Читать книгу Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 7

Kuuvalgus

Sedamööda kuidas ettevalmistused lahkumiseks hoogu võtsid, oli kogu Lallybrochis aina rohkem arutamist, oletamist ja elevust. 1715. aasta mässu järel varutud relvad kaevati õle- ja heinakuhjadest ning kaminakivide alt välja, löödi läikima ja ihuti teravaks. Mehed jäid kokku sattudes pidama ja tõsisel moel salkadena juttu ajama, pead palava augustipäikese all koos. Ja naised jäid neid jälgides vaikseks.

Nii nagu vennalgi, oli ka Jennyl võime olla tuunjas, see tähendab mitte anda vähimatki märki, mida ta tegelikult mõtleb. Mina, kes ma olin läbipaistev nagu klaas, kadestasin seda omadust. Nii et kui ta siis ühel hommikul mult palus, et ma Jamie tema juurde pruulikotta tooks, siis polnud mul vähimatki aimu, mida ta temast tahab.

Jamie astus minu järel sisse ja jäi ukse juurde seisma, oodates millal silmad hämarusega harjuvad. Ta tõmbas silmanähtava mõnuga kopsudesse pruulikoja niisket, kibedat hõngu.

„Oo,” ütles ta unistavalt ohates, „ma võiks siinsamas seismisest purju jääda.”

„No siis hoia natuke aega hinge kinni, sest mul on vaja, et sa kaine oleksid,” soovitas õde.

Jamie tõmbas kopsud kuulekalt õhku täis ja ajas põsed punni.

Jenny tonksas talle segamismõla käepidemega kõhtu, nii et Jamie keskelt kokku vajus ja õhu pahinal välja lasi.

„Tola,” ütles Jenny. „Ma tahtsin sinuga Ianist rääkida.”

Jamie võttis riiulilt tühja pange, keeras põhja ülespidi ja istus. Ülevalt õlipaberiga kaetud aknast langev valguskuma pani ta juuksed vaskpunaselt helkima.

„Mis selle Ianiga siis on?” päris ta.

Nüüd oli Jenny kord sügavalt sisse hingata. Lai virdeküna tema ees levitas käärimise niisket soojust, mille pärmises aroomis segunesid oder, humal ja piiritus.

„Kui sa lähed, siis ma tahan, et sa Iani kaasa võtaksid.”

Jamie kulmud kerkisid kõrgele, kuid esiotsa ei öelnud ta midagi. Jenny pilk püsis mõla liikumisel, jälgides sogase virde voogamist. Jamie silmitses õde mõtlikult, pikad käed põlvede vahel rippu.

„Abielust tüdinud või?” küsis ta siis otsekoheselt. „Mul oleks lihtsam ta siiasamasse metsa viia ja maha lasta, kui sa seda tahad.”

Üle virdeküna sähvatas siniste silmade terav pilk.

„Jamie Fraser, kui mina tahan, et mõni mees saaks maha lastud, siis ma teen seda ise. Kusjuures Ian ei oleks järjekorras kaugeltki esimene.”

Jamie turtsatas lühidalt ja üks tema suunurk tuksatas.

„Ah vai sedasi? Ja miks siis?”

Jenny õlad õõtsusid katkematus rütmis, üks liigutus läks sujuvalt üle teiseks.

„Sest ma palun sind.”

Jamie pani parema käe põlvele, nühkides hajameelselt piki keskmist sõrme jooksvat siksakilist armi.

„Jenny, aga see on ohtlik,” ütles ta vaikselt.

„Ma tean.”

Jamie vangutas endiselt kätt põrnitsedes aeglaselt pead. Käsi oli hästi paranenud ja ta sai seda kasutada, kuid jäik neljas sõrm ning laik koredaks tõmbunud haavakudet käeseljal andsid sellele veidra, krimpsus välimuse.

„Sa arvad, et sa tead.”

„Ma tean, Jamie.”

Nüüd tõstis Jamie pilgu. Ta paistis kärsitu olevat, kuid püüdis asjalikku tooni säilitada.

„Nojaa, võib arvata, et Ian on sulle igasugu lugusid rääkind, kuidas ta Prantsusmaal sõdis ja nii edasi. Aga sul pole aimugi, Jenny, mida see tegelikult tähendab. Mo cridh, see ei ole sul mingi karjavargil käimine. See on sõda, ja paistab et üks kuradima kole sõda veel pealekauba. See on…”

Mõla tabas kolksuga virdeküna serva ja sulpsas siis vedeliku sisse tagasi.

„Ära tule mulle ütlema, et ma ei tea, misasi see on!” käratas Jenny. „Igasugu lugusid? Ei tea, kesse sinu arust Iani põetas, kui ta Prantsusmaalt tagasi tuli, pool jalga läinud ja palaviku kätte suremas?”

Ta virutas lahtise käega vastu pinki. Pingul närvid olid järele andnud.

