Читать книгу Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 3

Kirjad saabuvad

Pärast seda äpardunud kojusaabumist hakkasid asjad kiirelt paranema. Lallybroch imes Jamie viivitamatult endasse, nagu poleks ta üldse ära olnudki, ja ka mina lasin mõisa elurütmil end märkamatult kaasa haarata. Sügis oli heitlik, palju sadas vihma, kuid juhtus ka ilusaid kirkaid päevi, mis tegid südame rõõmsaks. Mõis kihas elust, kõik rahmeldasid koristustööde kallal ja valmistusid saabuvaks talveks.

Lallybroch oli üksildane koht, isegi Šotimaa mõistes. Siia ei tulnud korralikku teed, kuid üle kaljulõhede ja kanarbikuga kaetud mäenõlvade saabus vahel siiski kullerposti, mis oli meie ainus side välismaailmaga. Mõnikord meenutades tundus see välismaailm ebareaalsena, otsekui poleks ma kunagi tantsinud Versailles’ peeglite keskel. Aga kui tuli kiri Prantsusmaalt ja ma seda lugesin, kerkisid mu silme ette Tremoulins’i tänava paplid ja kõrvus kumises Inglite hospidali katedraali kellakaja.

Louise’i sünnitus läks hästi. Poeg. Tema hüüumärkidest ja allajoonimistest kubisevad kirjad olid täis joovastunud kiidulaule oma ingellikule Henrile. Henri isa, ei tegelikku ega ametlikku, ei mainitud poole sõnagagi.

Kuu aega hiljem Charles Stuartilt saabunud kirjas ei tehtud omakorda juttu lapsest, kuid Jamie arvates oli kiri veelgi segasem kui tavaliselt, pulbitsedes udustest plaanidest ja suurejoonelistest ideedest.

Mari krahv kirjutas asjalikult ja vaoshoitult, kuid tema üldine tüdimus Charlesist oli ilmne. Kena prints ei osanud käituda. Ta oli oma kõige ustavamate toetajate vastu jäme ja üleolev, ignoreeris inimesi, kes võinuksid teda aidata, solvas isikuid, keda poleks vaja olnud solvata, lobises vahetpidamata ja – nagu võis ridade vahelt lugeda – jõi hirmsasti. Kui arvestada, milline oli valitsev suhtumine härrasmeeste alkoholipruukimisse, siis pidi Charlesi teguviis tõesti erakordne olema, et sellist hoiakut põhjustada. Oletasin, et poja sünd ei jäänud talle märkamata.

Mõnikord sain lühikesi ja sisukaid kirju ema Hildegarde’ilt, pandud paberile päevatööst vabade nappide minutite jooksul. Kõik need lõppesid lausega: „Bouton tervitab ka.”

Meister Raymondilt ma kirju ei saanud, kuid tihtilugu saabus tundmatult saatjalt mu nimele mõni veidra sisuga pakike: haruldased taimed, lihvitud kristallid, kogum Jamie pöidla suurusi siledaid kettakujulisi kive. Kõigile oli ühele küljele graveeritud väike figuur ja mõned tähed selle kohale või teisele küljele. Ja kondid: karu lõualuu, mille küljes oli veel üks suur kõver kihv; väikese mao terve selgroog, lahti võetud ja nahkribale kinnitatud, nii et see liigutas ja paindus nagu elus; suures valikus hambaid alates ümmargustest ja jässakatest, mis Jamie arvates pärinesid hülgelt, kuni kõrgekrooniliste, sirbina sakiliste hirvehammasteni ja sealt edasi asjandusteni, mis olid kahtlaselt sarnased inimese purihammastele.

Sageli pistsin mõne sellise libeda kivikese taskusse, et tunda rõõmu selle puudutamisest. Nad olid vanaaegsed, niipalju ma taipasin. Vähemalt Rooma ajast, aga võib-olla vanemad. Ja mõne kujutise põhjal võis oletada, et nende tegija pidas kive maagilisteks. Ma ei teadnud, kas nad pidid olema nagu rohud – mõjuma otseselt arstimina – või pelgalt sümbolid, nagu kabalistlikud märgid. Kuid nendest õhkus midagi head ja ma hoidsin neid enda ligi.

