Читать книгу Lõpparve - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 6

Lastemajas oli nüüd kõik juba mitu päeva vaikne olnud ja ka see hommik ei kujutanud endast erandit. Freyja jõudis majja viimasena ja pärast seda polnud välisuks enam kordagi avanenud, vastuvõturuumi telefon aga vaikis põikpäiselt. Tundus sedamoodi, nagu oleks talv riigi lapseahistajatest kogu energia välja imenud. Freyjal oli tormide ja sulade lõputust vaheldumisest küll kõrini, kuid ta oli valmis selle loodusele andestama, kui too tõepoolest niisugust mõju avaldab. Ta oli näinud liiga palju murdunud lapsi ja kuulanud liiga palju väärkohtlemise süngeid kirjeldusi, et sellise asja eest mitte tänulik olla. Kui tagajärg on niisugune, on siia teretulnud kõik maailma tormid.

Akent lõgistas üks tema kutsest viivitamatult kinni haaranud tuulepuhang. Freyja ohkas. Esiklaasi paratamatult tülikat kaapimist ei oodanud ta sugugi rõõmuga ja saatis seetõttu taeva poole vaikse palve, et tema autologu küttesüsteem vähemalt seekord tööle hakkaks. Sellele mõtlemine pani teda värisema. Et ennast soojendada, tuletas ta meelde, et talvel on ka oma plusspooled. Kui ilm püsib nii kehv, saab ta vähemalt hinge tõmmata oma sõbrannade pealekäimistest – nood ei võinud kuulda ühestki Reykjavíkist kuni kümnetunnise jalgsimatka kaugusel paiknevast mäest, ilma et oleksid tahtnud teda koos endaga selle tippu tirida.

„Freyja. Mina sinu asemel paneksin silma alt ära kõik asjad, mis võivad katki minna. Paistab sedamoodi, et sulle on külaline.” Ahta kabinetikese uksel, kuhu Freyja oli pärast ametiredelil allapoole toomist paigutatud, seisis keskuse uus juhataja Elsa. See ligikaudu viiekümnene naine oli enne, kui ta tolle katastroofi järel Freyja asemele asus, töötanud lastekaitseameti osakonnajuhatajana. Kellegi pihta tulistanud inimest ei peetud keskuse juhataja kohale kõlbulikuks. Isegi juhul, kui ta tulistas enesekaitseks. Ülemused olid kartnud ajakirjanduse karmi reageeringut. Freyja sobivus oleks kahtluse alla seatud, kusjuures sugugi vähetähtis ei olnud seejuures asjaolu, et tema vend Baldur oli vangis. Õnneks ei saanud ameti kõige hullemad hirmud teoks, aga selleks ajaks oli ta armastatud tööst juba ilma jäänud.

„Mida? Ma ei saa sinust aru.” Tuimus asendus üürikeseks ajaks üllatusega, ent seda ei pidanud jätkuma kauaks. Ta silmitses enne, kui veel midagi taipaski, jälle loiult arvutiekraani ja mõlgutas mõtteid oma kurva saatuse üle. Kas selline hakkabki nüüd tema elu olema? Kas talle on nüüd määratud jääda kuni lõpuni sotsiaalhooldusmasina üheks ülearuseks hammasrattakeseks? Või isegi mitte rattaks, vaid tillukeseks hambaks? Uue ülemusega ei olnud tema tusatuju siiski kuidagiviisi seotud. Elsal polnud midagi häda ja ta oli suurepärane juhataja. Ei, küsimus oli lihtsalt selles, et tema karjäär kulges nüüd märksa madalamal tasandil, kui talle oleks meeldinud, ja oli toppama jäämas. Tema tulistatud lask pidi lastemajas vastu kajama tulevastelgi aastatel. Ta oli viimasel ajal mänginud mõttega minna tagasi ülikooli ja alustada uuesti otsast mõnes muus valdkonnas, ehkki ta ei teadnud, millises nimelt. Geoloogi või raamatupidajana ei osanud ta ennast ette kujutada. Tema anne ei avaldunud kivide ega arvutustabelite analüüsimises, vaid laste ja noorukite mõttemaailma mõistmises.

„Ta jättis äsja auto maja ette. Too sinu sõbrast õnnetu politseinik.”

„Huldar?” Freyja krimpsutas instinktiivselt nägu. „Ta ei ole minu sõber. Lausa vastupidi. Ilmselt tuli ta siia kohtuma kellegi teisega.”

