Читать книгу Ekraaniaju - Anders Hansen - Страница 8

Meie sinuga oleme sihi ja suunata protsessi ehk evolutsiooni tulemus. Evolutsioon pole hea ega halb, see ei taha meile head ega halba. See on elu eeldus maakeral ning kohandab meid ümbritseva maailmaga. Aga mis tegelikult juhtub, kui evolutsioon kohandab kõik liigid nende elukeskkonnaga? Näiteks võime võtta rühma Põhja-Ameerika karusid, kes on rännanud üha kaugemale põhja ja jõudnud lõpuks Alaskani, kus nad elavad oma elu arktilises pakases. Pruuni karvkatte tõttu on karudel raske lumes nähtamatuks jääda ja seetõttu märkavad hülged – ainsad loomad, keda Alaskal jahtida annab – neid tihti. Selle tulemusena ähvardab karusid näljasurm.

Ühe emakaru munarakus toimub juhuslik muutus, niinimetatud mutatsioon, ühes geenis, mis määrab ära karvastiku värvuse, nii et see muutub valgeks. Valge kasukaga sündival pojal on lihtsam hüljestele ligi hiilida kui teistel karudel. Tänu sellele õnnestub tal rohkem toitu hankida ning ta võimalused ellu jääda ja ise aja möödudes poegi saada suurenevad. Ka poegadel on valge kasukas, seega on neil lihtsam ellu jääda ja järglasi saada. Nii see lähebki. Pruunkarud jäävad ajapikku vähemusse ja pärast teatud perioodi, mis võib kesta kümme või sada tuhat aastat, on kõikidel Alaska karudel valge kasukas, nii valge, et me kutsume neid jääkarudeks.

Pärilik omadus, mis suurendab ellujäämis- ja paljunemisvõimalusi, muutub pika aja jooksul üha tavalisemaks. Samamoodi on kõik taimed ja loomad oma ümbrusega kohastunud, niisamuti meie, inimesed. Selleks, et liikides leiaksid aset suured muutused, kulub kaua, väga kaua aega.

Kujutame nüüd jääkaru asemel ette inimest, kes elab näiteks sada tuhat aastat tagasi savannis. Paneme talle nimeks Karin. Karin hüppab magusaid kaloririkkaid puuvilju täis puu otsa, sööb ühe puuvilja ning läheb siis edasi, ise rõõmus ja rahul. Järgmisel hommikul on tal jälle kõht tühi ja ta otsustab minna tagasi puu juurde puuvilju noppima, aga neid ei olegi enam – keegi teine on need ära korjanud. Karini maailmas võib tühi puu olla elu ja surma küsimus, sest 15–20 protsenti kõigist inimestest sureb nälga.

Kujutame nüüd ette ühte teist naist, Mariat, kes elab samas savannis. Marial on geenimutatsioon, mis mõjutab suhkru maitse tajumist. Kui ta sööb magusat puuvilja, vallandub tema ajus eriti palju ainet nimega dopamiin, mis tekitab meis heaolutunnet ja motiveerib meid tegema mitmesuguseid asju (dopamiini kohta võid lähemalt lugeda leheküljelt 49).

Selle tulemusena tekib tal kange tahtmine süüa ära kõik puu otsas olevad puuviljad. Seega ei rahuldu ta ainult ühe puuviljaga, vaid pistab nahka nii palju, kui vähegi suudab. Mõne aja pärast on tal kõht vaat et lõhkemiseni täis ja ta vaarub puu juurest minema. Järgmisel hommikul ärkab Maria üles ja tahab jälle midagi head, aga kui ta tagasi puu juurde läheb, on keegi teine temast sinna jäänud vähesed puuviljad ära korjanud. Loomulikult on see halb uudis, aga õnneks sõi ta eelmisel päeval nii palju, et tal on varusid, kust energiat ammutada.

Pole raske arvata, et suuremad ellujäämisvõimalused on Marial. Kalorid, mida ta ei kasuta, ladestuvad organismi kõhuõõnerasvana, mis kaitseb teda nälja eest siis, kui toidupoolise leidmine on parajasti raske. Tänu sellele on Marial suurem võimalus oma geene lapsi saades edasi anda. Ja kuna tema kalorihimu tuleneb ühest geenist, kandub see omadus edasi järgmisele põlvkonnale, millel on omakorda lihtsam ellu jääda ja lapsi saada. Lisaks võivad rolli mängida ka keskkonnategurid. Isukaid lapsi sünnib järjest rohkem ja neil kõigil on suuremad võimalused ellu jääda. Tuhandete aastatega muutub himu kalorite järele aeglaselt, ent kindlalt inimkonna üha tavalisemaks omaduseks.