Tavalised igapäevased toimetused meeldisid mulle, kuid kõige enam nautisin pikki jalutuskäike rentnike taludesse. Alati oli mul kaasas suur korv, kus oli igasugust kraami alates külakostist lastele kuni kõige sagedamini vajaminevate rohtudeni. Neid küsiti ikka ja jälle, sest vaesuse ja ebahügieeniliste elutingimuste tõttu olid haigused tavalised, kuid Fort Williamist põhja pool ning Invernessist lõuna pool ei leidunud ühtki arsti.

Mõne tervisehäirega sain hõlpsasti hakkama, nagu näiteks kergest skorbuudist põhjustatud igemete veritsemine ja nahalööve. Kuid tõsisemate asjade vastu ma ei saanud.

Panin käe Rabbie MacNabi pea peale. Ta sassis juuksed olid meelekohtadel higist niisked, kuid suu lõdvestunult ammuli vajunud ja pulss kaelal lõi rahulikult.

„Temaga on korras,” ütlesin ma. Rabbie ema nägi seda sama hästi kui minagi; poiss magas mõnusasti, käed-jalad laiali, põsed kaminapaistest punased. Kuid ema jäi siiski valvsaks ja ettevaatlikuks ning kummardus mind kuulates hoolitsevalt voodi kohale. Ent kui ma olin talle kinnitanud, et mina näen sedasama mis temagi, tahtis ta mind ometigi uskuda ja ta krampis õlad vajusid räti all lõdvaks.

„Olgu tänatud õnnistatud Neitsi,” pomises Mary MacNab ja lõi risti ette, „ja teie aulik emand.”

„Mina ei teinud midagi,” tõrjusin kiitust tagasi. Otsesõnu võttes oli see tõsi; ma ei saanud noorele Rabbiele anda muud abi kui vaid sundida ema teda rahule jätma. Omavahel öeldes oli nõudnud üksjagu visadust, et veenda teda loobuma kavatsusest sööta poisile kukeveres leotatud leivapudi, lehvitada tema nina all põlevaid sulgi või kallata ta üle külma veega – nimelt pole kuulda olnud, et ükski neist ravivõtetest aitaks langetõvehoo korral. Minu kohale jõudes kaebas ema igatahes sõnaohtralt selle üle, et tal ei lasta kasutada kõige paremat langetõverohtu, milleks on enesetapja koljust joodud allikavesi.

„See ehmatab mind nii irmsalt, kui ta jälle sedaviisi teeb,” ütles Mary MacNab, heites kiindunud pilgu voodis lamavale pojale. „Viimati käis isa MacMurtry ta juures, palvetas iiglama pika aja ja piserdas poisile pühitsetud vett piale, et kurjad vaimud välja saada.

A näedsa, tulivad tagasi.” Ta surus käed kõvasti kokku, nagu tahaks kangesti poega puudutada, kuid ei suudaks seda siiski teha.

„Pole siin mingeid kurje vaime,” ütlesin ma. „See on haigus, ja üldsegi mitte veel see kõige hullem.”

„Nujaa, aulik emand, eks teie tia paremini,” pomises Mary üldsegi mitte veendunult, kuid soovimata mulle vastu vaielda.

„Küll ta jälle terveks saab,” püüdsin naist rahustada, ilma et tekitaksin täitumatuid lootusi. „Tal lähevad need hood ju alati lõpuks üle, kas pole?” Hood olid alanud kahe aasta eest – põhjuseks ilmselt isalt saadud keretäied, mõtlesin ma – ja ehkki neid tuli ette harva, mõjusid nad emale kahtlemata hirmutavalt.

Naine noogutas sunnitult; mu jutt ei veennud teda põrmugi.

„Nujaa… ehkki ta peksab vahel ullusti piaga, lööb kuskile ära või nii.”

„Jaa, see oht on küll,” seletasin kannatlikult. „Kui ta seda järgmine kord teeb, tõmmake ta kõikidest kõvadest asjadest eemale ja jätke üksi. Ma tean, et see paistab natuke imelik, aga tegelikult tal hakkab parem. Laske krambihool lihtsalt mööduda ja pange ta pärast seda voodisse magama.” Ma teadsin, et ükskõik kui õiged need sõnad ka poleks, üht ema nad eriti ei rahusta. Pidin välja mõtlema midagi konkreetsemat.

