Читать книгу Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 9

Prestonpans

1745. aasta september, Šotimaa

Neljapäevase mineku järel jõudsime ühele mäeharjale Calderi lähedal. Mäejalamil laius avar raba, kuid meie lõime laagri üles veidi kõrgemal puude all. Seal vulises mööda samblaga kaetud kaljust mäenõlva alla kaks oja ja varasügisene kena karge ilm andis kogu üritusele pigem pikniku kui sõttamineku meeleolu.

Kuid käes oli 17. september ja kui mu katkendlikud teadmised jakobiitide ülestõusust mind ei petnud, siis on sõda lahti juba mõne päeva pärast.

„Inglismann, räägi mulle sellest uuesti,” ütles Jamie juba ei tea mitmekümnendat korda, kui me mööda looklevaid radu ja poriseid teid edasi tammusime. Ma sõitsin Donasega, Jamie kõndis järel, kuid võtsin nüüd veidi hoogu maha, et ta jääks mu kõrvale ja nii oleks lihtsam vestelda. Olime Donasega teatava vastastikuse mõistmise saavutanud, kuid ta oli siiski hobune, kes nõudis täit tähelepanu; näiteks meeldis talle kangesti, kui õnnestus hooletu ratsanik mõne madalama oksa abil sadulast maha pühkida.

„Ma ütlesin juba, et ma ei mäleta nii täpselt,” vastasin ma. „Sellest räägiti ajalooraamatutes väga vähe ja ma ei pööranud sellele väheselegi tollal erilist tähelepanu. Ma ei oska öelda muud kui seda, et lahing toimus – ee, see tähendab, toimub – Prestoni linna lähedal, nii et lahingu nimeks saab Prestonpansi lahing, ehkki šotlased nimetasid – nimetavad – seda Gladsmuiri lahinguks ühe vana legendi järgi, mille kohaselt tagasisaabuv kuningas saavutab Gladsmuiri all võidu. Jumal teab, kus see Gladsmuir asub, kui seda üldse olemas on.”

„Nonii. Ja edasi?”

Kortsutasin kulmu, püüdes iga viimast kui infokildu mälust kätte saada. Suutsin silme ette manada mälupildi väikesest pruunist ja kapsaks loetud raamatust „Inglismaa ajalugu lastele”, mida ma kuskil Pärsias savihütis petrooleumilambi valgel tudeerisin. Mõttes lehti keerates jõudsin kaheleheküljelise peatükini, mis sisaldas kõik, mida autor pidas vajalikuks öelda Teise jakobiitide ülestõusu kohta, ajaloolaste hulgas tuntud lihtsalt kui „aasta 1745”. Ja neil kahel leheküljel jutustas vaid üks lõik lahingust, millesse me teel olime.

„Šotlased võidavad,” ütlesin abivalmilt.

„Noh, see on iseenesest üsna oluline detail,” sõnas Jamie pisut irooniliselt, „aga oleks kasulik pisut rohkem teada.”

„Kui sa soovid ettekuulutust, siis oleks tulnud prohvet otsida,” nähvasin ma, kuid rahunesin samas. „Anna andeks. Asi on lihtsalt selles, et ma ei tea kuigi palju ja see närib hullusti hinge.”

„No neh. Seda ta teeb.” Ta võttis mu käe ja pigistas seda naeratades. „Ära süüdista ennast, inglismannike. Sa ei saa rääkida rohkem, kui tead, aga räägi seegi veel kord üle.”

„Hea küll,” ütlesin ma, pigistasin vastu, ja me läksime käsikäes edasi. „See oli tähelepanuväärne võit,” alustasin ma mõttes raamatust maha lugedes, „sest jakobiidid olid tugevas arvulises vähemuses. Nad üllatasid kindral Cope’i armeed koidikul – ma mäletan, et nad ründasid tõusva päikese suunalt ja lõid inglased täielikult puruks. Inglased kaotasid mitusada meest, jakobiidid väga vähe, kõigest kolmkümmend. Kolmkümmend meest surnutena.”

Jamie heitis üle õla pilgu Lallybrochi meeste pikaks veninud rodule, mis vonkles lobisevate või laulvate salkadena mööda teed. Lallybrochist oligi tulnud kolmkümmend meest. Kui neid vaadata, siis ei tundunud see arv sugugi nii väike. Kuid ma olin näinud Elsassi ja Lotringi lahinguvälju ja aakrite viisi surnuaiaks muudetud nurmesid, kuhu oli maetud tuhandeid langenuid.

„Laias laastus,” ütlesin kergelt vabandaval toonil, „näib see olevat… suhteliselt ebaoluline arv, nii ajaloolises mõttes.”

Jamie hingas krookes huulte vahelt sügavalt välja ja heitis mulle kõleda pilgu.

„Ebaoluline. Noo…jah.”

„Palun vabandust,” ütlesin ma.

„Pole sinu süü, inglismann.”

Aga ma ei saanud kuidagi lahti tundest, et mingis mõttes siiski on.

Mehed istusid pärast õhtusööki laisalt lõkke ääres, nautisid täis kõhtu, vestsid juttu ja kratsisid ennast. Kratsimine oli epideemiline; kitsad ööbimistingimused ja hügieenipuudus olid kaasa toonud sellise täiuputuse, et kui keegi oma pleedivoltide vahelt järjekordse isendi noppis ning lõkkesse viskas, ei kutsunud see esile ühtki märkust. Täi sähvatas hetkeks teiste sädemete seas ja kadus siis jäädavalt.

Tol õhtul näis üks noor mees, keda hüüti Kincaidiks – ta nimi oli Alexander, kuid Alexandreid oli nii palju, et enamikku neist kutsuti hüüd- või keskmise nime järgi – erilise nuhtluse käes vaevlevat. Ta sügas end meeleheitlikult kaenla alt, siis kratsis pruunilokilist pead ja lõpuks – heites kiire pilgu minu poole, ega ma vaata – jalgevahet.

„Närivad ullusti, poja?” küsis sepp Ross osavõtlikult.

„No neh,” kostis too, „tahavad peris elusast piast nahka pista.”

„Tillikarvade seest ei saa neid kudagi kätte, jah,” tähendas Wallace Fraser end samuti kratsides. „Sinu vaatamine ajab mul kah sügelema.”

„Kas tiate, kuda on kõige parem neist põrgulistest lahti saada?” küsis abivalmilt Sorley McClure. Kincaidi eitava pearaputuse peale kummardas ta ettepoole ja tiris lõkkest põleva roika.

„Poiss, tõsta seelik korra ülesse ja ma suitsetan nad sul sealt välja,” pakkus ta seltskonna vilistamise ning naerurõkatuste saatel.

„Kuramuse talumees,” urises Murtagh, „mida sina sellest tead?”

„Ja sina tead mõnd paremat viisi?” kergitas Wallace skeptiliselt kulmu, nii et päevitunud nahk kiilaneval otsaesisel krimpsu tõmbus.

„A muidugi,” kostis Murtagh ja tõmbas uhke liigutusega pussi. „Poiss on nüüd sõdur, las teeb seda sõduri moodi.”

Kincaidi ilme oli siiras ja innukas. „Ja kuidas see käib?”

„Nuuh, väga lihtsalt. Võtad pussi, tõstad seeliku ülesse ja ajad ühelt poolt tillikarvad maha.” Ta tõstis pussi hoiatavalt püsti. „Aga ainult ühelt poolt.”

„Ühelt poolt? Ahah, nii…” Kincaid näis kahtlevat, kuid kuulas väga tähelepanelikult. Nägin, kuidas lõkke ääres istuvate meeste nägudele hakkasid nalja ootuses venima irved, kuid keegi veel ei naernud.

„Ja siis…” – Murtagh viipas pussiga Sorley ja tema roika poole – „siis, poja, paned teise poole põlema, ja kui täid tule seest välja jooksevad, torkad neile ükshaaval pussi rindu.”

Kincaid punastas nii tugevasti, et seda oli näha isegi tulevalgel, mehed aga puhkesid möirates naerma. Läks lahti paras tõuklemine, sest mõned mehed püüdsid teha nägu, et asuvad üksteist kirjeldatud meetodil töötlema, toppides vastastikku põlevaid oksaraage seeliku alla. Just siis, kui näis, et lõbutsemine läheb ülekäte ja varsti hakatakse tõsiseid hoope jagama, tuli Jamie hobuseid kammitsemast tagasi. Ta astus meesteringi keskele ja viskas Kincaidile kaenlas olnud savipudeli. Teine samasugune lendas Murtaghile ja tõuklemine vaibus.

„Te olete lollpead, viimane kui üks,” teatas ta. „Paremuselt teine viis täidest lahti saada on neile viskit peale valada, nii et nad täis jäävad. Kui nad siis norinal magama on jäänud, tõused püsti ja nad kukuvad maha.”

„Ah et paremuselt teine?” ütles Ross. „Ja mis on siis esimene, kui küsta tohib?”

Jamie naeratas meestele armulikult nagu isa, keda laste lustimine lõbustab.

„Esimene on see, et lased naisel nad ükshaaval ära noppida.” Ta ajas küünarnuki õieli ja kummardas üht kulmu kergitades minu poole. „Kas oleksite nii lahke, mileedi?”

*

Nali naljaks, aga täide ükshaaval püüdmine oligi tegelikult ainus tõhus meetod, kuidas neist vabaneda. Sugesin oma juuksed ja kõik ihukarvad igal hommikul ning õhtul peene kammiga läbi ja pesin neid raudrohuga iga kord, kui peatusime mõne veekogu juures, millesse võis ennast sisse kasta, mistõttu mul oli siiani õnnestunud suuremat täitamist vältida. Teadsin, et jään täivabaks vaid senikaua, kuni seda on ka Jamie, määrasin talle kõik needsamad protseduurid, niivõrd kui mul õnnestus teda piisavalt kauaks istuma sundida.

„Paavianid teevad seda kõikse aeg,” märkisin ma, harutades ta paksust punasest juuksepahmakast ettevaatlikult välja rebasesabavääti. „Aga ma usun, et nad söövad oma saagi ära.”

