Читать книгу Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin - Страница 7

Külalised valgusid läbi lossivärava nagu kullast ja hõbedast ja häilitud terasest jõgi, kokku kolmsada, vasallide ja rüütlite, relvakaaslaste ja vallasratsanike koorekiht. Nende pea kohal lipendasid põhjatuules kümned kullakarva lipud, mida ehtis Baratheonide krooniga hirv.

Ned tundis nende ratsanike seast paljusid. Seal oli ser Jaime Lannister, kelle juuksed helkisid nagu lehtkuld, ja seal Sandor Clegane oma hirmsa põlenud näoga. Pikk poiss tema kõrval ei saanud olla keegi muu kui kroonprints ise ja see väike könnis mehike nende taga oli kindlasti Paharet; Tyrion Lannister.

Kuid kerekas mees kolonni eesotsas, kummalgi küljel Valvkonna lumivalges mantlis rüütel, tundus Nedile peaaegu võõras… kuni mees tuttava möiratusega oma sõjaratsu seljast maha kargas ja ta kontemurdvasse kaisutusse võttis. „Ned! Küll on tore sinu tardunud sihverplaati näha!” Kuningas mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani ja naeris. „Sa pole põrmugi muutunud.”

Ned soovis, et ta võiks sama öelda. Viieteistkümne aasta eest, kui nad trooni võitma ratsutasid, oli Tormiotsa isand näost sile, särasilmne ja tugev nagu neitsi unelm. Kuue ja poole jala pikkusena ulatus ta teistest peajagu kõrgemale ja kui ta oma turvise selga ning oma koja suure hirvesarvedega kiivri pähe tõmbas, sai temast ehtne hiiglane. Lisaks oli tal hiiglase jõud – tema lemmikrelvaks oli ogaline rauast sõjavasar, mida Ned vaevu tõsta jaksas. Parknaha ja vere lõhn ümbritses teda tollal nagu parfüüm.

Nüüd ümbritses teda parfüümina ehtne parfüüm ja tema vööümbermõõt lähenes tema pikkusele. Ned oli kuningat viimati näinud üheksa aastat tagasi Balon Greyjoy mässu ajal, kui hirv ja ürghunt mesti lõid, et Raudsaarte isehakanud kuninga nõudlustele lõpp teha. Pärast toda ööd, kui nad seisid külg külje kõrval Greyjoy langenud kindluses, kus Robert oli mässulise maaisanda alistumist tunnistanud ja Ned tema poja Theoni oma pantvangiks ja kasvandikuks võtnud, oli kuninga kaalule lisandunud vähemalt kolm puuda. Tema lõuga kattev habe, mis oli kore ja must nagu raudtraat, varjas küll tema topeltlõuga ja kuninglikke lõualotte, kuid miski ei suutnud varjata tema vatsa ega musti sõõre tema silmade all.

Ometi oli Robert nüüd Nedi kuningas ja mitte lihtsalt sõber, mistõttu ta ütles ainult: „Majesteet, Talitundur on teie päralt.”

Selle aja peale hakkasid ka teised sadulast maha tulema ja tallipoisid liginesid, et nende ratsud oma hoolde võtta. Roberti kuninganna, Cersei Lannister, sisenes koos oma nooremate lastega jalgsi lossi. Ratasmaja, milles nad olid sõitnud – hiigelsuur õlitatud tammepuust ja kullatud metallist kahekorruseline tõld, mida vedasid nelikümmend rasket veohobust – oli nii lai, et ei mahtunud lossiväravast sisse. Ned põlvitas lumme, et kuninganna sõrmust suudelda, Robert aga kallistas Catelyni nagu taasleitud õde. Siis toodi ette lapsed, keda mõlemalt poolt esitleti ja kiideti.

Niipea kui need vormikohased tervitused läbi said, ütles kuningas oma võõrustajale: „Vii mind alla teie hauakambrisse, Eddard. Ma tahan seal austust avaldada.”

See, et Robert tema õde pikkade aastate järel ikka veel meeles peab, tegi Nedil südame soojaks. Ta hõikas, et neile latern toodaks. Rohkem sõnu ei läinud tarvis. Kuninganna hakkas protesteerima. Nad olid aovalgest peale teel olnud, kõik on väsinud ja külmunud ja tahaksid kindlasti kõigepealt ennast kosutada. Las surnud ootavad. Ta ei jõudnud rohkemat öelda; Robert vaatas talle otsa ja siis võttis tema kaksikvend Jaime tal vaikides käe alt kinni ja kuninganna jäi vait.

