Читать книгу Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin - Страница 4

Koidik oli selge ja külm ja selle kargusest aimus suve lõppu. Nad asusid kahekümnekesi aovalgel teele, et näha, kuidas ühel mehel pea maha raiutakse, ja põnevusest elevil Bran ratsutas nende seas. See oli esimene kord, kui teda loeti piisavalt vanaks, nii et ta võis koos oma auliku isa ja vendadega kuninga kohtumõistmist vaatama minna. Oli suve üheksas aasta ja seitsmes aasta Brani elus.

Mees oli kinni püütud ühe väikese küngasmaal asuva linnuse lähedal. Robb arvas, et ta on metslane, kes on oma mõõgaga truudust vandunud Mance Rayderile, Müüritagusele Kuningale. Sellele mõeldes tuli Branil kananahk ihule. Talle meenusid lood, mida Vanamemm neile kolde ees pajatas. Memme jutu järgi olid metslased julmad mehed, orjapidajad ja mõrtsukad ja vargad. Nad käisid läbi hiiglaste ja kurivaimudega, varastasid ööpimeduses tüdruklapsi ja jõid häilitud sarvedest verd. Ja Pikal Ööl heitsid nende naised ühte Ebalastega, sigitades kohutavaid poolinimlapsi.

Kuid mees, kes käsist ja jalust linnusemüüri külge seotuna kuninga kohut ootas, oli vana ja kõhn ja kondine, Robbist mitte palju pikem. Pakane oli talt röövinud mõlemad kõrvad ja ühe sõrme ja ta oli üleni mustas, samasugustes riietes nagu Öise Vahtkonna vennad, ainult et tema kasukas oli räbaldunud ja võidunud.

Meeste ja hobuste aurav hingeõhk segunes külmas hommikuõhus, kui Brani aulik isa käskis mehe köidikutest lahti lõigata ja nende ette lohistada. Robb ja Jon istusid sirgelt ja liikumatult oma hobustel, Bran oma ponil nende vahel, üritades välja näha vanem kui seitsmene, püüdes teha nägu, et on kõike seda juba varem näinud. Läbi linnusevärava puhus nõrk tuul. Nende peade kohal lehvis Talitundru Starkide lipp: jäävalgel taustal tormav hall ürghunt.

Brani isa istus surmtõsiselt oma hobusel, pikad pruunid juuksed tuules lehvimas. Tema lühikeseks pügatud habe oli hallikirju, nii et ta nägi välja vanem kui kolmekümne viie aastane – mis oli ta õige vanus. Tema hallide silmade pilk oli sel päeval morn ja ta ei sarnanenud sugugi mehega, kes istub õhtuti kolde ees ja pajatab vaiksel häälel kangelaste ajastust ja metsa lastest. Ta on isa näo eest võtnud, mõtles Bran, ja pannud ette Talitundru isanda Starki näo.

Sellel jahedal hommikul kõlasid seal nii küsimused kui vastused, kuid hiljem ei mäletanud Bran kõneldust peaaegu midagi. Lõpuks andis tema aulik isa käsu ja kaks tema sõdalast lohistasid räbaldunud riietes mehe raudpuukännu juurde platsi keskel ning surusid ta pea vastu kõva musta puud. Isand Eddard Stark tuli sadulast maha ja tema kasupoeg Theon Greyjoy tõi talle mõõga. Mõõga nimi oli „Jää”. See oli mehe kämbla laiune ja isegi Robbist pikem. Selle tera oli valüüria terasest, loitsudega sepistatud ja tume kui suits. Miski polnud vahedam kui valüüria mõõk.

Brani isa tõmbas kindad käest ja ulatas need Jory Casselile, oma relvasalga pealikule. Ta võttis Jää, kahe käega, ja ütles: „Baratheonide soost Roberti, Esimese Omanimelise, Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva Kuninga, Seitsme Kuningriigi Valitseja ja Riigi Kaitsja nimel, ning Starkide soost Eddardi, Talitundru isanda ja Põhja Valdja suu läbi mõistan ma su surma.” Ta tõstis kahekäemõõga kõrgele pea kohale.

Brani sohivend Jon Snow kummardus lähemale. „Hoia oma poni hästi vaos,” sosistas ta. „Ja ära vaata kõrvale. Isa saab aru, kui sa seda teed.”

Bran hoidis oma poni hästi vaos ega vaadanud kõrvale.