Hakkasin juba lahkuma, kui mu taskupõhjast kostis tasane kõlks ja mulle torkas pähe üks mõte. Pistsin käe taskusse ja võtsin sealt kaks-kolm Raymondi saadetud võlukivikest. Valisin piimvalge – usutavasti kaltsedon – , mille küljele oli graveeritud väikene viskleva inimese kujutis. Nii et see on siis krampide vastu, mõtlesin omaette.

„Õmmelge see kivi talle taskusse,” ütlesin ja panin amuleti pidulikult naise peole. „See kaitseb teda… kurjade vaimude eest.” Köhatasin. „Te ei pea enam muretsema, isegi siis, kui tal jälle hoog peale tuleb; see läheb üle, ja poisiga on kõik korras.”

Lahkusin ülevoolavate tänusõnade saatel, tundes end ühekorraga äärmiselt lollisti ja samas rahulolevalt. Ma ei osanud öelda, kas ma muutun tasapisi paremaks arstiks või lihtsalt osavamaks šarlataniks. Ent kui ma ei saanud eriti midagi teha Rabbie heaks, sain ma teha midagi tema ema heaks, või lasta tal vähemalt ise ennast aidata. Paranemine lähtub patsiendist, mitte arstist. Niipalju oli Raymond mulle õpetanud.

Lahkusin seejärel häärberist, et teha ära oma päevased toimetused, mis kujutas endast kahe meie maade lääneservas asuva talu külastamist. Nagu selgus, oli Kirbyde ja Westoni Fraserite juures kõik korras ja peagi asusin tagasiteele. Ühel künkaharjal istusin pöökpuu alla, et enne pikka koduteed pisut hinge tõmmata. Päike hakkas juba veerema, kuid polnud veel jõudnud Lallybrochi läänest piiraval mäeseljal kasvavate mändide latvadeni. Oli vaikne õhtupoolik ja kogu ümbrus säras eredates sügisvärvides.

Mahalangenud pöögioks mu istumise all oli külm ja libe, kuid mu pea kohal sahises veel küllaldaselt kollaseid krussitõmbunud lehti. Toetasin selja puutüve sileda koore vastu ja sulgesin silmad, summutades odrapõldude helekollase hiilguse silmalaugude õrnaks punakaks kumaks.

Kitsukeste rentnikumajade lämmatav atmosfäär oli mu pea valutama pannud. Panin pea vastu pöögikoort, hingasin aeglaselt ning sügavalt sisse-välja, et värske õhk mu kopsud täidaks, ja alustasin harjutust, mille olin ristinud „sisekaemuseks”.

Tegemist oli mu omaloodud ebatäiusliku koopiaga protsessist, mida meister Raymond oli mulle demonstreerinud Inglite hospidalis; iga oma kehaosa välimuse ja toimimise meeldetuletamine ning täpne ettekujutus, kuidas mu organid välja näevad ning funktsioneerivad, kui nad teevad seda korralikult ja häireteta.

Istusin liikumatult, käed süles, ja kuulasin oma südamelööke. Algul mäkketõusust kiire, rahunes südametöö peagi puhkerežiimile. Sügistuul puhus juukseotsad mu kaelalt ja jahutas õhetavaid põski.

Istusin kinnisilmi ja jälgisin oma vere ringkäiku: kuis see väljus lillakana salapärasest paksuseinalisest vatsakesest südames ja liikus kopsuarterisse, muutudes sedamööda, kuidas alveoolid sinna hapnikku pumpasid, aina punasemaks; seejärel jõulist purskumist mööda aorti ja edasi juba laiali, üles, alla ning külgedele läbi unearterite, neerupealisarterite ja rangluualuste arterite. Jälgisin vere teekonda läbi kogu oma keha, kuni naha alt paistvate juuspeente kapillaarideni, ja tajusin täiuslikkuse ning tervise tunnet. Rahuseisundit.

Istusin vaikselt, rahulikult hingates, tundes end rammetu ja raskena, nagu oleksin äsja tõusnud armusängist. Nahk tundus õhuke, huuled pisut paistes ja riided rõhusid mind nagu Jamie kaisutus. Polnud juhus, et olin tervenemiseks hüüdnud tema nime. Ükskõik kas küsimus oli ihulises või vaimses tervises, aga ma vajasin ta armastust samapalju kui õhku või verd. Mu vaim püüdles tema poole nii magades kui ärkvel olles ja tundis temani jõudes rõõmu. Mu keha punetas ja hõõgus, ning sedamööda, kuidas ta paranes, kasvas temas iha Jamie keha järele.

