Читать книгу Lõpparve - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 5

Huldar poetas kirjutuslauale portsu fotokoopiaid. Laual ei olnud peaaegu midagi muud peale väikese poolenisti tühjade kohvikruuside kollektsiooni. Viimasel ajal anti talle enamasti ainult selliseid praegusegi kooliloo moodi töid, mida keegi teine kriminaaljälitusosakonnas ei tahtnud. Tõenäoliselt saab sellest politseis samasugune naljanumber nagu tema ise kui ebasoosingusse langenud endine ülemus. Ta istus nüüd pagenduses avatud planeeringuga büroo tagaosas, kust nägi silmanurgast oma kunagist kabinetti.

Ta hoidus hoolikalt sinnapoole vaatamast. Temale endale ei tähendanud edutamisredelilt allapudenemine keda kuraditki. Närvidele käis talle tegelikult hoopis see, et endised alluvad kohtlesid teda nii, nagu oleks säherdune kukkumine nakkav. Ta oli oletanud, et suhted töökaaslastega muutuvad taas niisuguseks, nagu need olid olnud enne tema lühikeseks jäänud ametikõrgendust, kuid pani sellega kõvasti mööda. Nende vakatamine tema lähenedes ja sosinad siis, kui ta eemaldus, olid niivõrd talumatud, et mõnikord soovis ta tõepoolest, et ta oleks jälle ülemus.

Aga säärast tunnet ei jätkunud kunagi kauaks. Talle meenus peaaegu otsemaid, kui vähe see amet talle meeldis. Lõputute vormide täitmine, ettekanded, koosolekud ja kogu see mõttetu paberimajandus. Oleks teda ette hoiatatud, mida see töökoht endaga kaasa toob, poleks ta iial nõusse jäänud. Paraku oli tal tollal informatsiooni napilt. Kogu edutamisprotsess oli olnud kokku surutud ühteainsasse lausesse: „Kuidas sulle meeldiks ametikõrgendust saada?” Juhtkond oli sunnitud määrama kellegi üht tähtsat mõrvajuurdlust juhtima ja kuna suurem osa kõrgemas auastmes uurijaid pidi terve rodu skandaalide tagajärjel kõrvale tõmbuma, langes valik otsekui kogemata Huldarile. Erinevalt muudes eluvaldkondades rakendatavatest kõrgkoolidiplomitest ja teistest sedalaadi soovituskirjadest lähtutakse politseis ühe või teise ohvitseri juhikohale sobivuse üle otsustamisel üldjuhul tema vanusest või teenistusaja pikkusest. Need kujutavad endast kergesti kõrvutatavaid arve. Pärast oma hiljutist kiiret tõusu tekkis Huldaris kahtlus, et välja on valitud uus käepärasem mõõdik – inimese kasv. Ta oli veendunud, et kõrgemad võimuesindajad olid märganud, et tema pea on rahvahulga kohal alati näha. Tal oleks olnud targem küüru tõmbuda või maha istuda. Siis poleks ta praegu takerdunud kõige alumisele redelipulgale, vaid teinud senimaani kusagil nokkimisjärjekorra keskpaigas oma vana tööd.

Ometigi ei pidanud Huldar vimma nende vastu, kes talle säärase võimaluse välja pakkusid. Ta oleks võinud selle ju hõlpsasti tagasi lükata. Ega olnud ta vihane ka nende peale, kes seisid tema madalamale ametikohale viimise taga. Pikemas plaanis poleks tema hoidmisest silmatorkaval positsioonil nagunii asja saanud. Ta oli tolle mõrvajuurdluse niivõrd suurejooneliselt vussi ajanud, et seda oleks raske järele teha. Kui ta püüdis juhtunut ühele oma õdedest selgitada, oli ainus talle pähe tulnud sobiv võrdlus kiire lõikuse sooritamiseks skalpelli õieli hoides operatsioonituppa tormav kirurg, kes komistab ja lõikab patsiendil kogemata pea otsast.

Kõige hullem oli see, et ta kiskus langedes endaga kaasa ka lastemaja juhataja Freyja. Lastekaitseamet ei suutnud Freyjale andestada, et ta oma töökohas ühe mehe pihta tulistas, ja paigutas ta tavalise lastepsühholoogi ametikohale.

Tegelikult oleksid nad mõlemad pidanud olema tänulikud selle eest, et nad praegu tööd otsides tänavatel ei uita.