„Ole lahke, inglismann, mina küll ei keela, kui sul isu peale tuleb,” kostis Jamie. Ta kergitas mõnust õlgu, kui kamm läbi paksude läikivate salkude libises. Tulevalgus täitis mu käed terve sädemete ja kuldsete juttide kaskaadiga. „Mmm. Poleks osanud arvatagi, et see nii mõnus on, kui keegi su juukseid soeb.”

„Oota, kui ma ülejäänud karvadeni jõuan,” ütlesin ma ja sakutasin teda, nii et ta itsitama hakkas. „Ehkki see tekitab kiusatuse teha Murtaghi soovituse järgi.”

„Kui sa mu tillikarvadele tule otsa paned, siis juhtub sinuga seesama,” hoiatas Jamie. „Kuidas see Louise de La Tour ütleski – kes need raseeritud tüdrukud on?”

„Erootilised.” Kummardusin alla ja naksasin hammastega ta kõrvalesta.

„Mmmmmm.”

„Nojaa, aga maitsed on erinevad,” ütlesin ma. „Chacun à son gout ja nii edasi.”

„See on nii prantslaste moodi, kui veel vähegi annab.”

„Aga kas pole siis?”

Meie tegemised katkestas vali põrisev korin. Panin kammi käest ja uurisin tehtud tähelepanuga varjulist metsaalust.

„On kaks võimalust,” ütlesin ma, „esiteks, selles metsas on karusid, ja teiseks… miks sa ei ole söönud?”

„Mul oli hobuste juures nii palju tegemist,” vastas ta. „Üks oli kabja ära murdnud ja ma pidin seda kuuma hautisega lappima. Ja ega mul selle täide söömise jutu peale väga suurt isu ei olegi.”

„Mis hautist sa hobusekabja juures kasutad?” küsisin ma ta viimast märkust tähelepanuta jättes.

„Igasugu asju võib kasutada. Hädakorral aitab ka värske sõnnik. Seekord kasutasin läbinäritud ja meega segatud hiirehernelehti.”

Sadulakotid olid visatud meie eralõkke äärde, mis loitis väikesel lagendikul. Siia olid mehed püsti löönud mu telgi. Ehkki oleksin heameelega maganud koos nendega lageda taeva all, võtsin telgiriide pakutud privaatsusepisku teatava tänulikkusega vastu. Ja nagu Murtagh oma tavalise otsekohesusega ütles – vastuseks mu tänusõnadele abi eest telgi püstitamisel –, ei olnud see kõik ainult minu huvides.

„Kui ta öösel su kintsude vahel puhkab, ei kanna keegi ta peale selle pärast veel vimma,” oli väikest kasvu mägilane öelnud, nõksates peaga Jamie poole, kes parajasti teiste meestega elavalt vestles. „Aga pole tarvis panna poisse unistama millestki, mida nad ei saa, mõistad?”

„Täiesti,” vastasin ma õige tasa. „Väga taktitundeline sinust.”

Üks Murtaghi harvadest muietest kergitas veidi tema peenehuulelise suu nurka.

„Eks ta muidugi.”

Kiire tuhlamine sadulakottides tuvastas tüki juustu ja mõne ubina. Andsin õunad Jamiele, kes uuris neid umbusklikult.

„Ja leiba ei olegi?” küsis ta.

„Võib-olla teises kotis midagi on. Aga söö kõigepealt need ära, nad teevad sulle head.” Jamie jagas mägilaste sissekasvanud tõrksust värske puu- ja juurvilja suhtes, ehkki samas sundis ta päratu isu teda sööma piiramatult peaaegu et kõike.

„Hmm,” ütles ta õuna haugates. „Kui sa nii ütled, inglismann.”

„Ütlen küll. Vaata.” Tõmbasin hambad irevile. „Kui palju sa tead minuvanuseid naisi, kellel on kõik hambad suus?”

Naeruirve paljastas ta enda suurepärase hambarea.

„Tjah, ma möönan, et sellise vana kronu kohta oled sa väga hästi säilinud, inglismann.”

„Väga õigesti toitunud hoopis,” torkasin vastu. „Pool su sõltlaskonnast kannatab kergekujulise skorbuudi käes, ja see, mida ma nüüd teel näinud olen, kinnitab, et mujal on olukord veel hullem. Skorbuudi vastu aitab C-vitamiin ja õunad on seda täis.”

Jamie võttis õuna suu juurest ära ja vaatas seda kahtlustavalt.

„On või?”

„Jah, on,” kostsin resoluutselt. „Nagu ka enamik teisi taimi – apelsinid ja sidrunid eelkõige, aga siin pole neid muidugi saada –, samuti sibulad, kapsas, õunad… Kui sööd iga päev midagi sellist, siis skorbuuti ei tule. Isegi nurmetaimedes ja tavalises rohus on Cvitamiini.”

„Mm-hmm. Ja seepärast ei tulegi hirvedel isegi vanast peast hambad ära?”

„Tõenäoliselt.”

Ta keerutas õuna näppude vahel, uuris seda kriitilisel pilgul ja kehitas lõpuks õlgu.

„Nojah, olgu siis,” ütles ta ja võttis järgmise ampsu.

Hakkasin just leiba otsima, kui mu kõrvu kostis nõrk praksuv hääl. Märkasin silmanurgast pimeduses mingit varju liikumas ja mingi asi Jamie pea juures läigatas lõkkevalguse käes. Viskusin karjudes Jamie suunas ja jõudsin napilt näha, kuidas ta taganedes puurondi otsa komistas ning seejärel öö sülle kadus.

Kuu ei paistnud ja ainus vihje järgnevale seisnes kuivanud lepalehtedest kostvates rüselushäältes – seal võitlesid kaks meest täiest jõust, kuid vaikides, nii et kostis vaid urisemist, hingeldamist ja sekka mõni summutatud vandesõna. Kõlas lühike, terav karjatus ja siis saabus vaikus. Küllap kestis see vaid mõne sekundi, kuid mulle tundus, et terve igaviku.

Seisin endiselt soolasambaks tardunult lõkke kõrval, kui Jamie manalapimedusest taas välja ilmus, lükates enda ees vangi, kelle käsi oli selja taha väänatud. Ta lasi käe lahti, keeras vangi ringi ja tõukas teda järsult, nii et mees müraki vastu puutüve lendas. Obadus oli tugev, puu otsast sadas robinal alla lehti ja tõrusid ning tundmatu vajus oimetult lehevaibale.

Kära peale ilmusid lõkkevalgusse Murtagh, Ross ja veel mõni Fraser. Nad tirisid mehe jalule ja tõid valgussõõri keskele. Murtagh sasis tal juustest kinni ja tõmbas pea kuklasse, et kõik võiksid ta nägu näha.

Nägu oli väike ja peene kondiga; meestele pilkus ehmunult vastu kaks suurt ja pikkade ripsmetega silma.

„Aga see on ju alles poisike!” hüüdsin ma. „Mitte vanem kui viisteist!”

„Kuusteist!” teatas poiss. Ta raputas ennast koguma hakates pead. „Ehkki sellel pole erilist tähendust,” lisas ta inglispärases häälduses ja kõrgil toonil. Hampshire’ist, mõtlesin ma. Poiss on kodust päris kaugel.

„Ei ole tõesti,” nõustus Jamie süngelt. „Kuusteist või kuuskümmend, kuid hetk tagasi tegi ta tõsiseltvõetava katse mu kõri läbi lõigata.” Märkasin alles nüüd punetavat taskurätti, mille Jamie oma kaelale oli surunud.

„Ma ei räägi teile midagi,” lausus poiss. Ta silmad olid kahvatus näos nagu kaks musta auku, ehkki tulevalgus pani ta heledad juuksed helkima. Üht käsivart hoidis ta kramplikult rinnal; oletasin, et see võib olla viga saanud. Oli näha, et poiss pingutab kõigest väest, et seista meeste ees püstipäi ja sirge seljaga, huuled kõvasti kokku surutud, et näole ei lipsaks ühtki jälge hirmust või valust.

„Mõnda asja pole sul tarvis rääkidagi,” ütles Jamie poissi pealaest jalatallani silmitsedes. „Kõigepealt oled sa inglane ja ilmselt tulid inglaste laagrist, mis asub lähedal. Ja teiseks oled sa üksi.”

Poiss näis rabatud olevat. „Kust te seda võtate?”

Jamie kergitas kulmu. „Ma oletan, et sa poleks mind rünnanud, kui sa poleks arvanud, et ma olen selle daamiga siin ainult kahekesi. Kui sul oleks kaaslasi olnud, kes samamoodi arvavad, siis oleksid nad sulle praegu appi tulnud – muide, kas su käeluu on katki? Mulle tundus, et miski raksatas. Kui sul aga oleks olnud kaaslane, kes oleks arvanud, et me ei ole üksi, siis oleks ta sul keelanud sellist lollust teha.” Panin tähele, et sellest analüüsist hoolimata kadusid mõned mehed Jamie märguande peale vaikselt metsa, ilmselt võimalikke kaasosalisi otsima.

Kuuldes oma tegu lolluseks nimetatavat, muutus poisi ilme morniks. Jamie tupsutas kaela ja uuris seejärel taskurätti.

„Poja, kui sa üritad kedagi selja tagant tappa, siis vali mees, kes ei istu kuivadel lehtedel, vaid kuskil mujal,” õpetas ta. „Ja kui lähed noaga kellegi vastu, kes on sinust suurem, siis vali kindlam sihtmärk; kõri läbilõikamine on riskantne, selleks peaks ohver istuma vagusi nagu nui.”

„Suur tänu hinnaliste nõuannete eest,” heitis poiss põlglikult. Ta hoidis oma uhket joont üsna vapralt, ehkki ta pilk rahutult ühelt ähvardavalt, habemesse kasvanud näolt teisele hüples. Ühelgi mägilasel poleks iludusvõistlusele asja olnud ka päevavalges, kuid ammugi poleks keegi igatsenud kohtuda selliste tüüpidega pimedas.

