Читать книгу Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 5

Venna vardja

Fergus oli alguses piirdunud ettevaatlike pilkudega nurga tagant, kuid nüüdseks oli temast saanud majarahva täieõiguslik liige ja seaduspärane tallipoiss noore Rabbie MacNabi kõrval.

Ehkki Rabbie oli Fergusest aasta või paar noorem, oli ta sama kasvu kui õbluke prantslane ja varsti olid poisid lahutamatud sõbrad, välja arvatud neil hetkil, kus nad vaidlesid – mida juhtus kaks-kolm korda päevas – ning teineteist ära tappa üritasid. Pärast seda kui tüli ühel hommikul arenes rusika- ja jalahoopide jagamiseks, mis sai teoks laudas ja mille käigus aeti ümber kaks toopi koort, mis olid hapnema pandud, võttis Jamie asja käsile.

Näol pikalt vindunud süngus, võttis ta mõlemal paharetil kondisest kuklast kinni ja viis nad küünivaikusse, kus ta nähtavasti sai üle oma viimastestki kõhklustest ning süümepiinadest seoses kehalise karistusega. Mõne aja pärast marssis ta pead raputades ja vööd tagasi vööle kinnitades küünist välja ning ratsutas koos Ianiga oru teise otsa Broch Mordhasse. Poisid ilmusid välja viivuke hiljem, olles märgatavalt rahulikumad ja ühise karistuse mõjul taas parimad sõbrad.

Koguni nii rahulikud, et lubasid oma töid tehes väikesel Jamiel endal sabas vänderdada. Kui natukese aja pärast aknast välja vaatasin, nägin neid eesõuel kaltsupalli mängimas. Ilm oli külm ja udune ning jooksvate ja hõikuvate poiste suust tõusid aurupahvakud.

„Väike vapper sell,” tähendasin Jennyle, kes sobras nööpi otsides oma käsitöökorvis. Ta tõstis pilgu, sai aru, mida ma silmas pean, ja naeratas.

„Oojaa, väike Jamie on nii armas.” Ta tuli mu juurde akna alla, et poiste mängu pealt vaadata.

„Nagu isa suust kukkunud,” sõnas ta kiindunud ilmel, „kuid õlgadest kasvab mu meelest kõvasti laiemaks. Võib-olla kasvab onu pikkuseks – eks sa näe, mis jalad?” Mõtlesin, et Jennyl võib õigus olla. Väike Jamie oli alles neljane ja põnnilikult pontsakas, kuid jalad olid tal juba pikad, õlad laiad ja selg lihaseline. Tal olid onu pikad ja graatsilised luud ning ta jättis samasuguse mulje – nagu oleks ta valmistatud millestki märksa kõvemast ja sitkemast kui tavaline inimihu.

Jälgisin, kuidas poiss palli juurde kargas, selle vilunult kätte haaras ja nii hoogsalt lendu lasi, et pall Rabbie MacNabi peast mööda vuhises ning viimane sellele karjudes järele sööstis.

„Veel midagi, mis on onu moodi,” ütlesin ma. „Mulle tundub, et ka tema on vasakukäeline.”

„Oh issand,” sõnas Jenny ja kortsutas oma järeltulijat silmitsedes kulmu. „Loodan et mitte, aga sul võib õigus olla.” Ta raputas pead ja ohkas.

„Jumal küll, kui ma mõtlen kogu selle valu ja vaeva peale, mis Jamie oma kurakäega noorena nägema pidi! Kõik püüdsid talt seda välja ravida, alates vanematest ja lõpetades koolmeistriga, aga tema oli kangekaelne nagu sikk ega andnud tolligi järele. Kõik, välja arvatud vahest Iani isa,” lisas ta pärast hetkelist järelemõtlemist.

„Tema siis ei arvanud, et vasakukäelisus on halb?” küsisin uudishimulikult, olles teadlik, et 18. sajandil peetakse vasakukäelist inimest parimal juhul õnnetuks, halvemal juhul aga usutakse, et temasse on pugenud kurjad vaimud. Jamie kirjutas, küll raskustega, parema käega, sest ta oli pidevalt peksa saanud, kui sule vasakusse kätte võttis.

Jenny raputas pead, nii et mustad lokid pearäti all rappusid.

„Tjah, ta oli üks veidrik, see vana John Murray. Ütles, et kui issand on nõuks võtnud Jamie vasakut kätt sel viisil tugevdada, siis oleks patt tema õnnistust ära põlata. Ja kuna ta oli väga kõva mõõgamees, see vana John, siis mu isa kuulas teda ja lasi Jamiel õppida võitlema vasaku käega.”

„Ja mina arvasin, et see oli Dougal MacKenzie, kes talle vasaku käega vehklemist õpetas,” ütlesin ma. Tegelikult mind päris huvitas, mida Jenny onu Dougalist arvab.

Jenny noogutas ja tegi lõngaotsa suus märjaks, et see siis kiire liigutusega läbi nõelasilma pista.

„No neh, aga see oli pärastpoole, kui Jamie oli juba suur ja läks Dougali juurde edasi õppima. Aga Iani isa õpetas talle esimesed löögid.” Ta heitis pilgu oma süles olevale särgile ja naeratas.

