Читать книгу Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin - Страница 9

Kõigist Talitundru Suure Kantsi ruumidest olid Catelyni magamiskambrid kõige palavamad. Tal oli harva vajadust kaminasse tuld teha. Loss oli ehitatud looduslike kuumaveeallikate kohale ja tulikuum vesi voolas läbi müüride ja kambrite nagu veri inimese kehas, peletas kivikoridoridest jaheduse, täitis klaasaiad niiske soojusega, hoidis maapinda külmumast. Kümnetes väikestes sisehoovides aurasid päeval ja ööl lahtised basseinid. Suvel ei pannud seda eriti tähelegi; talvel sõltus sellest elu ja surm.

Catelyni vann oli alati kuum ja aurav ja tema tubade seinad katsudes soojad. Soojus tõi talle meelde Vetevoo, päikeselised päevad Lysa ja Edmure seltsis, kuid Ned ei talunud seda kuumust. Starkid on loodud külma jaoks, ütles ta naisele, ja Catelyn naeris selle peale ja ütles talle, et sellisel juhul ehitasid nad oma lossi küll valesse kohta.

Kui nad olid lõpetanud, veeretas Ned ennast naise pealt maha ja tõusis tema voodist, nii nagu tuhat korda varemgi. Ta läks üle toa, tõmbas paksud eesriided kõrvale ja lükkas kõrged kitsad aknad järgemööda lahti, nii et ööõhk kambrisse tungis.

Tuul keerutas tema ümber, kui ta seal alasti ja tühjade kätega seistes pimedust silmitses. Catelyn tõmbas karusnahad endale lõua alla ja vaatas meest. Ned tundus kuidagi väiksem ja kaitsetum, nagu see nooruk, kellega Catelyn oli viieteistkümne pika aasta eest Vetevoo seitsmekojas abiellunud. Tema niuded pakitsesid ikka veel mehe ägedast armatsemisest. See oli meeldiv pakitsus. Ta tundis enda sees mehe seemet. Ta palvetas, et see seal sigima hakkaks. Rickoni sünnist oli nüüd kolm aastat. Ta ei olnud veel liiga vana. Ta võib Nedile veel ühe poja kinkida.

„Ma ütlen talle ära,” ütles Ned, tagasi naise poole pöördudes. Tema pilk oli vaevatud, tema hääl kahtlusest tuhm.

Catelyn tõusis voodis istukile. „Sa ei või seda teha. Sa ei tohi seda teha.”

„Minu kohus on olla siin, põhjas. Mul pole mingit tahtmist Roberti Käeks saada.”

„Ta ei saa sellest aru. Ta on nüüd kuningas ja kuningad pole sellised nagu teised inimesed. Kui sa keeldud teda teenimast, küsib ta endalt, miks, ja varem või hiljem hakkab ta kahtlustama, et sa oled tema vastu. Kas sa ei mõista, millisesse ohtu see meid seaks?”

Tahtmata seda uskuda, raputas Ned pead. „Robert ei tõstaks kunagi kätt minu ega mu perekonna vastu. Me olime lähedasemad kui vennad. Ta armastab mind. Kui ma talle ära ütlen, siis pistab ta möirgama ja vanduma ja märatsema, ja nädal hiljem naerame me selle üle koos. Ma tunnen teda!”

„Sa tundsid teda,” ütles Catelyn. „Kuningas on sulle võõras.” Talle meenus surnud ürghunt lumes, hirvesarv sügavale kurku tunginud. Ta pidi mehe silmad avama. „Uhkus on kuninga jaoks üle kõige, mu isand. Robert võttis selle pika reisi ette selleks, et sind näha, et sulle suurt au osutada, ja sa ei või selle peale lihtsalt sülitada.”

„Au?” Ned naeris mõrult.

„Tema silmis jah,” vastas Catelyn.

„Ja sinu silmis?”

„Ja minu silmis ka,” sähvas naine nüüd vihaselt. Kuidas Ned küll aru ei saanud? „Ta pakub sulle abielu oma poja ja sinu tütre vahel, kuidas sa seda veel nimetaksid? Sansast võib kunagi saada kuninganna. Tema pojad võivad valitseda Müürist kuni Dorne’i mägedeni. Mis selles siis halba on?”