„Võta heaks, noorsand,” vastas Jamie üliviisakalt. „Kahju ainult, et sul ei tule võimalust neid rakendada. Aga kui ma siiski arvan heaks küsida, siis miks sa mind ründasid?”

Mehed olid häälte peale hakanud ümberkaudsetest magamiskohtadest meie juurde tilkuma, ilmudes puude vahelt nagu kummitused. Poisi pilk vilas piki tihenevat meesteringi, kuni peatus minul. Ta kõhkles hetke, kuid vastas siis: „Ma üritasin daami teie käest ära päästa.”

Meesteringi läbis vaoshoitud lõbususvärin, mille vaigistas Jamie käeviibe. „Aa, või nii,” ütles ta ükskõikselt. „Kuulsid meid rääkimas ja otsustasid, et daam on kõrgestisündinud inglanna. Sellal kui mina…”

„Sellal kui teie, söör, olete südametunnistuseta lindprii, varas ja vägivallatseja! Teie nägu ja kirjeldus on trükitud plakatitele, mida on täis kogu Hampshire ja Sussex! Tundsin teid kohe ära, te olete üks mässaja ja liiderdaja!” purskas poiss, nägu punasem kui lõkketuli.

Hammustasin huulde ja pöörasin pilgu oma kinganinadele, et mitte Jamie otsa vaadata.

„Nonii, ja kui asjalood on õkva nagu sa ütled,” nõustus Jamie südamlikult, „siis mis peaks mind tagasi hoidma sind siinsamas maha tapmast?” Ta tõmbas aeglaselt tupest noa ja liigutas seda aeglaselt, lastes valgusel teral mängida.

Veri oli noormehe näost kadunud, nii et ta nägi hämaruses välja nagu vaim, kuid ta ajas selja sirgu ja vaatas enda ahistajatele julgelt otsa. „Seda ma ootasin. Ma olen valmis surema,” ütles ta jäika hoiakut võttes.

Jamie noogutas mõtlikult, kummardus siis ja pani noatera tulle. Tumeneva metalli kohale tõusis suitsuvine, mis lõhnas ääsitule järele. Silmitsesime kõik sõnatus imetluses, kuidas leek, mis tera puudutades tontlikult siniseks tõmbus, noa punaselt hõõguma pani.

Jamie mässis vereplekilise taskuräti hoolikalt ümber käe ja võttis noa tule seest ära. Ta läks aeglasel sammul poisi juurde, lastes teral otsekui omapead alla vajuda, kuni see puudutas noormehe vesti. Taskurätist tõusis teravat kõrbehaisu, mis tugevnes, kui noatera vesti rinnaesisele peene kõrbenud triibu vedas. Jahtudes tumenenud noaots peatus õieliaetud lõua all. Nägin, kuidas poisi peene kaela õnarustesse valgusid higinired.

„Ainult et ma pole veel valmis sind tapma,” sõnas Jamie vaikselt ja ta hääles kõlas kurjus, mis oli seda õudsem, et ta kõneles täiesti külmavereliselt.

„Mis üksus see on?”

Küsimus laksatas nagu piitsahoop, pannes kuulajad võpatama. Suitsev noaots võbeles poisi lõua all.

„Ma… ma ei ütle!” kogeles poiss ja surus huuled kõrisõlme värisedes kõvasti kokku.

„Ega ka seda, kui kaugel su seltsimehed asuvad? Ega nende arvu? Ja liikumissuunda?” Need küsimused olid esitatud taas kergel toonil, noaotsaga õrnalt poisi lõuaserva toksides. Tolle silmad olid suured nagu paanikas hobusel, kuid ta raputas ägedalt pead, nii et heledad juuksed lehvisid. Ross ja Kincaid tugevdasid haaret poisi käsivarte ümber, mis liikuda üritasid.

Korraga suruti noatera kogu pikkuses lapiti noormehe lõuapära alla. Kostis kõrge ja hingetu karjatus, võis tunda kõrbeva naha lehka.

„Jamie!” karjatasin vapustatult, suutmata vaatepilti taluda. Jamie ei pööranud silmi minule, vaid puuris pilguga vangi, kelle Murtagh ja Ross olid lahti lasknud, lastes tal vajuda kuivanud lehepurule, käsi kramplikult kaelal.

„Proua, see ei ole teie asi,” pressis ta hammaste vahelt. Ta kummardus, haaras poisil särgiesisest ja rebis ta järsu liigutusega püsti. Noatera kerkis, kõhkles ja liugles siis läbi õhu otsaga poisi vasaku silma alla. Jamie kallutas küsivalt pead ja sai vastuseks peaaegu märkamatu, kuid otsusekindla eitava raputuse.

Poisi häälest oli jäänud vaid värisev sosin; ta pidi kurgu puhtaks köhatama, et teda kuulda oleks. „Ee…ei,” ütles ta. „Ei. Tehke minuga mis tahes, mind see rääkima ei pane.”

Jamie hoidis poissi veel hetke ja vaatas talle otse silma, lasi siis kokkukägardatud kangast lahti ning astus sammu tagasi. „Tõsi,” ütles ta aeglaselt, „ei pane. Ükskõik mis ma sinuga teen. Aga kuidas oleks daamiga?”

Ma ei taibanud kohe, et jutt käib minust, kuid siis haaras ta mul randmest ja tõmbas ropsuga enda juurde, nii et ma konarlikul maapinnal tasakaalu kaotasin. Kukkusin vastu Jamiet ja ta väänas mu käe jõhkralt selja taha.

„Enda elu ja tervise suhtes võid sa ju ükskõikne olla, aga võibolla läheb sulle korda selle daami au, kui sul juba oli selline häda teda päästa.” Ta keeras mu näoga enda poole, haakis sõrmed mu juustesse, tõmbas pea kuklasse ja suudles teadliku brutaalsusega, mis mu tahes-tahtmata tõrksalt visklema pani.

Siis lasi ta mu juuksed lahti ja tõmbas selg ees kõvasti enda vastu, nii et ma teisel pool lõket seisvale poisile otsa vahtima jäin. Vangi silmad oli õudusest pärani ja tema mustadel pärani pupillidel veikles tulevalgus.

„Laske ta lahti!” nõudis poiss kähedal häälel. „Mida te kavatsete temaga teha?”

Jamie sirutas käe mu kleidikaeluse juurde. Järsu tõmbega rebis ta kleidi ja alussärgi lõhki, paljastades peaaegu kogu mu rinnaesise. Vastasin instinktiivselt jalahoobiga vastu ta säärt. Poiss tegi mingi arusaamatu häälitsuse ja püüdis lähemale hüpata, kuid taas peatasid ta Rossi ning Kincaidi käed.

„Kui sa just küsid,” kostis mu selja tagant Jamie meeldiv hääl, „siis kavatsen ma selle daami sinu silme all ära vägistada. Siis annan ta oma meeste kätte, et nad võiksid temaga teha, mis neile meeldib. Võib-olla sooviksid sinagi enne surma ühe tihi teha? Üks meesterahvas ei peaks ometi süütuna hauda minema, või mis?”

Rabelesin juba üsna tõsimeeli, kuid mu käsivars oli raudse haardega selja taha väänatud ja minu protestid summutas Jamie lai, soe peopesa minu suul. Surusin hambad ta kämblasse ja tundsin vere maitset. Ta tõmbas käe allasurutud karjatuse saatel kiirelt ära, kuid peaaegu samal hetkel oli käsi tagasi ja toppis mu hammaste vahele kokkukägardatud riidetüki. Võisin vaid lämbuvalt mõmiseda, kui Jamie käed mu õlgadele libisesid ja lõhkikäristatud kleidipooli veelgi laiemale kiskusid. Linane ja parhiriie kärises edasi, paljastades mu vööni ja tõmmates käsivarred külgedele kinni. Nägin, kuidas Ross mind vaatas ja siis pilgu kiiresti mujale pööras, jäädes põsenukkide punades üksisilmi vangi vahtima. Kincaid, kes polnud ise rohkem kui üheksateist, jõllitas mind täiesti šokeeritult, suu pärani lahti nagu küüniuks.

„Lõpetage!” hüüdis poiss pigem raevust kui hirmust väriseval häälel. „Te olete – te olete – vilets argpüks! Kuidas te julgete häbistada daami, šoti šaakal selline!” Ta püsis hetke paigal, rind tunnetest paisumas, ja tegi siis otsuse. Poiss ajas pea püsti ning lõua ette.

„Hea küll. Oma au juures ei näe ma muud võimalust. Laske daam lahti ja ma räägin teile, mida te soovite.”

Jamie üks käsi tõusis viivitamatult mu õlalt. Ma ei näinud ta žesti, kuid Ross lasi poisi vigastatud käe lahti ja läks kiiresti mu mantlit tooma, mis oli noormehe kinnivõtmise saginas maha kukkunud. Jamie väänas mul ka teise käe selja taha, võttis mult vöö ja sidus nad mõlemad kinni. Siis võttis ta Rossi ulatatud mantli, heitis mulle õlgadele ja pani hoolikalt kinni. Seejärel astus sammu tagasi, kummardas mulle pilklikult ja pöördus uuesti vangi poole.

„Annan sulle sõna, et seda naist enam ei puudutata,” ütles ta. Ta hääletoonist võis välja lugeda vihapainet ja allasurutud lusti, kuid mina tundsin selles ära piinava tarviduse valjult naerda, mille eest ma Jamie hea meelega sealsamas maha oleksin löönud.

Kivistunud ilmel ja silphaaval andis poiss edasi vajaliku informatsiooni.

Tema nimi oli William Grey, ta oli vikont Meltoni teine poeg. Ta liikus koos väeosaga, mis koosnes kahesajast mehest ja oli teel Dunbari, et ühineda seal kindral Cope’i armeega. Tema seltsimeeste leer asus hetkel umbes kolm miili meist lääne pool. Tema, William, oli läinud metsa kõndima, näinud meie lõkketuld ja tulnud asja uurima. Ei, tal ei olnud kedagi kaasas. Jah, üksusel on kaasas raskerelvastus, kuusteist „galoppkahurit” lafettidel ja kaks kuueteisttollist mortiiri. Enamik mehi on relvastatud musketitega; lisaks kolmkümmend ratsameest.

