Читать книгу Lõpparve - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 7

Sedapuhku ei olnud meilis ainsatki sõna – oli üksnes manus nimega reetmine.jpeg. Meil tuli aadressilt kättemaks@gmail. com nagu eelmisedki. Esimene saabus aastavahetusel veidi pärast keskööd. Ei pruukinud kahelda, et saatja oli islandlane. Sõnumid olid küll lühikesed ja asjalikud, kuid tõlkeprogrammi abil poleks neid saanud kirjutada. Þorvalduril tekkis pärast igat meili kõhtu kramp, mida ei olnud võimalik leevendada ükskõik millise koguse džinntoonikuga. Ta teadis seda, sest oli selle ise järele proovinud.

Juba esimene sõnum võttis ta liimist lahti, ehkki tollal ta eeldas, et see peab olema eksitus. „Kas sul on testament tehtud?” Avalausest jäi mulje, et tegemist on rämpspostiga. Ta oli saanud aastate jooksul lugematul arvul säherdusi sõnumeid ja oli alati hämmeldunud, et keegi võib olla niisugune idioot, et nende õnge langeb. Milline inimene koostaks mingisuguse meili peale testamendi? Aga siis luges ta edasi: „Sa nägid oma viimast ilutulestikku. Lase käia ja tähista uut aastat šampanjaga. Kirstus sa seda enam ei saa.”

Uue aasta esimesel päeval muserdava pohmelusega seda meili avades oli ta tähistamise juba ammu lõpetanud.

Järgmised meilid sisaldasid samalaadset juttu. Ähvardati peatse surmaga, mis oleks tema meelest olnud üsnagi enneaegne. Ta oli kõigest kolmekümne kaheksane, elu ei olnud veel poole pealgi ja tal polnud vähimatki kavatsust surra enne õiget aega. Oli naeruväärne, et see mõttetus ta niivõrd läbi raputas. Ta polnud sellega harjunud. Üldjuhul ei viinud ükski olukord teda endast välja – kinos ei tundnud ta kunagi hirmu, miski ei liigutanud teda pisarateni ja ta ei olnud senimaani veel kohanud selliseid lõbustuspargi Ameerika mägesid, mis oleksid tal pulsi kiiremini lööma pannud.

Selles see häda oligi. Kartmine oli tema jaoks nii võõras asi, et nüüd, mil ta oli lasknud sellel absurdsel mõttetusel endale naha vahele pugeda, ei teadnud ta enam, kuidas ärevusest lahti saada. Oleks ta olnud esimest meili avades paremas seisukorras, ei istuks ta nüüd siin õõnsa rindealusega ja võimetuna seda sõnumit koos manusega prügikasti saatma.

Selle tobeda närviataki oligi käivitanud too kuradima pohmelus.

Üheks lohutuseks oli siiski asjaolu, et saatja ei võinud teada, millist mõju tema sõnumid avaldavad. Þorvaldur suutis suruda alla kiusatuse neile vastata, kuigi kihk sõimuvalingut vastu saata oli mõnikord ülitugev.

„Kättemaks”. Niidiots pidi peituma selles sõnas. Kuid tal ei olnud ju vähimatki põhjust mingisugust kättemaksu oodata, sest ta ei olnud kunagi kellelegi halba teinud. Tema isiklikult ei olnud. Võttes arvesse, et ta töötas prokurörina, oli muidugi paratamatu, et mõnele inimesele võis tunduda, nagu oleks tal mingisugune arve klaarida. Kui nüüd mõtlema hakata, võis neid ju olla isegi palju, mis oli samas ebaõiglane, sest oma hädades võisid nad süüdistada üksnes iseennast. Ent sellist võimalust ei tohtinud eirata.

Ometigi ei saanud sõnumitest kordagi välja lugeda vihjet praegusele või endisele vangile. Ei olnud midagi, mis oleks viidanud seosele mõne kohtuasjaga. Pealegi oli tema kaksteist aastat kestnud juristikarjäär õpetanud talle, et karistusaluste raev kipub olema suunatud mujale ehk kaasosaliste, tunnistajate, politseinike või kohtunike vastu, prokurörid pääsevad üldkokkuvõttes aga üsna kergelt. Kurjategijad ei paistnud taipavat, kui palju võimu ja voli selle ametikohaga kaasneb. Voli süüdistus esitada või mitte esitada. Otsustada selle üle, millist seadust kohaldatakse. Kas kostja saab mingisuguse sümboolse karistuse kallaletungi eest või pikaajalise vangistuse kui mõrvakatse toimepanija. Otsustada selle üle, kes saab süüdistuse tegutsemise eest kuritegeliku ühenduse juhina ja kes on pelgalt kaasosaline. Õnneks polnud kellelgi neist jätkunud ajusid, et sellele pihta saada.

