Читать книгу Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin - Страница 10

Arya nõelapisted olid jälle viltused.

Ta kortsutas neid vaadates pahaselt kulmu ja vaatas sinnapoole, kus tema õde Sansa koos teiste tüdrukutega istus. Sansa õmblus oli briljantne. Seda ütlesid kõik. „Sansa tikand on sama ilus kui ta ise,” ütles seitsminna Mordane kord nende emale. „Tal on nii peened ja õrnad käed.” Kui emand Catelyn Arya kohta päris, kirtsutas seitsminna nina. „Aryal on sepa käed.”

Arya kiikas vargsi üle toa, tundes muret, kas seitsminna Mordane äkki tema mõtteid ei loe, kuid seitsminna ei pööranud talle täna mingit tähelepanu. Ta istus printsess Myrcella kõrval, nägu naeru ja imetlust täis. Ei juhtu tihti, et seitsminnale langeb osaks au juhendada kuninglikku printsessi naiselike oskuste omandamisel, oli ta öelnud, kui kuninganna Myrcella nende seltsi tõi. Arya meelest olid ka Myrcella tikkimispisted pisut viltused, kuid seitsminna Mordane’i nurrumise põhjal poleks seda küll arvata võinud.

Arya silmitses uuesti oma tööd, otsides mingit võimalust, kuidas seda parandada, ohkas siis ja pani nõela käest. Ta heitis oma õele sünge pilgu. Sansa lobises lõbusalt töö kõrvalt. Beth Cassel, ser Rodriku pisitütar, istus tema jalgade ees ja püüdis iga tema sõna, ja Jeyne Poole nõjatus Sansale lähemale, et talle midagi kõrva sosistada.

„Millest te räägite?” küsis Arya äkki.

Jeyne vaatas ehmunult tema poole ja itsitas siis. Sansal oli hämmeldunud ilme. Beth punastas. Keegi ei vastanud.

„Öelge mulle,” ütles Arya.

Jeyne heitis pilgu seitsminna Mordane’i poole, et veenduda, kas too ei kuula. Siis ütles Myrcella midagi ja seitsminna puhkes koos teiste daamidega naerma.

„Me rääkisime printsist,” ütles Sansa mesimagusal häälel.

Arya teadis, millist printsi õde mõtles: muidugi Joffrey. See pikk ja kena. Sansa pandi peol tema kõrvale istuma. Arya pidi istuma selle väikese ja paksu kõrval. Loomulikult.

„Su õde meeldib Joffreyle,” sosistas Jeyne uhkelt, nagu puutuks ta kuidagi asjasse. Ta oli Talitundru lossivalitseja tütar ja Sansa parim sõbranna. „Prints ütles talle, et ta on väga ilus.”

„Ta abiellub temaga,” sõnas väike Beth unistavalt, võttes iseendal ümbert kinni. „Siis saab Sansast terve riigi kuninganna.”

Sansal jätkus sündsust punastada. Ta punastas kenasti. Ta teeb kõike kenasti, mõtles Arya tuima vimmaga. „Beth, sa ei tohiks asju välja mõelda,” parandas Sansa nooremat tüdrukut, õrnalt tema juukseid silitades, et oma sõnade rangust leevendada. Ta vaatas Aryale silma. „Mida sina prints Joffist arvad, õde? Ta on väga nägus, kas pole?”

„Jon ütleb, et ta näeb tüdruku moodi välja,” ütles Arya.

Sansa ohkas edasi tikkides. „Vaene Jon,” ütles ta. „Ta on kade, sest ta on sohilaps.”

„Ta on meie vend,” ütles Arya liigagi valjult. Tema hääl lõhkus tornikambri pärastlõunase rahu.

Seitsminna Mordane vaatas üles. Tal oli kondine nägu, läbitungiv pilk ja kitsas pruntsuu, mis oli loodud halvakspanu väljendamiseks. Mida see praegu ka tegi. „Millest te räägite, lapsed?”

„Meie poolvennast,” parandas Sansa ennast leebelt ja täpselt. Ta naeratas seitsminna poole. „Arya ja mina rääkisime sellest, kui hea meel meil on, et printsess täna meie hulgas viibib,” ütles ta.

