Читать книгу Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 4

Unistuste põld

Põld oli küntud tavalisel viisil, sügavate vagudena. Vaod olid põlvesügavused, et vaopõhjas kõndiv inimene saaks seemne mugavalt peenraharjale poetada. See kündmisviis sobis hästi odra ja kaera külvamiseks ning keegi ei näinud põhjust, miks see ei peaks sobima ka kartulile.

„Seal öeldi, et „hunnikud”,” ütles Ian üle haljendavate kartulipealsetega kaetud põllu vaadates, „aga ma mõtlesin, et peenrad käivad ka. Hunnikute mõte paistis olevat kaitsta mugulaid liigse vee ja mädanemise eest, ning see vana põld oma sügavate vagudega teeb minu meelest sama.”

„Tundub mõistlik jutt,” nõustus Jamie. „Igatahes pealsed kasvavad mühinal. Aga kas see mees sellest ka räägib, kuidas teada, kuna on ülesvõtmise aeg?”

Seistes silmitsi ülesandega panna kartuleid maanurgas, kus neid varem keegi näinud ei olnud, oli Ian tegutsenud loogiliselt ja metoodiliselt, lastes Edinburghist tuua nii kartuliseemne kui kartulikasvatust käsitleva raamatu. Mõne aja möödudes saabuski sir Walter O’Bannion Reilly „Teaduslik traktaat põlluharimisest”, milles leidus ka lühike peatükk kartulikasvatusest, nii nagu seda Iirimaal parajasti praktiseeriti.

See kopsakas köide oli Ianil kaenla all – Jenny rääkis mulle, et ta ei läinud ilma selleta kartulipõllu ligidalegi, kuna seal võis tema ette ju kerkida mõni keeruline üldist või tehnilist laadi probleem –, ta lõi selle lahti, toetas käsivarrele ja kobas teise käega vööpaunas, otsides prille, mida ta lugemisel tarvitas. Need olid kuulunud tema kadunud isale – väikesed traatraamides klaassõõrid, mis tavakohaselt ninaotsale asetatuna andsid talle surmtõsise noore toonekure välimuse.

„Saagi koristamine tuleb teostada üheaegselt esimeste talihanede ilmumisega,” luges ta, tõstis siis pilgu ja kõõritas kartulipõldu üle prillide süüdistavalt, otsekui lootes, et mõni kontrollhani pistab kohe kuskilt vagude vahelt pea välja.

„Talihanede?” kordas Jamie ja piilus kulmu kortsutades üle Iani õla raamatusse. „Keda ta sellega mõtleb? Hallhanesid? Aga neid näeb aasta läbi. See ei saa õige olla.”

Ian kehitas õlgu. „Võib-olla Iirimaal on neid ainult talviti. Või siis on need mingid iiri haned ja üldsegi mitte hallhaned.”

Jamie nortsatas. „Siis on meil sellest küll ilmatu palju kasu. Kas ta midagi asjalikku ka kirjutab?”

Ian libistas sõrmega mööda kirjaridu, suu hääletult liikumas. Meie ümber oli kogunenud juba väike seltskond popse ja saunikuid, kes kõik seda uutmoodi põlluharimist imeks panid.

„Kartulit ei tohi üles võtta vihmase ilmaga,” teatas Ian, kutsudes Jamielt esile uue ja tugevama nortsatuse.

„Hmm,” pomises Ian enda ette. „Kartulimädanik, kartulimardikas – meil ei olnud ühtki kartulimardikat, ma oletan, et see on hea – kartulipealsed… ei, mmm, see on sellest, mis teha, kui pealsed närbuvad. Lehemädanik – aga sellest ei saa enne aru, kui mugulaid näeme. Seemnekartul, kartulite säilitamine…”

Jamie pöördus kärsitult kõrvale ja pani käed puusa.

„Teaduslik põlluharimine, jah?” osatas ta ja jäi tumerohelisi lopsakaid pealseid vahtima. „Nähtavasti on see liiga teaduslik – lihtsalt ära seletada, kuidas aru saada, et see paganama nasvärk on küps!”

Fergus, kes nagu tavaliselt Jamie sabas tilpnes, tõstis pilgu päevakoeralt, kes ta nimetissõrmel vonkles.

„Võiksite lihtsalt ühe pesa üles võtta ja vaadata,” lausus ta.

Jamie jäi hetkeks Fergusele otsa jõllitama. Ta suu vajus lahti, kuid häält ei tulnud. Siis pani ta suu kinni tagasi, patsutas Fergusele kergelt vastu pead ja tõi hangu, mis oli aia najale pandud.