Aga kui need meilid tulevad siiski kelleltki, kes on seda taibanud? Kes on mõne sedalaadi otsuse läbi kannatada saanud?

Ei. See ei ole tõenäoline. Nende silmis, keda ta oli prokurörina süüdistanud, oli ta pelgalt kohtusüsteemi tähtsusetu lakei. Jah, see oli küll väärarusaam, kuid väga mugav väärarusaam.

„Kas te ei peaks praegu kohtus olema?” Üks nooremametnik pistis pea ukse vahelt sisse. See oli poiss, kes oli Þorvaldurile palju kordi abiks olnud, kuid kelle nime ta ei suutnud praegu kuidagiviisi meelde tuletada.

Þorvaldur püüdis välja näha normaalne ja pingevaba. Anda alust kuuldusteks, et miski on ta segadusse ajanud, oli küll kõige viimane asi, mida ta oleks tahtnud. Tal oli niisuguse inimese maine, kes ei kaota mitte kunagi meelerahu, ja ta soovis, et kõik jääkski niiviisi. Ta köhatas ja kostitas poissi oma tavalise üleoleva pilguga. „Asja arutlemine lükati edasi. Kohtunik on haige. Ta helistas mulle ja teatas, et mind pole vaja.”

„Tohoh. Kas ta helistas isiklikult?”

„Mida sina siis arvasid?” Þorvaldur ei teinud katsetki oma pahameelt varjata.

„Oi, ma ei teadnud. Mina arvasin, et selliste asjade jaoks on neil sekretärid.”

„Sõltub sellest, kellega nad asju ajavad. Sinule niisugust kõnet ei tuleks.” Þorvaldur ei vaadanud seda öeldes poisi poole, ehkki viisakus oleks seda nõudnud. Las punastab.

„Vahest sa paned enda järel ukse kinni? Mul on päris palju tegemist.”

Uks sulgus ülearu valjusti, kuigi kinni seda just ei löödud. Poiss ei olnud loll, ehkki tal oli veel nii mõndagi õppida.

Ärritav meil oli Þorvalduri arvutiekraanil ikka veel lahti ja selle küljes endiselt manusena pildifail ebameeldiva nimetusega reetmine.jpeg. Kas neid sõnumeid ei võinud äkki saata mõni kunagine sõbratar, kellele ta oli haiget teinud? Endine abikaasa? Kindlasti mitte. Þorvalduril ei olnud kombeks naisi halvasti kohelda – ja kui aus olla, polnud tal selleks ka kuigi palju võimalusi. Kui abielu tema laste ema Æsaga purunes, mattis ta ennast töösse ega teinud katsetki minna välja naisi otsima. Linna baarides noota vedada ei olnud tema maitse järgi ja veelgi vähem istusid talle laterdava suu ja klaasistunud silmadega purjus linnukesed, kes näisid olevat ainsad, keda ta ligi tõmbab. Nendel harvadel puhkudel, mil ta kohtas sellist naist, keda tal oli meeldiv vaadata, ei vastatud tema huvile iial samaga. Säärastes paikades valitsev lärm summutas kogu vestluse, nii et polnud erilist mõtet püüda neid veenda, et selle, mis tal seksikuses puudu jääb, teeb ta tasa edukusega. Ta hellitas endiselt unistust kohtuda ühel heal päeval õige naisega, ent Æsa jalgalaskmisest möödunud rohkem kui aasta jooksul oli see lootus tuhmunud.