Nad läksid koos alla hauakambrisse, Ned ja see kuningas, kelle ta vaevu ära oli tundnud. Kivist keerdtrepp oli kitsas. Ned läks laternaga ees. „Ma hakkasin juba mõtlema, et me ei jõua kunagi Talitundrusse,” nurises Robert trepist alla minnes. „Lõunas räägitakse minu Seitsmest Kuningriigist nii, et läheb juba meelest, et sinu jagu on sama suur kui ülejäänud kuus kokku.”

„Ma loodan, et teekond möödus meeldivalt, Majesteet?”

Robert mühatas. „Rabad ja metsad ja põllud ja Kaelast põhja pool peaaegu mitte ainsatki korralikku kõrtsi. Ma pole nii suurt ja tühja maad elu sees näinud. Kus kogu su rahvas on?”

„Ju nad ei söandanud oma nägu näidata,” naljatas Ned. Ta tundis trepist üles hoovavat jahedust, sügavast maapõuest tulevat külma hingust. „Kuningad on põhjas haruldane vaatepilt.”

Robert mühatas. „Küllap nad peitsid ennast hoopis lume all. Lume, Ned!” Kuningas toetas laskumise juures ühe käe vastu seina, et tasakaalu säilitada.

„Hilissuvel on lumesadu üsna tavaline,” sõnas Ned. „Ma loodan, et sellest polnud tüli. Need on harilikult kerged.”

„Võtku Ebalased sinu kerget lund,” kirus Robert. „Mismoodi siin kõik veel talvel välja näeb? Juba sellele mõeldes hakkad lõdisema.”

„Talved on karmid,” nõustus Ned. „Kuid Starkid elavad selle üle. Nagu alati.”

„Sa pead lõunasse tulema,” ütles Robert talle. „Sa pead suve maitsma, enne kui see lahkub. Mägiaias ulatuvad kuldkollased roosiväljad nii kaugele, kui silm ulatub. Puuviljad on nii küpsed, et otse sulavad sul suus – melonid, virsikud, tähnikploomid, sa pole midagi nii magusat elu sees maitsnudki. Küll sa näed, ma tõin neid sinu jaoks kaasa. Isegi Tormiotsal, kus puhub värske meretuul, on päevad nii palavad, et sa ei jaksa end õieti liigutadagi. Ja kui sa veel linnu näeksid, Ned! Igal pool lilled, turud toidukraami pilgeni täis, suveveinid nii odavad ja nii head, et juba lõhna hingates jääd purju. Kõik on paksud ja purjus ja rikkad.” Kuningas naeris ja laksas endale vastu vägevat kõhtu. „Ja tüdrukud, Ned!” hüüatas ta, silmad sädelemas. „Tõsijutt, naised kaotavad selle palavusega vähimagi tagasihoidlikkuse. Nad ujuvad alasti jões, otse lossi külje all. Isegi tänavatel on villaste või karusnahksete riiete jaoks liiga kuramuse palav ja nad käivad ringi sihukestes lühikestes kleitides – siidist, kui neil hõbedat jätkub, ja puuvillast, kui ei, aga vahet pole – kui nad higistama hakkavad ja riie vastu ihu kleepub, siis on nad sama hästi kui alasti.” Kuningas naeris rõõmsalt.

Robert Baratheon oli alati olnud suure himuga mees, kes teadis, kuidas elu nautida. Eddard Starki kohta poleks keegi seda kuidagi öelda saanud. Ometi täheldas Ned tahtmatult, et kuningas on pidanud oma naudingute eest lõivu maksma. Selleks ajaks, kui nad trepist alla jõudsid, hingeldas Robert raskelt ja kui nad krüpti pimedusse astusid, punetas tema nägu laternavalgel.

„Majesteet,” sõnas Ned aupaklikult. Ta tegi laternaga laia poolkaare. Varjud liikusid ja vankusid. Hubisev tuli langes põrandakividele ja riivas pikka rodu graniitsambaid, mis kahekaupa pimedusse kulgesid. Sammaste vahel, seinte ääres, istusid surnud oma kivist troonidel, seljad vastu sarku, milles peitusid nende maised jäänused. „Ta on päris lõpus, Isa ja Brandoni juures.”