„Jumalad, Catelyn, Sansa on alles üksteist,” ütles Ned. „Ja Joffrey… Joffrey on…”

Catelyn lõpetas tema eest. „…kroonprints ja Raudtrooni pärija. Ja mina olin alles kaheteistkümnene, kui isa mu sinu vennale Brandonile lubas.”

Nende sõnade peale tõmbus Nedi suu kibedaks muigeks. „Brandon. Jah. Brandon teaks, mida teha. Nagu alati. Kõik pidi saama Brandoni omaks – sina, Talitundur, kõik. Tema oli sündinud saama Kuninga Käeks ja kuningannade isaks. Mina pole seda karikat kunagi endale tahtnud.”

„Võib-olla,” sõnas Catelyn, „aga Brandon on surnud ja karikas sulle edasi antud ja sa pead sellest jooma, meeldib see sulle või ei.”

Ned pöördus seljaga tema poole, näoga tagasi öhe. Ta seisis ja vaatas välja pimedusse, silmitsedes võib-olla kuud ja tähti, võib-olla vahimehi müüril.

Catelyni valdas leebus ja ta mõistis mehe valu. Eddard Stark oli temaga abiellunud Brandoni asemel, nagu komme nõudis, kuid Nedi surnud venna vari püsis ikka veel nende vahel, ja lisaks veel teinegi vari – tolle naise, kelle nime ta kunagi ei öelnud, tolle naise, kes oli tema sohipoja ilmale toonud.

Catelyn tahtis juba mehe juurde minna, kui ootamatult kõlas vali koputus uksele. Ned pöördus, kulm kortsus. „Mis on?”

Ukse tagant kostis Desmondi hääl. „Mu isand, meister Luwin on siin ja palub kiiret kokkusaamist.”

„Kas sa ütlesid talle, et ma käskisin ennast mitte segada?”

„Jah, mu isand. Ta palub ikkagi.”

„Hea küll. Saada ta sisse.”

Ned astus riidekapi juurde ja tõmbas selga paksu hommikumantli. Catelyn tundis korraga, kui külmaks kambris on läinud. Ta tõusis istukile ja tõmbas karusnahad lõua alla. „Aknad tuleks vist kinni panna,” soovitas ta.

Ned noogutas hajameelselt. Tuppa astus meister Luwin.

Meister oli lühikest kasvu hall mees. Tema silmad olid hallid ja vilkad ja nägid palju. Tema juuksed – niipalju kui neid aastatega säilinud oli – olid hallid. Tema hall villane hõlst oli ääristatud valge karusnahaga – Starkide värvid. Selle suurte lohmakate käiste sees peitusid taskud. Luwin toppis kogu aeg sinna midagi ja kraamis sealt välja hoopis teisi asju: raamatuid, kirju, veidraid esemeid, laste lelusid. Arvestades, mida kõike meister oma käistesse peidetuna hoidis, oli Catelyn imestunud, et ta üldse jaksas käsi tõsta.

Meister ootas, kuni uks tema taga sulgus, enne kui rääkima hakkas. „Mu isand,” ütles ta Nedile, „vabandust, et ma teie rahu häirisin. Mulle jäeti üks sõnum.”

Nedi ilme oli ärritatud. „Jäeti? Kes jättis? Kas siin käis ratsakuller? Keegi pole mulle midagi öelnud.”

„Kullerit polnud, mu isand. Ainult nikerdatud puulaegas, mis oli minu observatooriumi lauale jäetud, kuni ma tukastasin. Minu teenrid ei näinud kedagi, kuid ilmselt tõi selle keegi kuninga kaaskonnast. Lõunast pole meile ühtegi teist külalist tulnud.”

„Te ütlete, et puust laegas?” küsis Catelyn.

„Selle sees oli kena uus lääts observatooriumi jaoks, välimuse põhjal otsustades Myrist. Myri läätsemeistritele pole võrdset.”

Ned kortsutas kulmu. Catelyn teadis, et ta oli sellistel puhkudel üpris kärsitu. „Lääts,” sõnas ta. „Mis see minusse puutub?”

„Mina küsisin endalt sedasama,” sõnas meister Luwin. „Ilmselt tuli selle tagant otsida mingit varjatud sõnumit.”

Catelyn võpatas raskete karusnahkade all. „Lääts on abinõu, mis aitab meil näha.”

„Nii see on.” Meister sõrmitses oma ordu kaelakeed; rasket ketti, mida ta oma rüü all tihedalt kaela ümber kandis, iga lüli erinevast metallist sepistatud.