Mõte Æsale ajas automaatselt liikvele kibedad mälestused nende lahkuminekust. Talle tundus, nagu oleks talle tehtud ülekohut – ehkki mitte rahalises mõttes, sest ta oli olnud piisavalt nutikas, et korterit iseenda nimel hoida ja kinnisvaralaenu maksed enda kanda võtta, nii et naisele jäid tühjad käed. Aga lahutus viis Þorvaldurilt lapsed. See poleks ju tohtinud teda üllatada, kui arvestada emade eeliskohtlemist, mida näidati tavaliselt üles hooldusõiguse juhtumite puhul. Et naist peetaks laste hooldusõiguse saamiseks sobimatumaks kui meest, tuleks tal kohale ilmuda vähemalt süstal käsivarres tolknemas, hašišipiip suus, viinapudel käes ja fooliummüts tulnukate tõrjumiseks peas. Kuigi Þorvaldur oli eeskujulik isa ja näidiskodanik, oli tal šansse võita lahing nende kahe lapse hooldusõiguse saamise üle sama vähe kui lumepallil lootust põrgus terveks jääda. Laste hooldajana sobivamaks peetud Æsa oli linnavalitsuses töötav tühisus. Ta sooritas keskkooli lõpueksamid läbi häda, Þorvaldur aga lõpetas kooli oma lennu neljandana. Ja ehkki ta oli sunnitud plaanitsetud kraadiõppest loobuma, oleks ta sellegi lippude lehvides läbi teinud.

Tema oli andekas. Æsa oli keskmine. Tema oli majanduslikult järjel. Æsa pidi üksikemana rahapuudusega võitlema. Ometigi jäeti lapsed Æsa hoolde. Uskumatu. Muidugi ei tulnud kasuks see, et Æsa tõi mängu Þorvalduri joomise, mis oli naise kirjelduse kohaselt ülemäärane, ja kuna Þorvaldur oli meesterahvas, allutati tema elustiil täiendavale uurimisele. Polnud tähtsust, et Æsa väide oli ülim jama. Kohtunik läks Þorvalduri vastuväidetele ja koguni peaprokuröri antud iseloomustusele vaatamata kõige täiega selle õnge.

Meiliprogramm piiksatas. Talle oli tulnud tollelt „kättemaksult” veel üks sõnum. Põrgu päralt, mis on lahti? Ta oli juba poolenisti valmis selle looga asjakohaste organite poole pöörduma. Või vähemalt nendest oma majas ette kandma. Kindlasti oskavad IT-poisid välja selgitada, kes on selle taga. Talle juba aitas. Þorvaldur sügas mõtlikult lõuga. Aga mis siis, kui need tulevad Æsalt? Kas ta tõesti tahab ülemustele meelde tuletada, kuivõrd näruselt nende lahutus läks? Tema boss oli loomulikult naisterahvas. Enamasti said nad teineteisega hästi läbi. Þorvaldur teadis, kuidas varjata oma arvamust, et ülemusel pole sellist pädevust ega neid kogemusi, mida oleks nõutud tema ametikohal töötavalt mehelt. Kuid selle hooldusõiguste pärast peetud lahingu tulemusena langes nende töösuhetele vari ja Þorvaldur teadis, et boss on hakanud teda vaatama hukkamõistva pilguga. Naised kalduvad sellistel puhkudel kokku hoidma. Tegemist on loodusseadusega, mida on seetõttu asjatu püüda muuta.

Kas need sõnumid võivad olla temalt? Ülemuselt? Þorvaldur vangutas oma absurdse mõtte peale pead. Muidugi mitte.

Need ei ole ei ülemuselt ega Æsalt ega üheltki kunagiselt sõbratarilt ega üheltki kurjategijalt, keda ta oskas endale meelde tuletada. Nii et kellelt need siis on?

Kellelgi ei tohiks olla põhjust soovida talle halba. Nii et miks ta siis ei tõtta ega lase nende sõnumite päritolu uurida? Kas põhjus on hinge närivas kahtluses, et tegemist ei olegi eksitusega? Kas tal on hirm, et juurdlus võib tuua päevavalgele midagi niisugust, mida ta hoiaks parema meelega peidus? Muidugi oli asi just nimelt selles. Saatja ei püüdnudki varjata, et ta teab Þorvalduri kohta midagi. Ent Þorvaldur ei osanud ette kujutada, mis see võiks olla. Küllap midagi sellist, millele ta saab hõlpsasti käega lüüa. Et ähvardada üht pika ja kuradima eduka – ehkki seda ütles ta ise – karjääriga prokuröri, läheb vaja nii mõndagi.

Ei olnud kellegi asi, et see edukus tugines osaliselt tema harjumusele võtta enda peale kõige lihtsamaid juhtumeid. Keegi ei paistnud seda tähelegi panevat. Kui töökaaslased just tema selja taga sellest ei sosistanud.

Kas ta hakkab nüüd lisaks kõigele muule ka paranoikuks muutuma?