Poiss hakkas küsitlemispinge ja vigastatud käe koosmõjul vähehaaval ära vajuma, kuid keeldus võimalusest istuda. Selle asemel toetas ta selja vastu puud ja toetas küünarnuki vasakusse pihku.

Küsimused kestsid ligi tund aega; samu asju küsiti mitu korda üle, tuvastades vasturääkivusi, täpsustades üksikasju ja uurides välja, mis jäi ütlemata või kus oli asja tuumast üle libisetud. Lõpuks jäi Jamie rahule, ohkas sügavalt ja jättis poisi, kes tamme all värelevatesse varjudesse vajus. Ta sirutas käe ja Murtagh, kes nagu ikka ta mõtteid luges, ulatas talle püstoli.

Jamie astus uuesti vangi juurde, kontrollides, laadides ja vinnastades samal ajal püstolit. Kaksteist tolli lopsakat metalli läigatas pimeduses ja lõkkevalgus pani päästiku ning süütepanni hõbekaunistused särama. „Pähe või südamesse?” küsis Jamie lõpuks pead tõstes hooletult.

„Ah?”

Poisi suu vajus mõistmatult lahti.

„Ma lasen su maha,” selgitas Jamie kannatlikult. „Salakuulajad puuakse tavaliselt üles, kuid võttes arvesse sinu väärikat käitumist, soovin sulle kiiret ja auväärset surma. Kas sa eelistad saada kuuli pähe või südamesse?”

Poiss ajas end kiirelt sirgu ja tõmbas õlad taha. „Aa, jah, muidugi.” Ta tõmbas keelega üle huulte ja neelatas. „Ma mõtlen, et… et südamesse. Jah. Suur tänu,” lisas ta nagu enesestmõistetavalt. Ta ajas lõua ette ja surus huuled kokku, ehkki tema malbes ja lapselikus suujoones aimus küsimus.

Jamie noogutas ja tõmbas kuke vinna, nii et plõksatus tammede all valitsevas vaikuses vastu kajas.

„Oodake!” ütles vang. Jamie jäi talle küsivalt otsa vaatama, püstolitoru kõhetule rinnale suunatud.

„Mis tagatise te annate, et daam jääb häbistamata, kui ma… kui ma läinud olen?” nõudis poiss ümbritsevat meestesõõri sõjakalt silmitsedes. Ta terve käsi oli kõvasti rusikasse surutud, kuid ei värisenud. Ross lasi kuuldavale ebamäärase häälitsuse, mille ta kohe osavalt aevastuseks maskeeris.

Jamie lasi püstoli alla, säilitades raudse tahtepingutusega näol surmtõsise ilme.

„Noo-jah,” sõnas ta pingest tugevnenud šoti aktsendiga, „sul on muidugist minu sõna, ehkki ma mõistan hästi, et sulle võib-olla ühe…” – ta suunurk võpatas kõigest hoolimata – „…šoti argpüksi sõna väga hästi ei sobi. Aga võib-olla sobib, kui daam seda ise sulle kinnitab?” Ta vaatas kulmu kergitades minu poole, Kincaid tõttas jalamaid lähemale, et mind vabastada, ja asus suutropi kallal kohmitsema.

„Jamie!” käratasin vihaselt, niipea kui suu vabaks sain. „See on südametu! Kuidas sa võid niimoodi teha? Sina… sina…”

„Argpüks,” pakkus ta abivalmilt. „Või šaakal, kui sulle rohkem meeldib. Murtagh, mis sina arvad,” pöördus ta oma asetäitja poole, „kas ma olen argpüks või šaakal?”

Murtaghi suukriips tõmbus hapult kõveraks. „Ma ütleks, et sinust saab kohe verine lihakäntsakas, kui sa oma plika lahti seod, ilma et sul pussi käes oleks.”

Jamie vaatas vangile süüdlaslikul pilgul otsa. „Ma pean vabandust paluma, et sundisin oma naist selles näitemängus kaasa tegema. Kinnitan, et tema osalemine oli täiel määral peale sunnitud.” Ja ta pööras oma verelehammustatud peo hädisel ilmel vastu lõkkevalgust.

„Oma naist?!” Poisi sõge pilk hüppas minult Jamiele ja tagasi.

„Ühtlasi kinnitan ja vannun, et kuigi kõnealune leedi austab aegajalt minu sängi oma kohalviibimisega, ei ole ta seda kunagi teinud jõu ähvardusel. Ega tee seda ka praegu,” lisas ta teravalt, „aga ära teda kohe veel lahti päästa, Kincaid.”

„James Fraser,” sisistasin ma kokkusurutud hammaste vahelt. „Kui sa seda poissi näpuotsaga puutud, ei jaga ma päris kindlasti sinuga enam kunagi voodit!”

Jamie kergitas kulmu. Ta silmahambad välkusid lõkkevalgel. „Minusuguse põhimõttelageda kiimakoti jaoks on see muidugi tõsine ähvardus, aga ma ei saa käesolevas olukorras mõelda ainult enda huvidele. Sõda on lõppude lõpuks sõda.” Püstol, mis oli vahepeal alla langenud, hakkas taas tõusma.

„Jamie!” karjusin ma.

Ta lasi püstoli tagasi alla ja vaatas mind liialdatud kannatlikkusega. „Palun?”

Üritasin ennast kokku võtta, et hääl vihast väga ei väriseks. Võisin ta kavatsusi vaid oletada ja lootsin, et teen õiget asja. Õiget või mitte, aga kui see on ükskord läbi… Heitsin peast uskumatult kauni visiooni maapinnal väänlevast Jamiest, minu jalg kõril, et keskenduda oma praegusele rollile.

„Sul pole ühtki tõendit, et ta on spioon,” ütlesin ma. „Poiss ütles, et ta sattus su peale juhuslikult. Kes ei tunneks uudishimu, kui näeb metsas lõket?”

Jamie kuulas ja noogutas pead. „Jajaa, aga kuidas mõrvakatsega jääb? Spioon või mitte, aga ta üritas mind tappa ja seda pisiasja ta tunnistab.”

„Muidugi üritas!” vastasin tuliselt. „Ta ju ütleb, et teadis su lindpriiusest. Sinu kuramuse pea eest on raha välja pandud, issa rist!”

Jamie sügas mõtlikult lõuga, lõpuks vaatas vangile otsa. „Noh, selles on oma iva,” ütles ta. „William Grey, sinu advokaat tegi head tööd. Tegelikult ei ole ei minul ega tema kõrgusel prints Charlesil kombeks inimesi ebaseaduslikult hukata, on nad siis vaenlased või mitte.” Ta viipas Kincaidi lähemale.

„Kincaid, viid koos Rossiga selle mehe sinnapoole, kus ta ütleb oma laagri olevat. Kui see informatsioon, mis ta meile andis, osutub tõeks, seote ta laagrist umbes miili kaugusel rännakusuunal puu külge. Tema sõbrad leiavad ta homme üles. Kui tema jutt aga tõele ei vasta…” – Jamie peatus ja silmitses poissi külmalt – „…siis lõigake tal kõri läbi.”

Ta vaatas poisile otse silma ja ütles vähimagi naljatoonita: „Ma kingin sulle elu. Loodan, et kasutad seda hästi.”

Jamie astus mu selja taha ja lõikas randmeid koos hoidva vöö läbi. Pöörasin ennast vihaselt ringi, kuid tema osutas poisile, kes oli äkki tamme alla istukile vajunud. „Ehk oled nii kena ja vaatad poisi käe üle, enne kui ta minema hakkab?” Teeseldud viha ja kurjus olid ta näolt kadunud ning see oli ilmetu nagu sein. Ta vältis mu pilku, silmad maas.

Läksin sõna lausumata poisi juurde ja lasin ta kõrvale põlvili. Poiss tundus jahmunud olevat ega protesteerinud, kui ta käe üle vaatasin ja seda mudisin, ehkki see pidi talle valu tegema.

Kleidi puruksrebitud pihikuosa kippus ikka ja jälle mu õlult maha libisema; pomisesin ärritunult omaette, kui seda juba ei tea mitmendat korda ühelt või teiselt poolt üles pidin sikutama. Poisi käsivarreluud tundusid naha all kerged ja nurgelised, vaevalt jämedamad kui minu omad. Panin käe lahasesse ja tegin oma taskurätist rippsideme. „Kinnine murd,” ütlesin talle võimalikult asjalikul toonil. „Püüa teda vähemalt paar nädalat paigal hoida.” Ta noogutas, ilma et oleks mulle silma vaadanud.

Jamie istus kogu selle aja vaikselt puurondil, jälgides mu tegevust. Läksin veel pooleldi hingeldades tema juurde ja virutasin talle lahtise käega täiest jõust vastu nägu. Hoop jättis põsele valge jälje ja pani silmad vett jooksma, kuid ta ei liigutanud ennast ega muutnud ilmet.

Kincaid tõmbas poisi püsti, pani käe seljale ja juhtis ta lagendiku servale. Seal poiss peatus ja pööras näoga meie poole. Hoidudes minu poole vaatamast, ütles ta järgnevad sõnad ainult Jamiele.

„Ma võlgnen teile oma elu,” sõnas ta ametlikult. „Oleksin ülimalt rõõmus, kui see nii ei oleks, ent kuna te olete mulle selle kingi tahestahtmata teinud, siis pean ma seda võtma kui auvõlga. Loodan selle võla tulevikus tasuda ja kui see on tasutud…” – poisi hääl hakkas allasurutud vihkamisest kergelt värisema ja kaotas siiraste tunnete pöörises igasuguse ametlikkuse – „… siis ma tapan teid!”

Jamie tõusis puunotilt ja ajas ennast sirgu. Ta nägu oli külm ja rahulik, ilma ainsagi naeruvarjuta. Ta kummardas oma lahkuvale vangile tõsiselt peaga. „Sel juhul, mu härra, jääb mul üle loota, et me ei kohtu enam kunagi.”

Poiss sirutas õlgu ja tegi kiire vastukummarduse. „Greyd ei unusta oma kohust, söör,” ütles ta ja kadus pimedusse, Kincaid järel.

