Читать книгу Ekraaniaju - Anders Hansen - Страница 9

Kuna meie, inimesed, oleme teiste loomade kombel arenenud kohanema meid ümbritseva maailmaga, on meid minu arvates lihtsam mõista, kui uurime lähemalt maailma, mis meie omadused välja on kujundanud. Enamik kõikidest inimpõlvedest, täpsemalt öeldes 9500 punkti 10 000-st, on elanud küttide ja korilastena. Nende maailm erines määratult sellest, millega sina ja mina oleme harjunud, kuigi on raske täpselt öelda, milline see välja nägi. Meie teadmised nende elust on umbmäärased, sest sellest eelajaloolisest perioodist pole jäänud mingeid ülestähendusi. Pealegi ei tohiks liiga palju üldistada, sest erinevate kütt-korilaste kogukondade elutingimused erinesid arvatavasti sama palju kui erinevad maakera elupaigad praegugi. Ent hoolimata piiratud teadmistest ja üldistamisraskustest võime siiski teha kokkuvõtte mitmetest põhilistest erinevustest nende ja meie maailma vahel.

Siis elati viiekümnest kuni saja viiekümnest inimesest koosnevates rühmades. Tänapäeval elab suurem osa maakera rahvastikust linnades.

Siis koliti pidevalt ringi ja eluasemed olid lihtsad. Tänapäeval elame mitu aastat või aastakümmet ühe ja sama koha peal.

Siis nägi inimene oma elu jooksul paarisada, maksimaalselt mõnda tuhandet teist inimest – kes nägid välja enam-vähem samasugused. Tänapäeval näeme oma elu jooksul miljoneid inimesi kogu maailmast.

Siis surid pooled kõikidest inimestest enne kümnendat eluaastat. Tänapäeval sureb ainult mõni üksik protsent enne kümnendat eluaastat.

Siis oli keskmine eluiga vaevu kolmkümmend aastat. Tänapäeval on (ülemaailmne) keskmine eluiga naistel seitsekümmend viis ja meestel seitsekümmend aastat.

Siis olid tavalisimad surmapõhjused nälg, janu, nakkused, verejooksud ja surm kellegi käe läbi. Tänapäeval on tavalisimad surmapõhjused südame-veresoonkonnahaigused ja vähk.

Siis tapeti kümme kuni viisteist protsenti inimestest. Tänapäeval on alla ühe protsendi surmade põhjuseks mõrv või sõda ehk surm teise inimese käe läbi.

Siis oli halb keskendumisvõime eeliseks ning pidevalt tuli oma ümbrust ellujäämise nimel ohtude suhtes läbi kammida. Tänapäeval peetakse võimet mitte lasta ennast segada inimese üheks tähtsaimaks omaduseks. Samasuguseid ohte enam ei eksisteeri.

Siis oli inimestel, kes ei liigutanud ennast ega püüdnud leida midagi söödavat, oht nälga surra. Tänapäeval ei pea me toidu saamiseks sammugi astuma – selle võib hõlpsasti otse koduukseni tellida.

Seega on meie elu mitmeski punktis tundmatuseni muutunud viimase paari tuhande – või lausa paarisaja aastaga! „Paar tuhat aastat” kõlab sinu ja minu kõrvus igavikuna, aga evolutsiooni seisukohast on see vaid silmapilgutus. Niisiis oleme tegelikult arenenud millegi muu jaoks ega astu oma ajaga päris ühte sammu. Mõistmaks, millised on selle tagajärjed, peame kõigepealt uurima lähemalt elundit, milles tekivad kõik meie mõtted, tunded ja kogemused – inimaju.