Читать книгу Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 2

Lallybroch

Seda kohta nimetati Broch Tuarachiks mitme sajandi vanuse ringikujulise kivivareme järgi, mis kõrgus häärberi taga mäenõlval. Mõisarahvas ise kutsus mõisa Lallybrochiks. Niipalju kui ma aru sain, tähendas see „laiska torni”, mis kõlas sama mõttetult kui „põhja suunas vaatav torn” ümmarguse põhiplaaniga ehitise kohta.

„Kuidas saab üks ümmargune asi olla näoga põhja poole?” küsisin ma, kui me hanereas mööda kanarbiku ja raudkividega kaetud pikka nõlva allapoole laskusime, juhtides oma ratsusid ratsmeidpidi mööda punahirvede poolt kevadisse rohelusse tallatud käänulist rada. „Tal ju ei ole esikülge.”

„Aga tal on uks,” kostis Jamie asjalikult. „Uks on põhja poole.” Rada muutus järsemaks ja ta otsis hoolikalt kindlamat jalaalust, sisistades läbi hammaste hoiatavalt hobusele, kes talle järgnes. Ratsu lihaselised reied mu ees tõmbusid äkki pingule, tähelepanelik samm taandus ettevaatlikuks tippimiseks, mille juures kabi märjal maapinnal alati mõne tolli libises, enne kui hobune järgmise sammu riskis teha. Need olid kõrgekasvulised, ilusad loomad, ostetud Invernessist. Väikesed sitked mägihobused oleksid järsul mäeküljel märksa paremini hakkama saanud, kuid needsinased – kõik märad – olidki mõeldud tõuaretuseks, mitte tööloomadeks.

„Hea küll,” ütlesin üle hirverajaga ristuva ojakese astudes. „Sellest saan ma aru. Aga Lallybroch? Mis mõttes laisk torn?”

„Ta on sutsu viltu,” vastas Jamie. Nägin ta kukalt, mis oli jalale tuge otsiva inimese kombel keskendunult alla kummardunud, jättes mõned vasekarva juuksesalgud mäenõlval tõmbava pärastlõunabriisi mängida. „Majast see eriti ei paista, aga kui sa lähed lääneküljele, siis näed, et ta on veidi põhja poole kaldu. Ja kui ülemise korruse sellest piluaknast, mis on ukse kohal, alla vaadata, siis sa kalde tõttu seina ei näegi.”

„Ma kujutan ette, et kolmeteistkümnendal sajandil ei teatud seatinavuukidest veel midagi,” tähendasin ma. „Paneb päris imestama, et ta pole kokku kukkunud.”

„Oh, ta on õige mitu korda kokku kukkunud,” ütles Jamie tugevnenud tuule tõttu veidi häält tõstes. „Siinne rahvas ehitas ta lihtsalt uuesti üles; küllap ta sellepärast viltu ongi.”

„Ma näen! Ma näen!” kostis mu selja tagant Ferguse ärevusest kime hääl. Tal oli lubatud sadulasse jääda, kuna tema tühine kaal ei võinud hobusele ka ebakindlal pinnal mingit erilist probleemi tekitada. Vaatasin üle õla ja nägin teda sadulas põlvitamas ning erutusest edasi-tagasi koogutamas. Ferguse ratsu – rahuliku loomuga kõrb mära – mühatas pahaselt, kuid oli siiski nii lahke, et ei visanud poissi kanarbikupuhmastesse. Tollest vahejuhtumist saadik, mis oli Fergusel Argentanis noore perši täkuga, ei jätnud poiss kasutamata ainsatki võimalust sadulasse ronida. Jamie, kelles hobusearmastajast hingesugulane nalja ja poolehoidu tekitas, andis järele ning tõstis ta läbi Pariisi sõites ikka enda ette ja lubas tal mõnikord ka üksinda mõne Jaredi kaarikuhobuse selga istuda. Need olid pikatoimelised loomad, kes Ferguse kannamüksude ja kisamise peale vaid üllatunud ilmel kõrvu laksutasid.