Järgnes hetk hingetut ootamist, kuni lahkujate lehesahin pimeduses hääbus. Siis tuli naer: alguses üheainsa mehe ninahäälse itsitamisena, seejärel juba paljude meeste ebakindla kõhistamisena. See ei olnud ohjeldamatu, täiest kõrist möirgamine, kuid naer kogus meesringis lainetades siiski jõudu.

Jamie astus ringi sisse ja vaatas meestele otsa. Naer katkes nagu noaga lõigatult. Ta heitis pilgu minule ja ütles napilt: „Mine telki.”

Märgates mu näoilmet, haaras ta mul käest, enne kui selle uuesti tõsta jõudsin.

„Kui kavatsed mind jälle lüüa, siis las ma keeran vähemalt teise põse ette,” tähendas ta kuivalt. „Muide, ma usun, et võin sind sellest vaevast säästa. Kuid soovitaksin sul sellegipoolest telki minna.”

Ta lasi mu käe lahti, sammus päris lõkke äärde ja viipas hajali seisvad mehed üheainsa käskiva viipega enda ümber, mida nad vastumeelselt ja ohtu aimates tegidki. Nende silmad olid suured ja silmakoopad mustasid pimedusest.

Ma ei mõistnud kõike, mida ta ütles, sest Jamie kõneles veidras gaeli-inglise segakeeles, kuid küllalt taipamaks, et tegemist oli vaiksel ja vaoshoitud, kuulajad tarduma paneval toonil teostatud küsitlusega teemal, kes olid tol õhtul vahis.

Mehed vahetasid vargsi pilke ja nihelesid rahutult, kogunedes ähvardava ohu ees kobarasse. Kuid siis vajus nende tihe rivi kaheks ja kaks meest astusid ette, tõstsid – vaid hetkeks – pilgu, lõid selle kohe maha ja jäid seisma õlg õla kõrval, pea norus ning seltsimeeste kaitsvast summast väljaspool.

Need olid vennad McClure’id, George ja Sorley. Enam-vähem ühevanused, kolmekümnendates, seisid nad nüüd kahekesi, saba jalge vahel, tugevad töömehesõrmed kergelt tõmblemas, nagu tahaksid nad läheneva orkaani ootuses teineteise käest kinni võtta.

Järgnes lühike vaikusehetk, mille jooksul Jamie kaks hooletut tunnimeest üle vaatas. Siis tuli viis minutit ebameeldivusi, kõik ette kantud sellesama vaikse, vaoshoitud häälega. Meestesummast ei kostnud piuksugi ja McClure’id, mõlemad tursked mehed, tõmbusid selle all otsekui kokku ja vajusid maadligi. Kuivatasin higiseid peopesi seelikusse, rõõmustasin, et ma Jamie monoloogi täielikult ei mõista, ja hakkasin juba kahetsema, et ei läinud oma telki, nagu Jamie käskis.

Hetke pärast kahetsesin veel rohkem, sest Jamie pöördus järsult Murtaghi poole, kes oli käsku oodates juba valmis, käes umbes kahe jala pikkune nahariba, mille ühte otsa oli hädapäraseks käepidemeks sõlm tõmmatud.

„Särgid maha ja siia minu ette, teie mõlemad.” McClure’id kuuletusid silmapilkselt ja asusid oma jämedate sõrmedega abivalmilt aasu lahti päästma, tundes ilmselt kergendust, et eelmäng on läbi ja tasumise tund lõpuks käes.

Kartsin, et mul võib süda pahaks minna, ehkki mõistsin, et karistus tuleb tegelikult võrdlemisi kerge, kui arvestada, mida sellise süüteo eest tavaliselt tehti. Lagendikul oli hiirvaikne, kui mitte arvestada piitsaplakse ja karistust kandvate meeste mõnd oiet või ohkimist.

Jamie andis viimase hoobi ja lasi piitsal alla vajuda. Ta leemendas higist ja määrdunud linane särk oli ta seljale kleepunud. Ta lasi McClure’id noogutusega vabaks ja pühkis särgikäisega nägu, sellal kui üks vend vaevaliselt särke üles korjama kummardus ja teine vend, ise sama hädine, teda teiselt küljelt toetas.

Tundus, nagu oleksid ülejäänud mehed kogu nuhtlemise aja hinge kinni hoidnud. Nüüd läbis neid vabin, otsekui oleks kogu seltskond üheskoos kergendunult ohanud.

Jamie vangutas mehi silmitsedes kergelt pead. Jõudu koguv öine tuul pani juuksed ta pealael tantsima.

„Me ei saa endale lubada mingit hooletust, mo duinnen,” ütles ta tasa. „Mitte keegi meist.” Ta pani vaimu valmis ja muigas hapult. „Ja see käib ka minu kohta. See oli minu maskeerimata lõke, mis poisile silma jäi.” Tema otsa eest oli jälle higi voolama hakanud; ta tõmbas käega üle näo ja pühkis kildi sisse. Siis noogutas ta Murtaghile, kes süngel pilgul teistest lahus seisis, ja ulatas nahkrihma talle.

„Mu härra, ehk osutaksite mulle teene?”

Hetkelise kõhkluse järel sirutus Murtaghi pahklik käsi välja ja võttis piitsa. Mägilase selgetes mustades silmades vilksatas miski, mida võinuks pidada naerusädemeks.

„Suurima heameelega… söör.”

Jamie pööras selja ja hakkas särki maha ajama. Ta pilk ristus minu omaga, kes ma soolasambana puude vahel seisin, ja tema kulm kerkis irooniliseks küsimuseks. Kas ma tahan seda vaadata? Raputasin ägedalt pead, pöörasin vuhinal ringi ja komberdasin Jamie nõuannet hilinenult kuulda võttes läbi metsa minema.

Kuid ma ei läinud siiski telki. Ma ei suutnud taluda selle rõhuvat piiratust; rinnus pitsitas ja ma vajasin õhku.

Leidsin sobiva paiga väikesel künkaharjal otse telgi taga. Jäin väikesel lagedal platsikesel vaarudes seisma, viskusin siis täies pikkuses maha ja katsin pea mõlema käega kinni. Ma ei soovinud kuulda vähimatki all lõkke ääres toimuva draama viimasest vaatusest.

Rohune maapind oli keha vastas jahe, ajasin ennast pooleldi üles ja mässisin mantli ümber. Jäin niimoodi oma kookonis maailmast eraldatult lebama, kuulates vaid südame pekslemist ja oodates, millal torm mu hinges veidi vaiksemaks jääb.

Mõne aja pärast kuulsin, kuidas mehed nelja-viiekaupa must mööda kõndisid ja oma magamiskohtadesse tagasi pöördusid. Olin riietesse mässitud ega kuulnud seetõttu hästi nende juttu, kuid nad näisid olevat taltunud, võib-olla ka veidi kohutatud. Läks veel mõni aeg, kuni mõistsin, et ta on siin. Ta ei lausunud sõnagi ega teinud ühtki muud häält, kuid äkki ma teadsin, et ta on lähedal. Kui ennast küljele keerasin ja istuli ajasin, nägin ta kuju kivil, küünarnukid põlvedel ja pea kätele toetatud.

Ma ei suutnud otsustada, kas virutada talle vastu pead käega või kiviga, ega teinud lõpuks kumbagi.

„Kuidas sinuga on?” küsisin selle asemel lühikese vaikusehetke järel nii neutraalsel häälel kui suutsin.

„Korras, korras,” kostis ta, tõstis pea ja sirutas sügava ohke saatel ettevaatlikult oma liikmeid.

„Palun kleidi pärast vabandust,” ütles ta natukese aja pärast. Mõistsin, et ta näeb läbi pimeduse mu alasti valge ihu helendust, ja tõmbasin mantlihõlmad järsu liigutusega kokku.

„Ah või kleidi pärast?” kordasin üsna teravalt.

Jamie ohkas veel kord. „Nojaa, kõige muu pärast samuti.” Ta pidas hetke vahet ja jätkas: „Mõtlesin, et sa ehk oled nõus ohverdama oma siivsuse selle nimel, et ma poisile rohkem viga ei peaks tegema, kuid olukord oli selline, et mul puudus võimalus sult luba küsida. Kui ma eksisin, siis palun vabandust, mileedi.”

„Kas sa tahad öelda, et sa oleksid teda edasi piinanud?”

Jamie ägestus ega vaevunud seda varjama. „Piinanud, issand halasta! Ma ei teinud poisile midagi.”

Tõmbasin mantli tihedamalt ümber. „Aa, tähendab et käeluu murdmine ja tulise noaga kõrvetamine ei ole sinu arust midagi?”

„Ei ole jah.” Ta sööstis need mõned jalad, mis meid lahutasid, üle välu, haaras mul õlast ja keeras näoga enda poole. „Kuula. Ta murdis oma paganama käeluu ise, proovides ennast kindlast võttest välja väänata. Ta on sama vapper kui mõni teinegi vapper mees, kuid maadlusest pole tal aimugi.”

„Ja nuga, kuidas sellega on?”

Jamie turtsatas põlglikult. „Häh! Sai väikese hella kohakese kuskile kõrva alla, mis talle homme õhtuks enam mingit valu ei tee. Usun, et see tegi haiget, aga ma tahtsin teda hirmutada, mitte vigastada.”

„Ahah.” Tõmbusin eemale ja sammusin metsa, otsides telki. Tema hääl järgnes mulle.

„Inglismann, ma oleksin võinud ta murda. Kuid see oleks olnud jõhker töö ja tagajärjed ilmselt paranematud. Ma ei kasuta selliseid meetodeid, kui vähegi ilma saab. Ja pea meeles, inglismann…” – ta hääl, milles kaikus hoiatav noot, kostis läbi pimeduse selgesti minuni – „… et võib-olla ma kunagi olen selleks sunnitud. Ma pidin teada saama, kus tema kaaslased asuvad, mis relvastus neil on ja nii edasi. Hirmutamisega ma teda rääkima ei oleks pannud; küsimus oli, kas need asjad temalt välja petta või välja pressida.”