Popsid, kes kõik olid Iani – ja sir Walteri – juhtimisel aidanud kartuleid panna ning harida, kogunesid kokku, et näha oma töö tulemusi.

Jamie valis välja ühe suure ja lopsaka pealse põlluserva lähedal ning toetas hangu ettevaatlikult selle lähedale maha. Silmanähtavalt hinge kinni hoides pani ta jala hangule ja vajutas. Hanguharud libisesid aeglaselt pruuni niiskesse mulda.

Ka mina hoidsin hinge kinni. Sellest eksperimendist sõltus palju enamat kui sir Walter O’Bannion Reilly hea nimi. Või minu enda oma, antud seoses.

Jamie ja Ian olid kindlaks teinud, et tänavune odrasaak on keskmisest kehvem, kuid Lallybrochi rentnike jaoks siiski piisav. Kuid teine kehv aasta ammendaks kasinad teraviljavarud juba täielikult. Mägismaa mõisa kohta oli Lallybroch jõukas; kuid seda tõepoolest vaid võrdluses teiste mägismaa mõisate ja taludega. Korralik kartulisaak seevastu muudaks järgneval kahel aastal kummitava viletsuse külluseks.

Jamie surus kanna maha ja vajutas hanguvarre tagasi. Maapind kartulivarre ümber nagises ja raksus ning äkki vupsas pealne maa seest välja, tuues oma varanduse nähtavale.

Kartulivarre juurte küljes õõtsus nii külluslikult pruune mugulaid, et pealtvaatajad üksmeelselt ahhetasid. Lasime Ianiga mõlemad mullale põlvili ja hakkasime lahtisest mullast maha jäänud kartuleid välja sobrama.

„Välja tuli!” kordas Ian ikka ja jälle, leides ühe mugula teise järel. „No sa vaata! Näe, kui pirakas!”

„Ja vaata seda!” hüüatasin vaimustunult, viibutades käes üht, mis oli minu kahe rusika suurune.

Lõpuks saime oma proovipesakonna korvi kogutud: kümmekond õige suurt, umbes kakskümmend viis rusikasuurust ja siis veel hulk golfipalli-suurusi.

„Mis sa arvad,” küsis Jamie meie saaki takseerides, „kas tuleks veel veidi oodata, et väiksemad kasvada saaksid? Või võtta kohe üles, enne kui külmetama hakkab?”

Ian kobas hajameelselt prillide järele, kuid siis meenus talle, et sir Walter lebab aia ääres. Ta lõpetas otsingud ja raputas pead.

„Ei, ma arvan, et praegu on õige aeg,” kostis ta. „Raamat ütleb, et väiksed tuleb hoida järgmise aasta seemnekartuliks. Ja me tahame, et neid oleks palju.” Ta kostitas mind rõõmsa laia naeratusega, tihedad pulksirged pruunid juuksed silmile langemas ja põsk mullane.

Üks popsinaine kummardus korvi kohale ja uuris selle sisu. Siis sirutas ta ettevaatlikult käe ja toksas üht kartulit sõrmega.

„Ja te sööte neid?” küsis ta skeptiliselt kulmu kibrutades. „Ma küll ei saa aru, kuidas neid jahvatada, et üldse saaks leiba küpsetada või putru keeta.”

„Vaadake, proua Murray, ega neid väga vist ei jahvatatagi,” selgitas Jamie viisakalt.

„Ei jahvatata?” Naine heitis kartulikorvile arvustava pilgu. „No ja mida nendega siis tehakse?”

„Noh, te…” alustas Jamie, kuid jäi siis vait. Mulle torkas pähe – nagu kahtlemata talle endalegi –, et kuigi ta oli Prantsusmaal küllalt kartuleid söönud, polnud ta näinud ühegi kartuli toiduks valmistamist. Nüüd põrnitses ta abitult mullast kartulit oma peos ja ma surusin maha muige. Ian põrnitses sama juhmilt, ilmselt oli sir Walteri sulg kartulite töötlemise küsimuses tumm.

„Neid küpsetatakse,” tuli Jamie käe alt üles vupsanud Fergus juba teist korda appi. Ta limpsas kartuleid vaadates keelt. „Paned kaminasse süte sisse. Ja sööd soolaga. Veel parem, kui on võid ka.”

„On küll,” ütles Jamie ilmse kergendusega. Ta viskas kartuli proua Murrayle, nagu tahaks sellest kiirest lahti saada. „Neid küpsetatakse,” teatas ta prouale autoriteetselt.