Seitsminna Mordane noogutas. „Tõepoolest. See on meile kõigile suur au.” Printsess Myrcella naeratas selle komplimendi peale kõhklevalt. „Arya, miks sa tööd ei tee?” küsis seitsminna. Ta tõusis jalule, tärgeldatud seelikud kahisemas, kui ta üle toa tulema hakkas. „Las ma vaatan su tikandit.”

Arya oleks tahtnud kisendada. See oli just Sansa moodi – võtta ja tõmmata endale seitsminna tähelepanu. „Palun,” ütles ta oma tikandit ulatades.

Seitsminna silmitses riidetükki. „Arya, Arya, Arya,” ütles ta. „See ei kõlba. See ei kõlba mitte kuhugi.”

Kõik vaatasid teda. See oli liig. Sansa oli liiga hästi kasvatatud, et oma õe häbi üle naerda, kuid Jeyne muigas tema eest. Isegi printsess Myrcellal tundus temast kahju olevat. Arya tundis, kuidas pisarad talle silma kerkisid. Ta hüppas toolilt püsti ja tormas ukse juurde.

Seitsminna Mordane hõikas talle järele. „Arya, tule tagasi! Mitte üht sammu enam! Sinu aulik ema saab sellest kuulda. Ja veel meie kuningliku printsessi nähes! Sa teed meile kõigile häbi!”

Arya peatus uksel ja pöördus huulde hammustades. Pisarad jooksid nüüd üle ta põskede alla. Ta suutis Myrcellale kange väikese kummarduse manada. „Teie lahkel loal, mu emand.”

Myrcella pilgutas silmi ja vaatas nõu saamiseks oma daamide poole. Ent kui ta kõhkleski, oli seitsminna Mordane endas täiesti kindel. „Kuhu sa enda arust nüüd lähed, Arya?” nõudis seitsminna.

Arya jäi talle otsa põrnitsema. „Ma pean minema hobust rautama,” ütles ta leebelt, tundes põgusat rahuldust jahmatusilmest seitsminna näol. Siis pöördus ta tuhinal, väljus ja jooksis trepist alla nii kiiresti, kui jalad võtsid.

See polnud õiglane. Sansal oli kõik olemas. Sansa oli kaks aastat vanem; võib-olla ei olnud Arya sündimise ajaks enam midagi üle jäänudki. Tihti tekkis selline tunne. Sansa oskas õmmelda ja tantsida ja laulda. Ta kirjutas luuletusi. Ta teadis, kuidas riietuda. Ta mängis kannelt ja kellukesi. Mis veel hullem, ta oli ilus. Sansa oli endale saanud nende ema kenad kõrged põsesarnad ja Tullyde paksud punakaspruunid juuksed. Arya oli läinud isasse. Tema juuksed olid sama tuhmpruunid ja tema nägu oli pikk ja tõsine. Jeyne hüüdis teda Arya Hobusenäoks ja hirnus iga kord, kui talle lähedale sattus. Tegi lausa haiget, et ainuke, mida Arya oma õest paremini oskas, oli hobusel ratsutamine. Nojah, ja majapidamisoskused ka. Sansa ei olnud numbritest kunagi suurt midagi jaganud. Arya lootis prints Joffi huvides, et tal on hea kojaülem, kui ta tõesti Sansaga abielluma peaks.

Nymeria ootas teda trepi jalamil vahitoas. Hunt hüppas jalule, niipea kui Aryat nägi. Arya muheles. Hundikutsikas armastas teda, isegi kui keegi teine seda ei teinud. Nad käisid kõikjal koos ja Nymeria magas tema toas, tema voodi jalutsis. Kui ema poleks seda ära keelanud, oleks Arya hundi heameelega õmbluskambrisse kaasa võtnud. Las seitsminna Mordane nuriseb siis veel tema pistete üle.