Tema isa lõi üheainsa kindlakäelise hoobiga mehel pea otsast. Suveveinina punetav veri pritsis lumele laiali. Üks hobustest tõusis tagajalgadele ja teda tuli talitseda, et ta perutama ei hakkaks. Bran ei suutnud silmi verelt ära pöörata. Lumi kännu ümber jõi seda ahnelt, tema pilgu all punetama lüües.

Pea põrkas vastu jämedat juurt ja veeres eemale. See jäi pidama Grejoy jalgade juures. Theon oli sale tõmmu üheksateistkümneaastane nooruk, kellele kõik nalja tegi. Ta naeris, pani oma saapa pea peale ja lõi selle eemale.

„Jobu,” pomises Jon nii vaikselt, et Grejoy seda ei kuulnud. Ta pani käe Brani õlale ja Bran vaatas oma sohivenna poole. „Sa olid tubli,” ütles Jon talle tõsiselt. Jon oli neljateistkümne aastane ja kohtumõistmist juba küllalt näinud.

Pikk tagasitee Talitundrusse tundus külmem, ehkki tuul oli selleks ajaks vaibunud ja päike kõrgemale taevasse tõusnud. Bran ratsutas koos oma vendadega, peasalgast tükk maad eespool, ja tema poni pingutas kõvasti, et nende hobustega sammu pidada.

„See jooksik suri vapralt,” ütles Robb. Ta oli suurt kasvu ja laiaõlgne ja kasvas iga päevaga pikemaks, tal oli oma ema jume, hele nahk, punakaspruunid juuksed ja Vetevoo Tullyde sinised silmad. „Julgust tal vähemalt jätkus.”

„Ei,” ütles Jon Snow vaikselt. „See ei olnud julgus. See mees oli hirmust surnud. Seda oli tema silmist näha, Stark.” Joni silmad olid nii tumehallid, et tundusid peaaegu mustad, kuid need nägid peaaegu kõike. Ta oli Robbiga samaealine, kuid nad ei sarnanenud teineteisega. Jon oli sale, Robb lihaseline; Jon tõmmu, Robb heledavereline; Jon nõtke ja väle, tema poolvend aga tugev ja vastupidav.

Tema sõnad jätsid Robbi ükskõikseks. „Ebalased ta silmi võtku,” kirus ta. „Ta suri nagu mees. Kas ratsutame võidu sillani?”

„Nõus,” vastas Jon, oma hobust edasi kannustades. Robb vandus ja järgnes talle ja nad kappasid mööda teed edasi, Robb naerdes ja huilates, Jon vaikselt ja keskendunult. Nende hobuste kabjad keerutasid üles lumepilvi.

Bran ei üritanudki neile järgneda. Tema ponist polnud neile vastast. Ta oli näinud räbalais mehe silmi ja mõtles nüüd nende peale. Robbi naerukaja vaibus veidi aja pärast ja mets muutus jälle vaikseks.

Bran oli nii sügavalt mõttesse jäänud, et ei kuulnudki ülejäänud salga lähenemist, kuni ta isa oma hobuse tema kõrvale juhtis. „On sinuga kõik hästi, Bran?” küsis ta lahkelt.

„Jah, isa,” vastas Bran üles vaadates. Oma suurel sõjaratsul istuv isa, karus- ja parknahast rõivad tihedalt ümber, kõrgus tema kohal nagu hiiglane. „Robb ütleb, et see mees suri vapralt, aga Jon ütleb, et ta kartis.”

„Mida sina arvad?” küsis ta isa.

Bran jäi mõttesse. „Kas mees võib ka siis vapper olla, kui ta kardab?”

„Ainult siis saabki mees vapper olla,” sõnas isa talle. „Kas sa mõistad, miks ma seda tegin?”

„Ta oli metslane,” ütles Bran. „Nad röövivad naisi ja müüvad neid Ebalastele.”

Tema isa naeratas. „Vanamemm on sulle jälle oma lugusid rääkinud. Tegelikult oli see mees vandemurdja, Öisest Vahtkonnast ärakaranu. Ükski mees pole ohtlikum. Jooksik teab, et ta kaotab elu, kui ta kinni võetakse, seepärast ei kohku ta tagasi ühestki kuriteost, ka kõige jäledamast mitte. Aga sa ei vastanud mulle. Ma ei küsinud, miks see mees surema pidi, vaid seda, miks mina pidin seda tegema.”