„Võib ka keeta,” lisasin ma. „Või piima sisse puruks tampida. Või praadida. Või tükkideks lõikuda ja supi sisse panna. Kartulit saab väga mitut moodi tarvitada.”

„Täpselt seda öeldakse ka raamatus,” pomises Ian rahulolevalt.

Jamie vaatas mulle otsa, muigekurd suunurgas.

„Sa pole mulle öelnud, et sa oskad süüa teha, inglismann.”

„Ma ei nimetaks seda just söögitegemiseks,” kostsin ma, „kuid kartulite keetmisega saaksin arvatavasti hakkama.”

„Väga hea.” Jamie heitis pilgu popside ja popsinaiste salgale, kes kartuleid käest kätte andsid ning neid umbusklikult silmitsesid. Ta plaksutas tähelepanu nõudes käsi.

„Me sööme täna siin põlluservas üheskoos õhtust,” ütles ta. „Tom ja Willie, teie tooge lõkke jaoks veidi puid, ja Willie proua, kas te oleksite nii kena ja tooksite oma suure paja? Jaa, see sobib, üks meestest aitab teil selle kohale tuua. Sina, Kincaid…” – ta pöördus ühe noorema mehe poole ja viipas käega puudesalust paistva majadekobara poole – „…sina lähed ja ütled kõigile, et õhtuks on kartulid!”

Ja nõnda asusin ma koos Jennyga juhatama Lallybrochi isanda ja tema sõltlaste ühise õhtusöögi ettevalmistamist, mis koosnes porrulaugu-kanasupist ja küpsetatud kartulitest ning mille jaoks toodi laudast kümme lüpsikutäit piima, kanalast kolm kana ja potipõllult neli tosinat porrulauguvart.

Kui söök lõpuks valmis sai, oli päike juba loojunud, kuid taevakumm veel hele ja künkaharjal kasvava männisalu okste vahelt võis näha punase- ja kollasevöödilist taevaranda. Silm silma vastu oma tulevase leivakõrvasega, võis rentnike pilgus aimata teatavat kõhklust, kuid pidulik meeleolu, millele aitas kaasa mõistlik kannutäis kodust viskit, korvas kõik puudujäägid ja peagi oli põlluäärne rohuplats täis vabas vormis istet võtnud pidulisi, kausid põlvedel ja seljad küürus.

„Mis sa arvad, Dorcas?” kuulsin üht naist oma naabri käest küsimas. „Nigu veidi imelik on see maitse?”

Dorcaseks nimetatu noogutas ja neelas enne vastamist suu tühjaks.

„No neh. A ma vaatasin, isand on kuus tükki ära söönd ja põle veel koolnd.”

Meeste ja laste vastuvõtt oli tunduvalt entusiastlikum, seda ilmselt tänu kartulite juurde heldel käel pakutud võile.

„Mehed sööksid kasvõi hobusepabulaid, kui sa neile võid peale paned,” ütles Jenny omalt poolt kommentaariks. „Mehed! Täis kõht ja paigake, kuhu purjus peaga magama kukkuda – rohkem nad elult ei taha.”

„Imelik, et sa veel mind ja Jamiet talud,” aasis Ian seda kuuldes, „kui sul meestest nii nigel arvamus on.”

Jenny viipas oma mehele ja vennale, kes supipaja lähedal kõrvuti maas istusid, tõrjuvalt kulbiga.

„Ah, teie ei ole „mehed”.”

Iani hõredad kulmud kerkisid poole laubani ja Jamie omad, paksemad ja punased, tegid sedasama.

„Meie ei ole mehed? Kes me siis oleme?” nõudis Ian.

Jenny vaatas talle naerulsui otsa, hambarida lõkkevalgel välkumas. Ta patsutas Jamiet pealaele ja suudles Iani otsaesisele.

„Teie olete minu jagu,” ütles ta.

Pärast söömist võttis üks mees laulu üles. Teine kraamis välja puust vilepilli ja hakkas teda saatma. Pillihääl polnud tugev, kuid kostis selgelt läbi jaheda sügisõhu. Oli küll üsna külm, kuid tuulevaikne, ja perekondade kaupa lõkke ümber kobarasse kogunenud mägilastel oli oma suurrättide ning pleedide all mõnusalt soe. Söögi valmimise järel oli tuli uuesti suureks tehtud ja see peletas pimeduse päris kaugele.

Meie väikses perekondlikus kobaras oli samuti soe, ehkki mitte ülearu rahulik. Ian oli läinud uue sületäie puude järele ja väike Maggie klammerdus ema külge, sundides vanemat venda otsima pelgupaika ning ihusooja mujalt.

