Читать книгу Ekraaniaju - Anders Hansen - Страница 11

Igasugune inimtegevus – alates lõua sügamisest kuni tuumapommi lõhkamiseni – on ühe asja tagajärg: soov muuta meie sisemist vaimset seisundit. Sellest lähtuvalt tunded meid juhivadki. Kui meid ähvardab oht, hakkame kartma või saame vihaseks ja võtame jalad selga või asume rünnakule. Kui kehas napib energiat, läheb meil kõht tühjaks ja me hakkame toitu otsima.

Täiuslikus maailmas on meil ligipääs kõikmõeldavale infole, kui peame langetama mingi otsuse. See, kes kaalub võileiva söömist, teab täpselt, milliseid toitaineid see sisaldab, kuidas see maitseb ja kas leib on äsja küpsetatud. Samuti teab ta, kas keha toitainevarud vajavad üldse täiendust ja kas võileib on selleks parim viis. Seejärel saab kogu info põhjal langetada ratsionaalse otsuse, kas süüa võileiba või mitte. Kui keegi meie esiemadest oleks viibinud sellises „täiuslikus maailmas” ja sattunud mett täis mesitaru peale, oleks tal olnud ligipääs kogu infole meega seotud riskide ja võimaluste kohta. Kui palju mett ja kaloreid taru sisaldab? Millised on tema enda energiavarud? Kui tõenäoline on viga saada, kui ta otsustab taru meest tühjendada? Kas peale mesilaste on teisigi ohte? Seejärel oleks meie esiema saanud kogu info kokku panna ja langetada ratsionaalse otsuse, kas võtta mesi või jätta see sinnapaika. Probleem on aga selles, et säärane ei olnud ei tema ega ole ka meie maailm.

Siin tulevadki mängu tunded, puksides meid erinevate käitumiste poole, nii et me tegutseme viivitamatult ja jõuliselt. Kui sinu teadlikul minal ei ole piisavalt infot või see võtab endale otsustamiseks liiga palju aega, teeb aju kiire ligikaudse arvutuse ja annab vastuse mingi emotsiooni kujul: tunned jubedat nälga ja sööd võileiva ära. Samamoodi tundis nälga ka su esiema ja otsustas võtta mee, kui oht hätta sattuda oli väike või kui ta vajas meeleheitlikult toitu. Kui oht oli liiga suur, tundis ta hirmu ja loobus.

Kui ma seisan poes maiustusteleti ees, teeb nälja vältimiseks välja arenenud evolutsiooniline algoritm ligikaudse arvutuse ja annab mulle vastuse tugeva magusaisu kujul. Kuna aju ei ole jõudnud kohastuda sellega, et meil on tänapäeval toidu üleküllus, on paljudel meist raske magusaleti ees seistes langetada ratsionaalset otsust. Võimalus, et oleme kaloreid ihaldava Maria järglased, on ju palju suurem kui see, et oleme näljasurmaga riskiva Karini järeltulijad.