„Ei ole aimugi? Minul ei ole aimugi? Mina noppisin tema mädaneva köndi otsast usse välja, sest ta enda ema ei suutnud seda teha! Mina vajutasin tulise noaga vastu jalga, et haav kinni jääks! Mina pidin tundma tema kõrbeva ihu haisu, nagu oleks siga küpsetatud, ja kuulma, kuidas ta karjub! Ja sina julged tulla mulle ütlema, et… et mul ei… ole AIMUGI, mida see tähendab!”

Vihapisarad voolasid mööda ta põski alla. Jenny tõmbas käega üle näo ja kobas teise käega taskuräti järele.

Huuled kõvasti kokku surutud, tõusis Jamie püsti, võttis varrukast oma taskuräti ja ulatas Jennyle. Ta teadis, et praegu ei ole õige aeg Jennyt puudutada ega lohutada. Niisiis ta lihtsalt seisis ja vaatas oma õde, kes raevunult silmi ning tilkuvat nina pühkis.

„Nojaa, muidugi sa tead,” ütles ta lõpuks. „Ja ometi tahad, et ma ta kaasa võtaksin?”

„Jah.” Jenny nuuskas nina tühjaks, pühkis kiirelt ära ja torkas räti taskusse.

„Jamie, ta teab suurepäraselt, et on sant. Teab kohe liigagi hästi. Aga ta saaks sinu kõrval hakkama. Tal on ometi hobune. Ta ei pea jala käima.”

Jamie tegi käega läbematu liigutuse.

„See, kas ta hakkama saab, pole üldse küsimus! Mees teeb, mida ta õigeks peab – aga küsimus on, miks sina arvad, et ta peaks minema?”

Taas tasakaalu leidnult tõstis Jenny mõla virdest välja ja raputas kuivaks. Künasse langesid pruunid tilgad.

„Ta pole sult küsinudki, eks ole? Et kas sa teda vajad või mitte?”

„Ei.”

Jenny torkas mõla uuesti künasse ja jätkas tööd.

„Ta arvab, et sa ei võta teda sellepärast kaasa, et ta on vigane ja et temast poleks sulle kasu.” Jenny tõstis pilgu. Tema murelike siniste silmade pilk oli venna silmavaate koopia. „Sa tundsid endist Iani. Ta on muutunud.”

Jamie noogutas vastumeelselt ja istus tagasi ämbrile.

„Jenny, aga ta on sinuga õnnelik. Sinu ja lastega.”

Õde noogutas mustade lokkide õõtsudes.

„Jaa, on küll,” ütles ta vaikselt. „Aga sellepärast, et minu jaoks ta ei ole vigane, vaid terve. Ja jääb selleks alati.” Ta vaatas vennale otse silma. „Aga kui ta arvab, et ei saa sulle kasulik olla, siis ta ei ole iseenese silmis terve. Ja sellepärast ma tahaksin, et sa ta kaasa võtaksid.”

Jamie pani küünarnukid põlvedele, põimis sõrmed vaheliti ja toetas lõua sõrmenukkidele.

„See tuleb teistsugune kui Prantsusmaal,” ütles ta vaikselt. „Seal võideldes ei riskinud ta muuga kui oma eluga. Siin…” Ta kõhkles ja jätkas siis. „Jenny, see on riigireetmine. Kui see nurja läheb, siis lõpetavad Stuartite toetajad tapalaval.”

Jenny niigi kahvatu jume läks veel kraadi võrra valgemaks, kuid käed liikusid sama kärmelt kui enne.

„Minul ei ole valikut,” kõneles Jamie edasi, pilk õel püsimas. „Aga kas me mõlemad peaksime riskima? Kas sa tahad, et Ian peaks võllas rippudes vahtima tuld, mis ootab tema soolikaid? Sa riskid sellega, et pead oma lapsed üles kasvatama ilma isata – vaid selle nimel, et säästa tema uhkust?” Jamie nägu kumas pruulikoja hämaruses peaaegu sama kahvatult kui õe oma.

Segamismõla löögid aeglustusid ja neist kadus endine raevukas tormakus, kuid käeliigutuste halastamatu järjekindlus kõlas nüüd Jenny hääles.

„Mul on kas terve mees,” sõnas ta kõigutamatult, „või ei ole üldse.”

Jamie istus hetke liikumatult, jälgides töö kohale kummardunud õe tumedat pead.

„Hea küll,” ütles ta lõpuks vaikselt. Jenny ei tõstnud pilku ega muutnud liigutuste rütmi, kuid tema valge pearätt näis venna suunas noogutuse tegevat.

Jamie hingas pahinal välja, tõusis ja pöördus järsult minu poole.

„Tule, lähme, inglismann,” ütles ta. „Issa rist, ma pean ennast täis jooma.”

„Miks sa arvad, et võid mind käsutada?”