Elsa turtsus üleolevalt. „Ma kahtlen selles.” Ta kergitas oma luist käsivart, et aknast välja näidata. „See on tema, eks ole ju?” Rohkem kui umbkaudu nelikümmend kaheksa kilo ei saanud see naine küll kaaluda. Tal ei olnud kübekestki ülearust ihu, mis oleks ilmet peitnud või pehmendanud, ja tema nägu näis seetõttu olevat ebatavaliselt elevil. Ta püüdis varjata oma kõhetut keret lõdvalt istuvate hipirõivastega, kuid vahel liibusid needki kehale. Muljet oma juhatajast kui pigem näljastreiki pidavast vangist tugevdasid lühikeseks pügatud juuksed, ja seda iseäranis siis, kui ta kandis oranže rõivaid.

Freyja kiikas kähku välja. Seal oli Huldar, kes nägi vaeva patrullauto ukse vastutuult sulgemisega. „Oh sa jessuke. Ma ei taha temaga rääkida.”

„Kui tema tahab sinuga rääkida, ei ole sul kuigi palju valikuid. Juhul kui ta on siin ametiasjades. Mul ei ole vaja sulle meelde tuletada, kui tähtis on säilitada häid suhteid politseiga.” Elsa näoilmest oli selge, et Freyjal ei ole selles asjas sõnaõigust.

Juhataja tegi minekut veel enne, kui Freyja jõudis mingeidki vastuväiteid esitada, jättes ta istuma ja palvetama selle nimel, et Huldar oleks tulnud kohtuma kellegi teisega. Ta kuulis välisukse avanemist ning seejärel Elsa ja Huldari lähenevaid hääli. Ta ei olnud palvega veel ühele poole saanud, kui nad seisidki juba tema uksel, kusjuures ülemus nägi turske kerega politseiniku kõrval välja nagu kääbus. Huldar oli pealtnäha täpipealt samasugune nagu siis, kui Freyja temaga viimast korda kohtus, ehk väsinud ja otsajäänud. Kummalisel kombel see sobis talle. Freyja teadis teda nüüd juba piisavalt hästi, et mõista, et tegemist on tema tavapärase olekuga. Ta oli isegi ülikonda rõivastatuna kohtus käies jätnud endast mulje, et peab otsekohe koju minema ja voodisse heitma.

Mustad varjud silmade all, habemetüügas ja sassis juuksed.

Freyjat ajas vihale, et tema tüüp on just niisugune – väsinud, kuid jõudu täis mees, kes ei raiska voodis aega haigutamisele. Vähemalt Huldar ei olnud tema kogemuste kohaselt raisanud, kuigi tegemist oli ainult üheöökohtumisega. Aga selles oli süüdi Huldar ise, sest ta oli säherdune idioot. Oli idioot – kuid voodis uskumatult hea. Ent Freyja tuletas enne nende mõtetega kaasaminemist endale meelde, et tema praeguses täbaras olukorras on süüdi just nimelt Huldar. Freyjale töökoha maksma läinud juhtumi eest vastutas tema.

„Teid pole vaja teineteisele tutvustada. Freyja, vaata järele, kas sa saad teda aidata.” Jäi aga mainimata, mis sellega kaasneb. Elsa pööras ümber ja jättis nad omavahele.

Huldar muheles kohmetult. Ta ei olnud Freyja peale sama vihane kui too tema peale. Otsustades tema pidevate katsete põhjal nende tutvust värskendada, ei olnud ta tegelikult üleüldse vihane. Pärast seda, kui Freyja tollest püstolist laskis, viis saatus neid kokku märksa sagedamini, kui see Freyjale oleks meeldinud. Nad mõlemad kutsuti tunnistajana kohtuprotsessile selle mehe üle, kelle pihta Freyja tulistas, ja seejärel lühemale protsessile tema venna Balduri üle tulirelva omamise pärast ilma sellekohase loata. Venna senisele karistusele lisati veel kaksteist kuud. Seda oli Freyja meelest kõige raskem taluda, kuigi Baldur ise talus karistust vapralt. „See annab mulle rohkem aega järele mõelda,” teatas ta õele. Freyja ei söandanud endale ettegi kujutada, mille üle see annab rohkem aega järele mõelda. Küllap ei olnud Baldur pahane vaid tänu sellele, et õde vähemalt püüdis relva päritolu kohta valetada ja väitis, et leidis selle põrandalt vedelemast. Tolle lontruse Huldari auks tuleb siiski öelda, et ta toetas õe väidet ja ütles, et tal ei ole aimugi, kuidas relv Freyja kätte sattus − ehkki see ei vastanud tõele. Kasu sellest paraku polnud ja Huldari tänuvõlglaseks olemine paisutas Freyja pahameele üksnes veelgi suuremaks. Balduri sõrmejälgede olemasolu püstolil pani tema saatuse paika ning Freyja ise pääses üksnes napilt valetunnistuse andmise süüdistusest. See oli veel üks tegur teda ametist tagandava otsuse langetamisel.