Pilutasin päikesevarjuks silmi ja vaatasin poisi osutatud suunas. Tal oli õigus; oma kõrgemalt positsioonilt oli ta silmanud vana mustavat kivitorni künkal kükitamas. Allpool asuv moodne häärber nii hästi ei paistnud; see oli ehitatud kivist, valgeks krohvitud ja päike peegeldus vastu nii majaseintelt kui ümbritsevatelt põldudelt. Ehitis asetses laugjat mäenõlva katvate odrapõldude keskel lohus ja seda varjas osaliselt meie pilgu eest põllu jalamile tuuletõkkeks istutatud puude rivi.

Nägin, kuidas Jamie oma pea Lallybrochi nähes püsti ajas ja tema pilk kodule kinnistus. Ta seisis natuke aega sõnatult paigal, kuid tema selg läks sirgu. Tuul sasis ta juukseid ja pleedihõlmu, pannes need lehvima, nagu võiks ta Jamie lõbusa tuulelohena lendu tõsta.

See meenutas mulle, kuidas tuul Le Havre’i sadamast lahkuvate aluste purjeid paisutas, kui need mereteele pöörasid. Seisin kai otsas ja jälgisin sadamamelu ning kaubalastide tulekut-minekut. Mastide vahel pikeerisid kajakad, kelle kisa meenutas meremeeste karjumist.

Jared Munro Fraser seisis tookord mu kõrval ja jälgis heatahtlikul pilgul merekaubanduse rikkalikke vilju, mis ta eest läbi purjetasid ning millest nii mõnigi kuulus talle. Šotimaale tõigi meid üks tema laev, Portia. Jamie rääkis mulle, et kõik Jaredi laevad kandsid tema armukeste nimesid ja käilakujud olid nikerdatud vastava daami järgi. Kõõritasin vastutuult laevanina poole, püüdes ära arvata, kas Jamie narritab mind või räägib õigust. Kui viimast, siis eelistab Jared küll õige uhkeid daame, otsustasin ma.

„Ma hakkan teid taga igatsema,” ütles Jared juba neljandat korda poole tunni jooksul. Tal paistis tõesti kahju olevat ja isegi tema lõbus ninaots ei olnud nii püsti ega optimistlik kui tavaliselt. Saksamaa reis oli edukalt läinud; tema maniskil ilutses suur teemant ja tema hõbenööpidega kuub oli õmmeldud kallist samblarohelisest sametist.

„Ah, mis,” sõnas ta siis pead raputades. „Ma võin ju tahta, et poiss minu juurde jääks, aga ma ei saa talt röövida kojujõudmise rõõmu. Võib-olla tulen teid ükspäev vaatama, kullake; ma pole teab mis ajast Šotimaal käinud.”

„Ja meie hakkame sinu järele igatsema,” ütlesin ma täiesti tõelevastavalt. Oli teisigi, kellest ma pidin hakkama puudust tundma: Louise, ema Hildegarde, herr Gerstmann. Ja eriti meister Raymond. Kuid sellegipoolest ootasin ma pikisilmi tagasipöördumist Šotimaale, Lallybrochi. Mul polnud mingit himu minna tagasi Pariisi, kus elasid inimesed, keda ma kohe sugugi näha ei tahtnud – iseäranis Louis XV-t.

Sama vähe tahtsin ma näha Charles Stuartit. Ettevaatlik maakuulamine Pariisi jakobiitide hulgas oli Jamie algset muljet kinnitanud; optimismisäde, mille oli süüdanud Charlesi hooplemine oma „suure sehvtiga”, oli kustunud ja ehkki kuningas Jamesi lojaalsed toetajad olid oma valitsejale endiselt truud, ei paistnud kuskilt mingit võimalust, et see kõigutamatu, jonnakas truudus võiks aktiivse tegevuseni viia.

Las Charles õpib pagulusega leppima, mõtlesin ma. Meie sõda oli igatahes läbi. Me läheme koju.

„Teie pagas on pardal,” teatas morn šoti hääl mu kõrva ääres. „Kapten käsib laevale tulla; tõusu ajal heiskame purjed.”