Kuid tõstkem nüüd Karin ja Maria tänapäeva maailma, mis on täis kiirtoidurestorane. Karin näeb McDonald’si restorani, võtab seal ühe hamburgeri ning lahkub siis rahulolevana, kõht parajalt täis. Seejärel siseneb Maria, tellib ühe hamburgeri, friikartulid, kokakoola ja jäätise – ning lahkub restoranist, kõht lõhkemiseni täis. Järgmisel hommikul on tal kõht jälle tühi ja ta läheb tagasi restorani, kus tõdeb oma rõõmuks, et seal on sama palju toitu kui päev varemgi. Ta tellib sama menüü mis eelmiselgi päeval.

Paari kuuga hakkavad ahmimise tagajärjed Maria keha juures näha olema. Lisaks sellele, et ta on mitu kilo juurde võtnud, on tal hakanud tekkima ka 2. tüüpi diabeet. Tema kehal on raske ülikõrge veresuhkrutasemega toime tulla. Nüüd on rollid vahetunud. Iha kalorite järele, tänu millele Maria savannis ellu jäi, ei sobi tänapäeva maailma. Bioloogiline mehhanism, mis on aidanud meil pea kogu maakeral veedetud aja jooksul ellu jääda, toob äkitselt rohkem kahju kui kasu.

See pole hüpoteetiline arutluskäik, vaid just nii ongi juhtunud. Me oleme toonud kalorihimu, mille evolutsioon meile miljonite aastate jooksul sisse on ehitanud, kaasa nüüdismaailma, kus kalorid on põhimõtteliselt tasuta. Ja see üleminek on toimunud ainult paari põlvkonna jooksul – nii lühikese aja jooksul, et me pole jõudnud muutuda. Puhtbio -loogiliselt on meil endiselt aju, mis reageerib igale kalorile, hüüdes: ”Topi see suhu, sest homme pole võib-olla enam midagi alles!”

Tulemused on selgelt näha: probleemid ülekaalulisuse ja 2. tüüpi diabeediga on kogu maailmas plahvatuslikult kas -vanud. Me küll ei tea täpselt, kui palju meie esiisad kaalusid, ent saame sellest aimu, kui vaatame Aafrika suguharusid, mis elavad endiselt tööstuseelsetes ühiskondades ja mille keskmine kehamassiindeks on 20 ringis (normaalkaalu alumise piiri juures). Tänapäeva USAs on keskmine KMI 29 (rasvumise piirimail) ja Rootsis 25 (ülekaal)¹.

Ülekaalulisuse ja rasvumise probleem on eriti suur riikides, mis on ainult mõne aastakümnega teinud vaesusest arenguhüppe madalamale keskmisele sissetulekule. Nendes riikides on ainult mõne põlvkonna jooksul liigutud pidevalt kummitava nälja juurest lääneliku kiirtoidukultuurini.

Meie tänapäevase maailmaga võib lisaks kehalistele omadustele halvasti kooskõlas olla ka meie psüühika. Ütleme, et ka Maria kartis pidevalt igasuguseid ohte ja planeeris nende vältimist hoolikalt. Arvatavasti suurendas ta sel moel oma võimalusi ellu jääda ajal, mil paljud surid õnnetusjuhtumi või tapmise tagajärjel või sõi mõni loom nad ära. Kui Maria liigub meie turvalises maailmas, tekitab pidev katastroofivalmidus talle halva enesetunde ning teda vaevavad ärevus ja foobiad.

Varem aitas pidev tähelepanelikkus oma ümbruse suhtes, hüperaktiivsus ja kesine keskendumisvõime võimalusi kiiresti ära kasutada ja ohte vältida. Põõsas ragistaja võis süüa kõlvata, nii et tasus järele uurida! Tänapäeval põhjustab samasugune impulsiivne käitumine ja tundlikkus muljete suhtes lastel keskendumisraskusi ja neil on raske klassiruumis paigal istuda – seepärast saavad nad ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi.