Читать книгу Lunastus - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 5

Freyja rüüpas suure sõõmu kohvi ja tundis ennast pisut paremini. Ta oli maitsnud hullemaidki kohvisid, kuigi baarmeni saamatu katse piimavahust puulehte joonistada oli andnud tulemuseks pigem lapse kujutelma okasteta jõulupuust. Freyja ei olnud selle kohviku püsiklient, vaid oli astunud sinna pärast politseijaoskonnast lahkumist, sest vajas hädasti kofeiiniportsust ergutit. Kui tüdrukud olid ära läinud, näitas Huldar talle neid snäppe ja turvakaamera salvestist, mis pöörasid tal sisikonna pahempidi. Nüüd sai ta aru, miks Huldar kõneleb Stellast minevikus. Ent ta ei osanud anda Huldarile ainsatki vihjet tolle mehe võimalike motiivide kohta ega lugeda tema toimingutest välja midagi muud peale selle, et politseil on tegemist haiglaselt vägivaldse inimesega. Sellise järelduseni oli Huldar aga täiesti suuteline jõudma ka iseseisvalt.

Väljudes Erlaga silmitsi sattumine ei muutnud Freyja päeva põrmugi paremaks. See pilk, mille ta Freyja suunas teele saatis, oleks pannud suurema osa inimesi sammu kiirendama, kuid Freyja reageeris kätteõpitud ükskõiksusega, naeratas just nimme ja teretas sõbralikult. See saavutas soovitud mõju. Erla lõi näost punetama ja Freyja ei kadestanud Huldarit, kui Erla mehe vihase käratusega enda juurde kutsus niipea, kui Freyja oli selja pööranud. Ehkki nende üürike kohtumine jättis talle suhu paha maitse, tekitas see siiski vähemalt tunde, et ta on saavutanud nende ärapanemisvõistluses väikese võidu. Freyjale oli senimaani mõistatuseks jäänud, kuidas see võistlus üldse alguse sai. Erlale ei meeldinud ta kohe nende esimesest kohtumisest saadik ja Freyja ise vastas kähku sellesamaga. Oli irooniaküllane, et need kaks inimest, kes talle tõepoolest vastukarva olid, töötasid ühes ja sellessamas kohas. Kui nüüd mõtlema hakata, oli ju seaduspärane, et Huldar ja Erla lõpuks üheskoos voodisse sadasid, kuigi ta ei tahtnud sugugi mõelda, millised võiksid näha välja nende järglased, kui need peaksid kunagi sündima.

Ausalt öelda ei olnud Freyja kohvihimu taga mitte üksnes juhuslik kohtumine Erlaga ja südant pahaks ajavad videod, vaid teismeliste tütarlaste küsitlemine oli üles äratanud kummitusi tema enda minevikust. Ta taipas alla tassi poole vaadates, et see oli peaaegu tühi. Ta suutis pead kuklasse kallutades sellest veel mõne tilgakese välja meelitada. Tema jaoks oli kohvil täiskasvanupõlve maitse. See meenutas talle, et ta on suureks saanud, peaks oma elu just nagu ise juhtima ega muutu enam ealeski uuesti lapseks, juhtugu siis, mis juhtub.

Ta pani suure tassi lauale kõvemini, kui oli kavatsenud, ja alustass klirises. Talle ei meeldinud mineviku üle mõtteid mõlgutada. Sellest ei tulnud iial midagi head. Tema ja vend Baldur said tavalisest erineva kasvatuse emapoolsete jumalakartlike vanavanemate kätes, mis jättis neile vähe õnnelikke mälestusi kõigest muust peale teineteise. Freyja teismeliseaastad olid iseäranis rasked. Küsimus polnud mitte niivõrd rahanappuses, kuivõrd vanavanemate jäigalt vanamoelistes vaadetes laste kasvatamisele. Need käsusõnad, mille järgi tema ja Baldur pidid oma elu ära elama, olid ilmselt tuttavad juba Moosese järeltulijatele. Heakene küll, tegelikult teda ei sunnitud ju kandma nunnarüüd ega sandaale, kuid tema rõivad oli eakaaslaste omadega võrreldes silmatorkavalt moest väljas. Isegi kooli kaasa pakitud lõunasöögid olid teistsugused.