Tänulikkus ei olnud Freyja peas aga sugugi esikohal. Nondel harvadel puhkudel, mil nende rajad pärast saatuslikke sündmusi lastemajas ristusid, ei pidanud Freyja Huldarit õieti pilgu väärilisekski. Naine pulbitses vihast ja polnud kahtlust, et see viha oli suunatud tema pihta. Huldar krimpsutas selle meenutuse peale nägu. Ta oli senimaani hellitanud lootusi, et nad võiksid piinlikust algusest, konarlikust keskpaigast ja katastroofilisest finaalist hoolimata teineteisega hästi läbi saada. Süüdistada ei olnud tal kedagi peale iseenda. Nende esimene kohtumine oli häälestuse kätte andnud ja oli üllatav, et ta üldse suutis Freyja juures korraks taas heasse kirja tõusta, ehkki see vaherahu oli üürike. Huldar oli varem ööklubides naistega kohtudes kõrvetada saanud ning pärast Freyjaga tutvumist varjas ta tema seltsis ööd veetes oma tegelikku isikut ja esitles ennast kui puuseppa. Asja tegi veelgi hullemaks see, et ta kasutas Freyja eksiteele viimiseks oma teist eesnime Jónas. Kui nende teed tolle mõrvajuurdluse ajal, mis nende mõlema ametialase maine läbi paberihundi laskis, taas ristusid, tuli kogu see närune pettus välja. Puusepp Jónas oli sunnitud ennast tutvustama Huldarina politseiülema büroost.

Aga mis oli korra juba aset leidnud, võis juhtuda teinegi kord. Võib-olla antakse Huldarile veel üks võimalus. See mõte muutis ta rõõmsamaks.

Ta naeratas enda vastas istuvale noorele politseinikule. Noormees naeratas häbelikult vastu ja langetas siis pilgu taas arvutile. Erilist huvi ei saanud see ekraan talle pakkuda. Ta oli tulnud kriminaaljälitusosakonda niivõrd hiljuti, et oli hierarhias Huldarist veelgi madalamal – ta oli nii madalal, kui see üldse võimalik on. Aga ehkki see uustulnuk oli praegu osakonnas ainus inimene, kellele langes osaks vähem lugupidamist kui Huldarile, ei saanud säärane olukord tõenäoliselt kaua kesta.

„Kas oled töö all kokku vajumas?” Huldar jälgis hoolikalt, et tema häälde ei tekiks pilkavat noodikest. See poiss oli absurdini tundlik. Veidi vintskemaks muutuda ei teeks talle ju paha, kuid selle töö võis võtta enda hoolde keegi teine. Huldaril oli juba niigi palju asju pead vaevamas, et hakata lisaks veel muretsema ka märgade kõrvatagustega uurijate pärast.

„Jah. Ei.” Noormehe otsaesine tõmbus monitori kohal erepunaseks.

„Kas jah või ei?”

„Ei. Ma ei ole töö all kokku vajumas. Aga tegemist on mul siiski palju.”

„Tead sa, mõnes mõttes on parem, kui meil on vähe tegemist või pole üleüldse. Vähemalt üldsuse seisukohalt.” Huldar võttis istet ja tõmbas dokumendid enda ette. Mida varem ta need mõttetused ära klaarib, seda parem. Ta libistas ohet alla surudes pilgu üle lapseliku käekirja pealmisel paberilehel. „2016. aastal ei ole autosid vaja. Nende asemel on päikesepatareidega töötavad helikopterid. Avastatakse ravim vähi ja kõikide teiste raskete haiguste vastu. Keegi ei sure enne kui alles saja kolmekümneselt. Island on ikka veel parim maa maailmas! Elín, 9c.” Allkirjaga käisid kaasas kaks südant ja kaks naerunägu. See oli Huldari mäletamist mööda esimene kord, mil ta sattus oma töös kokku smailiga.

„Kas sina vahetaksid oma auto päikesetoitel kopteri vastu?” Huldar tõmbas paar rulooriba kõrvale ja kiikas aknast välja. Vaevalt annaks talvine hall päikesepaiste nii palju energiat, et helikopter saaks õhku tõusta, rääkimata siis juba õhku jäämisest.

„Mida?” Noormehe hääletoonist võis järeldada, et ta peab seda mingisuguseks testiks.