Nymeria limpsas õhinal tema kätt, kui Arya ta lahti sidus. Hundil olid kollased silmad. Kui päikesevalgus nendele langes, kiiskasid need nagu kaks kuldmünti. Arya oli talle nime pannud Rhoyne’i sõdalaskuninganna järgi, kes oli oma rahva üle kitsa mere juhtinud. Ka sellest oli tõusnud suur skandaal. Sansa oli oma kutsikale muidugi „Emand” nimeks pannud. Arya tegi grimassi ja kallistas hundikutsikat kõvasti. Nymeria limpsas ta kõrva ja tüdruk itsitas.

Nüüdseks on seitsminna Mordane emale juhtunust kindlasti juba teada andnud. Kui Arya oma tuppa läheb, leiavad nad ta üles. Arya ei tahtnud, et ta üles leitaks. Tal tuli parem mõte. Poisid harjutasid parajasti hoovis võitlust. Ta tahtis näha, kuidas Robb ilusa prints Joffi pikali lööb. „Tule,” sosistas ta Nymeriale. Ta tõusis ja pistis jooksu, hunt tihedalt kannul.

Kinnisel sillal, mis ühendas relvakoda Suurtorniga, oli üks aken, kust paistis kätte terve hoov. Sinna nad nüüd suundusidki.

Kui õhetav ja hingeldav Arya kohale jõudis, leidis ta eest Joni, kes istus aknalaual, üks jalg laisalt lõua alla konksus. Ta jälgis toimuvat nii süvenenult, et ei paistnud Arya tulekut märkavatki, kuni tema valge hunt neile vastu tulema hakkas. Nymeria hiilis ettevaatlikul sammul edasi. Viirastus, kes oli oma pesakonnakaaslastest juba suurem, nuusutas teda, näksas õrnalt kõrvast ja heitis uuesti maha.

Jon heitis Aryale imestunud pilgu. „Kas sa ei peaks praegu hoopis tikkima, õeraas?”

Arya tegi talle lõusta. „Ma tahtsin nende võitlust vaadata.”

Jon naeratas. „Tule siis siia.”

Arya ronis üles aknalauale ja istus venna kõrvale, saateks alt hoovist kostev matsatuste ja ümatuste koor.

Tema pettumuseks harjutasid seal nooremad poisid. Bran oli nii paksult polsterdatud, et nägi välja, nagu oleks ta endale sulgmadratsi ümber tõmmanud, ja prints Tommen, kes oli juba isegi töntsakas, tundus lausa ümmargune. Nad ähkisid ja puhkisid ja klohmisid teineteist polsterdatud puumõõkadega ja neid jälgis valvsalt vana võitluseõpetaja ser Rodrik Cassel, suur tüse lähkritaoline mees, kellel oli uhke valge põskhabe. Kümmekond pealtvaatajat, mehed ja poisid, ergutasid neid hüüetega. Robbi hääl kõlas nende seas kõige valjemini. Arya märkas tema kõrval põlglikult vingus näoga Theon Greyjoyd, kelle musta vammust ehtis tema koja kuldne hiidkaheksajalg. Mõlemad võitlejad tuikusid jalgel. Arya järeldas, et nad on juba tükk aega asja kallal olnud.

„See on hulka väsitavam kui õmblemine,” tähendas Jon.

„See on hulka lahedam kui õmblemine,” viskas Arya vastu. Jon muheles, sirutas käe välja ja sasis õe juukseid. Arya punastas. Nad olid alati lähedased olnud. Jon oli nende isa nägu, nagu ka Arya. Nemad olid selles suhtes ainukesed. Robbil ja Sansal ja Branil ja isegi väikesel Rickonil oli kõigil Tullyde välimus, sundimatu naeratus ja leegikarva juuksed. Väiksemana oli Arya peljanud, et see tähendab, et ka tema on sohilaps. Ta oli oma kartust just Jonile kurtma läinud ja just Jon oli teda rahustanud.

„Miks sina all hoovis pole?” küsis Arya.

Jon naeratas poole suuga. „Sohikutel pole luba noortele printsidele haiget teha,” sõnas ta. „Kõik sinikad, mis nad harjutusõues saavad, peavad pärinema puhtavereliste mõõkadest.”

„Ah!” Aryal oli piinlik. Ta oleks pidanud ise selle peale tulema. Juba teist korda sel päeval mõtles ta, et elu pole õiglane.

