Читать книгу Ekraaniaju - Anders Hansen - Страница 10

Esimesest hingetõmbest viimaseni püüab su aju vastata ainult ühele küsimusele: „Mida ma nüüd peaksin tegema?” Aju ei huvita põrmugi, mis juhtus eile, kõik keerleb oleviku ja tuleviku ümber. Hinnates olukorda, milles parajasti viibid, kasutab see mälu ja proovib seejärel juhtida sind tunnete abil õiges suunas. Kuid tema valitud suund pole see, mis paneb sind ennast hästi tundma, karjääriredelit pidi üles ronima või end tervena hoidma, vaid see, mis aitas su esivanematel ellu jääda ja oma geene edasi anda.

Tunded ei ole reaktsioon meid ümbritsevale maailmale, vaid midagi, mis aju konstrueerib reaktsioonina kehas toimuvale, kombineerides seda meie ümber toimuvaga. Aju eesmärk on suunata meid erinevate käitumiste poole. Kas see kõlab kummaliselt? Alustame siis algusest. Me tahame oma tundeid mõista ja kontrollida, eriti siis, kui tunneme ennast halvasti, aga selleks peame mõistma, mis meie tunded tegelikult on ja miks need meie sees on. Nimelt on tunnetel palju tähtsam funktsioon kui meile rikkalikuma siseelu loomine.

Nii nagu kõiki teisi liike, on evolutsioon kujundanud ka inimese keha ja aju üheainsa põhimõtte alusel: jää ellu ja anna oma geenid edasi. Evolutsioon on proovinud mitmeid erinevaid strateegiaid. Üks neist on muuta mingi liik nii kiireks, et see suudab oma vaenlaste eest ära joosta, või siis anda sellele võime ennast maskeerida, nii et seda ei märgata. Teine strateegia on omadused, mis võimaldavad kätte saada toitu, millele teised ligi ei pääse, näiteks nagu kaelkirjakul, kes tänu oma pikale kaelale saab süüa lehti, milleni teised loomad ei ulatu. Veel üks strateegia on hoolitseda selle eest, et kõnealune liik – antud juhul inimene – käituks viisil, mis aitab sel ellu jääda. Oma põhiolemuselt on tunded ellujäämisstrateegiad, täpselt nagu kaelkirjaku pikk kael või jääkaru kasukas. Kuid need ei ole füüsilised omadused, vaid abivahendid, mis aitavad meil tegutseda paindlikult, kiiresti ja jõuliselt.