Ta hakkas sammaste vahel ees minema ja Robert järgnes talle vaikides, maa-alusest jahedusest värisedes. Siin all oli alati külm. Nende sammud kõmasid põrandakividel ja kajasid ülal võlvilt vastu, kui nad Starkide valitsejasoo surnute vahel kõndisid. Nende kujud olid raiutud nende haudu sulgevatele kividele. Nad istusid pikas reas, pimedad silmad igavesse pimedusse vahtimas, ja nende jalgade ümber olid kerra tõmbunud suured kivist ürghundid. Hüplevad varjud tekitasid tunde, nagu liigutaksid kivikujud end, kui elavad nendest möödusid.

Iidse kombe kohaselt oli iga omaaegse Talitundru isanda põlvedele asetatud rauast mõõk, et neimahimulised vaimud oma hauakambrites püsiksid. Vanim neist oli juba ammu olematuks roostetanud, nii et seal, kus metall oli kunagi kivile toetunud, paistsid nüüd ainult mõned punased laigud. Ned mõistatas, kas see tähendab seda, et need vaimud võivad nüüd lossis vabalt ringi uidata. Ta lootis, et see pole nii. Talitundru esimesed isandad olid olnud sama kalgid mehed nagu maa, mida nad valitsesid. Sajanditel enne seda, kui Loheisandad üle mere tulid, ei olnud nad kellelegi truudust vandunud, vaid nimetasid ennast Põhja Kuningateks.

Viimaks jäi Ned seisma ja tõstis õlilambi üles. Hauakamber kulges nende ees edasi pimedusse, kuid sellest kohast alates olid sargad tühjad ja sulgemata; mustad avad, mis ootasid oma surnuid, ootasid teda ja tema lapsi. Ned ei tahtnud sellele mõelda. „Siin,” ütles ta oma kuningale.

Robert noogutas vaikselt, põlvitas ja langetas pea.

Siin olid kõrvuti kolm hauda. Isand Rickard Starkil, Nedi isal, oli piklik range nägu. Kiviraidur oli teda hästi tundnud. Ta istus vaikse väärikusega, kivist sõrmed tugevasti põlvedel lebava mõõga ümber klammerdunud, kuid eluajal ei olnud ta osanud mõõkadega ümber käia. Kahes väiksemas hauas kummalgi pool olid tema lapsed.

Brandon oli surnud kahekümne aastaselt – ta kägistati Hullu Kuninga Aerys Targaryeni käsul vaid mõni päev enne seda, kui ta pidi Vetevoo Catelyn Tullyga paari pandama. Tema isa oli sunnitud tema surma pealt vaatama. Brandon oli tegelik pärija, vanim poeg, valitsejaks sündinud.

Lyanna oli olnud vaid kuueteistkümne aastane, erakordselt armas lapsnaine. Ned oli teda kogu südamest armastanud. Robert oli teda veelgi rohkem armastanud. Lyannast pidi saama tema pruut.

„Ta oli tegelikult palju ilusam,” sõnas kuningas, olles tükk aega vaikinud. Tema sõrmed peatusid Lyanna näol, otsekui püüaks ta naist uuesti ellu manada. Lõpuks tõusis ta kohmakalt – tema kaal segas teda. „Pagana pihta, Ned, miks sa pidid ta sellisesse kohta matma?” Kuninga hääl oli taaselustunud kurbusest kähe. „Ta vääris paremat kui pimedus…”

„Ta oli Talitundru Stark,” vastas Ned vaikselt. „Tema koht on siin.”

„Ta peaks puhkama kusagil künkal, viljapuu all, kus tema kohal on päike ja pilved ja vihm teda uhub.”

„Ma olin tema juures, kui ta suri,” tuletas Ned kuningale meelde. „Ta tahtis koju naasta, Brandoni ja isa kõrval puhata.” Ta kuulis nüüdki vahel veel õe häält. Luba mulle, oli Lyanna vere ja rooside järele lõhnavas toas hüüdnud. Luba mulle, Ned. Palavik oli ta ära kurnanud ja tema hääl oli vaid nõrk sosin, aga kui Ned talle oma sõna andis, haihtus hirm tema õe pilgust. Nedile meenus, kuidas Lyanna oli siis naeratanud, kui tugevasti õe sõrmed olid tema omi pigistanud, kui ta elust lahti lasi, närbunud ja mustad roosilehed tema peost maha pudenemas. Ned ei mäletanud, mis siis edasi sai. Ta leiti tummas leinas, õe keha ikka veel käte vahel. Väike linnuseisand Howland Reed oli Lyanna käe Nedi pihust ära võtnud. Ned ei mäletanud sellest midagi. „Ma toon talle lilli, kui saan,” ütles ta. „Lyannale… meeldisid lilled.”