Bran ei osanud sellele vastata. „Kuningas Robertil on oma timukas,” sõnas ta kõhklevalt.

„Seda küll,” nõustus isa. „Nagu Targaryenide soost kuningatel enne teda. Kuid meie tava on veelgi vanem. Starkide soontes voolab ikka veel Esimese Rahva veri ja me usume endiselt, et see, kes langetab surmaotsuse, peab langetama ka mõõga. Kui sa kelleltki elu võtad, siis oled sa kohustatud talle silma vaatama ja tema viimased sõnad ära kuulama. Ja kui sa seda ei suuda, siis polegi see mees ehk surma ära teeninud.

Kunagi, Bran, saab sinust Robbi vasall, kes valitseb oma kantsi oma venna ja oma kuninga nimel, ja sulle langeb osaks õigust mõista. Kui see päev kätte jõuab, ei pea sa sellest tööst mitte lõbu tundma, kuid sa ei tohi ka pilku ära pöörata. Valitseja, kes peidab end palgatimukate selja taha, unustab peagi, mida tähendab surm.”

Samal hetkel ilmus Jon nende ees uuesti künkaharjale. Ta lehvitas neile ja hõikas: „Isa, Bran, tulge kähku vaatama, mis Robb leidis!” Järgmisel hetkel oli ta uuesti kadunud.

Jory ratsutas nende kõrvale. „Midagi halba, mu isand?”

„Kindla peale,” vastas Brani isa. „Tulge, lähme vaatame, mis koerustükiga mu pojad sedapuhku on hakkama saanud.” Ta ajas oma hobuse sörkima. Jory ja Bran ja teised järgnesid talle.

Nad leidsid Robbi jõe kaldalt sillast põhja pool, ikka veel sadulas istuv Jon tema kõrval. Viimase kuuvahetuse ajal oli ohtralt hilissuvist lund sadanud. Robb seisis põlvini valges lumes, kapuuts taha lükatud, nii et päike tema juustele langes. Ta hoidis hellalt midagi käes ja poisid vestlesid omavahel summutatult erutatud häälel.

Ratsanikud liikusid ettevaatlikult hangede vahelt läbi, otsides lumega kaetud konarlikul maal kindlat jalgealust. Jory Cassel ja Theon Grejoy jõudsid poiste juurde esimestena. Grejoy naeris ja viskas sõidu peal nalja. Bran kuulis, kuidas ta sügavalt välja hingas. „Jumalad!” hüüatas ta, püüdes oma hobust vaos hoida ja kätt mõõga järele sirutades.

Jory mõõk oli juba tupest väljas. „Eemale sealt, Robb!” hõikas ta, hobune tema all tagajalgadele tõusmas.

Robb muheles ja tõstis pilgu kompsult, mida ta käes hoidis. „Ta ei tee sulle midagi,” ütles ta. „Ta on surnud, Jory.”

Selle aja peale põles Bran üleni uudishimust. Ta tahtis ponile kannustega hoogu anda, kuid tema isa käskis kõigil silla juures hobustelt maha tulla ja jala edasi minna. Bran hüppas sadulast ja pistis jooksu.

Selleks ajaks olid ka Jon, Jory ja Theon Greyjoy hobustelt maha tulnud. „Seitsme põrgu nimel, mis asi see on?” küsis Greyjoy parajasti.

„Hunt,” ütles Robb talle.

„Ebard,” ütles Greyjoy. „Vaata, kui suur see on.”

Branil puperdas süda rinnus, kui ta läbi vööni ulatuva lume oma vendade kõrvale kahlas.

Pooleldi vereplekkidega kaetud lumme mattunult lamas hiigelsuur tume surnud kogu. Selle hatune hall karv oli jäätunud ja seda ümbritses nõrk roiskumislõhn nagu naiste parfüüm. Bran nägi vakladest kubisevaid klaasistunud silmi, laia suud, mis oli täis kollaseks tõmbunud hambaid. Kuid looma suurus pani ta lausa ahhetama. See oli suurem kui tema poni, kaks korda nii suur kui kõige suurem jahikoer tema isa koeratallis.

„See ei ole ebard,” sõnas Jon rahulikult. „See on ürghunt. Need kasvavad suuremaks kui tavalised.”

Theon Grejoy ütles: „Viimase kahesaja aasta jooksul pole Müürist lõuna pool ühtegi ürghunti nähtud.”

„Mina praegu küll näen,” vastas Jon.