„Ma mäletan, kui nad olid veel noored, siis ütles vana John ükskord Ianile, et kui kakluseks läheb, siis on tema kohus seista Jamie paremal küljel ja kaitsta oma klannivanema kaitsetumat poolt. Ja nii ta tegigi – nad mõlemad võtsid seda väga tõsiselt. Ja ma arvan, et vanal Johnil oli selles asjas täitsa õigus,” lisas ta, napsates ära ühe lõngaotsa. „Mõne aja pärast ei tahtnud enam keegi nendega tüli norida, isegi mitte MacNabi poisid. Jamie ja Ian olid mõlemad pikka kasvu ja head kaklejad, ning kui nad õlg õla kõrval andma hakkasid, ei saanud keegi neid maha, isegi kui nad olid kahekesi paljude vastu.”

Ta pahvatas äkki naerma ja lükkas vallapääsenud loki tagasi kõrva taha.

„Jälgi neid mõnikord, kui nad kahekesi üle mõne põllu kõnnivad. Ma ei usu, et nad seda ise märkavadki, aga nad teevad seda veel nüüdki. Jamie tõmbub alati vasakule, et Ian saaks koha sisse võtta tema nõrgemal küljel, paremal.”

Jenny jäi aknast välja vaatama, särk hetkeks unustatuna süles, ja pani käe oma veidi kühmus kõhule.

„Ma loodan, et see on poiss,” ütles ta oma tumedapäist poega silmitsedes. „Vasakukäeline või mitte, aga on hea, kui mehel on vend, kes teda aitab.” Nägin, kuidas ta pilk vilksatas seinal rippuvale pildile, mis kujutas õige pisikest Jamiet oma vanema venna Willie põlvede vahel seismas. Poiste nösuninalistel nägudel oli pühalik-tõsine ilme; Willie käsi puhkas kaitsvalt noorema velje õlal.

„Jamiel on vedanud, et tal on Ian,” ütlesin ma.

Jenny pööras pilgu pildilt ära ja pilgutas silmi. Ta oli Jamiest kaks aastat vanem; seega kolm aastat noorem kui William.

„Jaa, seda küll. Ja minul samuti,” ütles ta vaikselt, võttes särgi uuesti kätte.

Tõstsin käsitöökorvist lapsesärgi ja pöörasin pahupidi, et pääseda ligi rebenenud kohale käeaugu all. Väljas oli nii külm, et seal võisid toimetada vaid mängivad lapsed ja töötavad mehed, kuid siin elutoas oli soe ning hubane; aknaklaasid läksid kiirelt uduseks ja eraldasid meid jäisest välismaailmast.

„Mis vendadesse puutub,” ütlesin ma üht silma kinni hoides ja niiti nõela taha ajades, „siis kui palju sa nooremast peast Dougalit ja Columit nägid?”

Jenny raputas pead. „Columit ei näinud ma kordagi. Dougal käis siin paar korda, tõi Jamie aastavahetuseks või miskil muul puhul koju, aga ma ei saa öelda, et ma teda hästi tunneksin.” Ta tõstis pilgu oma näputöölt, kaldus silmad äkki uudishimu täis. „Aga sina ju tunned neid. Räägi mulle, milline Colum MacKenzie õieti on? Olen seda alati teada tahtnud ja külaliste käest ka üht-teist kuulnud, aga vanemad ei rääkinud temast kunagi.” Ta pidas hetke vahet, sügav kurd kulmude vahel.

„Ei, mitte päris. Ükskord isa ütles midagi ta kohta. See oli kohe pärast seda, kui Dougal oli koos Jamiega lahkunud, et ta tagasi pühitsemisele viia. Paps oli õues, nõjatus tarale ja vaatas, kuidas nad vähehaaval silmist kadusid, ja mina tulin ka, et Jamiele lehvitada – mul oli alati kurb, kui ta ära läks, sest ma ei teadnud kunagi, millal ma teda jälle näen. Nojah, nii me siis vaatasime, kuidas nad künkaharja taha kadusid, ja siis paps pisut kehitas ennast ja mühatas: „Et jumal Dougal MacKenziele armuline oleks, kui tema vend Colum sureb.” Siis ta nagu märkas, et mina olen ka seal, ütles: „Aa, tirts, mis meil täna õhtusöögiks on?” ja rohkem selle kohta midagi ei öelnud.” Jenny mustad kulmud, kenad ja jämedad nagu ilukiri, kerkisid imestunult.

„Mulle tundus see imelik, sest olin kuulnud – kõik ju olid –, et Colum on päris vigane ja Dougal teeb pealikutööd tema eest, kogudes renti ja lahendades tüliküsimusi ja viies klanni lahingusse, kui vaja.”

„Jah, seda küll. Aga…” Otsisin sõnu, millega seda kummalist läbipõimunud suhet iseloomustada. „Noh,” ütlesin lõpuks naeratades, „võib-olla kirjeldab seda kõige paremini üks vestluskatke, mida juhtusin pealt kuulma ja kus Colum ütles Dougalile: „Tead, mees, kui MacKenzie vendadel on kahepeale üks aju ja üks riist, siis mina olen oma osaga rahul!””

Jenny purskas üllatunult naerma ja jäi seejärel mulle otsa vaatama, küsiv pilk silmapõhjas, nii oma venna moodi.

„Ah või sedaviisi on need asjad? Ma ükskord imestasin, kuidas Dougal Columi pojast, väikesest Hamishist rääkis; see kiindumus näis tugevam olevat kui onu oma.”

„Sa taipad poolelt sõnalt,” jäin mina omakorda talle otsa vahtima. „Lausa hetkega. Mul läks ei tea kui kaua, enne kui taipasin, ja ometi nägin ma neid mitu kuud iga päev.”

Ta kehitas tagasihoidlikult õlgu, kuid ta huulil mängles põgus naeratus.

„Ma kuulen,” vastas ta lihtsalt, „ma kuulen, mida rahvas räägib – ja mida ta ei räägi. Siin mägismaal käib pidevalt üks kohutav tagarääkimine. Nii et…” – ta hammustas niidi läbi ja sülitas niidiotsa peopesale – „…räägi mulle Leochist. Kõneldakse, et see on suur, aga mitte nii suur kui Beauly või Kilravock.”

Töötasime juttu ajades terve hommikupooliku, minnes riiete nõelumiselt üle lõnga kerimisele ja selle juurest Maggie uue särgikese lõike paikapanekule. Õuest kostvad hõiked vaibusid ja asendusid pomina ning prõmmimisega maja tagapoolel, millest võis järeldada, et mõisarahva noorem meessoost element oli külma käest lahkunud ja pallimängu asemel kööki rüüstama asunud.

„Ei tea, kas varsti tuleb lumi maha?” mõtiskles Jenny aknasse pilku heites. „Õhk on niiskust täis; kas nägid täna udu järve kohal?”

Raputasin pead. „Ehk ei hakka. Jamiel ja Ianil on siis raskem koju tulla.” Broch Mordha küla oli Lallybrochist vähem kui kümne miili kaugusel, aga tee läks pidevalt ülesmäge, üle järskude kaljuste nõlvade, ja kuja ise oli vaevalt enam kui hirverada.

Paraku hakkas varsti pärast lõunat ikkagi sadama ja lumehelbeid langes ka veel siis, kui oli juba pime.

„Küllap nad jäid Broch Mordhasse,” ütles Jenny öömütsiga kaetud pead tagasi sisse tõmmates, olles uurinud pilvist, lumest veidi roosatavat taevast. „Ära nende pärast muretse; nad on selle öö mõnusasti kellegi hütis.” Ta naeratas mulle rahustavalt ja tõmbas luugid kinni. Koridorist kostis kellegi hädakisa ja Jenny haaras summutatud hüüatuse saatel kiiresti oma öösärgi servast.

„Head ööd, Claire,” hüüdis ta, olles juba teel emalikku armu jagama, „maga hästi.”

Tavaliselt ma magasingi hästi. Kliima oli siin küll külm ja niiske, kuid maja pidas hästi sooja ja hanesulgedest säng oli tekkidega rikkalikult varustatud. Kuid sel öösel muretsesin ma Jamie pärast. Voodi tundus suur ja rõske, jalad tõmblesid närviliselt ning külmetasid.

Püüdsin lamada selili, käed kergelt rinnakorvile surutud, silmad kinni ja sügavalt hingates, et Jamie pilti silme ette manada; kui suudaksin ette kujutada, et ta lamab nohisedes mu kõrval, siis ehk suudaksin ka uinuda.

Täiest kõrist kireva kuke hääl paiskas mu padjalt üles, nagu oleks voodi all plahvatanud dünamiidilaeng.

„Idioot!” ütlesin endamisi, närvid ehmatusest tõmblemas. Tõusin üles ja paotasin aknaluuki. Lumesadu oli järele jäänud, kuid taevas silmapiirist silmapiirini endiselt ühtlaselt pilvehall. Kikas lasi kanalast teele veel ühe röögatuse.

„Jää vait!” käratasin talle. „Praegu on alles kesköö, sina suleline tohman!” Linnukeelne puristamine kaikus läbi vaikse ööõhu ja kandus piki koridori, hakkas kostma lapsenuttu ja seejärel summutatud gaelikeelset kirumist, mis tuli Jenny suust.

„Tead, kukeroju,” ütlesin ma nähtamatule kisakõrile, „sinu päevad on õige napiks jäänud.” Vastust ei tulnud ja pärast mõningast ootamist, veendumaks, et kukk on lõpuks ometi öörahu välja kuulutanud, sulgesin luugid ja tegin sedasama.

Vahejuhtum oli kõik mõttelõngad segi paisanud. Selle asemel et neid harutama hakata, otsustasin proovida sisekaemust lootuses, et füüsiline meditatsioon mind niipalju lõdvestab, et uinuda suudan.

See aitaski. Juba unehõlma vajudes, vaim kusagile pankrease lähedale keskendunud, kuulsin veel häguselt, kuidas väike Jamie mööda koridori ema juurde tatsas – kuke kiremisest üles aetud, ei olnud tal unisest peast kunagi niipalju oidu, et oma häda lihtsalt ära ajada, ja selle asemel tuli ta ülevalt lastetoast alla abi otsima.

Olin Lallybrochi tulles mõelnud, et kas mul tekib raskusi Jenny kõrval olla; see tähendab, kas tema viljakus mind kadedaks teeb. Võib-olla oleks teinudki, kui ma poleks oma silmaga näinud, et ohtral emadusel on ka hind.

„Sul on pott voodi kõrval, totu,” kostis ukse tagant poissi voodisse tagasi viiva Jenny lootusetu hääl. „Astusid tulles sinna muidugi sisse; kuidas sulle ometi pähe ei jää, et sinna tulebki pissida? Miks sa iga jumala öö pead siia tulema, et minu oma kasutada?” Ta läks trepist üles ja tema hääl kaugenes. Naeratasin ja kaemuspilt kandus mööda mu sisikonda allapoole.

Oli veel üks põhjus, miks ma Jennyt ei kadestanud. Olin esialgu kartnud, et Faithi sünd oli mulle mingit sisemist kahju tekitanud, kuid Raymond’i puudutus oli selle hirmu maha võtnud. Kui olin oma sisikonna ülevaatuse lõpetanud ja tundsin, kuidas selgroog une lähenedes lõdvaks vajub, tundsin ühtlasi, et kõik on paigas. See oli juhtunud üks kord ja seda juhtub veel. Vaja oli vaid aega. Ja Jamiet.

Koridori põrandalauad naksusid taas Jenny astumise all, kui ta Maggie unise prääksatuse peale sammu lisades maja teise otsa tagasi tõttas.

„Tited on armsad, aga eks nendega ole jahmerdamist kah,” pomisesin enda ette ja jäin magama.

Ootasime kogu järgmise päeva, tehes oma rutiinseid toimetusi, üks kõrv kogu aeg kikkis, et kuulda tagaõuelt saabuvate hobuste hääli.

„Nad jäid mingit asja ajama,” arvas Jenny rahulikku nägu tehes. Kuid iga kord, kui ta möödus aknast, kust avanes vaade sissesõiduteele, nägin ma teda peatumas.

Mis minusse puutub, siis oli mul raskusi, et hoida kujutlusvõime kontrolli all. Kuningas George’i allkirjaga dokument, mis kinnitas armuandmist Jamie Fraserile, asus peremehe kabinetis kirjutuslaua sahtlis luku taga. Jamie silmis oli tegemist alandusega ja ta oleks selle põletanud, kui ma poleks kindlalt nõudnud, et ta paberi igaks juhuks alles hoiaks. Nüüd jäiste tuuleiilide ulumist kuulates kangastus mulle, et see kõik oli mingi eksitus või trikk ja punakuuelised tragunid on Jamie uuesti arreteerinud ja vangikongi virelema heitnud, kus teda taas ähvardab timuka silmus.

Mehed jõudsid tagasi napilt enne pimedat, sadulakotid täis soola, nõelu, marineerimismaitseaineid ja muud pudukraami, millega Lallybroch ise ennast varustada ei suutnud.

Kuulsin ühe talli poole sammuva hobuse hirnumist ja jooksin trepist alla, kohtudes trepijalamil Jennyga, kes tormas välja köögist.

Kergendustundega nägin talliseina taustal Jamie kõrget siluetti. Maad katvat õhukest lumekihti tähele panemata jooksin üle õue ja lennutasin ennast ta embusse.

„Kus pagan te olite?” küsisin nõudlikult.

Jamie suudles mind kõigepealt pikalt, enne kui vastas. Jamie nägu mu vastas oli külm ja ta huuled maitsesid kergelt ning mõnusalt viski järele.

„Mmm, õhtusöögiks on maugud?” mõmises ta mu köögisuitsu järele lõhnavaid juukseid nuusutades heakskiitvalt. „Jumal küll, ma olen näljast suremas.”

„Vorstid kartulipüreega,” ütlesin. „Kus te olite nii kaua?”

Ta hakkas naerma ja raputas pleedi sellele langenud lumest puhtaks. „Vorstid kartulipüreega? See on vist mingi toit?”

„Maugud ja pudru,” tõlkisin. „Maitsev traditsiooniline Inglise roog, Šotimaa vaimupimedates kolgastes seni tundmatu. Ja nüüd, sina kuradi šotlane, ütled mulle, kus te need kaks päeva olite? Me olime Jennyga mures!”

„Nooh, meil oli üks pisike viperus…” alustas Jamie ja märkas siis Ferguse kõhetut kuju laternaga. „Oh, sa tõid valgust, Fergus. Tubli poiss. Pane see näed sinna, kus tuli õlgedesse ei hüppa, ja aja see vaene loom latrisse. Kui see tehtud, tule ka õhtust sööma. Saad juba istuda, eks ole?” Ta püüdis Fergusele kerget sõbralikku kõrvalopsu anda. Poiss tõmbas pea alla ja irvitas vastu; oli selge, et sellest, mis eile küünis juhtus, polnud mingit vimma jäänud.

„Jamie,” ütlesin ma end vaos hoides. „Kui sa ei lõpeta hobustest ja vorstidest lobisemist ning ei räägi mulle, mis viperus teil juhtus, siis ma virutan sulle jalaga vastu säärekonti. Mis on mulle väga valus, sest ma kannan ainult toasusse. Aga ma hoiatan, et löön ikkagi.”

„Nii et ähvardad?” kostis Jamie naerdes. „Ei midagi tõsist, inglismann, ainult…”

„Ian!” Jenny, keda Maggie oli kinni hoidnud, jõudis kohale parajasti selleks hetkeks, kui tema abikaasa valgussõõri astus. Tema karjatus ehmatas mind ja ma nägin teda lähemale sööstvat ja kätt Iani näole panevat.

„Mis sinuga juhtus, mees?” küsis Jenny. Oli selge, et see, mis juhtus, juhtus peamiselt Ianiga. Ta silm oli sinine ja peaaegu kinni paistetanud ning põsele oli tekkinud pikk sügav kriim.

„Minuga on korras, mi dhu,” ütles ta ja patsutas teda embavat Jennyt, väike Maggie ebamugavalt nende vahele surutud. „Ainult mõni sinikas siin ja seal.”

„Tulime paar miili külast mäest alla, hobused oheliku otsas – nii järsk oli –, kui Ian mutiauku astus ja jala ära murdis,” seletas Jamie.

„Puujala,” täpsustas Ian ja irvitas pisut häbelikult. „Mutil läks muidugi täbaramini.”

„No ja siis me peatusime senikaua lähimas majas, kuni uus jalg valmis,” lõpetas Jamie jutu. „Kas nüüd tohib sööma minna? Mu kõht lausa lotendab tuule käes.”

Läksime rohkem sõnu raiskamata sisse. Serveerisin koos proua Crookiga toitu, Jenny aga pesi Iani nägu nõiapähklipuu leotisega ja esitas murelikke küsimusi teiste vigastuste kohta.

„Pole midagi,” rahustas mees teda. „Ainult mõned verevalumid.” Kuid ma olin jälginud, kuidas ta majja tuli, ja märganud, et ta lonkas tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Kui me pärast lauda koristasime, vahetasin Jennyga vaikselt mõne sõna, ja hiljem elutoas olles, sadulakottide sisu korralikult oma kohale pandud, laskus Jenny Iani kõrvale vaibale põlvili ja võttis tema uuest puujalast kinni.

„Võtame selle nüüd ära,” ütles ta otsustavalt. „Sa oled viga saanud ja ma tahan, et Claire su üle vaataks. Võib-olla oskab ta sind rohkem aidata kui mina.”

Algne amputatsioon oli teostatud üsna asjatundlikult ja Ianil oli ka kõvasti vedanud; välikirurg oli eemaldanud sääreosa, kuid tal oli õnnestunud säilitada põlveliiges. See võimaldas Ianil palju sujuvamalt liikuda, kui tervenisti jäiga jalaga. Kuid praegusel hetkel oli põlveliigesest pigem häda kui rõõmu.

Ta oli kukkudes oma jalga hirmsasti väänanud; köndiots oli sinine ja manseti terav serv oli naha puruks rebinud. Sellele toetumine oleks olnud ka siis piinavalt valus, kui kõik muu oleks korras olnud. Kuid ei olnud – ka põlv oli välja väänatud ja lihas põlveõndlas paistes, punane ning kuum.

Iani pikk heatujuline nägu oli peaaegu sama punane kui vigastatud liiges. Ma teadsin, et suhtudes oma vigastusse ülima asjalikkusega, vihkas ta sellega kaasnevat ajutist abitust. Tema piinlikkustunne, et peab ennast mulle näitama sellises olukorras, oli pea sama valulik, kui liigesekoht mu sõrmede all.

„Sa oled sidemed siit puruks tõmmanud,” seletasin talle, vedades sõrmega õrnalt mööda paistetanud osa piirjooni. „Ma ei oska öelda, kui hullusti, aga ega siin midagi rõõmustada ei ole. Sul on vedelik põlve sees; sellepärast ta ongi paistes.”

„Kas sa saad selle vastu midagi teha, inglismann?” küsis Jamie üle mu õla kummardudes ja kortsus kulmul koleda välimusega jäset silmitsedes.

Raputasin pead. „Ei midagi erilist peale külmade kompresside, et paistetust alla võtta.” Vaatasin Ianile otsa, püüdes võimalikult loomutruult matkida ema Hildegarde’i näoilmet.

„Sina ei saa muud teha, kui püsida voodis,” ütlesin ma. „Homme võid valu vaigistamiseks viskit võtta, aga täna annan sulle oopiumitinktuuri, et saaksid magada. Ära vähemalt nädal aega selle peale toetu ja siis vaatame.”

„Aga ma ei saa ju!” protesteeris Ian. „Talliseina on vaja parandada, ülapõllul on kaks tammi maas, adrad tahavad teritamist ja…”

„Ja jalg ravimist,” lõpetas Jamie otsustavalt. Ta vaatas Iani „peremehe pilgul”, nagu ma seda endamisi nimetasin – ainitiste, puurivate siniste silmadega, mille peale enamik inimesi tegi, nagu kästud. Ian, kes oli Jamiega jaganud söömaaegu, mänguasju, jahilkäike, kaklusi ja keretäisi, oli selle suhtes siiski tunduvalt immuunsem.

„Sittagi ma siin lesin,” kostis ta kuivalt. Tema pruunid silmad vastasid Jamiele kuuma pilguga, milles valu ja viha segunes põlgusega – ja veel millegagi, mida ma päriselt ei taibanud. „Arvad, et võid mind käsutada?”

Jahmunud Jamie punastas, nagu oleks kõrvakiilu saanud. Ta heitis kõrvale mitu võimalikku vastust, enne kui vaikselt kostis: „Ei. Ma ei käsi sind. Aga ehk tohin paluda, et… sa enda eest hoolitseksid?”

Mehed vahetasid pika pilgu ja koos pilguga sõnumi, mida ma ei mõistnud. Lõpuks Iani õlad lõtvusid ja ta noogutas kõvera naeratuse saatel.

„Tohid küll.” Ian ohkas ja kratsis kriimustust põsesarnal, krimpsutades marrastatud nahka puudutades nägu. Ta hingas sügavalt sisse, võttis ennast kokku ja sirutas Jamiele käe: „Kas aitad mul siis üles minna?”

Ühe jalaga mehe kahest trepijaost ülesaitamine oli keeruline töö, kuid sellega saadi lõpuks hakkama. Magamistoa uksel andis Jamie Iani Jennyle üle. Kui Jamie juba eemale astus, ütles Ian Jamiele kiiresti ja vaikselt midagi gaeli keeles. Gaeli keel ei olnud mul ikka veel päris selge, kuid usun, et see tähendas: „Ole terve, vennas.”

Jamie peatus, vaatas tagasi ja naeratas. Küünlavalgus külvas ta pilku soojust.

„Sina ka, mo brathair.”