Jared pöördus näoga Murtaghi poole ja heitis pilgu mõlemale poole piki kaid. „Aga kus poiss siis on?” küsis ta.

Murtagh viskas peaga sadama poole. „Kõrtsus. Kaanib ennast täis.”

Olin just mõelnud, kuidas kavatseb Jamie seekordse väinaületuse üle elada. Ta oli heitnud vaid ühe pilgu punaseks tõmbuvasse koidutaevasse, mis ennustas tormi, vabandas Jaredi ees ja kadus. Vaatasin Murtaghi osutatud suunas ja nägin ühe trahteri ukse kõrval vaiahunnikul istumas Fergust, kes pidas ilmselt vahti.

Jared, kes onupoja meretalumatust esialgu, kui talle sellest räägiti, uskuda ei tahtnud ja hiljem südamest naerma puhkes, irvitas Murtaghi jutu peale laialt.

„Ah või sedasi?” sõnas ta. „No ma loodan, et tal on viimane kortel veel joomata, kui me teda ära tirima hakkame. Kui ta enam jalgu alla ei võta, siis on see üks igavene vaev teda trapist üles vedada.”

„Miks ta siis nii tegi?” küsisin Murtaghilt peaaegu meeleheitlikult. „Ma ütlesin talle ju, et mul on veidi oopiumitinktuuri.” Patsutasin siidkotikesele oma käes. „Oleksin võinud ta palju kiiremini oimetuks lüüa.”

Murtagh vaid pilgutas korra silmi. „Jaa-jaa. Ta ütles, et kui ta juba peab peavalu saama, siis ta parem ka naudib selle saamist. Ja viski, kui ta kõrist alla voolab, maitseb palju paremini kui see sinu jälk must ollus.” Ta noogutas peaga enne mu siidkoti ja siis Jaredi poole. „Tulge siis kaasa, kui tahate mind aidata.”

Ja siis istusin ma Portia eesmises kajutis kaptenikoil, jälgisin kaugeneva rannajoone rütmilist tõusmist ja langemist ning hoidsin põlvedel oma abikaasa pead.

Jamie pilutas üht silma ja vaatas sellega mulle otsa. Lükkasin ta laubalt kõrvale paksu niiske juuksesalgu. Õlle- ja viskihais hõljus ta kohal nagu parfüümipilv.

„Kui sa Šotimaal ükskord üles ärkad, siis on sul väga-väga halb olla,” teatasin ma.

Teine silm avanes ja jäi vaatama puitlael mänglevaid valguspeegeldusi. Siis peatus tema sügavsiniste silmade pilk minul.

„Inglismann, kui on valida kas halb praegu või halb pärast,” ütles ta selgel ja mõõdukal häälel, „siis valin ma alati halva pärast.” Ta laud sulgusid. Jamie röhitses vaikselt ja tema pikk keha vajus lõdvaks, lastes vetesügavuste hällil end kiigutada.

Ratsud tundusid sama kärsitud olevat kui me ise; talli ja toidu lähedust tajudes lisasid nad sammu ning ajasid pead läbematult püsti ja kõrvad kikki.

Mõtlesin parajasti, et mullegi kuluks ära väike pesemine ja suutäis süüa, kui mu mära, kes teistest veidi ette oli tõmmanud, äkki jalad kangeks ajas ja vongeldes seisma jäi, kabjad sõrgatsini punakas tolmus. Ratsu korskas ja puhises, pekstes peaga jõuliselt küljelt küljele.

„Noh, plika, mis lahti? Mesilane ronis ninna?” Jamie hüppas sadulast, tõttas ligi ja haaras hallil märal valjastest. Tundes, kuidas hobuse lai selg mu all vabiseb ja tõmbleb, tulin minagi sadulast maha.

Jamie heitis üle õla kiire pilgu teele.

„Ta näeb midagi.”

Fergus ajas end oma lühikeseks tehtud jalustes püsti, pani käe valguse ette ja vaatas üle mära selja. Siis lasi ta käe alla, vaatas mulle otsa ja kehitas õlgu.