Peavalu oli kadunud. Istusin veel viivu aeglaselt hingates. Siis tõusin püsti ja hakkasin mäest alla kodu poole minema.

Mul polnud kunagi õiget kodu olnud. Jäin viieselt orvuks ja elasin seejärel koos onu Lampsiga kolmteist aastat akadeemilise vanderselli elu. Magister, filosoofiadoktor ja Kuningliku Aasia Seltsi liige Quentin Lambert Beauchamp elas ajutiselt telgis mõnel tolmusel tasandikul, koopas kuskil mägedes või maalitud seintega kambris tühjas püramiidis, tehes oma arheoloogilist uurimistööd, mis tõi talle kuulsuse juba ammu enne seda, kui autoõnnetus ta venna elu lõpetas ja mind tema elusse paiskas. Onu Lamps ei olnud mees, kes oleks võinud ennast häirida lasta sellisel pisiasjal nagu orvuks jäänud vennatütar, ja pani mind otsemaid kirja internaatkooli.

Kuid mina omakorda ei olnud see, kes oleks saatuse grimassidele vaguralt alistunud, ja keeldusin kategooriliselt internaatkooli minemast. Tundnud ära, et minus leidub sedasama ollust, mida tal endal jagus külluslikult, oli onu Lamps õlgu kehitanud, sealsamas otsuse langetanud ja viinud mu igaveseks ära korra, rutiini, matemaatikaülesannete, puhaste linade ning igapäevaste kümbluste maailmast ja võtnud mind kaasa oma lõpututele rännuteedele.

Rändurielu oli jätkunud ka Franki kõrval, ehkki väikese nihkega välitöödelt ülikoolide suunas, sest ajaloolased teostavad oma väljakaevamisi enamasti nelja seina vahel. Igatahes, kui sõda 1939. aastal pihta hakkas, siis põhjustas see mulle vähem olmelisi ebamugavusi kui paljudele teistele.

Sõja-aastate jooksul jõudsin ma kolida meie viimasest üürikorterist nooremõdede ühiselamusse Pembroke’i hospidali lähedal, sealt välihospidali Prantsusmaal ja Prantsusmaalt uuesti tagasi Pembroke’i. Ja seejärel need mõned lühikesed kuud koos Frankiga, enne kui me tulime tagasi Šotimaale, et teineteist taas leida. Paraku vaid selleks, et teineteist jäädavalt kaotada – pärast seda, kui olin sisenenud kiviringi, läbinud mingid hullumeelsed väravad ja väljunud teisel pool minevikus, millest oli nüüd saanud mu olevik.

Seetõttu oli üpris veider ja tegelikult päris tore ärgata Lallybrochi teise korruse magamistoas Jamie kõrval ja tärkavas koiduvalguses ta nägu silmitsedes mõelda, et ta on sellessamas voodis sündinud. Ja kõiki majast kostvaid hääli, alates varase teenijatüdruku jalge all kääksuvast tagatrepist kuni katusekividele trummeldava vihmani, oli ta kuulnud juba tuhandeid kordi; igatahes nii sageli, et ei kuulnud neid enam. Mina kuulsin.

Jamie ema Ellen oli istutanud ukse kõrvale hilja õide puhkeva roosipõõsa. Selle nõrk, meeldiv aroom kerkis mööda majaseina üles ja hõljus magamistoa aknast sisse. Oli, nagu oleks Ellen ise käe tuppa sirutanud, et õrnalt oma poega puudutada. Ja ka mind, et öelda mulle tere tulemast.

Maja taga laius Lallybroch ise: põllud, küünid, küla ja üksiktalud. Ta oli mägedest alla voolavas ojas kala püüdnud, roninud laiade tammede ja kõrgete lehiste otsas, kinnitanud keha iga majakese koldetule ees. See oli tema maailm.