Veresoon Iani meelekohal tuksus vihaselt. Jenny pigistas mu kätt kõvemini.

Jamie teade, et Ian tuleb temaga Stuarti armee juurde kaasa, põhjustas kõigepealt uskmatust, seejärel kahtlust ja kui Jamie oma nõudmise juurde kindlaks jäi, siis viha.

„Sa oled loll,” teatas Ian tseremoonitsemata. „Ma olen sant ja sa tead seda hästi.”

„Ma tean, et sa oled kõva käsi ja ma ei tahaks lahingus enda kõrvale kedagi teist,” kostis Jamie kindlalt. Ta nägu ei reetnud vähimatki kahtlust ega kõhklust; ta oli otsustanud Jenny palve täita ja ta täidab selle, saagu mis tahes. „Oled nii sageli mu kõrval seisnud; kas jätad mu nüüd maha?”

Ian heitis selle meelituse peale vaid kärsitult käega. „Jah, see võib olla. Aga kui mu jalg ära tuleb või järele annab, siis pole võitlemisest juttugi – siis ma rooman maas nagu tõuk, oodates esimest punakuube, kes möödaminnes mu peale sülitaks. Ja peale selle…” – ta kortsutas näälu poole kulmu – „… kes sinu arust siin majapidamise järele vaatab, kui mina koos sinuga sõjas olen?”

„Jenny,” vastas Jamie varmalt. „Siia jääb küllalt mehi, et vajalikud tööd ära teha; ja arvepidamisega saab ta hakkama.”

Iani kulmud kerkisid ja ta ütles gaeli keeles midagi väga soolast.

„Pog ma mahon! Sa tahad, et ma jätaksin ta üksinda mõisat valitsema, kolm titte seelikusabas ja mehi poole vähem kui vaja oleks? Mees, sa oled peast põrunud!” Ian tõstis käed taeva poole ja marssis puhvetkapi juurde, kus hoiti viskit.

Jenny istus mu kõrval diivanil, Katherine süles, ja ägas vaevukuuldavalt. Ta käsi leidis seelikute varjus minu oma ja ma pigistasin ta sõrmi.

„Miks sa arvad, et sa võid mind käsutada?”

Jamie põrnitses hetkeks õemehe kanget selga. Äkki ta suunurk kerkis.

„Sest ma olen pikem kui sina,” sõnas ta endiselt põrnitsedes sõjakalt.

Ian pööras ringi ja vaatas talle uskumatul pilgul otsa. Kuid segadus veikles ta silmis vähem kui sekundi. Ta õlad tõusid ja lõug sirutus ette.

„Aga mina olen vanem kui sina,” vastas ta täpselt sama moodi põrnitsedes.

„Ma olen tugevam!”

„Ei ole!”

„Olen ikka küll!”

„Ei, mina olen!”

Naeru tagant helisesid surmtõsised noodid; nad võisid teeselda, et see väike vastasseis on vaid lõbus lõõp, kuid tegelikult olid nad sama valmis teineteisele turja kargama kui poisipõlves ja Jamie hääles peitus tõsine väljakutse, kui ta manseti lahti päästis ja särgikäise üles kääris.

„Eks sa tõesta,” ütles ta. Ta pühkis lauaplaadile kantud maleruudustiku hooletu liigutusega nuppudest tühjaks, istus ja toetas küünarnuki lauale, sõrmed väljakutsuvalt konksus. Tema sinisilmad põrnitsesid Iani tumepruunidesse, milles hõõgus seesama viha.

Ianil kulus olukorra hindamiseks pool sekundit, siis nõksas ta nõusoleku märgiks peaga, nii et paks tume juuksesalk silmile langes.

Ta lükkas selle rahulikult ja otsustavalt kõrvale, päästis manseti lahti ja kääris käise keerdhaaval õlani, pööramata naisevennalt hetkekski pilku.

Oma asukohast võisin näha, et Iani nägu oli päevituse all punane ja tema pikk kitsas lõug otsustavalt püsti. Jamie nägu ma ei näinud, kuid tema otsusekindlus paistis sama selgelt selja ja õlgade hoiakust.

Mehed sättisid küünarnukid hoolikalt paika, otsides sobivat kohta ja tehes nukiotsaga nühkides kindlaks, et see pole libe.

Nagu kord ette nägi, ajas Jamie sõrmed sirgu, peopesa Iani poole. Ian pani oma peopesa Jamie oma vastu. Sõrmeotsad olid samal kõrgusel, peod puutusid hetkeks peegelpildina kokku, nihkusid seejärel veidi – üks vasakule, teine paremale – ja haarasid teineteisest kinni.

„Valmis?” küsis Jamie.

„Valmis,” vastas Ian külmavereliselt, kuid tema silmad hõredate kulmude all pildusid sädemeid.

Otsekohe tõmbusid mõlema küünarvarre musklid üleni pingule ja tõusid reljeefselt esile, mehed aga nihutasid end toolidel, otsides paremat kangutamisasendit.