„Ta ütles, et sa võid temaga teha mida tahes, tema ei räägi sõnagi.”

„Jumal küll, inglismann, muidugi oleksin ma seda suutnud,” vastas Jamie väsinud häälel. „Igaüht on võimalik murda, kui olla valmis inimesele küllalt piina valmistama. Kui keegi seda teab, siis mina.”

„Jah,” sõnasin vaikselt, „seda küll.”

Mõnda aega ei liigutanud ega rääkinud me kumbki. Kuulsin asemele pugevate meeste pominat, kuskil trampis keegi saabastega vastu kõva maapinda, teisal kuhjas keegi enda ümber krabisevaid lehti, et sügiskülmus ligi ei pääseks. Mu silmad olid pimedusega juba niipalju harjunud, et nägin umbes kolmekümne jala kaugusel suure lehise varjus meie telgi piirjooni. Nägin ka Jamiet, kelle kuju hõreda ööpimeduse taustal tumedamalt välja joonistus.

„Hea küll,” ütlesin lõpuks. „Hea küll. Kui võrrelda seda, mis sa tegid, sellega, mida sa oleks võinud teha… siis, jah, hea küll.”

„Suur tänu.” Ma ei saanud aru, kas ta seda öeldes ka naeratas, aga kostis küll sedamoodi.

„Aga ülejäänuga läksid sa neetult suurele riskile,” ütlesin ma. „Kui ma poleks sulle andnud ettekäänet teda mitte tappa, siis mida sa oleksid teinud?”

Suur must kogu niheles, kehitas õlgu ja pimedusest kostis vaikset naerukõhinat.

„Inglismann, ma ei tea. Tuletasin kiiruga meelde, kuidas sa asjadesse suhtud. Kui sa poleks oma argumente ette toonud – no ma ei tea, ilmselt oleksin pidanud poisi maha laskma. Ma ei saanud talle ometi seda pettumust valmistada, et lasen tal lihtsalt lipata?”

„Kuradi šoti värdjas,” ütlesin ilma vihata.

Jamie ohkas murtult. „Inglismann, õhtusöögist saadik, mida mul lõpetada ei lastud, on mind noaga torgatud, hammustatud, kõrvakiiluga kostitatud ja piitsutatud. Mulle pole kunagi meeldinud lapsi hirmutada ega inimesi piitsutada, aga ma pidin tegema mõlemat. Ma olen väsinud, mul on kõht tühi ja mul on valus. Kui sinus on kasvõi raasuke naiselikku kaastunnet, siis ole hea – mulle kuluks see ära!”

See kõlas nii kaeblikult, et pidin tahes-tahtmata naerma. Tõusin püsti ja läksin Jamie juurde.

„Ma usun, et kuluks. Tule siia ja ma vaatan järele, kas ma leian sulle selle raasukese.” Jamie oli särgi lahtiselt õlgadele visanud, vaevumata seda kinni nööpima. Libistasin käed selle alla ja tõmbasin üle kuuma, hella selja. „Nahast läbi ei ole võtnud,” ütlesin ma, liikudes õrnalt ülespoole.

„Rihm ei võtagi, see ainult nõelab.”

Võtsin tal särgi seljast ja panin ta oja äärde istuma, nii et sain ta selga külma veega jahutada.

„Hakkab parem?”

„Mm-hmm.” Ta käelihased lõtvusid, kuid kui ma eriti hella kohta puudutasin, võpatas ta kergelt.

Asusin uurima kriimustust ta kõrva all. „Sa ei oleks ju teda päriselt maha lasknud?”

„Kelleks sa mind ometi pead, inglismann?” hüüdis ta teeseldud nördimusega.

„Šoti argpüksiks. Või parimal juhul südametunnistuseta lindpriiks. Kes teab, mida selline tüüp teha võib. Lisaks muidugi veel põhimõttelage kiimakott.”

Jamie pahvatas koos minuga naerma ja tema õlg rappus mu käe all. „Pööra pea ära,” ütlesin ma. „Kui soovid naisterahva kaastunnet, pead vagusi olema, kuni ma sulle seda jagan.”

„Mmm.” Järgnes hetk vaikust. „Ei,” ütles ta lõpuks, „ma ei oleks teda maha lasknud. Aga pärast seda kui olin ta sinu abil nii naeruväärseks teinud, pidin ma kuidagi ta uhkuse päästma. Ta on vapper poiss ja oli ära teeninud teadmise, et ta on tapmiseks küllalt tähtis.”

Raputasin pead. „Ma ei saa teist meestest kunagi aru,” pomisesin kriimustusele saialillesalvi määrides.

Jamie võttis mu käed ja tõstis koos oma lõua alla.

„Sa ei peagi minust aru saama, inglismann,” ütles ta vaikselt. „Peaasi, et sa mind armastad.” Ta kallutas pea ettepoole ja suudles õrnalt mu kokkupandud peopesi.

„Ja toidad,” lisas ta mu käsi lahti lastes.

„Ah soo, naiselik kaastunne – armastust ja süüa mõlemat?” ütlesin naerdes. „Ega sa liiga palju ei taha?”

Sadulakottides leidus mõni vana leivakakk, juustu ja isegi tükk külma sealiha. Viimase kahe tunni pinged ja absurdsused olid olnud kurnavamad, kui märgata oskasin, ning ma asusin aplalt toidu kallale.

Meid ümbritsevate meeste mõmin ja hääled olid nüüd vaikinud ning kuskilt ei paistnud ka tuleleeki värelemas, mis oleks osutanud, et me ei ole lähimast hingelisest tuhande miili kaugusel. Ainult tuul sahistas väsimatult puulehtedes, pannes oksad kummaliselt kumisema.

Jamie toetas selja vastu puutüve, nägu tähevalgel vaevu nähtav, kuid kehahoiakus üleannetus.

„Andsin su rüütlile sõna, et ma ei ahista sind oma jäledate lähenemiskatsetega. Tundub nii, et kui sa just ei palu mul endaga aset jagada, siis pean minema ja magama Murtaghi või Kincaidi juures. Kusjuures Murtagh norskab.”

„Sina ka,” ütlesin ma.

Vaatasin teda hetke ja kehitasin õlgu, lastes katkikäristatud kleidi ühel poolel alla libiseda. „Kui sa vägistamisega korra juba nii kenasti pihta hakkasid,” ütlesin ma ja lasin ka teisel poolel alla vajuda, nii et kleidi ülemine osa tervenisti vööle langes, „siis võid tulla ja töö lõpule viia.”

Ta käsivarte soojus langes mu külmale nahale nagu kolde ees soojendatud siid.

„No neh,” pomises ta mulle juustesse, „sõda on lõpuks sõda.”

„Mul on aastaarvude peale jube halb mälu,” ütlesin ma natukese aja pärast tähtedest siravasse taevasse vahtides. „Kas Miguel de Cervantes on juba sündinud või ei ole?”

Jamie lamas asjaolude sunnil kõhuli mu kõrval, pea ja õlad telgiriide alt väljas. Ta tegi ühe silma aeglaselt lahti ja see kiikas itta, silmapiiri poole. Leidmata sealt märki koiduvalgusest, rändas ta pilk tagasi ja peatus jahmunult mu näol.

„Kas tunned äkilist tarvidust vestelda Hispaania romaanidest?” küsis ta pisut kähedalt.

„Mitte eriti,” ütlesin ma. „Jäin lihtsalt mõtlema, kas sa tead sellist sõna nagu „donkihotlus”.”

Ta ajas ennast küünarnukkidele, hõõrus mõlema käega pead, et täiesti ärkvele saada, ja vaatas mulle silmi pilgutades, kuid erksalt otsa.

„Inglismann, Cervantes sündis peaaegu kahesaja aasta eest ja mina, kes ma olen saanud korraliku hariduse… jaa, mul on au seda härrat teada. Sa ei taha selle viimase märkusega ometi midagi isiklikku öelda?”

„Kas su selg valutab?”

Jamie liigutas katseks õlgu. „Mitte eriti. Ma arvan, et pisut siniseks pekstud.”

„Jamie, miks, jumal küll?” pahvatasin ma.

Ta toetas lõua vaheliti pandud käsivartele ja pea poolviltune asend tõi eriti esile ta längus silmajoone. See silm, mida ma praegu nägin, tõmbus lisaks ka naeratusest pilukile.

„Noh, Murtaghile meeldis. Mul oli keretäis soolas sestsaadik, kui ma ükskord üheksa-aastaselt talle meekärgi saabastesse panin – ta oli need ära võtnud, et jalgu jahutada. Tookord ta mind kätte ei saanud, aga selle käigus, kui ta mind paljajalu taga ajas, õppisin ma palju uusi ja huvitavaid sõnu ära. Ta…”

Lõpetasin ta jutu nii kõva obadusega ta õla pihta, kui anda jaksasin. Kostis üllatunud „äh?”, käsivars lendas tal alt ära ja ta vajus, selg ees, mu kõrvale.

Tõstsin põlved üles ja võtsin tal vöökoha ümbert kinni. Tema lai ja lihaseline selg, mis pingutusehigist veel nüüdki kergelt läikis, varjas mu eest taeva. Suudlesin teda abaluude vahele, seejärel tõmbusin eemale ja puudutasin teda õrnalt, nautides ta ihu värinat mu sõrmeotste all ja selgroomügaraile tekkivat kananahka.

„Miks?” küsisin uuesti. Panin näo ta sooja ja niiske selja vastu. Selles pimeduses polnud armid nähtavad, kuid ma tundsin neid peeni kõvu triipe põsega.

Jamie vaikis hetke, ta roided õõtsusid hingamise rütmis mu käe all.

„Nojah,” alustas ta, kuid vakatas samas ja jäi mõtlema. „No ma ei tea täpselt, inglismann,” kostis ta lõpuks. „Arvatavasti ma tundsin, et võlgnen sulle selle. Või iseendale.”

„Mulle küll mitte.”