Pole siis ka ime, et tal oli raskusi kuhugi sobitumisega, sest talle olid keelatud seesugused lelud ja riided, nagu olid teistel, ning selliste asjade tegemine, mida tegid nemad. Seetõttu ei saanud ta päriselt kuuluda kampa ehk selliste laste hulka, nagu olid nood Stella sõbrannad. Kuid samas oli tal küllaga võimalusi jälgida niisuguseid kildkondi väljastpoolt. Ta oskas hõlpsasti tuvastada juhi ja tema asetäitja ning selle tüdruku, keda ähvardas väljaheitmine ja kes elas hirmus, et ta ütleb või teeb mõne vale asja, mis ta välja külma kätte kupatab. Ja ta tundis ära tüdruku, kes oli seal pugejana, tegi kõiki neid õigeid asju ega jätnud kasutamata ühtki võimalust, et kamba juhi ees lipitseda.

Aga see aidanud tal põrmugi paremini ära aimata, mis see oli, mida Stella sõbrannad varjasid.

Kelner võttis temalt tassi ja küsis, kas ta tahab, et see veel kord täis valatakse. Kuigi Freyja oleks võinud vaevata veel kaks tassitäit kurku kallata, ütles ta tänades ära ja küsis arve.

Kohvik oli rahvast tuubil täis ja ainus vaba koht, mille ta oli leidnud, asus päris saali tagaosas. Ta pidi ennast laudade vahelt läbi litsudes paratamatult märkama, et ülejäänud kunded olid kõik välismaalased. Kõikidel laudadel olid avatud kaardid või brošüürid, toolileenidel rippusid seljakotid ja viimane kui üks inimene oli varustatud suure vabaõhuseikluse jaoks paremini kui keskmine islandlane. Ta hakkas kiiremini liikuma hirmust, et temalt küsitakse, millisest riigist ta on pärit või kas ta saab kellestki pilti teha või siis – jumal hoidku – palutakse tal esitada jalgpallifanaatikute viikingihuikeid.

Väljas oli taevas sama vankumatult hall kui tema saabumiselgi, ent teisest küljest polnud ta ju ka viibinud kohvikus kuigi kaua. Ta tõmbas jope tihedamini ümber keha ja soovis, et tal olnuks samasugune rätik nagu nondel tütarlastel ennist. Rätik oleks talle marjaks ära kulunud ka auto sees – küttesüsteem oli taas töötamast lakanud, kuid ta oli seda juba kaks korda parandada lasknud ja talle tundus, et kolmandat korda töökotta minnes raiskaks ta üksnes raha.

Telefon hakkas helisema parajasti just siis, kui ta tänaval kõndis. See oli lastemaja juhataja, kes andis teada, et ta laenatakse mõneks päevaks välja politseile. Freyja peatus jahmunult. Naine rääkis edasi ja ütles, et Freyjal pole tarvis kuni nädala lõpuni tööle tulla. Politsei vajab seoses tolle tüdruku kadumisega alaealisi küsitledes lastepsühholoogi, kes saab tarviduse korral kohale ilmuda, ja Freyja on ilmselge valik, kuna ta on juba ühe vestluse juures viibinud ja politseile parema meelega ei jagaks seda juhtumit puudutavat tundlikku informatsiooni veel kellegagi. Väga tõepärane jutt, mõtles Freyja – ja üleni täis Huldari sõrmejälgi. Kuid tema härdad palved kursusetöö ja loengute tõttu talle armu anda kostsid kurtidele kõrvadele. Vestluse lõpul avastas ta, et oli nõustunud kuni nädala lõpuni ooterežiimile jääma.

Kui Freyja autoni jõudis, oli tema viha juba suurel määral haihtunud. Kõiki asjaolusid arvestades oleks tal võinud märksa hullemini minna. Ta saab tundides edasi käia, kui hoiab telefoni laual ja on valmis kutse peale minema lipsama. Ja politsei abistamisest vabal ajal võis ta õpingutele keskenduda, mis polnud tavaliselt võimalik lastemajas, kus töö nõudis jagamatut tähelepanu. Võib-olla saab ta tänu sellele veidi mahajäämust tasa teha. Ta võib alustada sellest, et läheb koju ja püüab oma matemaatikaülesannetest midagi aru saada.

Kuid Freyja kavatsused nurjati niipea, kui ta oli selle sihi endale silmade ette seadnud. Tema telefon helises ja sedapuhku oli helistaja Huldar, kes tahtis teada, kas ta viibib kaugel, sest tema kohalolek on taas vajalik. Huldar ei suutnud oma heameelt varjata.