Bran rebis pilgu koletise küljest lahti. Alles siis märkas ta pundart, mida Robb kätel hoidis. Ta hüüatas vaimustusest ja astus lähemale. Kutsikas oli tilluke hallikasmust karvakera, silmad veel kinni. Ta tonksis pimedalt ninaga Robbi rinda, kui too teda süles hoidis, otsis tema nahkriiete vahelt piima ja tegi tasast kurba niutsuvat häält. Bran sirutas kõhklevalt käe välja. „Ära karda,” ütles Robb talle. „Sa võid teda katsuda.”

Bran silitas kartlikult kutsikat ja pöördus siis Joni sõnade peale: „Ole lahke.” Tema poolvend pani talle kätte teise kutsika. „Neid on viis tükki.” Bran istus lumme ja surus hundikutsika vastu nägu. Looma nahk tema põse vastas oli pehme ja soe.

„Ürghundid luusivad paljude aastate järel kuningriigis jälle ringi,” pomises tallmeister Hullen. „See ei meeldi mulle.”

„See on märk,” ütles Jory.

Isa kortsutas kulmu. „See on lihtsalt üks surnud loom, Jory,” sõnas ta. Ometi tundus ta häiritud olevat. Lumi krudises tema saabaste all, kui ta korjuse ümber ringi tegi. „Kas keegi oskab öelda, mis ta tappis?”

„Tal on midagi kõris,” teatas Robb, uhke selle üle, et leidis vastuse juba enne, kui ta isa seda küsida jõudis. „Seal, otse lõua all.”

Tema isa põlvitas maha ja kobas käega eluka pea all. Ta sikutas korra ja tõstis käe, et kõik seda näeksid. Jalapikkune purustatud hirvesarv, harud küljest murdunud, verest üleni märg.

Salga kohale laskus äkiline vaikus. Mehed silmitsesid hirvesarve rahutult ja keegi ei söandanud midagi öelda. Isegi Bran tajus nende hirmu, kuigi ta seda ei mõistnud.

Tema isa viskas hirvesarve kõrvale ja pühkis käed vastu lund puhtaks. „Mind üllatab, et ta nii kaua elus püsis, et pojad ilmale tuua,” ütles ta. Tema sõnad hajutasid lummuse.

„Ehk ei püsinudki,” arvas Jory. „Mulle on räägitud… võib-olla oli hatt juba surnud, kui kutsikad sündisid.”

„Surnust sündinud,” ütles üks meestest sekka. „Veel hullem.”

„Vahet pole,” sõnas Hullen. „Nad surevad ise ka kohe.”

Bran tõi kuuldavale sõnatu ehmatushüüde.

„Mida varem, seda parem,” nõustus Theon Greyjoy. Ta tõmbas mõõga tupest. „Anna see elukas siia, Bran.”

Väike loom surus ennast tema vastu, nagu kuuleks ta ja saaks aru. „Ei!” hüüdis Bran raevukalt. „Ta on minu oma.”

„Pane oma mõõk ära, Greyjoy,” ütles Robb. Sel hetkel oli tema hääl sama käskiv nagu nende isal, nagu isandal, kelleks ta ükskord saab. „Me jätame need kutsikad endale.”

„Sa ei saa seda teha, poiss,” ütles Harwin, Hulleni poeg.

„Nende tapmine on armutegu,” lisas Hullen.

Bran vaatas abiotsivalt oma auliku isa poole, kuid vastuseks oli ainult lauba- ja kulmukortsutus. „Hullen räägib õigust, poeg. Parem kiire surm kui pikk piin külmas ja näljas.”

„Ei!” Bran tundis, kuidas talle pisarad silma valguvad ja ta pööras pilgu ära. Ta ei tahtnud isa nähes nutta.

Robb jäi kangekaelseks. „Ser Rodriki punane hatt tõi läinud nädalal uued pojad,” ütles ta. „See oli väike pesakond, ainult kaks elus kutsikat. Tal jätkub piima küll.”

„Ta kisub nad lõhki, kui nad teda imeda proovivad.”

„Isand Stark,” ütles Jon. Oli veider kuulda, et ta isa nii ametlikult nimetab. Bran vaatas meeleheitliku lootusega tema poole. „Siin on viis kutsikat,” ütles Jon isale. „Kolm isast, kaks emast.”

„Mis sellest, Jon?”