„Mitte midagi.” Huldaril ei olnud jõudu selgitada. Ta oli käinud eelmisel õhtul koos paari semuga baaris, jäänud liiga kauaks ärkvele ja joonud ühe õlle ülearu. Poiss kas ei olnud Huldarile lahendada antud juhtumist kuulnud või oli ta liiga pikkade juhtmetega, et seda küsimust juhtumiga seostada.

„Kas meil on olemas võimalus helikopterit kasutada?”

„Jah.” Huldar kahetses seda vastust otsekohe ja parandas ennast. „Ei ole. Meil ei ole kopterit. Ma lihtsalt pean lugema tulevikuennustusi, mille kirjutas kamp koolilapsi kümme aastat tagasi. Üks ennustus ongi niisugune, et me hakkame ringi sõitma päikesetoitel kopteritega. See ei ole arvatavasti kõige tobedam mõte, mille peale ma neist läbi sumades satun.”

Noormees liigutas oma tooli küljetsi, et Huldari nägu näha. Tema nimi oli Guðlaugur, kuid tööl tunti teda tema protestidest hoolimata alati Gullina. Ei pruukinud kahelda, et ta jääb Gulliks seniks, kuni ta on tõestanud, et kuulub meeskonda – kuni ta on iseennast tõestanud.

Mitte just kõik ei pidanud selle raja lõpuni vastu. „Miks sa pead seda tegema?”

„Sest nende hulgast leiti üks imelik teade ja kooli direktor astus ühendusse politseiga.” Huldar ulatas Gullile kopterikirja fotokoopia. „Nende kool oli tollal sõprussuhetes ühe Ühendriikide kooliga ja nende ühiste ettevõtmiste hulka kuulus ka ajakapsli matmine mänguväljakule. Kava oli selline, et kapsel kaevatakse kümne aasta pärast välja ja laste tulevikuennustusi võrreldakse tegelikkusega. Kõik üheksanda klassi lapsed panid kirja, milline on Island nende arvates 2016. aastal, ning seejärel asetati nende kirjad ajakapslisse. See kõik on ju kena, kui mitte arvestada, et üks neist on vist võtnud pähe prognoosida ka mõningaid mõrvu. Minu ülesanne on püüda jõuda selle ennustuse autori jälile, et psühhiaatrid saaksid otsustada, kas ta kujutab endast ohtu. Mina isiklikult küll kahtlen selles, kuid pean asja nagunii läbi vaatama.”

„Keda see poiss enda jutu järgi kavatses tappa?”

„Neid on terve nimekirjatäis. Ta mainib kuut inimest. Tegelikult ei avalda ta nende nimesid, vaid on märkinud ainult nimetähed. Ja kahel juhul kõigest ühe tähe.” Huldar lappas seda tigedat kirja otsides pabereid. Kool oli andnud talle ülejäänud kirjad koopiatena, selle aga originaalkujul. Sekretär krimpsutas kirja ulatades nägu ja näis seejärel kergendust tundvat, kuna nüüd oli probleem kellegi teise oma.

Guðlaugur vaatas, kuidas ta paberivirnas sorib. Huldar ei saanud eitada, et on tore tunne, kui mõni töökaaslane ilmutab vähemalt korragi huvi selle vastu, millega sa tegeled. Viimati oli säärane asi juhtunud üsna tükk aega tagasi. Kahju küll, et käesolev juhtum on pelgalt suur ajaraiskaja.

„Miks te ei võiks lihtsalt tolle õpilasega rääkida? Teda leida ei tohiks ju olla väga raske.”

„Kirjal puudub allkiri.”

„Mida sa kavatsed siis teha? Selgitada välja need, kes ei pannud kirja ajakapslisse? Võrrelda käekirja kunagiste kodutöödega?”

„Midagi sinnapoole. Kirju on ühe võrra rohkem, kui oli tollal üheksandas klassis õpilasi, ja see jätab võimaluse, et ennustuse autor andis ära kaks kirja. Seetõttu ma pean võrdlema mõrvajutukirja teiste kapslist võetud kirjadega. Kurval kombel oli kõikidel lastel väga kohutav käekiri. Vähemalt poistel.”

„Kas ta oli poiss?”

„Segase käekirja põhjal arvates poiss. Või vahest ka vasaku käega kirjutanud tüdruk.”

„Kas sõrmejälgi on?”