Kehitasin vastu; teel ei paistnud midagi, mis võinuks mära nõnda ärevusse ajada – tee ja seda ümbritsevad põllud olid tühjad, viljapead küpsesid ja tahenesid hilissuvise päikese käes. Lähim puudesalu oli enam kui saja jardi kaugusel, madala kivihunniku taga, mis võis olla mälestus kokkuvarisenud ahjust ja korstnast. Sellistes ülesharitud piirkondades teati hunte rohkem kuulu järgi ja ükski rebane ega mäger poleks nii kauge maa pealt hobust ehmatanud.

Loobudes katsest meelitada mära edasi minema, juhtis Jamie ta poolringis tagasi; tuldud teed läks loom heameelega.

Jamie viipas Murtaghile, et see teised hobused kõrvale tõmbaks, hüppas siis ise sadulasse, kummardus ratsu kaelale, võttis ühe käega lakast kinni ja hakkas teda aeglaselt uuesti edasi ajama, sosistades talle samal ajal vaikselt kõrva. Mära tuli kõheldes, kuid tõrkumatult kuni kohani, kus ta enne seisma oli jäänud. Jäi nüüdki pidama ja seisis värisedes paigal ja miski ei suutnud veenda teda sammu kaugemale astuma.

„No hea küll siis,” lõi Jamie käega. „Saagu sinu tahtmine.” Ta pööras hobuse pea kõrvale ja juhtis ta põllule, kus kollakad viljapead looma tokerjat kõhualust paitasid. Läksime tema järel üle põllu ja hobused napsasid siit-sealt mõne viljapea.

Möödusime parajasti väikesest graniidipangast otse mäeharja all, kui kuulsin otse eest hoiatavat klähvimist. Jõudsime tagasi teele ja nägime seal üht musta ja üht valget lambakoera vahti pidamas, koonud püsti ja sabad sirged, sellal kui kolmas meid ettevaatlikult silmitses.

Koer lasi kuuldavale veel ühe haugatuse, must ja valge hüppasid lepavõsast välja, nende järel ilmus lagedale aga pikk sihvakas kuju, pruun jahipleed ümber.

„Ian!”

„Jamie!”

Jamie heitis ratsmed minu kätte ja tõttas oma õemehe juurde, et teda otse keset teed kõvasti kaisutada ja naerdes vastastikku seljale klohmida. Kahtlusest vabanenud koerad hüplesid rõõmsalt saba liputades nende ümber, tehes aeg-ajalt haake hobuste juurde, et nende jalgu nuhutada.

„Me ei uskund teid enne homset mitte oodatagi,” ütles Ian ja tema pikk, kodune nägu säras rõõmust.

„Meil oli hea pärituul,” seletas Jamie. „Või vähemalt Claire ütleb nii; ma ise sellest kuigipalju ei tea.” Ta vaatas minu poole, suu kõrvuni, ja Ian tuli minugi kätt suruma.

„Tere tulemast,” ütles ta ametlikult. Kuid siis naeratas soojalt ja ta silmad lõid särama. „Tere, Claire.” Impulsiivselt suudles ta mu sõrmi ja ma pigistasin ta kätt.

„Jenny on ennast segaseks kraaminud ja küpsetanud,” ütles Ian ikka naeratades. „Sul veab, kui täna ööseks magamisaseme leiad; ta lasi kõik madratsid välja kloppimisele vedada.”

„Pärast kolme ööd kanarbikus ei häiriks mind üks öö põrandal põrmugi,” kinnitasin talle. „Kas Jenny ja lastega on kõik korras?”

„Jajaa. Ta ootab juba uut,” lisas Ian. „Veebruaris saab aeg täis.”

„Jälle?” küsisime Jamiega kooris ja Iani põskedele ilmus puna.

„Kuule, mees, Maggie pole veel aastanegi,” tähendas Jamie hukkamõistvalt kulmu kergitades. „Kas sa ennast üldse tagasi hoida ei suuda?”