„Kas ma tohin sisse tulla?”

„Jah, tohid küll,” kostis Freyja jahedalt.

„Võib-olla ma tohin ka istuda?”

Freyja kordas samasuguse jaheda häälega: „Jah, tohid küll,” ning vaatas, kuidas Huldar endal olemist mugavamaks teeb. „Millega ma sind aidata saan?”

„Hea küsimus.” Huldar laotas lauale paberilehe. Freyja mõtles neid korratuid kriipseldusi silmitsedes, et ta oleks ju võinud aimata, et Huldaril on kohutav käekiri. „Mul võib selle juhtumi puhul, mida ma uurin, olla abi lastepsühholoogi pilguheidust.” Ta muheles sedasama viltust muhelust, mis säras tema näol siis, kui ta uksel seisis. „Ja sina oled ainus, keda ma tunnen.”

„Ah nii.” Freyja otsustas sellega piirdudagi. Mida vähem ta räägib, seda parem. Ta ei tahtnud jätta Huldarile muljet, et on valmis sõbralikuks jutupuhumiseks.

„Jah, nii et ... Enne kui ma alustan ... Kuidas sul muuseas läheb?” Mees vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Suur osa tolle lontruse sarmist seisneski selles, kuidas ta pühendas oma tähelepanu jagamatult Freyjale ja kuidas tema hajameelne olek sealjuures ootamatult kadus. Polnud kahtlustki, et ta käitus niiviisi kõikide naistega. „Hästi. Suurepäraselt.” Freyja ei vastanud viisakusele viisakusega ega pärinud, kuidas Huldaril endal läheb.

„Ja sinu vennal?”

„Hästi. Suurepäraselt. Mis see oli, mida sa tahtsid küsida?”

Tema napid vastused ei paistnud Huldarit häirivat. Ta üksnes naeratas uuesti ja selgitas siis: „Mul on üks kiri, mille kirjutas keegi neljateistaastane, kes on kõige tõenäolisemalt poiss. Mul on tarvis teada, kas ma pean millegi pärast muretsema.”

„Lase ma vaatan.”

Huldar ulatas paberi talle. Freyja luges selle läbi ja andis siis tagasi. „Kui palju aega tagasi see on kirjutatud ja millistel asjaoludel?”

„Peaaegu päeva täpsusega kümme aastat tagasi.” Huldar rääkis talle ära ajakapsli loo. Freyja kuulas seda huvi ilmutamata.

„Ma kardan, et ei saa sind aidata. Mul ei ole siin suurt millestki kinni hakata. Kuigi ma arvan, et sul ei ole põhjust selle pärast unetuse all kannatada. Paljud teismelised fantaseerivad sellest, kuidas nad ühel heal päeval tapavad oma vaenlased, kuid sama hästi kui mitte ükski nendest ei lähe sealtmaalt enam edasi ega võta midagi ette. Oleks tarvis teada tausta – kui teismeline oli seda kirjutades vihane ja arvatavasti vihane millegi sellise pärast, mida need tema nimekirja kuuluvad inimesed tollel päeval tegid, siis ei ole erilist põhjust muretseda. Viha on kirja kirjutaja närvisüsteemist läinud. Rohkem tuleks aga muretseda siis, kui laps oli seda vihkamist pikka aega endas kandnud. See ei ole siiski tõenäoline. Et õhutada kedagi säärast vihkamist kümne aasta jooksul alles hoidma, läheb vaja nii mõndagi. Läheb vaja kohutavalt palju.”

„Nii et on olemas lootus, et kunagi sa andestad mulle?” Huldar naeratas kahetsevalt.