Catelyn tundis, kuidas temas tärkab taas hirm. „Mida me siis peaksime kellegi arvates selgemini nägema?”

„Sedasama küsisin ma ka endalt.” Meister Luwin tõmbas varrukast tihedalt rulli keeratud paberi. „Ma leidsin päris sõnumi valepõhja sisse peidetuna, kui ma laeka, mille sees lääts oli, koost lahti võtsin, kuid see pole minu silmade jaoks.”

Ned sirutas käe välja. „Anna see siis mulle.”

Luwin jäi liikumatuks. „Vabandust, mu isand. See sõnum pole ka teie jaoks. Sellele on kirjutatud, et see on mõeldud ainuüksi emand Catelynile. Tohin ma ligineda?”

Catelyn noogutas, julgemata midagi öelda. Meister asetas paberi voodi kõrvale lauale. See oli väikese sinise vahapitseriga suletud. Luwin kummardas ja asutas ennast minekule.

„Jää siia,” käskis Ned. Tema hääl oli sünge. Ta vaatas Catelynile otsa. „Milles asi? Mu emand, sa värised.”

„Ma kardan,” tunnistas Catelyn. Ta sirutas käe välja ja võttis kirja värisevate sõrmede vahele. Karusnahad libisesid alla, paljastades tema alastuse, kuid ta ei hoolinud sellest. Sinises vahas oli Arrynite koja kuu ja pistrikuga pitser. „See on Lysalt.” Catelyn vaatas oma mehele otsa. „See pole mingi rõõmusõnum,” ütles ta mehele. „See kiri toob kurbust, Ned. Ma tunnen seda.”

Ned kortsutas kulmu, nägu süngeks tõmbumas. „Tee see lahti.”

Catelyn murdis pitseri lahti.

Tema silmad libisesid üle sõnade. Algul ei saanud ta neist üldse aru. Siis meenus talle midagi. „Lysa ei jätnud midagi juhuse hooleks. Lapsepõlves oli meil temaga oma salakeel.”

„Oskad sa seda lugeda?”

„Jah,” ütles Catelyn.

„Siis räägi meile.”

„Võib-olla peaksin ma lahkuma,” sõnas meister Luwin.

„Ei,” ütles Catelyn. „Me vajame teie nõu.” Ta lükkas karusnahad kõrvale ja tõusis voodist. Öine õhk tema paljal nahal tundus külm nagu haud, kui ta paljajalu üle kambri läks.

Meister Luwin pööras pilgu kõrvale. Isegi Nedil oli jahmunud ilme. „Mida sa teed?” küsis ta.

„Kaminasse tule,” vastas Catelyn. Ta leidis hommikumantli ja tõmbas selle selga ning põlvitas siis külma kolde juurde.

„Meister Luwin…” alustas Ned.

„Meister Luwin on kõik mu sünnitused vastu võtnud,” ütles Catelyn. „Praegu pole aeg valehäbi tunda.” Ta pistis paberi tulehakatuse vahele ja kuhjas selle peale raskemaid halge.

Ned läks üle toa, võttis naisel käest ja tõmbas ta jalule. Ta hoidis naist enda vastas, nende nägusid lahutamas vaid mõni toll. „Räägi, emand! Mis seal kirjas oli?”

Catelyn tõmbus tema käte vahel jäigaks. „Hoiatus,” sõnas ta vaikselt. „Kui meil jätkub taipu seda kuulda võtta.”

Mehe pilk uuris ta nägu. „Räägi edasi.”

„Lysa ütleb, et Jon Arryn mõrvati.”

Mehe sõrmed klammerdusid tema käsivarre külge. „Kes ta tappis?”

„Lannisterid,” vastas Catelyn. „Kuninganna.”

Ned lasi ta käest lahti. Catelyni nahale jäid sügavad punased vorbid. „Jumalad,” sosistas mees. Tema hääl oli kähe. „Lein on su õelt mõistuse röövinud. Ta ei tea, mida ta räägib.”

„Teab küll,” ütles Catelyn. „Lysa on küll heitliku loomuga, kuid see sõnum oli hoolikalt läbi mõeldud ja osavalt peidetud. Ta teadis, et see kiri toob talle surma, kui see valedesse kätesse satub. Tühipalja kahtluse pärast poleks ta nii palju kaalule pannud.” Catelyn vaatas oma mehele otsa. „Nüüd pole meil tõesti enam valikut. Sa pead Roberti Käeks hakkama. Sa pead koos temaga lõunasse minema ja tõe välja selgitama.”