„Mina?” küsis Ian nördinult vastu. „Kust sa võtad, et sellel üldse minuga mingit pistmist on?”

„No ma mõtlen, et kui ei ole, siis sind huvitaks, kellel on,” lausus Jamie ja tema suunurk tuksatas.

Puna Iani palgeil tihenes tumeroosaks, moodustades kena kontrasti tema helepruunide juustega. „Kurat, sa saad aru küll, mida ma mõtlen,” ütles ta. „Ma magasin kaks kuud väikese Jamie kõrval käruvoodis, aga siis Jenny…”

„Kas sa tahad öelda, et mu õde on üks kõlvatu olend, mis?”

„Ma tahan öelda, et kui ta midagi tahab, siis on ta sama jonnakas kui tema vend,” kostis Ian. Ta tegi petteliigutuse küljele, astus seejärel kiirelt tagasi ja virutas Jamiele kõhukoopasse paraja matsu. Jamie tõmbus naerdes kooku.

„Siis on päris hea, et ma jälle kodus olen,” ütles ta. „Ma aitan sul teda ohjes hoida.”

„Või nii?” sõnas Ian skeptiliselt. „Ma kutsun rentnikud seda jälgima.”

„Sul on mõni lammas kaduma läinud või?” vahetas Jamie teemat, osutades käega koertele ja Iani pikale sauale, mis oli teetolmu kukkunud.

„Viisteist utte ja oinas,” noogutas Ian. „Jenny isiklikust meriinokarjast, mis tal on erilise villa jaoks. Oinas on täielik kaabakas, murdis värava maha. Mõtlesin, et nad on ehk siin üleval vilja sees, aga pole neist kippu ega kõppu.”

„Ja kõrgemal me neid ka ei näinud,” ütlesin ma.

„Ei, sinna nad ei lähekski,” viipas Ian tõrjuvalt käega. „Ükski loom ei lähe majast möödagi.”

„Majast?” Pikast viisakustevahetamisest kärsituks muutunud Fergus oli oma ratsu minu oma kõrvale ajanud. „Ma ei näinud ühtki maja, milord. Ainult üks kivihunnik oli.”

„See on kõik, mis on alles MacNabi majast, poja,” ütles Ian. Ta heitis kiirpilgu poisile, kelle siluett madalaks vajunud päikese taustal välja joonistus. „Ja ma soovitan sinulgi tungivalt sealt eemale hoida.”

Mu kuklas surisesid palavast ilmast hoolimata külmavärinad. Ronald MacNab oli seesama rentnik, kes aasta tagasi Jamie Inglise patrullile üles andis ja kes mõni päev pärast reetmise ilmsikstulekut tapeti. Ta suri, nagu ma mäletasin, oma kodu tuha ja tukkide keskel, mille olid süüdanud Lallybrochi mehed. Korstnakivide hunnik, mis natukese aja eest möödudes nii süütuna tundus, omandas äkki sünge värvingu. Neelatasin, püüdes vabaneda kurku tõusnud kibedast maitsest.

„MacNab?” sõnas Jamie tasa. Ta ilme oli korraga ergas. „Ronnie MacNab?”

Ma olin rääkinud Jamiele MacNabi reetmisest ja surmast, kuid polnud öelnud, mil viisil see saabus.

Ian noogutas. „No neh. Ta põles sisse selsamal õhtul, kui inglased su kinni võtsid, Jamie. Katuseõled võtsid ilmselt sädemest tuld ja tema oli liiga purjus, et õigel ajal välja saada.” Ta vaatas Jamiele otse silma ja tema pilgus ei olnud naljaraasugi.

„Jah? Aga naine ja lapsed?” Jamie pilk oli nagu Ianilgi rahulik ja läbitungimatu.

„Pääsesid. Mary MacNab on häärberis köögitüdruk ja Rabbie töötab tallis.” Ian heitis tahtmatu pilgu üle õla hävinud maja poole. „Mary ikka käib vahel seal; ta on ainus inimene siinkandis, kes sinna jalga tõstab.”