„Või nii? Kas üks džentelmen riietab oma naise kolmekümne mehe juuresolekul lahti?” Ta hääletoon oli korraga kibe, mu käed peatusid ja surusid ennast ta keha vastu. „Kas härrasmees vägivallatseb vangistatud vaenlasega, kes pealegi on laps? Ja mõtleb isegi hullemale?”

„Aga kas siis oleks parem olnud säästa mind – või teda – ja kaotada kahe päevaga pooled mehed? Sa pidid otsustama. Sa ei tohtinud, ega tohi lasta härrasmehelikkuse põhimõtetel oma käitumist mõjutada.”

„Ei,” nõustus ta vaikselt, „ei tohi. Ja nii ma pean seisma õlg õla kõrval mehega – oma kuninga pojaga –, kellele kohusetunne ja au mind järgnema sunnivad, ning otsima samal ajal võimalusi tema ettevõtmise nurjaajamiseks, ehkki ma olen vandunud seda toetada. Ja olen vandest lahti öelnud nende elu nimel, keda ma armastan – ma salgan maha au, et need, keda ma austan, võiksid ellu jääda.”

„Au on surma saatnud põrgulikult palju inimesi,” ütlesin ma piki tema lillakspekstud selga jooksvale tumedale süvendile. „Au ilma aruta on… lollus. Ülev lollus, aga sellegipoolest lollus.”

„No neh, seda ta on. Ja see asi muutub, nagu sa mulle rääkinud oled. Aga kui ma satun esimeste hulka, kes au otstarbekusele ohvriks toovad… kas see vabastab mu häbitundest?” Ta keeras ennast äkki näoga minu poole ja hämaruses oli näha, et ta silmad on murelikud.

„Ma ei pööra ringi – nüüd ma enam ei saagi –, aga ausõna, inglismann, mõnikord ma leinan taga seda osa endast, mille ma olen maha jätnud.”

„See on minu süü,” sosistasin ma. Puudutasin ta nägu, tihedaid kulme, laia suud ja tugeval lõuajoonel tärkavat habemetüügast. „Minu süü. Kui ma poleks tulnud… ega öelnud, mida tulevik toob…” Tundsin selle segaduse pärast siirast kahetsust ja jagasin tema kaotustunnet tolle ausameelse, õilsa nooruki pärast, kes ta kunagi oli. Ja ometi… mis meil siis muud üle jäi, olles need, kes me olime? See oli paratamatu, ma pidin talle kõik ära rääkima ja tema pidi sellele kuidagi reageerima. Mul kajas kõrvus lause Vanast Testamendist: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest!”5

Jamie oleks nagu piiblirida pealt kuulnud, sest ta muigas.

„Nojaa,” ütles ta. „Ma ei mõelnud just seda, et Aadam peaks paluma Jumalal Eeva loomine tagasi võtta – ja vaata mida Eeva temale tegi.” Ta nõjatus ettepoole ja suudles mu laupa. Naersin ja ta tõmbas tekiotsa mu paljastele õlgadele. „Mine magama, mu küljeluuke. Mul on hommikul abikaasat vaja.”

Mind äratas imelik metalne heli. Pistsin pea teki alt välja, pilgutasin heli suunas silmi ja avastasin otse nina eest Jamie pleediga kaetud põlve.

„Oled ärkvel, jah?” Mu näo eest langes korraga alla midagi hõbedast ja kõlisevat ning midagi üsna rasket vajus mulle kaela.

„Mis pagan see veel on?” küsisin ma, ajasin end imestunult istuli ja piilusin allapoole. Näis, nagu kannaksin ma mingitest kolmetollistest metallitükkidest koosnevat kaelakeed. Kõik tükid hargnesid kaheks, olid otsast vitsaga kokku tõmmatud ja nahast saapanööri külge kinnitatud. Mõni oli otstest roostetanud, teised tuttuued. Kõigil oli näha pikisuunalisi kriime, nagu oleksid nad jõuga millegi suurema seest välja kistud.

„Trofeed,” ütles Jamie.

Tõstsin pilgu, nägin ta nägu ja karjatasin.

„Oi,” ütles ta kätt näo juurde tõstes. „Unustasin. Mul polnud aega seda maha pesta.”

„Sa ehmatad mu surnuks,” laususin kätt pekslevale südamele surudes. „Mis see on?”

„Süsi,” kostis Jamie läbi riidetüki, millega ta nägu nühkis. Siis lasi ta selle alla ja vaatas mulle naerulsui otsa. Nühkimine oli kõrvaldanud osa mustust ninalt, lõualt ja otsaeest, mis nüüd hõõgusid läbi söejälgede roosakas-pruunikalt, kuid silmakoopad olid endiselt tumedad nagu pesukarul ning suud ümbritsesid mustad söeviirud. Koiduvalgus oli veel nõrk ja telgihämaruses kippusid tema tumedaks võõbatud nägu ning juuksed üksluise riidest taustaga kokku sulama, mis tekitas kummastava mulje, nagu räägiksin ma ilma peata kehaga.

„See oli sinu mõte,” ütles ta.

„Minu mõte? Sa näed välja nagu komejant,” kostsin ma. „Misasja sa ometi tegid?”

Nõgiste näokortsude keskel välgatasid pimestavvalged hambad.

„Terrorirünnak,” lausus ta mõõtmatu rahuloluga. „Terrorirünnak? Kas see on õige sõna?”

„Oh issand,” oigasin ma, „kas sa käisid inglaste leeris? Isver! Ma loodan, et mitte üksi?”

„Ma ei saanud ometi mehi sellest lõbust ilma jätta? Jätsin kolm tükki sind valvama ja ülejäänutega oli meil väga tulus öö.” Ta heitis uhkusega pilgu mu kaelakeele.

„Lafetirataste splindid. Me ei saanud kahureid ära vedada ega neid ka ilma kära tegemata ära rikkuda, aga nad ei sõida kaugele, kui neil pole rattaid all. Ja kindral Cope’il on neist kuueteistkümnest välisuurtükist, mis kuskil soos lösutavad, küll hiiglama palju kasu.”

Uurisin kaelakeed kriitiliselt.

„See on kena keik, aga kas nad siis ei saa uusi splinte sepistada? Need näevad sedamoodi välja, nagu võiks neid teha jämedast traadist.”

Jamie noogutas, ilma et tema võidukas meeleolu kröömivõrdki lahtunud oleks.

„Jajaa. Muidugi saavad. Aga hiiglama palju on neist kasu küll, kui puuduvad rattad.” Ta tõstis telgiriiet ja osutas mäejalamile, kus kuivetanud deemoni näoga Murtagh paari samasuguse abideemoni tegevust juhatas, mis seisnes viimase lafetiratta heitmises ülejäänud kolmekümne ühe otsa võimsalt voogavasse tulle. Rataste raudrehvid olid lõkke kõrvale hunnikusse laotud; Fergus, Kincaid ja veel keegi noorem mees olid ühe rehviga miskisuguse mängu käima pannud, veeretades seda keppide abil edasi-tagasi. Ross istus sealsamas puurondil, rüüpas hajameelselt midagi joogisarvest ja keerutas teist samasugust oma jämeda käsivarre ümber.

Vaatepilt ajas mind naerma.

„Jamie, sul on nutti!”

„Mul võib nutti olla,” lausus tema, „aga sina oled poolpaljas ja me peame kohe minema hakkama. Kas sul on midagi selga panna? Me jätsime kinniseotud vahimehed ühte tühja lambalauta, aga ülejäänud peaks nüüd juba üleval olema ja mitte kuigi kaugel meie sabas. Nii et parem on jalga lasta.”

Otsekui tema sõnade kinnituseks lõi telk mu pea kohal äkki vabisema – keegi tõmbas juba ühelt poolt telgivaiu üles. Lasin kuuldavale ehmunud prääksatuse ja sukeldusin sadulakottidesse, Jamie läks aga vaatama, kuidas leeri kokkupanek edeneb.

Keskhommikul jõudsime Tranenti külla. See mereäärsete mägede nõlvadel kükitav, muidu nii vaikne külake oli Šoti armee kogunemise tõttu saginat täis. Armee peamassi laagrit võis näha taamal asuvatel küngastel, mille ees laius mereni ulatuv väike tasandik. Aga kuna käis pidev edasi-tagasi voorimine, siis oli Tranentis sama rahvarohke kui kogu ümbruskonnas; kord marssis mõni enam-vähem rivisammu pidav üksus külla sisse, kord välja, kullerid tulid ja läksid – mõned ratsudel kapates, mõned kanda ja varvast kasutades – ning kõigele lisaks naised, lapsed ja teised iga armeed saatvad satelliidid, kes olid majakesed üle ujutanud ja istusid õues, selg vastu kivimüüri, naised vahelduvas päikesepaistes lapsi imetamas, pärides kõigilt möödujailt värskeid uudiseid sündmuste arengu kohta.

Peatusime selle pulbitseva pudrupaja serval ja Jamie saatis Murtaghi ülemjuhatajat lord George Murrayd otsima, kuniks ta ise ühes majakeses ennast veidi korrastab.

Minugi välimus jättis pehmelt öeldes soovida; ehkki mitte meelega söega kokku määritud, leidus sellel kindlasti mustuseviirge, mis olid mälestuseks mitmest järjestikku lageda taeva all veedetud ööst. Perenaine laenas mulle lahkelt käterätti ja kammi ning parasjagu ma istusingi tema laua taga, pidades vihast lahingut oma allumatute lokkidega, kui uks lahti läks ja isand George isiklikult ilma mingi tseremooniata sisse marssis.

Tema tavaliselt laitmatu rõivastus oli korrast ära, vestil mitu nööpi puudu, kaelaside ripakil ja üks säärepael lahti. Paruka oli ta lihtsalt taskusse toppinud ja tema hõredad pruunid lokid olid turris, nagu oleks ta neid meeleheites kitkunud.

„Jumal tänatud!” teatas ta. „Lõpuks ometi üks arukas nägu!” Siis kummardus ta ettepoole ja kissitas Jamiet vaadates silmi. Suurem osa söetolmu oli punajuustest välja lobistatud, kuid mööda nägu nõrgusid ikka alla hallid nired ja tilgutasid ennast särgi rinnaesisele; ning kõrvad, mis olid kiiruga meelest läinud, olid tagatipuks veel hoopis mustad.