Jenny tabas mu pilgu ja pööritas silmi taeva poole. Mida iganes ta Jamielt oodanud oli, igatahes mitte seda.

Jõukatsujad keskendusid oma kokkuklammerdunud sõrmedele, jättes kõrvale kõik muu. Mõlemad näod olid pingutusest tulipunased, juuksed meelekohtadel higised, silmad kergelt punnis. Järsku nägin, kuidas Jamie ainitiselt sõrmepuntrale suunatud pilk Iani kriipsuks surutud huultele vupsas. Ian tajus selle ära, tõstis pea, nägi Jamie silmi… ja mõlemad purskasid naerma.

Käed püsisid veel hetkeks krampunult koos ja vajusid siis laiali.

„Tähendab, et viik,” sõnas Jamie silmilt higimärga juuksesalku lükates. Siis raputas ta pead ja vaatas Ianile heatujuliselt otsa.

„Hea küll siis. Kui ma ka võiksin sind käsutada, ma ei teeks seda. Aga ma võin ju küsida? Kas sa tuled kaasa?”

Ian tupsutas kaela, kust laskuv higinire ta särgikraed niisutas. Ta pilk eksles mööda tuba ja peatus hetkeks Jennyl. Jenny nägu polnud plassim kui tavaliselt, kuid ma nägin, kuidas tuiksoon ta lõuapära all tuksles. Ian vaatas talle särgikäist hoolikalt alla käärides sügavalt silma. Märkasin, et Jenny kleidikaeluse kohale hakkab kerkima tumeroosasid toone.

Ian sügas justkui järele mõeldes lõuga, vaatas siis Jamie otsa ja raputas pead.

„Ei, vennas,” ütles ta vaikselt. „Sa vajad mind siin ja siia ma ka jään.” Ta silmitses Jennyt ja Katherine’i tema õla vastas ning väikest Maggiet, kes oma rokaste kätega ema seelikusabast kinni hoidis. Ja mind. Iani lai suu venis muigele. „Ma jään siia,” kordas ta. „Sinu nõrgemat külge katma, vaat mis.”

„Jamie?”

„Jah?”

Vastus tuli kohe; ma teadsin, et ta ei maga, ehkki lamas liikumatult nagu hauakivile raiutud bareljeef. Tuba oli kuuvalge ja kui ma ennast küünarnuki najale ajasin, võisin näha ta nägu, mis vahtis lakke, nagu suudaks ta pilk läbi raskete laetalade ja sarikate tungida öötaevas helendavate tähtedeni.

„Ega sa ei kavatse mind maha jätta?” Ma poleks seda küsimust esitanud, kui samal õhtul poleks toimunud toda stseeni Ianiga. Kui siis oli ära otsustatud, et Ian jääb mõisasse, istus Jamie koos temaga maha ja hakkas korraldusi jagama: kes tuleb koos isandaga printsi armee juurde, kes aga jääb maha, et talitada ja karjatada loomi ning hoida Lallybrochi majapidamist käigus.

Teadsin, et otsuste langetamine oli raske töö, ehkki ta seda välja ei näidanud ja arutas Ianiga rahulikul toonil, kas sepp Rossi saab kaasa võtta, misjärel nad otsustasid, et saab küll, ainult et kevadkünniks vajalikud adraterad tuleb enne lahkumist ära parandada. Mis aga puutub Joseph Fraser Kirby kaasatulekusse, siis on seisukoht eitav, sest ta ei ole mitte ainult omaenda perekonna, vaid ka lesestunud õe peamine tugi. Mõlema perekonna peale on kõige vanem poiss Brendan, kes on alles üheksane ega ole päriselt valmis isa kohustusi üle võtma, kui Joseph peaks sõtta jääma.

Tegemist oli keerulise planeerimisülesandega. Kui palju mehi peaks minema, et sõja käigule mingit mõju avaldada? Sest Jennyl oli õigus, Jamiel ei olnud enam valikut – tema ainus võimalus oli aidata Charles Stuartil võita. Ja selle nimel tuli kokku koguda ning mängu panna nii palju mehi ja püsse kui võimalik.

Kuid teisel kaalukausil olin mina ja mu fataalne teadmine – või selle puudumine? Meil oli õnnestunud nurjata Charles Stuarti äriplaan ülestõusu finantseerimiseks; kuid ometigi oli too hoolimatu ja saamatu „kena prints” kindlalt nõuks võtnud oma pärand tagasi võita, maabunud Glenfinnanis ja kutsus sinna kokku kõiki Šoti klanne. Jaredi järgmisest kirjast saime teada, et Charles oli ületanud La Manche’i kahe väikese fregatiga, mille oli tema käsutusse andnud keegi riskialdis orjakaupmees Antoine Walsh. Ilmselt tundus Charlesi üritus talle vähem riskantne kui järjekordne orjalast – õnnemäng, mis võib, aga võib ka mitte ennast õigustada. Ühe fregati suutsid inglased kinni püüda, kuid teine viis Charlesi elusalt ja tervelt Eriskay saarele.