„Kas ta siis armastas teda?” Jamie oli näoga ahervareme poole pööranud, nii et ma ta ilmet ei näinud, kuid tema selg oli pinges.

Ian kehitas õlgu. „Ma ei usu. Ronnie oli joodik, joomisest õelaks läinud; isegi tema vanal emal polnud ta kohta hääd sõna öelda. Ei, ma arvan, et Mary meelest on tema kohus Ronnie hingeõnnistuse eest paluda – millest tollel küll palju tolku on,” lisas ta.

„Mm-hmh.” Jamie vaikis hetkeks nagu mõttesse vajudes, viskas siis valjad üle hobuse kaela ja hakkas tagasi ülesmäge sammuma.

„Jamie,” hüüatasin ma, kuid juba oli ta teel väikese platsikese poole metsatuka kõrval. Ulatasin enda ratsmed üllatunud Fergusele.

„Oled siin ja hoiad hobuseid,” ütlesin, „ma pean talle järele minema.” Ian tegi liigutuse, nagu tahaks ta mulle järgneda, kuid Murtagh peatas ta pearaputusega, ja ma jätkasin üksi, minnes Jamie järel üle künkaharja.

Jamiel oli pikk mägilase samm ja ta jõudis ahervaremeni enne, kui ma ta kätte sain. Seal ta seisis, välisseina jäänuste juures. Maja esimese korruse ruudukujuline põhiplaan oli veel vaevu näha, selle enda alla matnud rohi oli puude varjus kasvades rohelisem ja lopsakam kui oder ümberringi.

Tulekahjust oli veel mõni jälg järel; hauakivina paljaks jäänud kaminaplaadi juures turritasid rohu seest välja paar söestunud tukki. Vältides hoolikalt seinajoone ületamist, hakkas Jamie ringiratast mööda platsikese serva kõndima. Ta tegi kaminakivile vastupäeva kolm tiiru peale – ikka vasakule, vasakule ja vasakule, et ükski kuri talle järele ei mõistaks tulla.

Seisin platsi servas ja vaatasin pealt. Tegemist oli isikliku vaenlasega, kuid ma ei suutnud teda sellega üksinda võitlema jätta, ja ehkki ta minu poole ei vaadanud, teadsin ma, et tal on mu kohaloleku üle hea meel.

Lõpuks peatus ta allavarisenud kivide hunniku juures. Ta sirutas käe, asetas selle kergelt hunnikule ja sulges hetkeks nagu palvetades silmad. Siis ta kummardus, korjas üles umbes rusikasuuruse kivi ja pani selle hoolikalt teiste hulka, nagu suudaks kivi kinni hoida kummitaja pahatahtlikku hinge. Lõpuks lõi Jamie risti ette ja tuli kindlal, kiirustamata sammul minu juurde.

„Ära vaata tagasi,” ütles ta vaikselt, võttis mul küünarnukist ja me läksime tagasi teele.

Ma ei vaadanud.

Jamie, Fergus ja Murtagh läksid Iani ning koertega kaasa lambaid otsima, jättes mind üksinda hobusterodu alla maja juurde juhtima. Ma ei olnud hobustega toimetamises kaugeltki vilunud, kuid arvasin, et kui just miski ega keegi ootamatult välja ei karga, saan ma selle poole miiliga hakkama.

Seekordne kojujõudmine oli meie esimesest ühisest Lallybrochi saabumisest täiesti erinev. Tookord olime mõlemad põgenikud. Mina põgenesin tuleviku, Jamie mineviku eest. Meie siinviibimine oli olnud õnnelik, kuid pingeline ja ebakindel; pidevalt kummitas paljastamise ja Jamie arreteerimise oht. Nüüd võis Jamie tänu Sandringhami hertsogi sekkumisele vabalt oma sünniõigusi kasutada ja mina seadusliku abikaasana tema kõrval olla.