Järgnesin Jamiele mööda koridori meie magamistuppa. Võisin ta õlgadest näha, kui väsinud ta on, ent ma tahtsin enne magamaminekut tema käest veel paari asja küsida.

„Ainult mõni sinikas siin ja seal,” oli Ian Jennyle rahustavalt öelnud. Vastas tõele. Siin ja seal. Kuid lisaks näole ja jalgadele olin märganud pooleldi varjatud tumedaid laike ka särgikrae all. Ükskõik kui vastumeelne ühele mutile Iani sissetung ka ei tundunud, ei olnud usutav, et ta oleks kättemaksuks üritanud Iani kägistada.

Tegelikult Jamie ei tahtnudki kohe magama jääda.

„Aa, eemalolek kasvatab kiindumust, või mis?” tähendasin. Voodi, mis eelmisel ööl nii üüratuna tundus, näis nüüd vaevalt piisav olevat.

„Mh?” kohmas ta, silmad mõnust vidukil. „Kiindumust? No neh, seda ka. Jumala pärast, ära pooleli jäta; see on nii hea.”

„Ära muretse, ei ma jäta,” kinnitasin talle. „Ma kustutan lihtsalt küünla ära.” Tõusin üles ja puhusin tule surnuks; kuna aknaluugid olid lahti, langes lumepilvedes taevast tuppa küllalt valgust, nii et seda polnud vaja. Nägin selgelt, kuidas Jamie pikk keha tekkide all lebas, peopesad poolavatult küljel. Pugesin ta kõrvale, võtsin tema parema käe ja jätkasin sõrmede ning peopesa aeglast masseerimist.

Ta ohkas või peaaegu oigas, kui pöidlaga tugevaid ringe tehes tema kämblapatju hõõrusin. Sõrmed, mis olid tundidepikkusest ratsmete hoidmisest kangeks jäänud, läksid mu puudutuste peale soojaks ja lõdvestusid järk-järgult. Majas oli vaikne ja tuba oli väljaspool voodi sooja pesa külm. Nii hea oli tunda Jamiet kogu tema soojas suuruses enda kõrval ja nautida ilma otsese ihata tema keha puudutust. Pikapeale võib see puudutus ka enamat tähendama hakata; oli talv ja ööd olid pikad. Tema oli siin ja mina olin siin, ning rahul asjadega, nii nagu nad praegu olid.

„Jamie,” sõnasin mõne aja pärast, „kes õieti vigastas Iani?”

Ta ei avanud silmi, kuid ohkas enne vastamist sügavalt. Aga ta ei hakanud ka vastu ajama; ta oli seda küsimust oodanud.

„Mina,” vastas ta.

„Mida?” Jahmatusest vajus mu käsi alla. Ta surus käe rusikasse ja tegi jälle lahti, kontrollides sõrmi. Siis pani ta vasaku käe selle kõrvale voodikattele ja näitas kämblanukke, mis olid Iani kondise näo esiletükkivate osadega kokkupõrkamisest kergelt paistes.

„Miks?” küsisin ma õudust tundes. Ma olin märganud, et Jamie ja Iani suhetesse on ilmunud mingi uus, närviline joon, ehkki see ei sarnanenud ka vaenulikkusega. Ma ei suutnud ette kujutada, mis põhjusel pidanuks Jamie Iani lööma. Õemees oli talle peaaegu sama lähedane kui õde Jenny.

Jamie oli silmad lahti teinud, kuid mulle otsa ei vaadanud. Selle asemel vahtis ta oma sõrmenukke ja hõõrus neid rahutult. Kui välja arvata väikesed verevalumid nukkidel, siis Jamie kehal võitluse jälgi ei olnud; ilmselt ei olnud Ian vastu löönud.

„Noh, Ian on liiga kaua abielus olnud,” kostis Jamie ennast õigustades.

„Või oled sina hoopis liiga kaua päikese käes olnud,” ütlesin talle otsa põrnitsedes, „kui siin oleks ainult mõni päike. On sul äkki palavik?”

„Ei ole,” vastas ta, tõrjudes mu katset katsuda ta otsaesist. „Ei, lihtsalt… jäta, inglismann, ma olen täiesti terve.” Ta surus huuled kokku, kuid andis siis alla ja rääkis mulle kogu loo.

Ian oli murdnud oma puujala Broch Mordha lähedal mutiaugus.

„Õhtu oli juba käes – meil oli külas palju tegemist – ja lund sadas. Nägin, et jalg teeb Ianile hirmsat valu, ehkki ta ise kinnitas, et suudaks ratsutada. Igatahes oli sealkandis paar-kolm maja, ma upitasin ta sadulasse, tõin mäest tagasi üles ja palusin ühes neist öömaja.”

Tüüpilise mägilaste külalislahkusega pakuti neile vastutulelikult nii öömaja kui õhtusööki ja pärast kausitäit sooja putru ning värsket kaerakakku pakuti külalistele kolde ees aset.

„Seal oli vaevalt ruumi, et tekki laiali laotada, ja me olime üsna tihedalt koos, aga sättisime ennast küljetsi ja tegime olemise nii mugavaks kui võimalik.” Ta ohkas sügavalt ja heitis mulle pisut häbeliku pilgu.

„Noh, ma olin teekonnast väsinud ja magasin sügavalt, ja ma arvan, et Ian tegi sedasama. Aga tema on viimased viis aastat iga öö Jenny kõrval maganud, ja ma arvan, kui ta nüüd oli kellegi sooja keha vastas, siis… ühesõnaga, keset ööd keeras ta ennast mu vastu, pani käe must üle ja suudles mind kukla pealt. Ja mina…” – ta kõhkles ja ma võisin isegi hallis öises lumevalguses näha, kuidas ta näost tumepunaseks läks – „… ja mina ärkasin järsku oma sügavast unest ning pidasin teda Jack Randalliks.”