Ta nägi kohe, et Ned oli jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele. „Minu jaoks on tõde ainult siin. Lõuna on ussipesa, millest mul on targem eemale hoida.”

Luwin näppis oma kaelakeed, mis oli tema pehme kurgualuse marraskile hõõrunud. „Kuninga Käel on palju võimu, mu isand. Võimu, mille abil tõde isand Arryni surma kohta välja selgitada ja tema tapjad kuninga kohtu ette toimetada. Võimu, et kaitsta emand Arrynit ja tema poega, kui halvimad kartused tõeks osutuvad.”

Nedi pilk rändas magamistoas abitult ringi. Catelynit haaras sügav kaastunne, kuid ta mõistis, et ei tohi meest praegu oma embusse võtta. Enne tuli see lahing võita – tema laste nimel. „Sa ütled, et armastad Robertit nagu venda. Kas sa jätaksid oma venna Lannisteride piiramisrõngasse?”

„Ebalased teid mõlemaid võtku,” pomises Ned mornilt. Ta pöördus kõrvale ja läks akna juurde. Catelyn vaikis, meister samuti. Nad ootasid sõnatult, kuni Eddard Stark oma armastatud koduga tummalt hüvasti jättis. Kui ta lõpuks akna juurest ära tuli, oli tema hääl väsinud ja tulvil nukrust ning tema silmanurgad läikisid pisut niiskelt. „Minu isa läks omal ajal kuninga kutsel lõunasse. Ta ei tulnudki sealt enam tagasi.”

„Siis oli teine aeg,” sõnas meister Luwin. „Ja teine kuningas.”

„Jah,” ütles Ned tuhmilt. Ta istus kolde ette toolile. „Catelyn, sina jääd siia Talitundrusse.”

Mehe sõnad riivasid naise südant nagu jäine tuulepuhang. „Ei,” ütles ta, äkilist hirmu tundes. Kas see oli nüüd tema karistus? Et ta ei näe enam kunagi Nedi nägu ega tunne mehe käsi enda ümber?

„Jah,” ütles Ned häälel, mis ei kannatanud vastuvaidlemist. „Sa pead põhjas minu asemel valitsema, kuni ma Roberti ülesandeid täidan. Keegi Starkidest peab alati Talitundrus olema. Robb on neljateistkümne aastane. Üsna peatselt saab temast täismees. Ta peab valitsema õppima ja mind pole siin teda õpetamas. Võta ta oma nõupidamiste juurde. Ta peab olema valmis, kui tema aeg kätte jõuab.”

„Andku jumalad, et alles paljude aastate pärast,” pomises meister Luwin.

„Meister Luwin, ma usaldan sind nagu oma sugulast. Ole mu naisele toeks kõigis asjades, nii väikestes kui suurtes. Õpeta minu pojale seda, mida tal teada tuleb. Talv on tulekul.”

Meister Luwin noogutas tõsiselt. Järgnes vaikus, kuni Catelyn julgust kogus ja esitas küsimuse, mille vastust ta kõige rohkem kartis. „Mis saab teistest lastest?”

Ned tõusis ja embas teda ja vaatas talle lähedalt silma. „Rickon on väga noor,” lausus ta leebelt. „Ta peaks jääma siia, sinu ja Robbi juurde. Teised võtaksin ma endaga kaasa.”

„Ma ei elaks seda üle,” sõnas Catelyn värisedes.

„Sa pead,” ütles mees. „Nüüd on selge, et Sansa peab Joffreyga paari minema – me ei tohi anda neile vähimatki põhjust meie truuduses kahelda. Ja Aryal ongi juba ülim aeg lõunamaa õukonnakombeid õppida. Paari aasta pärast jõuab ka tema meheleminekuikka.”

Sansa lööb lõunas särama, mõtles Catelyn endamisi, ja jumalad teavad, et Arya kombed vajavad lihvimist. Vastumeelselt jättis ta nendega oma südames hüvasti. Kuid mitte Braniga. Mitte mingil juhul. „Jah,” ütles ta, „aga armastuse nimel, mida sa minu vastu tunned, palun sind, Ned – las Bran jääb siia Talitundrusse. Ta on alles seitsmeaastane.”