Huldar naeris. „Nojah, muidugi. Just nagu saaksin ma loa ühe teismeliste pundi kuuekümne viielt kirjalt võetud sõrmejälgi laborist läbi lasta. Selleks läheks mul vaja vähemalt ühte laipa. Ja eelistatavalt kõiki kuut.” Ta tõmbas tolle ähvardava kirja teiste hulgast välja ja luges taas kord endale ette. „2016. aastal surevad järgmised inimesed: K, S, BT, JJ, PV ja I. Keegi ei hakka nendest puudust tundma. Kõige vähem mina. Ma ei suuda ära oodata.” Siin naerunägusid ega südameid ei olnud.

„Nii et sinu arvates on kõik need inimesed praegu veel elus?”

„Ma olen selles üpris kindel, aga kuna mul ei ole midagi muud peale nimede esitähtede, ei saa ma olla saja protsendi ulatuses veendunud.” Huldar ulatas kirja Guðlaugurile. „Kooli sekretär väidab, et viimase kümne aasta jooksul ei ole mõrvatud ühtki selliste initsiaalidega vilistlast. Ta ütles veel juurde, et 2013. aastal tapeti küll üks mees, kuid seda teinud inimene on süüdi mõistetud ja ta ei ole ei endine õpilane ega selle loo jaoks sobivas vanuses. Muidugi pean ma selle ise üle kontrollima, aga selles riigis mõrvatud inimeste lühikest nimestikku on suuteline läbi vaatama isegi ühe kooli sekretär.”

Guðlaugur ei öelnud midagi enne, kui oli lugemisega lõpule jõudnud. Seejärel vaatas ta Huldarile mõistatuslikul ilmel otsa. Tema nägu oli veel leebe, nina ja põski kattis tedretähnide piserdis ning lõual puudus vähimgi vihje päeva jooksul kasvanud habemehakatisele. Ta pidi olema veidi rohkem kui kahekümne viiene ehk üksnes pisut vanem kui too anonüümne kirjakirjutaja praegu. „On olemas üks Vikipeedia lehekülg.” Guðlaugur punastas taas ja see muutis ta välimuselt veelgi nooremaks. „Islandi mõrvade kohta.”

Huldar kergitas kulme.”Kas seda haldad sina?” päris ta kerge nöökega.

„Ei halda. Ma lihtsalt tahtsin sinu tähelepanu sellele juhtida. Sa saad kõikide Islandi mõrvaohvrite nimesid sealt järele kontrollides aega kokku hoida.”

Huldar kahetses, et oli hetkeks pilkavaks muutunud. Tal oleks targem selle noormehega sõbruneda, sest paar liitlast tööl kuluks talle marjaks ära. Aga vigade parandamiseks ei olnud enam aega. Ta nägi silmanurgast, et nende poole on teel Erla, kellel on mantel seljas. Huldar saatis taeva poole tulise palve, et Erla ei hakkaks teda koos endaga kontorist välja lohistama. Ta oli alles äsja tööle jõudnud ja ennustatud maru oli juba hakanud küüsi näitama. Kuid tänane päev lihtsalt polnud tema jaoks õnnelik.

See oli neljakümne viies tollel talvel Islandi kohal möllanud madalrõhkkond. Iga uus paistis olevat eelmisest ägedam. Oleks võinud arvata, et ilmajumalad on võtnud nõuks saart ahistada ja joobuvad sellest, et saavad ta korrapäraselt läbi nüpeldada. Tuuleiil lajatas otsekui säärase mõtte toetuseks Huldarile näkku märja puulehe. Leht jäi külma ja limasena põsele pidama. Kui ta tuimaks tõmbunud sõrmed näole tõstis, kleepus leht hoopiski käe külge. Ta raputas kätt hoogsalt ja leht kadus aia kohal tiireldes minema.

„Kas sa leidsid midagi?” Erla nägi vaeva tasakaalu hoidmisega. Tema pikk must politseiparka toimis purjena ja ta keeras ennast tuule suhtes küljetsi, kuna oli arusaadav, et tal polnud tahtmist Huldari silme all näoli potsatada. Nende vastastikused suhted olid pärast seda, kui Huldar ametist maha võeti ja tema koht Erlale anti, muutunud üsna pingeliseks. Kohmetusetunne jäi täielikult Erla poolele, sest Huldar ei tundnud tema suhtes mingisugust vimma. Keegi ju pidi seda tööd tegema, nii et miks siis mitte Erla? Huldari meelest oli Erla küll selle osa etendamiseks pisut tahumatu ja taktitundetu, kuid võib-olla osaliselt just nimelt seetõttu ta välja valitigi. Politseile avaldati pidevalt survet, et seal edutataks ka naisi, ja Erla puhul said nad mõlemast maailmast parima – ta oli naine, kes käitus igast otsast sama mühaklikult kui tema meessoost kolleegid.