„Mida…” alustas lord George jahmunult, kuid jäi siis vait, raputas paar korda kiirelt pead, nagu tahaks mingit kujutluspilti eemale tõrjuda, ja tegi siis näo, nagu poleks märganud midagi ebatavalist.

„Kuidas läheb, söör?” küsis Jamie aupaklikult, pööramata omalt poolt tähelepanu lord George’i taskust välja ulatuvale lehviga kinni seotud parukapatsile, mis tema lordliku kõrguse ägedate žestide taktis kaasa vonkles.

„Kuidas läheb?” kordas küsitu. „Olge lahke, mu härra, ma ütlen teile. Läheb aga itta, siis läheb läände, ja siis tuleb pool sellest mäest alla lõunat sööma, kusjuures teine pool marsib samal ajal kurat teab kuhu! Vaat sinna tema läheb!”

„See „tema”,” kordas lord George oma ägedusehoost hetkeks kergendust leides, „see „tema” on prints Charlesi kuninglik Šoti armee.” Ja juba veidi rahunenult hakkas ta meile jutustama sündmustest, mis olid hargnenud alates eilsest, kui sõjavägi Tranenti saabus.

Lord George oli tulnud koos armeega, jätnud suurema osa mehi külasse ja kiirustanud väikese üksusega tasandiku kohal kõrguvat mäeharja hõivama. Veidi hiljem kohale jõudnud prints Charlesile see operatsioon ei meeldinud ja ta ütles selle välja – kõva häälega ning paljude inimeste kuuldes. Siis oli tema kõrgus võtnud poole armeed ja marssinud läände, nime poolest teine ülemjuhataja Perthi hertsog taltsalt sabas, et justkui uurida võimalusi rünnata Prestoni kaudu.

Niisiis oli armee kaheks jaotatud ja tema lordlik kõrgus pidas parajasti nõu külameestega, kes tundsid ümbritsevat maastikku muidugi nii tema kõrgusest printsist kui ka tema lordlikust kõrgusest tunduvalt paremini, kui printsi iirlasest usaldusalusele O’Sullivanile torkas pähe mõte käsutada üks Lochieli Cameronide üksus Tranenti surnuaia juurde.

„Cope vedas muidugi kohale mõned välikahurid ja hakkas neid pommitama,” jätkas lord George süngelt. „Ja meil oli terve pärastlõuna Lochieliga hirmsasti ütlemist. Tal oli muidugi hing täis, et nii palju tema mehi on ilma nähtava põhjuseta haavata saanud. Nõudis, et nad tagasi tõmmataks ja mina muidugi nõustusin sellega. Aga siis tuleb see kuradi sitaratas, tema kõrguse sülekoer O’Sullivan! Lihtsalt sellepärast, et ta maabus koos printsiga Eriskays, arvab mehike, et… ühesõnaga, tuleb ja vingub, et Cameronide kohalolek kirikaias on otsustava – otsustava, pange tähele! – tähtsusega, kui me kavatseme rünnata läänest. Mina vastasin talle sulaselgelt, et kui me üldse kuskilt ründame, siis idast. Milline väljavaade muutub iga hetkega aina kahtlasemaks, kuna me ei tea õieti, kus on pool meie armeest – ega ka tema kõrgus, see ka veel,” lisas ta tooniga, mis ei jätnud kahtlust, et talle pakub prints Charlesi asukoht vaid akadeemilist huvi.

„Ja klannipealikud! Lochieli Cameronid heitsid MacDonalditega liisku, kummad saavad õiguse lahingus – kui mõni selline peaks toimuma – paremal tiival võidelda, aga MacDonaldid salgavad nüüd maha, et nemad üldse liisku heitsid, ja ütlevad, et kui nemad oma vana privileegi järgi paremal tiival sõdida ei saa, siis nemad ei sõdi üldse.”

Olles küll alustanud võrdlemisi rahulikult, läks lord George rääkides vihast keema ja hüppas selle koha peal uuesti püsti, hõõrudes mõlema käega energiliselt pead.

„Camerone on päev otsa jooksutatud. Nüüdseks on nad juba nii palju edasi-tagasi marssinud, et ei tea enam, kus on till ja kus perseauk – tuhat vabandust, proua,” lisas ta mulle häiritud pilku heites, „ – ja Clanranaldi meestel oli Glengarry omadega kaklus.” Ta pidas vahet, alalõug õieli ja nägu punane. „Kui Glengarry poleks Glengarry, siis ma… aga olgu.” Ta heitis Glengarry sõrmenipsuga kõrvale ja jätkas ringisammumist.

„Ainus õnn kogu selle loo juures on see,” ütles ta, „et inglased pidid meie manööverdamise tõttu ennast samuti pöörama. Nad tegid seda Cope’i põhijõududega vähemalt neli korda, nüüd on ta oma parema tiiva peaaegu mereni välja venitanud ja kindlasti murrab pead, mida paganat me järgmiseks teeme.” Ta kummardus ja heitis pilgu aknasse, otsekui lootes näha kindral Cope’i isiklikult mööda peateed lähemale kappavat, et järele küsida.

„Ee… ja kus siis pool teie armeest praegu on, söör?”

Jamie tegi liigutuse, nagu kavatseks ta hakata koos tema lordliku kõrgusega tuba mööda ringi marssima, kuid ma hoidsin tal kraest kinni. Relvastatud räti ja kausitäie sooja veega olin ma lordi-isanda olukorrakirjelduse ajal oma abikaasa kõrvad nõest puhtaks teinud. Need särasid nüüd täies tõsimeelsuses kenasti roosalt.

„Mäeharjal linnast lõunas.”

„Kas kõrgendikud on endiselt meie käes?”

„Jah, see kõlab hästi, eks ole?” muigas lord George hapult. „Tegelikult annab kõrgendike valdamine suhteliselt väikese eelise, kui arvestada, et otse mäejalamil on tasandik tiike ja soomülkaid täis. Issand hoidku! Seal on isegi kuue jala laiune vett täis kraav, mis jookseb saja jala ulatuses piki kõrgendiku jalamit! Kahe armee vahe on vaevalt viissada jalga, aga see võiks sama hästi olla ka viissada miili.” Lord pistis käe taskusse, et taskurätti võtta, tõmbas käe välja ja jäi juhmilt põrnitsema parukat, millega ta oleks äärepealt nägu pühkinud.

Pakkusin talle nõgist taskurätti. Ta sulges silmad, hingas nina kaudu sügavalt sisse, tegi silmad uuesti lahti ja kummardas mulle oma tavalise galantsusega.

„Teie teenistuses, proua.” Ta nühkis räpase riidetükiga hoolikalt nägu, andis selle mulle viisakalt tagasi ja lõi sassis paruka pähe.

„Võtku mind saatan,” ütles ta selgelt, „kui ma lasen sellel lollpeal kogu ürituse kihva keerata.” Ta vaatas Jamiele otsustavalt otsa.

„Palju teil mehi on, Fraser?”

„Kolmkümmend, söör.”

„Hobuseid?”

„Kuus, söör. Ja neli poni koormaloomadeks.”

„Koormaloomadeks? Aa. Veavad meeste toidumoona?”

„Just nii. Ja kuuskümmend kotti toidukraami, mis me läinud ööl Inglise üksuselt üle lõime. Ah jaa, üks kuueteisttolline mortiir ka, söör.”

Jamie poetas viimase infokillu nii täiusliku ükskõiksusega, et oleksin tahtnud taskuräti talle kõrri toppida. Lord George põrnitses viivu Jamiet, siis kõverdus ta suunurk muigeks.

„Või nii? Fraser, tulge minuga kaasa. Tee peal räägite kõigest.” Ta pööras vuhinal ukse poole ja Jamie, olles mulle pika pilgu heitnud, haaras kübara ning tõttas talle järele.

Kuid uksel lord George järsku peatus ja keeras ringi. Ta lasi pilgul üle Jamie kõrge kuju, lahtise särgikrae ja kiirustades käsivarrele heidetud mantli libiseda.

„Mul võib kiire olla, Fraser, aga niipalju aega on meil ometi, et tsiviliseeritud inimesteks jääda. Mine ja suudle naist hüvastijätuks. Ma ootan väljas.”

Ta tegi kannal tiiru, sirutas ühe jala ette ja kummardas mulle nii sügavalt, et parukapats pea kõrvale rippu vajus.

„Teie teenistuses, proua.”

Teadsin sõjavägedest piisavalt palju, olemaks üsna kindel, et lähemal ajal ei juhtu midagi erilist. Meestesalgad marssisid korrapäratult mööda Tranenti ainsat tänavat üles ja alla. Naised, leerirahvas ja Tranenti elanikud sagisid sihitult ringi, suutmata otsustada, kas jääda paigale või lahkuda. Kullerid pressisid end külg ees läbi rahvasumma, viies sõnumeid.

Olin lord George’iga korra juba Pariisis kohtunud. Ta ei olnud mees, kes oleks paraadi pidanud, kui oli aeg tegutseda, kuid praegu tundus mulle, et ta tuli Jamiet isiklikult tervitama pigem selleks, et ravida oma närve, mis prints Charlesi tegevusest narmendama kippusid, ja pageda O’Sullivani seltskonna eest, kui igatsusest operatiivse tegevuse või konfidentsiaalsuse järele. Kui kogu Šoti armee suurus kõikus nii tuhande viiesaja ja kahe tuhande mehe vahel, siis polnud kolmkümmend lisameest just eriline issanda and, kuid ka mitte tähtsusetu pisiasi.

Vaatasin Fergust, kes kuidagi paigal ei suutnud püsida, nagu vaevaks teda tantstõbi, ja otsustasin, et minagi võin mõne sõnumi saata. Nagu öeldakse – pimedate kuningriigis on ka ühesilmne kuningas. Tegin sellest kohe isiklikul kogemusel põhineva edasiarenduse: „Kui keegi ei tea, mida teha, siis kuulatakse igaüht, kellel on mõni vähegi mõistlik ettepanek.”