„Mina olin kaheksane, kui mu isa mu Kotkapesasse kasvandikuks saatis,” sõnas Ned. „Ser Rodrik on mulle rääkinud, et Robb ja prints Joffrey ei saa omavahel läbi. See pole sugugi hea. Bran võib aidata seda lõhet ületada. Ta on armas poiss, lõbus ja meeldib kõigile. Las ta kasvab üles koos noorte printsidega, las ta saab nendega sõbraks, nii nagu Robertist sai minu sõber. Meie koda võib ennast siis kindlamalt tunda.”

Tal oli õigus; Catelyn mõistis seda. Kuid see ei leevendanud tema valu. Niisiis jääb ta ilma kõigist neljast: Nedist ja mõlemast tüdrukust ja oma armsast kallist Branist. Talle jäävad ainult Robb ja väike Rickon. Ta tundis ennast juba praegu üksildasena. Talitundur oli väga suur. „Ära teda siis müüride ligi lase,” sõnas ta vapralt. „Sa ju tead, kuidas Bran ronida armastab.”

Ned suudles tal pisarad silmist, enne kui need langeda jõudsid. „Tänan sind, mu emand,” sosistas ta. „Ma mõistan, kui raske sul on.”

„Mis saab Jon Snow’st, mu isand?” küsis meister Luwin.

Catelyn tõmbus seda nime kuuldes pingule. Ned tundis tema viha ja lasi ta oma embusest lahti.

Paljud mehed olid sohilaste isad. Catelyn oli selle teadmisega üles kasvanud. Ta ei olnud üllatunud, kui sai nende abielu esimesel aastal teada, et Ned oli sigitanud lapse mingile tüdrukule, kellega ta sõjakäigul kokku trehvas. Lõppude lõpuks olid tal mehe vajadused ja nad olid selle aasta üksteisest lahus olnud – Ned lõunas sõjas, tema aga Vetevool, oma isa turvalises lossis. Tema mõtted olid rohkem hõivatud Robbiga, kes oli siis alles rinnalaps, kui oma mehega, keda ta õieti ei tundnudki. Tal polnud midagi selle vastu, kui mees lahingute vahepeal kusagilt lohutust leidis, ja pidas õigeks, et Ned hoolitseb lapse hea käekäigu eest, kui tema seemnest ihuvili saama peaks.

Ned tegi veel rohkemgi. Starkid polnud samasugused kui teised mehed. Ned tõi oma värdja koju kaasa ja nimetas teda kogu põhja kuuldes „pojaks”. Kui sõjad viimaks läbi said ja Catelyn Talitundrusse ratsutas, olid Jon ja tema amm seal juba ees ootamas.

See oli sügav haav. Ned ei rääkinud poisi emast kunagi sõnagi, kuid lossis ei jää miski saladuseks ja Catelyn kuulis, kuidas tema teenijapiigad rääkisid edasi jutte, mida nad olid tema mehe sõjameeste suust kuulnud. Nad sosistasid ser Arthur Dayne’ist, Hommikumõõgast, kes oli Aeryse Valvkonna seitsmest rüütlist kõige kardetavam, ja sellest, kuidas nende noor isand oli ta kahevõitluses tapnud. Ja nad rääkisid, kuidas Ned viis pärast seda ser Arthuri mõõga tema kaunile noorele õele, kes ootas oma venda Tähesaju nime kandvas lossis Suvemere kaldal. Emand Ashara Dayne, sire ja kaunis, lummavate sirelikarva silmadega. Catelyn oli tervelt kaks nädalat julgust kogunud, kuid päris lõpuks ühel ööl voodis oma mehelt tõtt, küsis talt seda otse.

See oli ainuke kord kõigi nende kooselatud aastate jooksul, kui Ned talle hirmu peale ajas. „Ära küsi mult kunagi Joni kohta,” ütles ta jääkülmalt. „Temas voolab minu veri ja rohkem pole sul tarvis teada. Ja nüüd tahan ma teada, kust sa seda nime kuulsid, mu emand.” Catelyn oli tõotanud mehele alluda; ta ütles seda talle ja sellest päevast peale sosinad lakkasid ja Ashara Dayne’i nime ei mainitud Talitundrus enam kunagi.