Olin kõik see aeg hinge kinni pidades kuulanud ja ohkasin nüüd sügavalt.

„See pidi hirmus ehmatus olema,” ütlesin ma.

Jamie suunurk tuksatas. „See oli hirmus ehmatus Ianile, seda ma sulle ütlen,” kostis ta. „Ma keerasin ringi, virutasin talle vastu nägu ja selleks ajaks kui mul mõistus pähe tuli, olin ma tal seljas ning kägistasin teda, nii et tal oli keel juba suust väljas. Ja hirmus ehmatus ka Murraydele, kes voodis magasid,” lisas ta mõtlikult. „Ütlesin neile, et nägin õudusunenägu – mõnes mõttes nägingi –, aga põrgu oli ikka lahti, lapsed röökisid, Ian kõõksus nurgas ja proua Murray istub, selg sirge, sängis nagu väike paks öökull ning tema suust kostis otsekui „uhuu”, „uhuu”.”

Tahes-tahtmata hakkasin seda ette kujutades naerma.

„Oh issand, Jamie. Kas Ianiga oli korras?”

Jamie kehitas õlgu. „No sa nägid ise. Kõik jäid pikapeale uuesti magama ja mina lamasin ülejäänud öö kamina ees ning vahtisin sarikaid.” Ta ei hakanud vastu, kui võtsin ta vasaku käe ja silitasin õrnalt ärapekstud sõrmenukke. Ta sõrmed sulgusid minu omade ümber.

„Kui me siis hommikul tulema hakkasime,” jätkas ta, „siis ma ootasin, kuni jõudsime ühte kohta, kus sai maha istuda ja kust võis üle terve oru vaadata. Ja siis…” – ta neelatas ja pigistas kergelt mu kätt – „… ma rääkisin talle kõik ära. Randallist. Ja sellest, mis juhtus.”

Hakkasin taipama, miks Ian Jamiele nii kummaliselt otsa vaatas. Ja taipasin ka, miks Jamiel oli nägu pingul ja silmaalused hallid. Teadmata, mida öelda, pigistasin lihtsalt ta käsi.

„Ma ei arvanud, et ma sellest iial kellelegi räägin – peale sinu,” lisas ta pigistamist märgates. Ta naeratas ja tõmbas siis ühe käe ära, et nägu hõõruda.

„Aga Ian… noh, ta on…” otsis Jamie õiget sõna. „Ühesõnaga, ta tunneb mind, eks ole?”

„Ma arvan küll. Te olete eluaeg teineteist tundnud, on ju nii?”

Ta noogutas, vaadates tühjal pilgul aknast välja. Oli jälle hakanud lund keerutama ja valged helbed, heledamad kui taevas, langesid tantsiskledes vastu aknaklaasi.

„Ta on minust ainult aasta vanem. Poisipõlves oli ta kogu aeg mu lähedal. Kuni neljateistkümneseks sain, kohtusin temaga iga jumala päev. Ja hiljem ka, kui ma kõigepealt Dougali juurde Leochi lossi läksin ja pärast Pariisi, ülikooli – tulin tagasi, keerasin ümber nurga ja seal ta oligi – niisugune tunne oli, nagu ma poleks ära olnudki. Mind nähes ta lihtsalt naeratas oma tavalist naeratust ja siis me kõndisime minema – õlg õla kõrval üle väljade ja ojade, rääkides kõigist maailma asjadest.” Jamie ohkas sügavalt ja sasis sõrmedega juukseid.

„Ian… tema on see osa minust, mis kuulub siia ja mis pole kunagi lahkunud,” püüdis ta oma mõtet sõnastada. „Mõtlesin, et… et pean talle rääkima; ma ei tahtnud tunda ennast… lahus. Temast. Sellest kohast siin.” Ta viipas käega akna poole ja vaatas siis läbi hämaruse tumedal pilgul minu otsa. „Mõistad sa seda?”

„Ma arvan küll,” kordasin vaikselt. „Aga Ian – kas tema mõistis?”

Ta tegi taas selle kehitava liigutuse, nagu oleks särk ebamugavalt kitsas ja kisuks selja pealt. „Ei oska öelda. Kui ma rääkima hakkasin, siis ta alguses ainult vangutas pead, nagu ei usuks ta sõnagi, ja kui siis uskuma hakkas…” – Jamie pidas vahet ja tõmbas keelega üle huulte, ning mul tekkis aimdus, kui palju too lumes tehtud ülestunnistus talle maksma oli läinud – „… siis nägin, et ta tahab püsti karata ja edasi-tagasi marssima hakata, aga haige jala pärast ei saa. Ta käed olid rusikas, nägu kahvatu ja ta kordas aina: „Kuidas? Kurat küll, Jamie, kuidas sa ometi võisid tal lasta seda teha?””

Jamie raputas pead. „Ma ei mäleta, mida ma vastasin. Või mida ta veel ütles. Tean ainult, et me karjusime teineteise peale. Tahtsin teda lüüa, aga ei saanud – haige jala pärast. Ja tema tahtis mind lüüa, aga ei saanud – ikka haige jala pärast.” Ta lasi kuuldavale hädise naeruturtsatuse. „Jessas, me pidime küll välja nägema nagu kaks lollakat – vehivad kätega ja karjuvad teineteise peale. Aga mina karjusin kauem, ta jäi vait ja kuulas loo lõpuni.