Siis olime ootamatult ja luba küsimata majja sisse sadanud nagu kaks lastud varest. Seekord tulime etteteatamisega, väärika tseremoonia saatel, kaasas kingitused Prantsusmaalt. Ehkki olin kindel, et meie vastuvõtt tuleb südamlik, mõtisklesin siiski, kuidas Ian ja Jamie õde Jenny sellesse õigupoolest suhtuvad, kui me tuleme ja jääme. Lõpuks olid nad siin mõisas elanud peremehe ja perenaisena juba aastaid, Jamie isa surmast saadik, kui rida kohutavaid sündmusi olid Jamiest teinud lindprii ja pagulase.

Jõudsin ilma vahejuhtumiteta viimasele künkaharjale ja häärber koos kõrvalhoonetega lebas mu ees, kivikatused esimeste vihmapilvede kohalerullumisest tumedaks tõmbumas. Korraga mära võpatas ja mina samuti, püüdes valjastest tirides ohjeldada tema hirmunud hüplemist ning tõmblemist.

Raske oli talle seda pahaks panna, sest maja nurga tagant oli välja ilmunud kaks suurt puhevil objekti, mis hõljusid maapinna kohal nagu paksud pilvekesed.

„Pidage!” karjusin ma. „Ptruu!” Nüüd kiskusid nad juba kõik kõrvale ja võisid iga hetk kiini jooksma hakata. Kena kojutulek küll, mõtlesin ma, kui lasen Jamie uutel tõuhobustel kollektiivselt jalad murda.

Üks pilvekestest tõusis veidi kõrgemale, laskus siis maapinnale ning sulemadratsi tassimisest vabanenud Jenny Fraser Murray tormas tumedate lokkide lehvides teele.

Hetkegi kõhklemata kahmas ta lähima hobuse ratsmetest ja tõmbas järsult allapoole.

„Ptruu!” käratas ta. Kindlat ja käskivat häält kuuldes hobune peatuski. Veidi vaevanägemist ja juba hakkasid ka ülejäänud ratsud maha rahunema. Selleks ajaks kui ma sadulast maha tulin, oli meie juurde jõudnud veel üks naisterahvas ja üheksa- või kümneaastane poiss, kes ratsud kogenud moel oma hoole alla võtsid.

Tundsin poisi ära, see oli noor Rabbie MacNab, ja oletasin, et naine peab olema tema ema Mary. Tõuklevate hobuste, kompsude ja madratsite segadikus ei saanud suuremat juttu ajada, kuid sain Jennyt siiski kiirelt tervituseks kaisutada. Ta lõhnas kaneeli, mee ja äsjasest pingutusest tekkinud värske higi järele ning kõige selle alt kumas titelõhna, mis on väljapursatanud piima, pehme kaka ja imepuhta, pehme naha paradoksaalne segu.

Klammerdusime hetkeks teineteise külge, emmates tugevalt ja meenutades meie viimast sülelust, kui olime lahku läinud kuskil pimeda öise metsa servas – mina Jamiet otsima, tema tagasi oma vastsündinud tütre juurde.

„Kuidas Maggiel läheb?” küsisin lõpuks eemale tõmbudes.

Jenny tegi hapu näo, milles aimus ka uhkust. „Ta õppis kõndima ja terroriseerib kogu maja.” Ta heitis pilgu tühjale teele. „Nägid Iani ka?”

„Jaa; Jamie, Murtagh ja Fergus läksid temaga kaasa lambaid otsima.”

„Parem nemad kui meie,” sõnas Jenny taevasse osutades, „sest kohe hakkab sadama. Las Rabbie ajab hobused talli, aga sina tule mulle appi madratseid tassima, muidu meil öösel küljealune lirtsub.”

Järgnes palavikuline tegutsemine, ent kui vihm lõpuks kohale jõudis, olime ennast Jennyga mõnusalt elutuppa sisse seadnud, avasime Prantsusmaalt toodud pakke ning imetlesime lapsi. Kümnekuune särtsakas preili Maggie oli oma vanuse kohta pikk ja väga arenenud, tal olid suured sinised silmad ja maasikakarva sasipea; tema vanem vend, noor Jamie, aga turjakas peaaegu-neljane jõnglane. Maggie tulevane järglane kujutas endast esialgu vaid väikest kühmukest ema põlle all, kuid nägin, kuidas ta käsi aeg-ajalt seda õrnalt silitas ja tundsin torget südames.

