Читать книгу Lunastus - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 6

Tüdruku kõnnak oli tuttav. Pilk maas, jope kõvasti ümber rinna veetud, pikad ja kiired sammud, mis ei läinud siiski päriselt üle jooksuks. Selle kõige eesmärk oli tähelepanu äratamata kähku minema pääseda. Mind ei ole siin. Ka Freyja ise käis teismelisena niiviisi. Kui temalt oleks palutud, et ta kirjeldaks oma kooli koridore, oleks ta omadega täiesti hätta jäänud, sest ta hoidis pead pidevalt maas. Põrandad oleks ta siiski ära tundnud. See inimene, kes kinnitas teadetetahvlile enda valmistatud kuulutuse, millel reklaamis abi kiusamisohvritele, oleks teinud targemini, kui oleks paigutanud selle põrandale. Aga ära sa räägi – Freyja pani tähele, et üks telefoninumber kuulutuse alumises servas oli ära rebitud. Ilmselt oli keegi kergitanud pilgu põrandalt piisavalt kauaks, et seda märgata.

Freyja tuletas endale meelde, et isiklikke kogemusi ei tohi võõrale inimesele projitseerida. Tüdruku allasurutud hoiakul võis olla mõni muu põhjus. Ta võis olla loomuomaselt introvertne või depressiivne või põdeda Aspergeri sündroomi või mõnd muud sedalaadi häiret. Freyja kavatses selle peagi välja selgitada, kui tal õnnestuks ainult tüdrukule järele jõuda. Kaks poissi peatusid, et midagi telefonist vaadata, ja Freyja oleks neile peaaegu otsa põrutanud. Ta tõttas neist mööda põigates edasi, kuid tema ja jälitatava vahele oli tekkinud teatav vahemaa. Kahjuks olid Guðlaugur ja Huldar kiiresti teisale kutsutud, sest nende teelt oleksid lapsed tõenäoliselt palumatagi kõrvale astunud. Ka oleks nende seltskond Freyjale marjaks ära kulunud, sest ümbrus hakkas talle muserdavalt mõjuma, meenutades liigagi jõuliselt tema vana kooli.

Tegelikult oli üllatav, et ta ei alustanud kõiki oma päevi põlvili langedes ja lausudes tänusõnu selle eest, et need teismeliseea katsumused on selja taha jäänud. Tavaliselt andis ta oma parima, et mitte takerduda minevikuhädade üle mõtisklemisse, ent nüüd oli neid talle vägisi meelde tuletatud – osalt oli seda teinud käesolev juhtum ning osalt klassi kokkutulekust teatav meil endiselt klassikaaslaselt, kes oli tollal kuulunud kõige pahatahtlikumate laste hulka. Ta ei teinud kutsest väljagi ja tundis hämmastust selle üle, et keegi neist oli suutnud unustada, kuidas nad teda kohtlesid. Aga võib-olla nood jõhkardid mäletavadki kõike teistmoodi. Igatahes kelle asi see on, mis nende peas aset leiab? Tema poolest võisid nad pista oma kutse sinna, kuhu päike ei paista.

Kuigi Freyja oli kooliaja eluga läbi teinud ja andnud oma parima, et see seljataha jätta, pidi ta paratamatult muretsema vennatütre Saga pärast. Lapsed kipuvad ju nagu kajakadki nokkima neid, kes on teistsugused. Piisab sellestki, et tõmmata mõnele linnule punase värviga triip, kui ülejäänud parv pöördub tema vastu. Ja ehkki Freyja armastas seda tüdrukutirtsu rohkem kui elu ennast, ei olnud tema armastus pime. Ta tajus valusalt, et tõenäoliselt ei hakka Saga teiste hulka sobima. Tema iseloom, välimus ja perekond olid selleks liiga iselaadi. Tema näol püsis kogu aeg too põrnitsev ilme ja rääkima õppimise vastu ei ilmutanud ta kuigi suurt huvi. Kuigi lootuse, et Saga oma tusatsemisest kunagi välja kasvab, oli Freyja juba ammu hüljanud, oli tema arvates siiski võimalik, et paranevad tüdruku perekondlikud olud ja võib juhtuda, et tema isa ei veedagi alati vanglas rohkem aega kui sealt väljas. Aga et niiviisi sünniks, pidi Baldur kõvasti pingutama ja kuritegelikule elule selja pöörama. Iseenda pärast ei olnud tal õnnestunud seda senimaani teha, kuid tütre nimel oli ta kohustatud oma eluviise muutma. Ja kui ta seda ise ei taipa, juhib Freyja tema tähelepanu sellele sõnadega, mida ei ole võimalik mitmeti mõista. Kindlasti ei taha ta, et Sagast saaks midagi selle vaese lapsukese sarnast, kellele Freyja praegu järele püüab jõuda: pelk tütarlapse vari, kelle üle klassikaaslased irvitavad. Püsipõrnitsusega laps Saga, kelle isa istub vangis, on katastroofi küpsetamise retsept.