Ja siis ma äkki enam ei suutnud. Tundus, et sellel pole mõtet. Istusin kivile ja lasin pea kätele. Mingi aja pärast ütles Ian, et peaksime minema hakkama. Noogutasin, ajasin ennast püsti, aitasin ta sadulasse ja me hakkasime vaikides liikuma.”

Jamie taipas korraga, kui kõvasti ta mu kätt pigistab. Ta lõdvendas haaret, kuid kätt lahti ei lasknud ja hakkas pöidla ning nimetissõrmega mu abielusõrmust kruttima.

„Ratsutasime tükk aega,” jätkas ta vaikselt. „Kuulsin selja tagant mingit häält, tõmbasin ratsmeist ja lasin Iani hobusel enda oma kõrvale tulla ning nägin, et ta oli nutnud – õieti nuttis veelgi, ja pisarad veeresid tal mööda palgeid alla. Kui ta nägi, et ma teda vaatan, raputas ta ägedalt pead, nagu oleks ikka veel vihane, aga sirutas siis käe. Võtsin selle vastu ja ta pigistas mu kätt, nii et luud raksusid. Lasi siis lahti ja me tulime koduni välja.”

Tundsin, kuidas pinge loo lõppedes temas järele andis. „Ole terve, vennas,” oli Ian magamistoa uksel ühel jalal kõõludes öelnud.

„Kas sellega on nüüd korras?” pärisin ma.

„Küllap saab.”

Jamie lasi ennast nüüd täiesti lõdvaks ja vajus hanesulgedest patjadesse. Pugesin ta kõrvale teki alla ja surusin ennast kõvasti ta vastu. Vaatasin, kuidas lumi kahinal vastu aknaklaasi langeb.

„Küll on hea, et sa elusalt ja tervelt kodus oled,” ütlesin ma.

Ärkasin hommikul sellesama halli valguse käes. Jamie seisis akna all, päevariided juba seljas.

„Aa, inglismann, sa oled juba üleval?” küsis ta, nähes mind pead tõstvat. „See on hea. Mul on sulle kingitus.”

Ta pistis käe vööpauna ja tõmbas välja mõned vaskmündid, kaks või kolm kivikest, puupulga, mille ümber oli mässitud õngenöör, kortsunud kirja ja puntra juuksepaelu.

„Juuksepaelad? Suur tänu, väga kenad.”

„Ei, need ei ole sulle,” kostis tema, harutades kortsus kulmul siniseid linte lahti mutikoiva küljest, mida ta kandis kaasas reuma vastase amuletina. „Need on väikesele Maggiele.” Ta kõõritas umbusklikult kaht pihku jäänud kivikest. Minu üllatuseks võttis ta ühe neist ja lakkus seda keelega.

„Ei, mitte see,” pomises ta ja hakkas uuesti paunas sorima.

„Mida põrgut sa nüüd oma arust teed?” küsisin ma. See etendus hakkas mind juba huvitama. Ta ei vastanud, kuid tõi lagedale uue peotäie kive, nuusutas neid ja hakkas siis ükshaaval tagasi panema, kuni jõudis klombini, mis ta armu leidis. Ta tõmbas sellest kontrolliks korra keelega üle ja poetas siis kivi näost särades mu pihku.

„Merevaik,” teatas ta rahulolevalt, sellal kui mina korrapäratu kujuga merevaigutüki nimetissõrmega ümber pöörasin. See tundus käe all soe ja ma surusin peaaegu alateadlikult peo kinni.

„Seda on muidugi vaja poleerida,” seletas Jamie, „aga ma mõtlesin, et sellest saaks ilusa kaelaehte.” Ta vaatas mind ja punastas kergelt. „See on meie… esimese pulma-aastapäeva puhul. Kui ma seda nägin, tuli mulle meelde too merevaigutükk, mille Hugh Munro sulle meie pulmapäeval kinkis.”

„Mul on see praegugi alles,” ütlesin vaikselt, silitades kummalist kivistunud vaigutilka. Hughi merevaigutükil oli üks külg sirgeks lõigatud ja sinna väike aknake poleeritud, nii et võis näha igaveseks lennuasendisse tardunud kiili. Hoidsin seda oma arstikastikeses, see oli mu kõige kõvem võlus.

Kingitus meie esimese pulma-aastapäeva puhul. Muidugi ei abiellunud me detsembris, aga sel kuupäeval oli Jamie Bastille’s ja mina… Prantsusmaa kuninga käte vahel. Polnud just parim aeg abieluõnne üle rõõmustada.

„Varsti on nääripäev,” ütles Jamie aknast vaikset lumesadu silmitsedes, mis Lallybrochi põllud valge vaibaga kattis. „Mõtlesin, et see on hea aeg uuteks algusteks.”

„Täitsa nõus.” Tõusin voodist üles, läksin akna alla Jamie juurde ja panin käed ta piha ümber. Seisime sõnatult teineteise embuses, kuni mu pilk äkki langes veel mingitele kollakatele plönnidele, mis Jamie oma vööpaunast välja oli ladunud.

„Mis asjad need veel on?” küsisin, lastes temast niipalju lahti, et näpuga näidata.

„Aa, need? Need on meepallid, inglismannike.” Ta võttis ühe plönni ja pühkis seda sõrmega. „Proua Gibson külas andis. Mekivad väga hästi, ainult et nad on paunas sutsu tolmuseks saanud.” Ta sirutas ühe minu poole. „Tahad?”