„Ma ei öelnud, et see on võimatu, vaid et selleks läheb vaja kohutavalt palju.” Naeratus kadus Huldari näolt ning Freyja kahetses oma sõnu otsekohe. Tõde seisnes selles, et on raske olla pikalt vihane inimese peale, kes istub otse sinu ees. Palju kergem on seda teha üksinda ja mornilt sulle tehtud ülekohtu üle mõtiskledes. „Mina sinu asemel püüaksin sellegipoolest kõnealuse inimese üles otsida. Ma ei arva, et siit on midagi tulemas, kuid siis saaksid sa vähemalt selle probleemi kõrvale tõsta ja teiste juhtumite juurde edasi liikuda. Ma oletan, et politseil on tegemist rohkem kui küll.”

„Tegelikult ei ole. See ilm on kuritegevusele mõju avaldanud. Meil on praegu käimas ainult üks suurem juurdlus – üsna jube juhtum –, aga mina juurdlusrühma ei kuulu. Ma osalesin kõigest puhtjuhuslikult juurdluse varasemates järkudes. Midagi tähtsat mulle enam ei usaldata.” Sedapuhku pidi Huldari naeratus edastama, et ta tõepoolest ei hooli sellest, kuid naeratuse vähene veenvus reetis, kuidas see tal südant närib.

Ehkki säärane tunne oli Freyjale liigagi tuttav, ei öelnud ta seda välja. Kui ta lubaks endale pisimatki pragu soomusrüüs, oleks kõikidest tema kaitseliinidest läbi murtud veel enne, kui ta seda taipabki. Ometi vajas ta väga üht õlga, mille najal nutta – vajas kedagi, kes kuulaks, kui ta töökoha kaotamise pärast halab. Vajas eelkõige kedagi, kes mõistaks. Ja see inimene istus tema vastas. Sõbrannadest ei olnud abi. Nad küll teesklesid kaastunnet, aga reetsid end niipea, kui suu avasid. Nende arvates ei tohtinud ta süüdistada mitte kedagi peale iseenda. Tema ise oli otsustanud magada puusepp Jónasega, kes osutus politseinik Huldariks. Tema ise oli otsustanud teha Huldarile teene, kuigi oli selgeid märke selle kohta, et tollest tuleb ainult tüli. Tema ise oli otsustanud püstoli tööle kaasa võtta, et see Huldarile üle anda. Tema ise oli otsustanud päästikule vajutada. See ei olnud kellegi teise süü. Nii et ta oleks lihtsalt pidanud leppima juhtunuga, lõpetama halisemise ja tulema koos nendega kuumjooga kursusele. Ainus inimene, kes oleks võib-olla tahtnud teda kuulata, oli vend Baldur, kuid ta ei suutnud ennast nii kaugele viia, et hakata vennale kurtma. Kuigi vend oli oma hädades täielikult ise süüdi, poleks see lihtsalt sobinud. Lõppude lõpuks osutus Freyja parimaks usaldusaluseks venna koer Molly. Loom kippus Freyja monoloogide ajal haigutama, grimassitama ja ennast teisele küljele keerama, kuid vähemalt ei arvustanud koer teda kordagi ega tulnud lagedale tobedate ettepanekutega.

Aga Huldar hakkas edasi rääkima veel enne, kui Freyja jõudis anda järele kiusatusele südant puistata: „Pealegi olen ma kindel, et sind see ei huvita, nii et ma jään oma asjade juurde.”

Freyja ei saanud teisiti, kui pidi endamisi muigama. Huldar oli ise seda teadmata nurjanud oma võimaluse selle külaskäigu ajal rahu sõlmida. Ja Freyja kavatses kanda kuradima kindlalt hoolt selle eest, et uusi võimalusi talle enam ei antaks.

„Mul on veel üks kiri, mis näeb välja nii, nagu oleks selle kirjutanud toosama laps ja eeldatavasti tollelsamal päeval. Aga ma kuulaksin meelsasti ära sinu arvamuse. Kas sinu meelest võib olla tegemist ühe ja sellesama inimesega?” Ta ulatas teise koopia.

„Noh, käekiri on küll sarnane. Sisu on siiski teistsugune. Mina ei ole mingi hindaja. Kas teil politseis siis eksperte ei ole?”

„Noh, nad on sellised, nagu nad on. Tegelikult ma lootsin, et sa võid märgata sõnastuses midagi niisugust, mis annab mõista, et tegemist on sellesama poisiga.”