„Teil on viis puhastverd last,” ütles Jon. „Kolm poega, kaks tütart. Ürghunt on teie sugukonna vapil. Need kutsikad olid teie laste jaoks määratud, mu isand.”

Bran nägi, kuidas tema isa nägu muutus, nägi, kuidas teised mehed pilke vahetasid. Sel hetkel armastas ta Joni kogu südamest. Ehkki Bran oli vaid seitsmeaastane, mõistis ta, mida tema vend oli teinud. Arv klappis täpselt ainult selle pärast, et Jon ennast välja jättis. Ta oli kaasa arvanud tüdrukud, oli kaasa arvanud isegi sülelaps Rickoni, kuid mitte sohipoja, kes kandis liignime Snow – nime, mis anti põhjas kombekohaselt kõigile neile, kellele langes osaks ebaõnn ilma oma nimeta sündida.

Ka nende isa sai sellest aru. „Sa siis endale kutsikat ei tahagi, Jon?” küsis ta leebelt.

„Ürghunt ehib Starkide suguvõsa vappi,” nentis Jon. „Mina ei ole Stark, isa.”

Nende isa piidles Joni mõtlikult. Robb kiirustas seda vaikust katkestama. „Ma imetan teda ise, isa,” lubas ta. „Ma kastan käteräti sooja piima sisse ja annan talle seda imeda.”

„Mina ka!” toetas Bran teda.

Maaisand silmitses oma poegi pikalt ja põhjalikult. „Kerge öelda ja raske teha. Ma ei luba, et te sellega teenijate aega raiskaksite. Kui te neid kutsikaid tahate, siis toidate neid ise. On see arusaadav?”

Bran noogutas õhinal. Kutsikas vonkles tema süles, limpsas sooja keelega tema nägu.

„Te peate nad ka välja õpetama,” ütles nende isa. „Teie peate nad välja õpetama. Võtke arvesse, et koertetalli meistril ei hakka nende elukatega mingit pistmist olema. Ja aidaku teid jumalad, kui te nad hooletusse jätate või nendega toorelt ümber käite või neid kehvasti õpetate. Need pole koerad, kes palukesi norivad ja jalahoobi peale eemale kargavad. Ürghunt rebib mehel käe õla küljest sama hõlpsasti, nagu koer tapab roti. Olete te kindlad, et te seda tahate?”

„Jah, isa,” ütles Bran.

„Jah,” nõustus Robb.

„Kutsikad võivad ikkagi surra, mida te ka ei tee.”

„Nad ei sure,” ütles Robb. „Me ei lase neil surra.”

„Siis võite nad endale jätta. Jory, Desmond, korjake ülejäänud kutsikad kokku. Meid oodatakse juba tagasi Talitundrusse.”

Alles siis, kui nad olid hobustele istunud ja liikuma hakanud, lubas Bran endal magusat võidurõõmu tunda. Selleks ajaks oli kutsikas tema nahkriiete sisse pugenud, soojalt tema vastas, pika kodutee ajaks kaitstud. Bran murdis pead, mis talle nimeks panna.

Poolel sillal jättis Jon korraga hobuse seisma.

„Mis viga, Jon?” küsis isa.

„Kas te ei kuule?”

Bran kuulis tuule vuhinat puudes, hobusekapjade plaginat raudpuust laudadel, oma näljase kutsika viginat, kuid Jon kuulatas midagi muud.

„Seal,” ütles Jon. Ta pööras oma hobuse ringi ja kappas tagasi üle silla. Nad vaatasid, kuidas ta surnult lumes lamava ürghundi juures sadulast alla tuli, vaatasid, kuidas ta maha põlvitas. Hetke pärast ratsutas ta juba tagasi nende poole, nägu naerul.

„Ta vist roomas teiste juurest eemale,” ütles Jon.

„Või peletati eemale,” sõnas tema isa, kuuendat kutsikat silmitsedes. Selle karv oli valge, kuigi kogu ülejäänud pesakond oli hall. Kutsika silmad olid sama punased nagu sel hommikul surnud räbalais mehe veri. Brani meelest oli veider, et ainult sellel kutsikal olid silmad juba lahti, kõik teised aga olid veel pimedad.

„Albiino,” sõnas Theon Greyjoy kõvera muigega. „See kärvab veel rutem maha kui teised.”

Jon Snow heitis oma isa eestkostealusele pika jäise pilgu. „Vaevalt küll, Greyjoy,” ütles ta. „Tema kuulub mulle.”