Þorvaldur hingas sügavalt sisse. Ta laskis pilgul mööda oma kalli pintsaku varrukaid alla libiseda, peatas selle hetkeks nende alt randmetele hiilinud elegantsetel valget värvi särgikäänistel ja painutas siis korralikult maniküüritud sõrmi. See meeldiv vaatepilt mõjus talle rahustavalt. Rahustav toime suurenes veelgi, kui ta kohendas veidi särgivarrukaid, et tuua nähtavale nende hinnaliste mansetinööpide sära, mis ta oli endale hiljaaegu ise ostnud, sest keegi ei toonud talle sobivat sünnipäevakingitust. Laste rohmakalt joonistatud õnnitluskaardid ei tulnud arvesse. Sellised naiivsed taiesed ei veedelnud teda.

Mansetinööbid sillerdasid ja Þorvaldur tundis, kuidas tema tuju tõuseb. Tal polnud vaja vaadata alla läikivate nahkkingade ja siidsokkide poole, et oma enesekindlus taastada ja tuletada endale meelde, kes ta on. Võitja. Mees, kes teab, mida on võitmiseks vaja. Võib-olla küll mitte kõikides, kuid siiski suuremas osas inimestes hirmu ja lugupidamist esile kutsuv mees.

Need meilid olid ju täiesti haletsusväärsed. Ta oleks olnud valmis ükskõik mille peale kihla vedama, et ähvarduste taga olev inimene kirjutas neid mingisuguse arvutilogu ees istudes, seljas määrdunud T-särk ja jalas kortsus dressipüksid, mis pole kunagi treeningsaali lähedussegi sattunud. Kaotaja. Üks oli kindel – ta on kaks korda rohkem mees kui see meilide saatja. Miski ei saa teda ohustada. Nii et miski ei takista teda manusel klõpsu tegemast ja pilti vaatamast ning seejärel kõige värskemat sõnumit avamast. Ta on tugev. Võitja. Þorvaldur viis üleolevalt muiates kursori failile reetmine.jpeg ja tegi hiirega klõpsu.

Foto täitis peaaegu kogu ekraani. Ta kortsutas kulmu. Mis jama see on? Talle vaatasid vastu kaks last – tüdruk ja pisut vanem poiss –, kelle nägu oli kõike muud kui õnnelik. Ta ei tundnud kumbagi last ära, aga samas ei ilmutanud ta ju ka erilist huvi teiste inimeste laste vastu ega olnud kumbki nendest mingil viisil meeldejääv. Nad nägid välja kahvatud ja üsna kasimata. Nende põskedel polnud jumet ega tuhmides silmades sära. Kui tema enda laste muretust pilgust paistis ohjeldamatu rõõm sellest, et nad on elus, siis nende laste olek väljendas teistsugust ja täiskasvanulikumat emotsiooni. Ta oleks võinud vanduda, et see on süüdistus.

Þorvaldur silmitses fotot ainiti, ilma et oleks olnud suuteline seda sulgema ja uuesti tööle hakkama. Mida kauem ta neid ebamääraseid nägusid uuris, seda tugevamaks kasvas tunne, et nendes on midagi tuttavat. Kust ta neid õnnetuid olevusi tunneb? Kuidas nad on temaga seotud? Mõtle, pagana päralt, mõtle. See peab ju meelde tulema.

Ta suunas tähelepanu pildi ülejäänud osale. Ümbrus ei öelnud talle midagi – lapsed viibisid õues ning nende tagant paistsid õige napilt ühe hoone nurk ja tänav. Nad võisid viibida ükskõik millises kohas Islandil. Ega osanud ta fotot ka ajaliselt paika panna. Millestki muust peale rõivaste ei olnud tal kinni hakata, need näisid aga olevat valitud ainult selleks, et laste alastust kinni katta – mõned rõivaesemed olid liiga suured ja teised liiga väikesed ning kõik ühtviisi viledaks kulunud.

Äkitselt langes pilt paika. Ah sa paskade paskade pask.

Teda haaranud õudus asendus viivuks kergendustundega. Olgu jumal tänatud, et ta nendest sõnumitest ei teatanud. Olgu jumal tänatud.

Ta avas värisevi sõrmi kõige viimase meili. Olles selle läbi lugenud, kahmas ta telefoni ja valis Æsa numbri.

„Kui kaunid lapsed Sul on. Kanna nende eest ikka hästi hoolt. Nagu sa liigagi hästi tead, on maailmas inimesi, kes võivad nad reeta.”