Teismelised olid kuhjunud aktusesaali kõige tagumistele istmeridadele, otsekui oleksid nad oodanud, et lavalt sihitakse nende poole leegiheitja. Jäi selline tunne, et pärast Freyja aegu pole miski muutunud. Eesmärk oli ikka veel istuda täiskasvanutest võimalikult kaugele. Ukse läheduses olid hajusalt istet võtnud üksnes vähesed ja needki olid enamjaolt täiskasvanud – Freyja arvates õpetajad –, kellele lisandus ka neli õpilast. Kahest poisist oli üks paks ja teine piisavalt nõdruke, et jätta muljet, nagu oleks ta kogemata kohalikust algkoolist siia sattunud, kaks tüdrukut aga nägid vastupidiselt väga tavalised välja ning nende pruunid juuksed olid hobusesabasse seotud ja õlad norgus nagu mängijal, kes on äsja löönud karikavõistluste finaalis omavärava. Kõik neli hoidsid silmi hoolega maas ja näis, nagu ei söandaks nad peaaegu hingatagi. Freyja tundis selle asendi ära – tema ise hakkas sirge seljaga istuma alles kõrgkoolis. On lausa ime, et talle küür selga ei kasvanud.

Huldar kummardas lähemale ja pomises: „Hoia lastel silm peal. Müksa mind, kui midagi huvitavat märkad. Siis me saame selle lapsukesega veidi juttu ajada.”

Freyja noogutas ja laskis pilgul taas üle kokku tulnud teismeliste käia. Ta seisis koos Huldari ja Guðlauguriga saali külgseina ääres. Nad olid jõudnud sellal, kui tema turistide seltskonnas kohvi jõi, eeldatavasti sündmuse tõsiduse rõhutamiseks vormirõivad selga panna. Kõikide üksteise kannul saali kõndivate õpilaste silmad pöördusid kahele politseinikule ja nende peamine tunne näis sealjuures olevat üllatus. Keegi ei tardunud küll paigale ega pööranud pilku põiklevalt teisale, kuid samas oli ju ka äärmiselt ebatõenäoline, et kurjategija on keegi nende seast. Salvestiste põhjal näis, et politseil ei tule otsida mitte kiitsakat noorukit, vaid täiskasvanud meest.

Laval koputas direktriss mikrofonile. Tema avasõnad mattis enda alla kurdistav krigin. Ta astus veidi kaugemale ja alustas uuesti, teatades saali kogunenud õpilastele morni häälega midagi, mida nad teadsid juba niigi, ehk seda, et nad on siin selleks, et arutada, mis juhtus Stellaga. Seejärel tänas ta neid väljaspool koolitunde kohaletulemise ja õpilasnõukogu juhatust säärase mõtte väljakäimise eest.

Freyja keeras pilgu lavalt ära, et kuulajate reageeringut jälgida. Suurem osa teismelisi oli ennast ettepoole kallutanud, et mitte miski neile märkamata ei jääks. Telefoniekraani sinist kuma nägi ta ainult ühes-kahes kohas.

„Me teame, et paljud ja võib-olla isegi suurem osa teist said Stella telefonilt Snapchati sõnumeid, mille salvestaja ja saatja on politsei meelest seesama inimene, kes talle kallale tungis. Paljud teie hulgast on vaadanud mõnd sellist sõnumit või koguni neid kõiki. Muidugi ei saa me seda nüüd enam olematuks muuta, aga ma tahan rõhutada neile, kes ei ole sõnumeid veel näinud, et nad jätaksidki need vaatamata. Teades täiesti hästi, mida sõnumid sisaldavad, kuid neid siiski vaadates teeksite just nimelt seda, mida ründaja tahab. Ja teie enesetunnet see küll paremaks ei muudaks. Ma tahaksin meenutada teile kõikidele ja olenemata sellest, kas te olete neid videoid näinud või ei, et sõnumid ei ole Stellalt endalt. Nendel videotel ei ole midagi pistmist selle Stellaga, keda meie tunneme ja kes hakkab tulevastel päevadel olema meie kõikide mõtetes, nii et parem oleks keskenduda tema kui oma koolikaaslase meenutamisele. Toetuge sellele mõttele. Püüdke mitte jääda pidama nende videote kujutistele. Politseil on salvestised olemas, nii et neid vaadates te juurdlusele kaasa ei aitaks.”

See ei olnud just päris õige. Huldar oli Freyjale rääkinud, et ta tahab küsida lastelt, kas miski, mida nad nendel videotel nägid või kuulsid, seostub neil millegagi. Nii et Freyja polnud sugugi üllatunud, kui nägi, et Huldar direktrissi sõnade peale nägu krimpsutas. Ka teismelised tabasid selle ära, sest kui direktriss mainis politseid, heitsid nad automaatselt pilgu Huldari ja Guðlauguri poole. See hajutas nende tähelepanu ja tõenäoliselt ei jõudnudki direktrissi jutt päriselt nendeni.