„Kui sa kohe ei lõpeta mulle munadesse tagumist, siis ma riputan su peadpidi sinna katlasse,” teavitas Jamie oma õepoega, kes ta süles rassis. „Mis sul viga on, sipelgad püksis või mis?”

Märkus võeti vastu suure itsitamisega, misjärel poiss üritas päris Jamie kõhukoopasse pugeda. Jamie kobas pimeduses tahtliku saamatusega nimekaimu käte-jalgade järele, võttis siis poisil ümbert kinni ja keeras ennast äkitselt ta peale, kutsudes esile rõõmuhuilge.

Jamie surus õepoja vastu maad ja hoidis ühe käega kinni, teisega aga kobas maapinda. Saanud rahuloleva mühatuse saatel kätte peotäie märga rohtu, kergitas ta end pisut ja toppis selle väikese Jamie särgikaelusest sisse, mispeale itsitamine muutus heledaks, kuid sama rõõmsaks kriiskamiseks.

„Vaat nii,” sõnas Jamie ennast väikemehe kohalt ära veeretades. „Mine kiusa oma tädi.”

Väike Jamie kuulas sõna, roomas endiselt itsitades neljakäpukil minu juurde ja puges mu mantlihõlmade vahele. Seal istus ta nii vaikselt, kui see ühe nelja-aastase poisi puhul võimalik – ühesõnaga, mitte päriselt nagu tukunui – ja lasi mul rohutuustid oma särgi alt välja koukida.

„Sa lõhnad hästi, tädi Claire,” ütles ta, hõõrudes oma tumeda lokipahmakaga kiindunult mu põske. „Nagu toit.”

„No ole terve,” ütlesin ma. „See peab vist tähendama, et sul on jälle kõht tühi?”

„Tühi neh. Kas piima on?”

„On küll.” Mul tarvitses vaid sõrmed välja sirutada, et ulatuda savist piimakannuni. Loksutasin seda, otsustasin, et selle tilga pärast pole mõtet kruusi otsima hakata, ja kallutasin lihtsalt kannu poisi suu juurde.

Poiss oli nüüd hetkeks toitumisega hõivatud ja tema väike, kuid turd keha lebas liikumatult mu reiel, selg toetumas mu käsivarrele ja käed ümber huulile tõstetud piimakannu surutud.

Viimane piimatilk voolas tal kõrist alla ja poiss lasi ennast sealsamas rahuloleva röhitsuse saatel lõdvaks. Tundsin temast kiirgavat soojust ja seda järsku temperatuuritõusu, mis kuulutab päris väikeste laste puhul ette uinumist. Mähkisin mantlihõlma talle ümber ja kiigutasin teda vaikselt edasi-tagasi, ümisedes vaikselt lõkke äärest kostvat lauluviisi. Väikese Jamie selgrookühmukesed tundusid mu käe all ümarad ja kõvad nagu marmor.

„Jäi magama, jah?” Mu selja tagant ilmus välja suurema Jamie kehamürakas, lõkketule valgus mängles ta pistoda käepidemel ja vasekarva juustes.

„Jah,” vastasin ma. „Või vähemalt ta ei siputa, järelikult magab. Nagu suur singikäntsakas.”

Jamie naeris ja jäi siis omakorda vaikseks. Tundsin, kuidas ta käsi mu käsivart paitas ja tema kehasoojus läbi pleedi ning suurräti minuni tungis.

Öine tuuleiil puhus mu näole juuksesalgu. Pühkisin selle ära ja tundsin, et väikesel Jamiel oli õigus: mu käed lõhnasid porru, või ja kartulite tükeldamisest jäänud tärklise järele. Magades muutus poiss päris raskeks ja ehkki teda oli mõnus süles hoida, surus ta kinni mu vasaku jala veresooned. Keerasin end pisut, et poiss risti sülle võtta.

„Ära liiguta, inglismannike,” ütles Jamie hääl vaikselt mu kõrva ääres. „Ainult hetkeks, mo duinne – ole paigal.”

Kivistusin kuulekalt, kuni ta mind õlast puudutas.

„Aitäh, inglismann,” ütles ta ja tema toonis oli kuulda naeratust. „Sa lihtsalt olid nii ilus, kui tulekuma su näole langes ja juuksed tuules hõljusid. Ma tahtsin selle pildi endale mällu suruda.”

Vaatasin talle otsa ja naeratasin, magav laps meie vahel. Öö oli külm ja pime, ümberringi toimetasid inimesed, aga meie istusime soojas ja valges – ainult meie kahekesi.