Читать книгу Lõpparve - Yrsa Sigurðardóttir - Страница 8

„Käekiri on üks ja seesama. Ilma vähimagi kahtlusevarjuta. Jääb mulje, et kirjutaja pole katsunudki seda moonutada.” Käekirjaekspert tõstis pilgu suumitud kirjadelt oma ekraanil. „Ei ole ka kõhklemisele ega ebatavalisele hoolikusele viitavaid märke, nii et me võime järeldada, et ta ei püüdnud kopeerida teise poisi käekirja. Selle Þrösturi oma.”

„Hüva.” Huldar ajas ennast sirgu. Ta oli innustunult selle mehe kirjutuslaua kohale kummardunud. Vanasti poleks ta mitte mingil juhul sellele oma aega raisanud, vaid oleks saatnud eksperdile kirjad ja küsinud telefoni teel tema arvamust. Aga ehkki otsast lõigatud käte avastamine oli maja pahupidi pööranud, oli tal õnneks ajakapsel, mis talle tegevust andis. Erla ei olnud talle uues juurdluses ikka veel mingisugust rolli määranud ja Huldar oli hakanud juba kahtlema, kas seda üldse tehaksegi. Ta võis kuuldu põhjal järeldada, et juhtumiga ei ole kuigi palju edasi liigutud. Käed olid saadetud tuvastamiskomisjoni, kuid mingeid uudiseid veel ei olnud. Ja politseijuurdluste puhul ei tähenda uudiste puudumine head uudist.