Maabudes saatis Charlesi vaid seitse kaaslast, nende hulgas üks väiksema kaliibriga pankur Aeneas MacDonald. Võimetu finantseerima kogu ekspeditsiooni, oli MacDonald välja pannud väikese varu laimõõku, mis oligi Charlesi kogu arsenal. Jaredit näis ettevõtmise avantüristlikkus ühtaegu võluvat ja kohutavat, kuid truu jakobiidina andis endast parima, et oma kahtlusi alla suruda.

Ja siiamaani oligi Charles hakkama saanud. Mägismaa suulise uudisteagentuuri teatel oli ta maabunud Eriskayl, sõitnud sealt Glenfinnanisse ja seal paari suure viskivaadi seltsis ootama jäänud, kas mägilased kavatsevad ta lipu alla koonduda või mitte. Ja mingi arvu tundide järel – mis pidid olema väga närvesöövad – oli järsunõlvaliste roheliste mäeküngaste vahelt välja marssinud kolmsada Cameroni klanni meest eesotsas… – ei, mitte klannivanemaga, kes oli ära, vaid tema õe Jenny Cameroniga.

Cameronid olid esimesed, kuid neile järgnesid teised, nagu liitumiskirjast näha.

Kui Charles kõigist jõupingutustest hoolimata on teel katastroofi poole, siis kui palju Lallybrochi mehi saab koju jätmisega säästa, et mitte kõik ei häviks?

Ian pääseb, niipalju oli kindel, ja see oli väikeseks palsamiks Jamie hingele. Kuid teised – kõik need kuuskümmend perekonda, kes Lallybrochis elasid? Valida, kes läheb ja kes jääb koju – see oli mõnes mõttes nagu ohvriloomade valimine. Ma olin komandöre ennegi näinud; mehi, keda sõda selliseid valikuid tegema sundis, ja ma teadsin, mida see neile maksma läks.

Jamie oli oma otsused langetanud – tal polnud muud võimalust –, kuid kahes asjas jäi ta järeleandmatuks. Tema salgaga ei pidanud kaasa minema ühtki naist ega ühtki alla kaheksateistkümneaastast noorukit. Iani see natuke üllatas – väikeste lastega naised jäid tavaliselt muidugi koju, aga muidu oli üsna tavaline, et šoti naine läks mehega kaasa, tegi talle süüa ja hoolitses ta eest ning elas armee pajukil. Ja ka poistele, kes ennast juba neljateistkümneselt meesteks pidasid, oli lati alla jäämine suureks solvanguks. Kuid Jamie andis oma korraldused toonil, mis välistas igasuguse vastuvaidlemise, ning pärast hetkelist kõhklemist Ian noogutas ja pani need kirja.

Ma ei tahtnud Iani ja Jenny juuresolekul küsida, kas naiste kaasatuleku keeld laieneb ka mulle. Sest sisimas olin ma otsustanud, et laienegu või ärgu laienegu, sel pole mingit kuradi tähtsust, sest mina lähen ja jutul lõpp.

„Sind maha jätta?” vastas ta lõpuks ja ma nägin, kuidas ta suu kõverale muigele venis. „Kas mul oleks mingi võimalus seda teha?”

„Ei,” kostsin ma ja pugesin kergendust tundes ta kaissu. „Ei oleks muidugi. Aga ma mõtlesin, et sa viimati üritad.”

Ta turtsatas ja tõmbas mu pea oma õla vastu. „No neh. Kui arvaksin, et võin su maha jätta, siis peaksin ma su käsipuu külge kinni siduma; ega sind muu ei peataks.” Tundsin, kuidas ta pead raputas. „Ei. Ma pean su kaasa võtma, inglismann, tahan ma seda või mitte. Võib-olla tuleb sulle aja jooksul midagi tuttavat ette, mis alguses tundub ehk ebaoluline, aga pärast osutub tähtsaks? Pealegi oled sa haruldaselt hea ravitseja – ma ei saa mehi sinu abist ilma jätta, ja seda läheb neil tarvis.”

Ta patsutas mulle õlale ja ohkas. „Ma annaks ei tea mida, mo duinne, et jätta sind siia, aga ma ei saa. Nii et sa tuled kaasa – sina ja Fergus.”

„Fergus?” See oli mulle üllatuseks. „Aga ma sain aru, et sa noori poisse ei võta!”

Ta ohkas jälle ja pani mu käelaba oma rinnale, kus ta süda väikese lohu all aeglaselt ja korrapäraselt lõi.