„Ei. Mina ei leia siit midagi. Vähemalt mitte midagi siia sobimatut. See on lihtsalt tavaline tavalist rämpsu täis aed.” Huldar osutas peaga vatti saanud batuudi poole, mis oli muruplatsi teises otsas turvaliselt lõõga pandud. Ilmselgelt oli möödunud üksjagu palju aega sellest, mil mõni laps sellel viimati hüppas. Riie oli pehkinud ning järel olid ainult metallraam ja mõned vedrud. Huldar koputas roostes grillahju ülaosale, aga ei vaevunud juhtima Erla tähelepanu kuumaveevannile, sest sellest polnud võimalik mööda vaadata. Iga inimene pidi paratamatult nägema, kuivõrd tavaline see aed on. „Kas sa ei arva, et see oli mingisugune nali?”

„Nali?” Erla vaatas aeda uurivalt, sest sai niiviisi Huldari pilku vältida. Ta jälgis kapuutsiserva alt, kuidas Guðlaugur issand ise teab mida otsides toikaga ühes raagus põõsas sorib. Õhus tiirlesid mõned närbunud puulehed, mis meenutasid toda ennast Huldarile näkku kleepinud lehte. Erla pöördus uuesti Huldari poole, koondades pilgu hoolikalt mitte tema silmadele, vaid lõuale. „Ma ei saa aru, mida siin nii kuradima naljakat on.”

Huldar kehitas õlgu. „Ei olegi. Mina ka ei saa.” Tal oli raske taibata, mida on lõbusat selles, et sind säärase ilmaga kavaluse abil õue meelitatakse. Kindlasti ei pidanud see nali tekitama sooje tundeid naljamehe enda vastu. Erla oli neile tee peal rääkinud, et veidi pärast keskpäeva saabus temale endale adresseeritud teade, milles väideti, et selles aias siin on midagi, mis võib politseile huvi pakkuda. Kiri oli anonüümne ega sisaldanud täiendavaid üksikasju. „Võib-olla kuulutame selle loo siin lõppenuks?”

Erla vaatas viimaks talle otsa ja Huldar mõistis, et targem oleks olnud suu kinni hoida.

„Ei kuuluta. Kuradi kindlasti me otsime veelgi hoolikamalt.”

„Olgu pealegi. Milles küsimus.” Huldar vedas huuled naeratusse, mis kadus peaaegu jalamaid. Oli raske teeselda, et kohustus veelgi kauem siin, väljas viibida pole talle vastumeelne. Ta vaatas, kuidas Erla edasi liigub. Naine ei püsinud selles rajus hästi jalul, ent oli kindlalt otsustanud tormist üle olla. Huldar pöördus taas näoga majaterrassi poole ja vaatas kohaseid peidukohti otsides ringi. See oleks kergem olnud, kui neil oleks olnud mingitki aimu, mida nad üldse otsivad.

Kuumaveevanni poolt kostis lõginat ning Huldar nägi, kuidas vanni raske kaas pisut kerkis, et siis kolksuga tagasi langeda. Ta kuulis läbi tuule ulgumise kinnitusklambrite kriuksumist. Vanni vooderdises oli luuk, mida Huldar polnud veel uurinud, nii et ta kõndis teda ülalt jälgiva majaomaniku valvsa pilgu all sinna. See mees, kelle nimi oli Benedikt, ei suhtunud nende külastusse kuigi sõbralikult ja paistis, et ta ei jaga ära, mis siin tegelikult toimub. Ei paistnud olevat tõenäoline, et tal oleks tolle anonüümse sõnumiga mingit pistmist. Nii ehtsat jahmatust oleks olnud raske teeselda. Ta nägi välja nii, nagu oleks ta hiljaaegu pensionile läinud ja oleks üks neist kamandamishimulistest põrunud vanatoidest, kes on harjunud, et nende sõna kuulatakse. Säärasel tegelasel on raske kohaneda tõsiasjaga, et see aeg on nüüd möödanik.

Huldar lehvitas käega ja naeratas uuesti. Vastuseks sai ta üksnes kulmukortsutuse ja käeliigutuse, mis tähendas tõenäoliselt, et ta peaks kuumaveevanni rahule jätma. Too sell ei saanud ju ometigi arvata, et Huldar kavatseb sinna sisse hüpata. Kahtlemata oli ta rohkem mures selle pärast, mis saab kaanest, kui klambrite kallale minnakse. Huldaril polnud kavas neid puudutadagi ja ta noogutas mehele rahustavalt.