Kuid ka Jamie oli kogenud vägivaldset sekkumist ja lahkumisi. Vahistamine, põgenemine ja lindpriius; palgasõduri juurtetu põli. Taas vahistamine, vangistus ja piinamine ning seejärel hiljuti lõppenud pagendus. Kuid oma esimesed neliteist aastat oli ta elanud ühesainsas kodus. Ja isegi nii vanaks saades, kui ta kombekohaselt kaheks aastaks ema venna Dougal MacKenzie juurde saadeti, et mehemaks saada, siis oli see loomulik osa elukäigust, mis pidi ta jäädavalt oma mõisasse tagasi tooma, et siin oma majapidamise ja rentnike eest hoolt kanda ning olla osaks suuremast kooslusest. Tema saatuseks oli püsida.

Kuid ometi oli saatus ta kauaks eemale viinud ja andnud talle rohkelt elukogemusi väljaspool Lallybrochi ning isegi kaugemal Šotimaa kaljustest kallastest. Jamie oli kohtunud kuningatega, rikkunud seadusi, tegelenud äriga, seigelnud, puutunud kokku vägivalla ja nõiakunstiga. Kui kodu piirid on kord juba ületatud, kas suudab saatusesund teda siin enam kinni hoida?

Mäest alla tulles nägin teda ühe väiksema põllu kiviaeda tekkinud auku parandamas ja sinna kive vinnamas. Tema kõrval maas lamas paar hoolikalt roogitud, kuid mitte veel nülitud jänest.

„Taas meremees on kodus kaugeilt rännuteilt ja koju jõudnud mägedest on kütt,”1 tsiteerisin ma temani jõudes naeratades.

Ta naeratas vastu, pühkis otsa eest higi ja teeskles hirmuvõdinat.

„Inglismann, ära tuleta mulle merd meelde. Nägin täna kaht noort daami veskijärvel puutükki ujutamas ja pidin peaaegu hommikusöögi välja öökima.”

Naersin selle jutu peale. „Nii et sul pole mingit isu Prantsusmaale tagasi sõita?”

„Oh ei. Isegi mitte peatäie viski eest.” Ta hiivas viimase kivi aiale ja sättis paika. „Lähed majja?”

„Jah. Tahad võtan jänesed kaasa?”

Ta raputas pead ja tõstis jänesed üles. „Pole vaja; lähen nagunii ise ka. Ianil on uue kartulikeldri ehituse juures abi vaja.”

Lallybrochi esimene kartulisaak pidi olema mõne päeva pärast koristusvalmis ja selle ladustamiseks rajati minu ebakindla nõuande peale väikest juurviljakeldrit. Kartulipõldu vaadates valdasid mind alati segased tunded. Ühest küljest tundsin ma haljaste väänlevate kartulipealsete üle suurt uhkust. Teisest küljest valdas mind täielik paanika, mõeldes, et võib-olla sõltub nende pealsete all peituvatest mugulatest kuuekümne perekonna lootus talve üle elada. Just minu nõuandel – mille olin eelmisel aastal kiiruga andnud – oli peamine odrapõld pandud kartulite alla, mida mägismaal siiani ei tuntud.

Teadsin, et aja möödudes omandab kaerast ja odrast palju haigus- ning ikalduskindlam kartul mägilaste toidulaual olulise koha. Teadsin seda kunagi ammu loetud geograafiaraamatust, kuid see oli midagi muud kui võtta teadlikult risk ja vastutus nende inimeste elu eest, kes seda saaki tarbima hakkavad.

Mõtisklesin, kas harjutamisega muutub teiste eest riskimine kergemaks. Jamie tegi seda iga päev, korraldades kindlal käel mõisa ja rentnike elu, nagu oleks ta selleks sündinud. Kuid, nojah, ta oligi selleks sündinud.

„Kas kelder hakkab valmis saama?” küsisin ma.

„No neh. Ianil on uksed juba olemas ja kohe on auk ka valmis. Ainult tagaotsas on üks pehme koht ja ta puujalg vajub sisse, kui ta seal seisab.” Ehkki Ian sai oma puujalaga üldiselt väga hästi hakkama, tekitas see mõnikord ebamugavusi, nagu nüüdki.

Jamie heitis mõtliku pilgu meie selja taga kõrguvatele mäeselgadele. „Me peame ta täna õhtuks valmis ja varju alla saama; enne koitu hakkab sadama.”

Pöörasin ringi ja vaatasin tema näidatud suunas. Mina ei näinud mäeküljel muud kui rohtu ja kanarbikku, mõnd puud ja sakilisi graniidivalle, mis puhmastikust siin-seal välja kerkisid.