„Ma tean, et ajakirjanikud on püüdnud mõnega teist ühendusse astuda, ja kuigi teie klassijuhatajad on selle küsimuse juba läbi võtnud, tahan ma veel kord rõhutada, et keegi teist ei tohi ajakirjanduse esindajatega rääkida. Kui teil on öelda midagi niisugust, mis võib teie arvates juurdluse seisukohalt oluliseks osutuda, siis kõnelge sellest politseile. Mitte mingil juhul mitte ühelegi reporterile. Kas on selge?”

Seltskond pomises: „Jah.” Iseküsimus oli siiski see, kas nende lubadus ka tegelikult midagi tähendas. Nad olid ju kõigest lapsed, kogenud ajakirjanikud aga on inimestest millegi väljaurgitsemise alal asjatundjad. Ent nad ei pruukinudki hakata just ilmtingimata sellega vaeva nägema. Nad olid kõik juba kuivaks lüpsnud; videosalvestise võikaid kirjeldusi ja laste väljaütlemisi olid täis kõik uudistesaidid. Homme nõuavad nad lärmakalt uusi paljastusi politseilt.

Viimases reas ajas üks tüdruk käe püsti ja vehkis sellega, et direktriss temale tähelepanu pööraks, too aga ei paistnud niisuguse sekkumise üle just iseäranis rõõmustavat. „Politseinikud võtsid minu telefoni ära. Ja Björgi oma ka. Millal me need tagasi saame? Ilma telefonita olla on nagu õudusunenägu. Kas see ei ole seadusvastane või midagi niisugust?”

Direktrissi pilk pöördus Huldari ja Guðlauguri poole. „See on politsei otsustada. Aga ma ei kujuta endale ette, et nad hoiaksid telefone enda käes kauem kui vajalik. Kui ebamugav see ei võiks ka sinule ja Björgile näida, ei ole kelleltki telefoni äravõtmine siiski seadusega keelatud.”

Tüdruk vajus mossitades toolile tagasi. Direktriss rääkis edasi, loetledes Stella vooruseid ja juhtides tähelepanu asjaolule, kuivõrd mõistetamatu ja ebaõiglane on see, et ta langes vägivaldse kurjategija ohvriks. Naine tuletas neile meelde, et nad peavad kogu aeg mõtlema iseenda turvalisusele ja ühtlasi ka teiste eest hoolt kandma, ning väljendas siis siirast soovi, et Stella varsti elusa ja tervena üles leitakse. Kui ta oli seda öelnud, tabas Freyja ära teatava liikumise – üks saali eesotsas istuvatest tüdrukutest kergitas pead ja vaatas esimest korda lavale. Tema näol oli kalk ilme, otsekui poleks Stella heaolu teda kuigi palju huvitanud. Seejärel langetas ta taas pilgu, ilma et oleks tajunud, et teda jälgiti. Freyjale näis, nagu oleks ta naeratanud. Ta müksas Huldarit ja osutas silmatorkamatult tüdrukule, kuid Huldaril ei olnud mingit võimalust teda uurida, sest selsamal hetkel tutvustas direktriss teda ennast.

Kui Huldar hakkas lava poole sammuma, märkas Freyja, et miski oli laste tähelepanu endale tõmmanud. Nad nügisid üksteist ning piki istmeridu levis edasi ekraanide sinine kuma, kuni paistis, et kõikide pilk peale nelja eraldi ees istuva õpilase oma oli telefoni külge liimitud.

Huldar näis taipavat, et ta on kuulajaskonnast ilma jäänud. Ta seisis vaikides ja jälgis neid seni, kuni nad üksteise järel silmad ekraanilt lahti rebisid. Viimaks tõstis üks poiss üsna pelglikult käe, nagu poleks ta veel otsustanud, kas ta peab ikka rääkima. Huldar noogutas talle.

„Ee … me saime just praegu snäpi.” Ta kergitas telefoni, hoides selle ekraani Huldari poole, otsekui oleks too võinud teiselt poolt saali midagi näha. „Stellalt.”

Freyja uskus fakte trotsides viivuks, et Stella on elus. Kahtlemata ei olnud ta ainus, keda läbis hetkeline kergendustundetulv. Aga oli selge, et mitte kõik ei tundnud sedasama. Too tüdruk, keda Freyja oli jälginud, heitis vargsi kiire pilgu üle õla.

Pettumusele viitav ilme tema näol oli eksimatult äratuntav.