„Noh, Fergus on natuke teine asi. Ülejäänud poisid… ma ei võta neid, sest nad kuuluvad siia; kui kõik läheb kuradile, siis jäävad nad alles, harivad põldu ja hoolitsevad karja eest ning päästavad oma perekonnad näljasurmast. Võib-olla tuleb neil väga kiiresti suureks saada, kui see nii läheb, aga siis on nad vähemasti olemas, ja nad saavadki. Aga Fergus… see siin ei ole tema kodu, inglismann. Prantsusmaa ka mitte, muidu ma saadaksin ta tagasi. Aga ka seal pole talle õiget kohta.”

„Tema kodu on sinu kõrval,” ütlesin vaikselt, mõistes Jamie mõtet. „Nagu minugi oma.”

Ta vaikis natuke aega ja pigistas siis õrnalt mu kätt.

„No neh, nõnda see on,” kostis ta tasa. „Jää nüüd magama, mo duinne, aeg on hiline.”

Närviline kisa tiris mind juba kolmandat korda tagasi ärkvelolekusse. Väikesel Katherine’il tulid hambad ja teda ei huvitanud, kes seda teab või kes ei tea. Nende toast koridori teises otsas kostis Iani unist pominat ja Jenny kõrgemat häält, kui ta alistunult voodist välja ronis ja last kussutama läks.

Siis kuulsin koridorist pehmeid, raskeid samme ja sain aru, et Jamie, kes polnud magama jäänudki, kõnnib paljajalu mööda maja ringi.

„Jenny?” Ta hääl oli küll alla surutud, kuid kostis häärberi kriuksuvas vaikuses siiski selgelt minuni.

„Ma kuulsin lapsukese kisa,” ütles ta. „Plikal pole und ja minul pole ka, aga sinul on küll. Kui ta on toidetud ja mähitud, siis me võib-olla kannataksime natuke aega teineteise seltskonda, ja sa võiksid sängi minna.”

Jenny surus alla haigutuse ja ma kuulsin ta hääles naeratust.

„Jamie-kallis, sa oled üks issanda õnnistus. Jaa, tal on kõht täis nagu trumm ja mähe on praegu veel täitsa kuiv. Võta ta ja tundke teineteisest rõõmu.” Uks pandi kinni ja ma kuulsin taas raskeid samme, mis seekord meie toa poole tulid, ning Jamie kussutavat mõminat.

Pugesin sügavale mõnusasse sulgmadratsisse ja keerasin uuesti magama, kuuldes veel poole kõrvaga tite viginat, mida katkestasid luksuvad nuuksed, ja Jamie madalat, meloodiata ümisemist, mis mõjus sama rahustavalt kui mesipuu sumin päikesepaistelisel päeval.

„Hee, pisi-Kitty, ciamar a tha thu? Much, mo naoidheachan, much.3”

Nende hääled liikusid mööda koridori edasi-tagasi ja ma kippusin taas unehõlma vajuma, kuid hoidsin ühe osakese endast ärkvel, et kuulata. Sest võib-olla hoiab ta ühel päeval niimoodi oma last, väike peake suurte käsivarte embuses ja pisike keha kindlalt vastu õlga surutud. Ja siis ümiseb ta neidsamu viisita sõnu sama soojalt ja vaikselt omaenda tütrele.

Õrnushoog kustutas nõrga lakkamatu valutuike mu südames. Ma olin üks kord käima peale saanud; ma võin veel saada. Faith oli õnnistanud mind selle teadmisega, Jamie julguse ning võimalusega seda kasutada. Mu peod puhkasid rindadel, kindlalt teades, et ühel päeval toidavad need mu enda südame all kasvanud last. Jamie lauluümin kõrvus, vajusin unne.

Mingi aja pärast kerkisin tagasi unevoogude pinnale ja avasin silmad. Tuba oli valge. Kuu oli tõusnud, ümmargune ja särav, ning toa sisustus oli vaevata nähtav, kuigi veidral kahemõõtmelisel moel, ilma varjudeta.

Titt oli vaikseks jäänud, aga ma kuulsin koridorist ikka Jamie vaikset häält, mis oli vaevalt enamat kui pomin. Kuid hääletoon oli muutunud; see ei olnud enam rütmiline poolmõttetu ümin, mida kasutatakse imikuga rääkides, vaid murduv ja hakitud kõne nagu siis, kui inimene eksleb omaenda hingepõhja rägastikes ning padrikutes.

Libistasin ennast uudishimulikult voodist välja ja hiilisin vaikselt uksele. Nägin neid koridori lõpus. Jamie istus särgiväel maas, selg vastu aknapinki toetatud. Ta põlved olid konksus ja moodustasid toe, mille najal väike Katherine Mary talle otsa vaatas, põtkides pontsakate jalakestega rahutult ta kõhtu.

Lapse nägu oli kahvatu nagu täiskuu, ta silmad aga nagu tumedad tiigid, mis imesid endasse Jamie sõnu. Jamie libistas sõrmega aina uuesti ja uuesti üle tüdruku punnpõse, sosistades talle hingematva õrnusega mingeid sõnu.