„Kuidas pagana päralt sa seda ette tead?”

Ta muigas ja osutas lõuaga üles mäkke. „Näed seda väikest tamme seal? Ja saart selle lähedal?”

Vaatasin imestunult puid. „Jaa. Mis nendega on?”

„Lehed, inglismann. Näed, mõlemad puud on justkui veidi heledamad kui tavaliselt? Kui õhk on niiske, siis tamme- ja saarelehed pööravad ennast, nii et alumine külg on näha. Ja võra paistab palju heledam.”

„Küllap vist,” kostsin kõheldes. „Nojah, kui teada, mis värvi nad muidu on.”

Jamie hakkas naerma ja võttis mu käe. „Mul pole ehk kõrva muusika jaoks, inglismann, aga silmad on mul igatahes peas. Ja neid puid olen ma näinud võib-olla kümme tuhat korda ning iga ilmaga.”

Põlluservast oli koju tükk maad ja me käisime selle maha suuremalt jaolt vaikides, lastes pärastlõunasel päiksel mõnuga oma selgi soojendada. Nuhutasin õhku ja mõtlesin, et Jamiel on vihma kohta ilmselt õigus; kõik sügislõhnad, alates männivaigu teravast aroomist kuni küpseva vilja tolmuse hõnguni tundusid tavalisest tugevamad. Mõistsin, et minagi pean üht-teist õppima, kui tahan Lallybrochi rütmide, vaadete ja lõhnadega ühele lainele saada. Võib-olla mõistan neid kunagi sama hästi kui Jamie. Pigistasin kergelt ta käsivart ja tundsin, kuidas ta samaga vastas.

„Kas sa igatsed Prantsusmaad taga, inglismann?” küsis ta ootamatult.

„Ei,” vastasin üllatunult. „Miks sa seda arvad?”

Ta kehitas mulle otsa vaatamata õlgu. „Noh, ma lihtsalt vaatasin, kuidas sa mäest alla tulid, korv käes ja pruunid juuksed päikese käes säramas, ja mõtlesin, et küll sa ikka oled ilus. Mõtlesin, et sa näed välja, nagu oleksid siin üles kasvanud, täpselt nagu need jõnglased – nagu sa oleksid alati selle paiga juurde kuulunud. Ja siis korraga torkas mulle pähe, et viimati on Lallybroch sinu jaoks hoopis üks väike vilets kolgas. Siin pole mühavat seltsielu nagu Prantsusmaal ja isegi mitte huvitavat tööd, nagu sul hospidalis oli.” Ta vaatas häbelikult minu poole.

„Ma vist kardan, et sa tüdined siinsest elust ära – pikapeale.”

Pidasin enne vastamist väikese vahe, ehkki olin sama asja peale ka ise mõelnud.

„Pikapeale…” alustasin hoolega sõnu valides. „Jamie, ma olen elus päris palju näinud ja käinud. Seal, kust ma tulin, leidus asju, millest ma mõnikord puudust tunnen. Tahaksin sõita Londoni omnibussiga või võtta telefonitoru ja rääkida kellegagi, kes on minust kaugel. Mulle meeldiks keerata kraani ja lasta sealt kuuma vett, mitte vedada vett kaevult ja siis suures pajas kuumaks ajada. Mulle meeldiks, kui kõik see oleks, kuid ma ei vaja neid asju. Mis suurilmaelusse puutub, siis ei tahtnud ma seda ka siis, kui mul see oli. Ilusad rõivad on toredad, aga kui nendega käivad lahutamatult kaasas kuulujutud, intriigid, mured, totrad peod ja väiklased etiketireeglid, siis… ei. Parem käin ringi särgiväel ja ütlen, mida tahan.”

Jamie naeris ja ma pigistasin uuesti ta kätt.

„Mis töösse puutub, siis… siin on mulle tööd küllalt.” Heitsin pilgu ravimtaimedega täidetud korvile oma käevangus. „Ma saan siin kellelegi kasulik olla. Ja kui ma ema Hildegarde’i või mõne teise sõbra järele igatsema hakkan – noh, see pole küll nii kiire kui telefon, aga post ju ikkagi käib.”

