olnud teda oma silmaga näinud pärast seda, kui nad reedel koolipäeva lõppedes üksteisega hüvasti jätsid. Keskel istuv tüdruk oli temaga telefonitsi ja veebis juttu ajanud, kuid Stella ei tahtnud tüdrukuga kohtuda, sest töötas kinos reede õhtul, kogu laupäevase päeva jooksul ja pühapäeva pärastlõunal kuni hilisõhtuni, mil kallaletung aset leidiski. Tüdruk lisas, et Stella halas oma juuste pärast ega soovinud just nimelt nende tõttu laupäeva õhtul kuhugi peole minna. Miski sellest ei kõlanud nii, nagu oleks politseil siin millestki kinni hakata.

Ligikaudu tund pärast nõupidamistuppa sisenemist hakkas Huldar küsitlemisel otsi kokku tõmbama. Tüdrukud tundsid silmanähtavalt kergendust. Nad vedasid enne toast välja lippamist jopelukud kinni ja surusid käed taskusse. Huldar, Guðlaugur ja Freyja jälgisid aknast, kuidas nad pärast politseijaoskonnast lahkumist ilmselt tuliselt millegi üle vaieldes punti kogunesid. Siis nad vaatasid ringi ja üks nendest heitis vargsi kiire pilgu ülespoole. Freyja ja Guðlaugur põrkasid aknast eemale, kuid Huldar ei taandunud ja lehvitas tüdrukule jäise naeratuse saatel.

Ta pöördus taas teiste poole. „Noh, mis te arvate? Mida nad varjavad?”

Freyja vangutas pead. „Kes seda teab? Võib-olla mõnd vanemat meessoost sõpra. Ühtlasi peaksite te kaaluma võimalust, et Stella tegeles seksiga raha eest. Nagu te kindlasti teate, ei oleks selles midagi ennekuulmatut. Nende reageeringu põhjal otsustades on see midagi halba. Pidage meeles, et see, mis on nende meelest halb, võib praeguses olukorras paista meile tühisena. Tegelikult jahmatas mind siiski üks sootuks teine asi.”

„Mis nimelt?” Huldar uuris tema nägu.

„Nad said vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi teada, et nende sõbrannaga juhtus midagi kohutavat, kuid ometigi ei ilmutanud ükski Stella väidetavasti lähedane sõbranna mingeid kurbuse märke. Kellelgi nendest ei olnud nutmise tagajärjel tekkinud punetavaid silmi ega paistes või lapilisi põski.”