Ta vaatas, kuidas tema väikevend Tommenit lahmis. „Ma saaksin sama hästi hakkama kui Bran,” ütles ta. „Ta on alles seitsmene. Mina olen üheksane.”

Jon mõõtis teda pilguga, mis väljendas kogu tema neljateistkümneaastast elutarkust. „Sa oled liiga kõhn,” ütles ta. Ta võttis Arya käe, et tema musklit katsuda, ohkas siis ja vangutas pead. „Ma kahtlen, kas sa jaksaksid pooleteisekäemõõka tõstagi, õeraas, rääkimata sellega löömisest.”

Arya tõmbas käe nõksti tagasi ja jäi vennale otsa põrnitsema. Jon sasis tal uuesti juukseid. Nad vaatasid, kuidas Bran ja Tommen vastamisi tiirlesid.

„Kas näed prints Joffreyd?” küsis Jon.

Arya ei olnud teda algul märganud, kuid nägi nüüd uuesti vaadates printsi hoovi tagaotsas, kõrge kivimüüri varjus. Teda ümbritsesid mehed, kes olid Aryale võõrad, noored kilbikandjad Lannisteride ja Baratheonide teenrimundrites, kõik võõrad. Nende hulgas oli ka paar vanemat meest; rüütlid, oletas Arya.

„Vaata vappe tema ülekuuel,” soovitas Jon.

Arya vaatas. Printsi polsterdatud ülekuuele oli tikitud ehiskilp. Tikand oli vaieldamatult oivaline. Vapp oli keskelt kaheks jagatud: ühel pool oli kuningasoo kroonitud hirv, teisel pool Lannisteride lõvi.

„Lannisterid on uhked,” nentis Jon. „Kuninglikust vapist peaks nagu piisama, aga ei. Ta seab oma ema valitsejasoo kuninga omaga ühele pulgale.”

„Naine on ju ka tähtis!” väitis Arya vastu.

Jon turtsatas. „Ehk peaksid sina sedasama tegema, õeraas. Tullyd ja Starkid oma vapil ühte laulatama.”

„Hunt, kellel on kala suus?” See mõte ajas Arya naerma. „See näeks tobe välja. Ja pealegi, milleks tüdrukule oma vapp, kui ta ei oska võidelda?”

Jon kehitas õlgu. „Tüdrukutele antakse vapid, aga neil pole mõõku. Sohipoistele antakse mõõgad, aga neil pole vappe. Mina pole neid reegleid välja mõelnud, õeraas.”

Alt hoovist kostis hüüe. Prints Tommen püherdas tolmu sees maas, püüdes tagajärjetult jalule tõusta. Oma paksu polsterdusega meenutas ta selili kukkunud kilpkonna. Bran seisis tema kohal, puust mõõk üleval, valmis vastasele uuesti äigama, kui too jalule tõuseb. Mehed hakkasid naerma.

„Küllalt!” hõikas ser Rodrik. Ta ulatas printsile käe ja tõmbas poisi püsti. „Hästi võideldud. Lew, Donnis, aidake neil turvised seljast.” Ta tõstis pilgu. „Prints Joffrey, Robb, kas teete veel ühe ringi?”

Eelmisest jõukatsumisest juba higine Robb astus innukalt ette. „Heameelega.”

Joffrey astus Rodriku kutse peale päikese kätte. Tema juuksed särasid nagu kuldlõng. Tema ilme oli tüdinud. „See on lastemäng, ser Rodrik.”

Theon Greyjoy pahvatas äkitselt naerma. „Te oletegi ju lapsed,” sõnas ta pilkavalt.

„Robb võib-olla on,” ütles Joffrey. „Mina olen prints. Ja mul hakkab Starkide mängumõõgaga lahmimisest villand saama.”

„Sa said rohkem hoope, kui ise andsid, Joff,” ütles Robb. „Kas sa kardad?”

Prints Joffrey vaatas talle otsa. „Lausa jubedalt,” ütles ta. „Sa oled ju minust palju vanem.” Mõned Lannisteride meestest naersid.