Hoides endiselt ta kätt, peatusin ja vaatasin talle otsa. Päike hakkas loojuma, selle kiired kuldasid üht Jamie näopoolt, tõstes jõulised näojooned reljeefselt esile.

„Jamie… Ma lihtsalt tahan olla seal, kus sina. Muud midagi.”

Ta seisis hetke liikumatult, kummardus siis allapoole ja suudles mind hästi õrnalt laubale.

„Naljakas,” ütlesin ma, kui viimase majaeelse künka harjale jõudsime. „Mina mõtisklesin täpselt samade asjade üle seoses sinuga. Et kas sa pärast kõiki oma toimetamisi Prantsusmaal enam siin õnnelik suudad olla.”

Jamie naeratas pisut nukralt ja heitis pilgu kolmekorruselisele häärberile, mille krohvseinad loojuv päike kuldselt ja pruunakalt hiilgama pani.

„See on mu kodu, inglismann. Minu koht maailmas.”

Ma puudutasin ta kätt. „Sa tahad öelda, et see on sulle sünniga määratud?”

Ta vaikis natuke aega ja toetas käe viimast põldu ning majaümbrust eraldava aia ülemisele latile.

„Tegelikult, inglismann, ei olnud see mulle sünniga määratud. Sünniõiguse järgi pidanuks Lallybrochi isandaks saama Willie. Kui ta elaks, oleks minust arvatavasti sõdur saanud – või siis kaupmees, nagu Jaredist.”

Jamie vanem vend Willie oli üheteistaastaselt rõugetesse surnud ja nii sai Lallybrochi pärijaks tema noorem veli, kes oli tollal kuuene.

Jamie tegi kentsaka žesti, mis meenutas õlakehitust, nagu püüaks kergendada õlgadele rõhuva särgi raskust. Nii tegi ta ikka, kui tundis kohmetust või ebakindlust; seda ei olnud juba mitu kuud ette tulnud.

„Kuid Willie suri. Ja mina sain peremeheks.” Ta vaatas mulle pisut häbelikult otsa, pistis käe vööpauna ja võttis sealt midagi. Tema peopesal lebas väike kirsipuust madu, mille Willie oli talle sünnipäevaks meisterdanud – pea tagasi käänatud, nagu imestaks ta järele vingerdava saba üle.

Jamie silitas õrnalt maokujukest. Selle pind oli katsumisest libedaks kulunud ja läikis veereva päikese kumas, nagu oleks soomustega kaetud.

„Mõnikord ma räägin mõttes Williega,” ütles Jamie. Ta kallutas madu peopesal. „Kui sa elaksid, vennas, kui sa oleksid selle paiga isand, nagu määratud oli, siis kas sa oleksid teinud sedasama, mis mina? Või oleksid osanud paremini?” Ta vaatas mulle kergelt punastades otsa. „Kõlab vist tobedalt?”

„Ei.” Puudutasin sõrmeotsaga mao siledat pead. Eemalt põllult kostis läbi õhtuse õhu lõokese kristallselget lõõritamist.

„Ma teen samuti,” ütlesin hetke pärast vaikselt. „Räägin onu Lampsiga. Ja vanematega. Eriti emaga. Noorena… noorena ma ei mõelnud ta peale eriti, vaid lihtsalt nägin mõnikord und kellestki pehmest ja soojast, kellel oli armas laulev hääl. Aga kui ma nüüd raskelt haige olin, pärast… Faithi… – siis mõnikord mulle tundus, et ta on minu juures.” Korraga valdas mind otsatu kurbus nii äsjaste kui ammuste kaotuste pärast.

Jamie puudutas õrnalt mu nägu, pühkides ära pisara, mis oli kogunenud küll silmanurka, kuid mitte veel põsele veerenud.

„Mõnikord mõtlen, et surnud armastavad meid, nagu meie neidki,” ütles ta vaikselt. „Lähme, inglismann. Jalutame natuke, õhtusöögini on aega.”

Ta pani mu käe oma käevangu, surus selle kõvasti enda vastu ja me hakkasime aeglaselt piki tara kõndima, kuiv rohi mu kleidiserva all krabisemas.

„Ma saan aru, mida sa mõtled, inglismann,” ütles Jamie. „Vahel ma kuulen oma isa häält – küünis, põllul. Tavaliselt siis, kui ma isegi ei mõtle parajasti tema peale. Kuid pööran siis alati kohe pead, nagu oleks kuulnud teda õues naermas või mu selja taga hobust rahustamas.”