Ta rääkis gaeli keeles ja nii vaikselt, et ma poleks ta jutust aru saanud ka siis, kui oleksin gaeli keelt mõistnud. Sosin kõlas igatahes väga tundeliselt ja Jamie selja tagant aknast langevas valguses võis näha pisaraniresid tema enda põskedel.

See ei olnud hetk, mida segada. Läksin tagasi ikka alles sooja voodisse ja surusin mällu pildi poolpaljast Lallybrochi isandast, kes istub kuuvalgel ning puistab südant tundmatule tulevikule, hoides süles oma soo jätkajat.

Kui ma hommikul ärkasin, tundsin harjumatut sooja lõhna ja miski soris mu juustes. Avasin silmad ja nägin Katherine Mary musihuuli tolli kaugusel oma ninast uniselt matsumas, pontsakad sõrmed mu vasaku kõrva kohal juustesse klammerdunud. Haakisin ennast ettevaatlikult lahti, tüdruk liigutas ennast, kuid keeras siis kõhuli, tõmbas põlved kõhu alla ja magas edasi.

Jamie lamas teisel pool last, nägu poolenisti patja peidetud. Ta avas ühe silma ja see oli sügavsinine nagu hommikutaevas.

„Tere hommikust, inglismann,” ütles ta vaiksel häälel, et mitte segada väikest tudujat. Ajasin end istuli ja Jamie naeratas mulle. „Te olite väga armsad, kui te niimoodi kahekesi nina vastu nina magasite.”

Tõmbasin käega läbi sassis juuste ja naeratasin ka ise, vaadates Kitty urvakil tagumikku.

„Ei paista just mugav poos olevat,” tähendasin ma, „aga kui ta niiviisi magab, siis ei saa see ju ka ebamugav olla. Kaua sa temaga üleval olid? Ma ei kuulnudki, kui sa magama tulid.”

Jamie haigutas ja vedas käega üle juuste, pühkides need silmadelt. Tal olid kotid silme all, kuid üldiselt nägi ta välja rõõmus ja rahulolev.

„Noh, mõnda aega. Kuu loojumiseni vähemalt. Ei tahtnud Jennyt üles ajada, panin siis vääksu sängi meie vahele ja ta ei liigutanud kogu ülejäänud öö oimugi.”

Titt sõtkus küünarnukkide ja põlvedega madratsit, tuhnides vaikse urina saatel voodiriideis. Paistis, et hommikune söögikord hakkab kätte jõudma. See oletus leidis juba järgmisel hetkel kinnitust, kui ta, endiselt kinnisilmi, pea püsti ajas ja korraliku huilge kuuldavale lasi. Sirutasin kärmelt käed ja võtsin ta sülle.

„Kuss-kuss-kuss,” rahustasin teda ja potsutasin väikest kanget selga. Heitsin jalad üle sängiserva ja patsutasin Jamie pead. Ta heledad karedad juuksed tundusid käe all soojana.

„Ma viin ta Jenny juurde tagasi,” ütlesin, „on veel vara; sa maga veel natuke.”

„Võiks küll,” kostis Jamie kisa peale võpatades. „Näeme hommikulauas, eks?” Ta keeras selili, pani käed lemmik-magamispoosis rinnale risti ja nohises juba magusalt, kui ma Katherine Maryga uksele jõudsin.

Laps rabeles, otsis tissi ja prääksus rahulolematult, kui kohe midagi ei leidnud. Tõttasin mööda koridori ja mulle tõttas vastu käigult rohelist hommikumantlit selga vedav Jenny, kelle lapse kisa oli liikvele ajanud. Ulatasin talle suures hädas rusikatega vehkiva tite.

„Nonii, mo mùirninn4, kussu, kussu,” rahustas Jenny teda. Mulle kutsuvalt kulmu kergitades võttis Jenny lapse sülle ja hakkas oma tuppa minema.

Läksin talle järele ja istusin segamini voodile, Jenny aga võttis istet kamina ees imetamispingil ja paljastas kiirelt ühe rinna. Kriiskav suuke imes ennast silmapilkselt tissi külge ja me kõik tundsime kergendust äkki saabunud vaikusest.

„Oeh,” ohkas Jenny. Ta õlad vajusid veidi alla, kui piim voolama pääses. „Eks ole, põrsakene, hoopis teine asi?” Jenny avas silmad ja vaatas mulle naeratades otsa. Ta silmad olid selged ja sinised nagu ta vennal.

„See oli sinust väga kena, et sa öösel tüdrukut hoidsid; ma magasin nagu surnu.”

Kehitasin õlgu, imetledes last imetava ema pilti. Nad mõlemad olid lõdvestunud ja rahul. Tite peakumerus sobitus Jenny kõrgele rinnakumerusele nagu valatud, kui ta ema rinnale naaldus ja lurtsuvaid imemishääli kuuldavale lasi.