„Sa nimetasid Fergust,” tähendas Jenny. „Kes see on?”

„Aa, Fergus? Ta on… noh…” Jäin kõhklema, olemata kindel, kuidas Fergust kirjeldada. Taskuvargal ei paistnud ühes mõisas just palju tööd olevat. „Ta on Jamie abiline,” ütlesin viimaks.

„Nii? Eks ta võib tallis magada,” nõustus Jenny. „Aga mis Jamiesse puutub…” – ta vaatas aknasse, kust võis näha tihedat vihmasadu – „…siis ma loodan, et nad need lambad varsti üles leiavad. Mul on korralik õhtusöök ette valmistatud ja ma ei taha seda pika soojashoidmisega ära rikkuda.”

Tegelikult oli nii, et selleks ajaks kui mehed koju jõudsid, oli Mary MacNabil laud juba kaetud ja väljas pime. Jälgisin teda toimetamas – väikest kasvu habras naine tumepruunide juuste ja kergelt mureliku näoga, mida valgustas naeratus, kui tallis töö lõpetanud Rabbie kööki tuli ja näljaselt küsis, millal süüa saab.

„Siis kui mehed tagasi on, mo luaidh,” kostis ema, „tead ju küll. Mine pesema, siis oled söögiks valmis.”

Kui siis mehed lõpuks saabusid, vajasid nad kasimist märksa rohkem kui Rabbie. Elutuppa sugenes vihmast läbi ligunenud, ligane ja põlvini porine seltskond. Ian võttis õlgadelt läbimärja pleedi ja riputas kaminapiirdele, kus see tilkuma ja kuumuse käes aurama hakkas. Fergus oli ootamatust maaellu sattumisest omadega täiesti läbi, istus sinnasamma maha ja jäi juhmilt jalge ette põrnitsema.

Jenny heitis pilgu vennale, keda ta polnud peaaegu aasta aega näinud. Vaadanud ta vihmamärjast pealaest kuni porikorpas jalataldadeni üle, osutas ta uksele.

„Välja, ja saapad jäta jalga,” sõnas Jenny karmilt. „Kui sa käisid ülemistel põldudel, siis ära unusta, et tagasiteel tuleb väravapostidele pissida. Niimoodi hoiame me kurje vaime majast eemal,” seletas ta vaiksemal häälel mulle, visates enne kiire pilgu uksele, mille taha oli kadunud Mary MacNab, et hakata sööke lauale kandma.

Tugitooli vajunud Jamie avas ühe silma ja vaatas õele sügavsinisel pilgul otsa.

„Ma maabun Šotimaal, merereisist poolsurnud, ratsutan neli päeva läbi mägede, et siia jõuda, ja kui ma siis lõpuks jõuan, ei saa ma minna tuppagi, et oma kõrbenud kurku niisutada, vaid müttan selle asemel kuskil mudas, ajades taga kadunud lambaid. Ja kui ma siis ikkagi jõuan lõpuks siia, siis käsid sa mul tagasi pimedusse minna, et ma väravapostidele kuseksin! Ptüi!” Ta pani silma kinni tagasi, käed risti kõhule ja vajus jonnaka keeldumise märgiks veel sügavamale tooli.

„Jamie, kullake,” ütles tema õde mesimagusalt. „Kas sa tahad õhtust süüa või anname õhtusöögi koertele?”

Jamie ei andnud tükk aega elumärki ega avanud silmi. Kuid siis ajas ennast küll pikalt ohates, kuid toimekalt jalule. Ta kutsus tujuka õlanõksuga Iani ja nad järgnesid Murtaghile, kes oli juba uksest väljas. Möödudes sirutas Jamie oma pika käe, tõmbas Ferguse püsti ja tiris unise poisi kaasa.

„Tere tulemast koju,” teatas Jamie mornilt ja heitnud kaminale ning viskile viimase igatseva pilgu, komberdas tagasi pimedusse.