Ta pahvatas naerma ja osutas peaga karjamaa nurgale meie ees.

„Ime küll, et ma teda siin ei kuule, aga seda pole tõesti kunagi juhtunud.”

Tegemist oli täiesti tavalise kohaga, lihtsalt teega paralleelse lattväravaga kiviaias.

„Jah? Ja mida ta siin siis öelda tavatses?”

„Tavaliselt midagi sellist: „Kui sa öelnud oled, mis sul öelda oli, siis pööra näoga värava poole ja lase kummargile.””

Me naersime, pidasime kinni ja nõjatusime väravalattidele. Kummardusin lähemale ja silmitsesin latte.

„Nii et siin sa oma keretäied said? Ma ei näe siin hambajälgi,” ütlesin.

„Ei, nii hull see asi ka ei olnud,” vastas ta naerdes. Ta libistas käega üle kulunud saarepuust väravalati, nagu kohtuks vana sõbraga.

„Mõnikord saime pinnud sõrme, see tähendab mina ja Ian. Pärast, kui tuppa läksime, nokkis proua Crook või Jenny need välja, ise manades mis hirmus.”

Ta heitis pilgu häärberi poole, mille alumise korruse aknad tihenevas hämaruses valgusest särasid. Akende taga liikusid tumedad varjud. Köögi akna taga, kus proua Crook oma köögitüdrukutega õhtusööki valmistas, olid need väiksed ja käbedad; elutoa aknale ilmus seevastu kellegi pikk ja kõhn siluett nagu aiateivas. Ian seisatas hetkeks, nagu oleksid Jamie mälestused temani kostnud. Siis tõmbas ta kardinad ette ja akna särav valgus muutus tuhmiks kumaks.

„Mul oli alati hea meel, kui Ian oli koos minuga,” ütles Jamie endiselt maja poole vaadates. „See tähendab, kui me mingi sigaduse olime teinud ja selle eest naha peale saime.”

„Jagatud mure on pool muret?” märkisin muiates.

„See ka. Ma ei tundnud ennast siis nii hullusti, kui süü oli ühine. Aga kõige tähtsam oli see, et ma teadsin, et ta lööb hirmsat lärmi.”

„Mis mõttes – röögib või?”

„No neh. Alati ta ulus ja karjus nagu segane, ja mina teadsin ette, et ta seda teeb, ning siis mul polnud omaenda kisa pärast nii häbi.” Oli juba pime ja ma ei näinud enam ta nägu, kuid märkasin siiski toda poolikut õlakehitust, mis tähistas kohmetust või ebamugavustunnet.

„Iga kord ma muidugi üritasin vait püsida, aga alati ei õnnestunud. Kui mu isa juba kord arvas, et asi on väärt nuhtlemist, siis arvas ta ühtlasi, et asi on väärt põhjalikku nuhtlemist. Ja Iani isa parem käsi oli nagu puutüvi.”

„Tead,” ütlesin ma maja poole vaadates, „ma ei ole selle peale varem mõelnud, aga… miks pagana pärast pidi su isa sind siin õues kolkima, Jamie? Majas oleks kindlasti küllalt ruumi olnud – või küünis.”

Jamie oli hetke vait, siis kehitas uuesti õlgu.

„Ma ei küsinud ta käest. Aga ma möönan, et tulemus oli umbes nagu Prantsuse kuningal.”

„Prantsuse kuningal?” Olin ootamatust pöördest pisut rabatud.

„Nojah. Ma ei tea päriselt,” kostis ta kuivalt, „mis tunne on inimeste silme all pesta, riietuda ja soolikaid tühjendada, aga ma võin sulle öelda, et see oli väga alandav kogemus – seista siis seal ja anda mõnele oma isa rentnikule aru, mille eest su tagumik jälle viilikirja löödi.”

„Kujutan ette,” kostsin ma, kaastunne võitlemas sooviga naerma pursata. „Kas see oli sellepärast, et sinust pidi peremees saama? Et ta sellepärast tegi seda siin?”

„Ma arvan küll. Siis rentnikud teavad, et uus peremees saab aru, mis asi on õigusemõistmine – vähemalt tagumise otsa kaudu.”