„Mitte mina, vaid Jamie,” ütlesin ma. „Ta paistab oma õetütrega väga hästi läbi saavat.” Mälupilt lapsega vaiksel häälel, pisarad palgeil, tõsist juttu ajavast Jamiest kerkis taas mu silme ette.

Jenny vaatas mulle otsa ja noogutas.

„No neh. Mõtlesin, et ehk nad rahustavad teineteist pisut. Jamie vist ei maga viimasel ajal hästi?”

„Ei,” vastasin vaikselt. „Tal on pea pulki täis.”

„Arvata on,” ütles ta, heites pilgu voodile, millel ma istusin. Ian oli juba koidu ajal tõusnud ja lahkunud, et minna talli loomi vaatama. Hobused, keda sai põllult ära võtta – ja mõni sellinegi, keda tegelikult ei saanud – vajasid sõjasõiduks rautamist ja rakmeid.

„Tead, lapsega saab juttu ajada,” ütles Jenny äkki mu mõtteid lugedes. „Ma mõtlen päriselt. Neile saab kõigest rääkida, ja ükskõik kui rumal su jutt ka ei tunduks, siis on see nagu räägiksid sind mõistvale inimhingele.”

„Aa. Sa kuulsid, eks ole?” küsisin ma. Jenny noogutas, pilk silitamas õndsalt silmad sulgenud Katherine’i kriimut põske.

„Nojah. Aga sina ära muretse,” lisas ta naeratades, „see ei tule sellest, nagu ta sinuga ei saaks rääkida. Ta teab väga hästi, et saab. Lapsega on lihtsalt teistmoodi. Ta on inimene ja sa tead, et sa pole üksi. Aga ta ei saa sinu sõnadest aru ja sul pole mingit muret sellega, mida ta sinust arvab või mida ta teha tahaks. Sa saad talle ilma sõnu valimata või midagi varjamata kõik südame pealt ära öelda – ja see on selline kergendus.”

Ta kõneles seda asjalikul toonil, nagu oleks see kõigile enesestmõistetav. Mõtlesin, kas ta sel viisil tihti ka oma lapsega kõneleb. Jenny kergitas üht suunurka ja see oli nii venna moodi.

„Sel viisil kõneldakse nendega enne sünnitust,” lisas ta tasa. „Tead isegi?”

Panin käed ülestikku kõhule ja tuletasin meelde.

„Jaa, tean.”

Jenny vajutas pöidlaga lapse põsele, katkestas imemise ja tõstis ta vilunud liigutusega teise rinna alla, mis oli alles täis.

„Olen mõelnud, et võib-olla sellepärast ongi naised pärast sünnitust sageli kurvad,” lisas ta äraolevalt, nagu mõtleks valjusti. „Räägid ja mõtled samal ajal ta peale, ja sa kogu aeg tead, milline ta seal su sees on – selline, nagu sa arvad, et ta on. Aga siis ta tuleb ilmale ja on hoopis teistsugune, üldse mitte selline, nagu sa arvasid. Sa muidugi armastad teda ja õpid teda tundma… aga sinu südamepõhja jääb mälestus tollest lapsest, kellega sa kunagi mõttes kõnelesid, ja seda last enam ei ole. Nii et sinusse jääb justkui lein tolle sündimata lapse pärast, isegi kui vastsündinu su kätel lebab.” Ta kummardus alla ja suudles tütre pehmet peakest.

„Jah,” ütlesin ma. „Kuni sinnani… on kõik veel lahtine. Võib olla poiss, võib olla tüdruk. Lihtsalt laps, kullaterake. Ja siis ta sünnib ning kõik, mis seni oli võimalik, kaob, sest nüüd on see, mis on.”

Jenny kiigutas last ja pisikesed käed, mis olid klammerdunud ta rindu katva rohelise siidriide külge, lasid sellest vähehaaval lahti.

„Siis sünnib tütar, ning see poeg, kes ta oleks võinud olla, sureb,” ütles ta vaikselt. „Ja see armas lapsuke su rinna otsas on tapnud tolle pisikese olendi, keda sa kandsid. Ja sa nutad teda taga, seda, keda sa ei tundnud, sest nüüd on ta igaveseks läinud, kuni sa õpid tundma seda last, kes sul tegelikult on, ja lõpuks hakkad tundma, et ta poleks mitte kuidagi saanud olla teistsugune ja sa tunned temast vaid puhast rõõmu. Aga kuni selleni tuleb nutt kergelt.”

„Ja mehed…” alustasin, mõeldes Jamiele, kes oma saladusi lapsekõrvadesse sosistas.

„Jajaa. Nemad kussutavad oma lapsi ja mõtlevad kõige selle peale, mis võinuks olla, aga mida ei tulnud ega tulegi. Kuid mehel pole siiski nii kerge nutta asjade pärast, mida ta ei tea.”