Jon silmitses seda stseeni, kulm kortsus. „Joffrey on üks tõeline väike kusik,” ütles ta Aryale.

Ser Rodrik sikutas mõtlikult oma valget põskhabet. „Milline on sinu ettepanek?” küsis ta printsilt.

„Päris mõõgad.”

„Nõus,” viskas Robb vastu. „Küll sa veel kahetsed!”

Võitluseõpetaja pani käe vaigistavalt Robbi õlale. „Päris mõõgad on liiga ohtlikud. Ma luban teil võidelda nüriks tehtud turniirimõõkadega.”

Joffrey ei öelnud midagi, kuid üks Aryale võõras mees, pikk rüütel, kellel olid mustad juuksed ja näol põletusarmid, astus printsi ette. „See on teie prints. Kes olete teie talle ütlema, et ta ei tohi terava mõõgaga võidelda, ser?”

„Talitundru võitluseõpetaja, Clegane, ja oleks hea, kui te seda ei unustaks.”

„Kas te õpetate siin naisi?” päris põlenud näoga mees. Ta oli lihaseline nagu härg.

„Mina õpetan rüütleid,” lausus ser Rodrik rõhutatult. „Nad saavad teravad mõõgad siis, kui nad selleks valmis on. Kui nad täisikka jõuavad.”

Põlenud näoga mees vaatas Robbi poole. „Kui vana sa oled, poiss?”

„Neliteist,” vastas Robb.

„Mina tapsin mehe kaheteistkümneaastaselt. Võid kindel olla, et ma ei teinud seda nüri mõõgaga.”

Arya nägi, kuidas Robb turri läks. Tema uhkus oli riivatud. Ta pöördus ser Rodriku poole. „Lubage mul seda teha. Ma saan tast jagu.”

„Saa tast siis turniirimõõgaga jagu,” vastas ser Rodrik.

Joffrey kehitas õlgu. „Eks otsi mind üles, kui vanemaks saad, Stark. Kui sa siis liiga vana pole.” Lannisteride meeste poolt kuuldus naeru.

Robbi vandumine kajas üle hoovi. Arya tõstis jahmunult käe suule. Theon Greyjoy haaras Robbil käest, et teda printsist eemal hoida. Ser Rodrik sikutas kohkunult oma põskhabet.

Joffrey haigutas teeseldult ja pöördus oma noorema venna poole. „Läki, Tommen,” ütles ta. „Mängutund sai läbi. Las lapsed hullavad edasi.”

Need sõnad panid Lannisteride mehed veel rohkem naerma ja Robbi veel rohkem vanduma. Ser Rodriku nägu valge põskhabeme all oli raevust peetpunane. Theon hoidis Robbi raudses haardes, kuni printsid ja nende kaaskond ohutusse kaugusse jõudis.

Jon jälgis nende lahkumist ja Arya jälgis Joni. Venna nägu oli muutunud sama liikumatuks nagu veesilm hiie südames. Lõpuks ronis ta aknalaualt maha. „Etendus sai läbi,” ütles ta ja kummardus, et Viirastust kõrva tagant sügada. Valge hunt tõusis ja nühkis ennast tema vastu. „Lippa nüüd oma tuppa tagasi, õeraas. Seitsminna Mordane varitseb sind juba kindlasti. Mida kauem sa ennast peidad, seda rangem karistus tuleb. Sa õmbled terve talv läbi. Kui saabub kevadsula, siis leitakse sinu surnukeha, nõel ikka veel külmunud näppude vahel.”

Arya ei leidnud selles midagi naljakat. „Ma ei salli õmblemist!” ütles ta hingepõhjast. „See pole õiglane!”

„Miski pole õiglane,” sõnas Jon. Ta sasis veel kord õe juukseid ja eemaldus siis, Viirastus vaikselt kõrval. Ka Nymeria hakkas neile järele minema, kuid nähes, et Arya kaasa ei tule, jäi ta seisma ja pöördus tagasi.

Vastumeelselt hakkas tüdruk teisele poole minema.

Asi oli hullem, kui Jon oli arvanud. Tema toas ei oodanud teda mitte seitsminna Mordane, vaid seitsminna Mordane ja ema.