Ainsad asjad selle luugi taga olid pump ja mõned torud. Kui Huldar pea sisse pistis, et järele vaadata, kas miski ei varja ennast seal torude rägastiku taga, lõi ta enda kõvasti ära vastu puitvooderdist, mis tõi kuuldavale protestikriiksatuse. Sellest tõotas kujuneda täiuslik tühja tuule tagaajamine. Kui ta peaks tolle kirja kirjutanud inimese kunagi kätte saama, tunneks ta suurt kiusatust kostitada teda samasuguse muhuga nagu see, mis tal praegu endale pähe kasvas. Üks rusikahoop ei muudaks enam midagi. Tema maine oli juba nagunii porri tallatud.

Huldar sulges luugi ja ajas end sirgu. Ta uuris oma kipitavat pead hõõrudes hämarusega täitunud aeda. Nad olid selle põhjalikult läbi kamminud – märksa põhjalikumalt kui maja eesaia. Ta lootis, et Erla ei võta pähe sedagi uuesti läbi otsida. Vanamees seisis akna juures ning klähvis korrapäraste vaheaegade järel, et nad oleksid lilledega ettevaatlikumad, mis oli aastaaega arvestades pigem nali. Näha oli ainult raagus lillevarsi.

Huldar silus juuksed kuklasse. Tuul vastas talle sellega, et virutas need uuesti laubale. Samasugune mõttetu ajaraiskamine, nagu selle töö kõik muudki küljed. Kust peaks ta järgmisena otsima? Huldar kõndis mõnda tõenäolist peidupaika leida püüdes aias ringi. Erla ja Guðlaugur uitasid sama sihitult siia-sinna ja noormees hoidis ikka veel oma toigast õhus. Huldar läks tagasi ja sättis ennast kuumaveevanni servale istuma, tundes mõnu kaane vahelt kerkiva sooja auru pahvakutest.

Siin polnud midagi huvitavat.

Kiri pidi olema halb nali – kui just keegi enne neid siia ei jõudnud ega kõrvaldanud seda mis tahes asja, mida nad oleksid pidanud otsima. Võib-olla mõned vanemad leidsid oma teismelise toast uimasteid ja tahtsid need lapsele pahandusi kaela kutsumata politseile üle anda. Teismeline võis neid aga jälitada ja peidetud varanduse pärast nende lahkumist taas endale võtta. Ebatõenäoline. Vägagi ebatõenäoline. Vanematel oleks olnud palju lihtsam uimastid kogu selle sekeldamise asemel tualetipotist alla lasta.

Tuul jäi ilma ette hoiatamata vaiksemaks ning kuum aur tõusis seni mööda Huldari keha ülespoole, kuni mängles lõpuks ka tema näol. Aurus oli kerge puhang millestki sellisest, mille ta ära tundis. See oli vere raualehk.

Ta kargas jalule ja tegi kaant kinni hoidnud klambrid lahti. Teise korruse aknale kolgiti nõudlikult.

Huldaril kulus viiv või paar, et jagada ära, mis asjad need seal vannis hõljuvad, aga kui tema aju oli saadud veidrad läkitused läbi töötanud, astus ta rasket kaant käest pillates tahtmatult sammu võrra eemale. Tuul haaras võimalusest kinni ja paiskas kaane niivõrd jõuliselt tahapoole, et hinged andsid järele. Kaas hakkas üheainsa kinnituse küljes edasi-tagasi kõlkudes voodrit kraapima. Ent kui Huldar korraks üles vaatas, et majaomaniku reageeringut näha, ei väljendunud vanamehe näol mitte raev, vaid uskmatus.

Uskmatus ja õudus.

Huldar haaras kähku kaanest kinni ja püüdis seda vaevaliselt kohale sikutada. Ta hüüdis Erlale ja Guðlaugurile, et nad appi tuleksid. Kaant rebis uus tuuleiil. Huldari käsivarrelihased valutasid otsekui tules. Aga ta ei suutnud pilku lahti rebida. Ta soovis äkitselt kogu südamest, et ta võiks tegelda taas tolle lihtlabase koolilooga.

Sest punaseks värvunud vees hõljus kaks inimese labakätt.