Freyja laskis pilgul kähku üle varesejalgades teksti käia. „2016. aastal tuleb tuumasõda. Islandil läheb külmaks, kuid siin on parem kui kõikides teistes riikides, kus kõik saavad surma. Vange ei panda vangimajja, vaid nad saadetakse välismaale. Ja ka nemad surevad. Þröstur, 9b.” „Ta võib olla seesama inimene. Teatavat negativismi reedab see jutt kindlasti. Kas ülejäänud kirjad olid sama pessimistlikud?”

„Ei olnud. Noh, paar tükki olid, aga igatahes mitte niisugusel moel. Paljudes ennustati, et Island võidab käsipalli maailmameistrivõistlused, või räägiti pikalt-laialt veidratest ja imepärastest transpordiviisidest või roheenergiast ja muudest sedasorti asjadest. Või sellest, millist toitu me tulevikus sööme. Õnneks ei ole suurem osa nende ettekuulutustest tõeks saanud. Mul ei ole erilist tahtmist hakata lähemas tulevikus sööma õhtueineks putukaid ja adrut.”

„Kas sa koolist oled selle Þrösturi kohta küsinud?”

„Ei ole. Veel ei ole. Ma tahtsin kõigepealt kuulda sinu arvamust. Mulle tundus, et pole vaja ajada neid ärevile teatega, et üks nende kunagine õpilane võib osutuda sarimõrvariks. Nii et pole põhjust muretseda?”

„Ei, minu arvates ei ole. Kui see on seesama poiss, siis pidi ta neid kirju ära andes olema millegipärast endast väljas. See seletaks negativismi. Ma kahtlen, kas on mingeid tõsisemaid põhjusi.”

„Tore.” Jutuajamine näis küll olevat lõppenud, kuid Huldar ei andnud kuidagiviisi märku, nagu kavatseks ta minema hakata. „See on tore.”

„Jah, on küll.” Freyja manas näole muige, millest ta lootis, et see on pilkav. Ta oli küll otsustanud, et ei ütle enam midagi, aga lisas siiski ootamatult pähe tulnud mõtte ajel: „Oletatavasti oled sa järele vaadanud, ega mõni selliste nimetähtedega inimene ei ole surnud kahtlastel asjaoludel?”

„Jah, muidugi olen. On veel vara öelda, kuid senimaani ei ole käesoleval aastal midagi sellesarnast juhtunud.” Huldar tõmbas koopiad enda ette tagasi ja keeras kõvasti rulli. „Aga 2016. aasta on ju alles alanud. Kes teab, mis veel aset leiab?” Ta tõusis jalule. „Loodetavasti siiski mitte tuumasõda. Aitäh abi eest.” Ta noogutas uuesti ja ajas ennast sirgu.

Freyja jälgis tema lahkumist kahetsustundega, mis talle endale põrmugi ei meeldinud. Tal ei olnud sama hästi kui midagi teha ja Huldar oli igavale päevale vähemalt veidi elu sisse puhunud. Kui Huldar uksel ümber pöördus, muutis Freyja oma näo hoolikalt ilmetuks, püüdes jätta muljet, et lahkuja selja nägemine valmistab talle rõõmu. „Kas oli veel midagi?”

„Jah, tegelikult oli küll. Kas sa oled nõus koos minuga nende kirjade autoriga kohtuma, kui ma olen välja selgitanud, kes ta säärane on? Kui ta on ikka veel pisut tasakaalutu, oskad sina tõenäoliselt paremini neid tundemärke ära tabada.”

Freyja vastas hetkegi mõtlemata. „Olgu pealegi. Kindel olla ei teeks paha.”

Huldaril paistis olevat selle üle hea meel ja Freyja taipas, et tal endal ei jätku jõudu, et kümme aastat vimma pidada. Ent ta ei jõudnud selle mõttega veel edasi minna, kui Huldar pahvatas pealtnäha tahtmatult välja veel ühe küsimuse. „Milline inimene võiks teisel inimesel käed otsast lõigata?”

„Mida?” Freyja oli niivõrd kohkunud, et arvas, et kuulis valesti.

„Kes oleks võimeline lõikama teisel inimesel käed otsast?”

„Oleneb asjaoludest. Kas ohver oli sellal elus või surnud?”

„Väga tõenäoliselt elus.” Heameel oli Huldari näolt kadunud.

Freyja vastas, ilma et oleks mõtlemagi hakanud. Lõppude lõpuks ei teadnud ta ju ainsatki uurimust, millele ta oleks saanud oma järelduse toetuseks viidata. „Hullumeelne. Päris tõsiselt ebanormaalne inimene.”