Olgu Joni ema kes tahes, oli Ned teda ilmselt meeletult armastanud, sest mitte miski, mida Catelyn ütles, ei sundinud teda poissi minema saatma. See oli ainuke asi, mida Catelyn talle kunagi ei andestanud. Ta oli hakanud oma meest kogu südamest armastama, kuid ei olnud kunagi suutnud armastada Joni. Nedi pärast oleks ta võinud kümnele sohilapsele läbi sõrmede vaadata – kui need ainult ta silma alt ära oleks. Jon ei olnud kunagi silma alt ära ja suuremaks kasvades sarnanes ta Nediga rohkem, kui ükski seaduslikest lastest, keda Catelyn talle sünnitas. See tegi asja miskipärast veel hullemaks. „Jon peab lahkuma,” ütles ta nüüd.

„Nad on Robbiga lähedased,” sõnas Ned. „Ma mõtlesin, et…”

„Ta ei või siia jääda,” katkestas Catelyn teda. „Ta on sinu poeg, mitte minu. Ma ei võta teda enda hoolde.” Ta teadis, et need on kalgid sõnad, kuid selline oli tõde. Kui Ned poisi siia Talitundrusse jätaks, ei tooks see talle midagi head.

Pilgus, mille Ned talle heitis, peegeldus ängistus. „Sa tead, et ma ei saa teda lõunasse kaasa võtta. Õukonnas pole tema jaoks kohta. Sohiku nimega poiss… sa ju tead, mida tema kohta ütlema hakatakse. Teda ei võeta omaks.”

Catelyn nägi mehe silmis tumma palvet, kuid tegi oma südame kõvaks. „Räägitakse, et sinu sõber Robert on ka ise kümneid sohilapsi sigitanud.”

„Ja ühtegi neist pole õukonnas nähtud!” ägestus Ned. „See Lannisteriluhva on selle eest hoolt kandnud. Kuidas sa võid nii pagana julm olla, Catelyn? Ta on alles poisike. Ta…”

Ned oli raevu sattumas. Ta oleks ehk veel rohkem ja rängemini öelnud, kuid meister Luwin segas vahele. „Silmapiiril on veel üks lahendus,” lausus ta vaiksel häälel. „Teie vend Benjen käis paar päeva tagasi Joni asjus minuga rääkimas. Nagu ma aru saan, tahab poiss musta vennaskonda astuda.”

Nedi ilme oli jahmunud. „Ta soovis Öisesse Vahtkonda minna?”

Catelyn ei öelnud midagi. Las Ned mõtleb selle asja ise läbi; tema sõna ei mõjuks praegu hästi. Ometi oleks ta sel hetkel meistrit rõõmuga suudelnud. See oli oivaline lahendus. Benjen Stark oli vandevend. Jonist saaks tema poeg; laps, kes tal muidu olemata jääks. Ja kunagi hiljem annab ka poiss ise vande. Ta ei sigita ühtegi poega, kes võiksid kunagi hakata Catelyni enda lastelastega Talitundru pärast võistlema.

„Müüril teenimine on suur au, mu isand,” ütles meister Luwin.

„Ja isegi sohik võib Öises Vahtkonnas kõrgele tõusta,” sõnas Ned mõtisklevalt. Tema hääl oli siiski murelik. „Jon on väga noor. Kui ta sooviks seda täismehena, oleks lugu teine, kuid neljateistkümneaastane poiss…”

„Ränk ohver,” nõustus meister Luwin. „Kuid praegu on ka rängad ajad, mu isand. Tema tee ei ole rängem kui teil või teie emandal.”

Catelyn mõtles kolmele lapsele, kellest ta ilma jääb, ning tal ei olnud sugugi kerge vait püsida.

Ned pööras neile selja ja jäi aknast välja vaatama, pikal näol vaikiv ja mõtlik ilme. Lõpuks ta ohkas ja pöördus uuesti. „Olgu siis,” sõnas ta meister Luwinile. „Nii ongi ehk kõige parem. Ma kõnelen Beniga.”

„Millal me seda Jonile ütleme?” küsis meister.

„Omal ajal. Reis nõuab ettevalmistusi. Kulub kaks nädalat, enne kui me teeleminekuks valmis oleme. Ma laseksin Jonil nendest viimastest päevadest rõõmu tunda. Suvi lõpeb nagunii varsti ja lapsepõlv samuti. Ma ütlen talle seda ise, kui aeg kätte jõuab.”