Kuningas puudutas raidnäo põske ja tema sõrmed libisesid üle kareda kivi sama õrnalt, nagu oleks see elav ihu. „Ma vandusin, et tapan Rhaegari selle eest, mis ta temaga tegi.”

„Sa tapsidki ta,” märkis Ned.

„Ainult üks kord,” lausus Robert mõrult.

Nad olid läinud vastamisi Kolmjõe koolmel, kui nende ümber kees lahing, Robertil käes sõjavasar ja peas suur hirvesarvedega kiiver, Targarye-nide prints üleni mustas soomusrüüs. Tema rinnaplaadil oli tema suguvõsa kolmepäine lohe, mida tihedalt katvad rubiinid kiiskasid päikesepaistel nagu leek. Kolmjõe punane vesi voolas nende sõjaratsude kapjade ümber, kui nad ümber teineteise tiirlesid ja lööke vahetasid, uuesti ja uuesti, kuni Roberti ränk vasarahoop lõpuks lohe ja selle all oleva rinnakorvi sisse rutjus. Kui Ned lõpuks võitluspaigale jõudis, lamas Rhaegar surnult jõevoolus ja mõlema sõjaväe mehed rabelesid keerlevas vees, otsides rubiine, mis olid tema turvise küljest lahti pudenenud.

„Unenägudes tapan ma teda igal ööl,” tunnistas Robert. „Tuhat surma on tema jaoks ikka veel liiga kerge karistus.”

Ned ei mõistnud selle peale midagi öelda. Veidi aja pärast sõnas ta: „Me peaksime tagasi minema, Majesteet. Kuninganna ootab juba.”

„Võtku Ebalased mu naist,” pomises Robert pahuralt, kuid hakkas raskel sammul tuldud teed tagasi minema. „Ja kui ma veel kord seda „Majesteeti” kuulen, siis lasen su pea teiba otsa ajada. Me oleme teineteise jaoks midagi enamat.”

„Ma ei ole seda unustanud,” vastas Ned vaikselt. Kui kuningas midagi ei öelnud, sõnas ta: „Räägi mulle, mis Joniga juhtus.”

Robert vangutas pead. „Ma pole veel kunagi näinud, et üks mees nii kähku haigeks jääb. Me korraldasime minu poja nimepäeval turniiri. Kui sa oleksid Joni siis näinud, oleksid võinud vanduda, et ta elab igavesti. Kahe nädala pärast oli ta surnud. See tõbi lõõmas tema sisikonnas nagu tuli. See lihtsalt põletas ta ära.” Kuningas peatus ühe samba kõrval, ühe ammusurnud Starki haua ees. „See vanamees oli mulle kallis.”

„Mulle samuti.” Ned jäi hetkeks vait. „Catelyn pelgab oma õe pärast. Kuidas Lysa oma leina talub?”

Roberti suu tõmbus kibedaks muigeks. „Ausalt öeldes mitte kuigi hästi,” möönis ta. „Mulle tundub, et Joni kaotus ajas selle naise hulluks. Ta viis poisi tagasi Kotkapesasse. Minu tahtest hoolimata. Ma lootsin ta Tywin Lannisterile kasupojaks anda. Jonil polnud vendi ega rohkem poegi. Kas ma pidin ta naistele kasvatada jätma?”

Ned oleks lapse parema meelega usaldanud mürkmao kui isand Tywini hoolde, kuid jättis oma kahtlused enda teada. Mõned vanad haavad ei parane kunagi päriselt ja löövad vähimagi sõna peale taas veritsema. „Naine kaotas oma mehe,” sõnas ta ettevaatlikult. „Võib-olla kartis ema ka oma pojast ilma jääda. Poiss on väga noor.”

„Kuuene ja põdur ja Kotkapesa isand, olgu jumalad armulised,” kirus kuningas. „Isand Tywin ei ole varem kunagi kasvandikku võtnud. See oleks Lysale auks olnud. Lannisterid on suur ja uhke valitsejasugu. Tema ei tahtnud sellest kuuldagi. Siis lahkus ta ööpimeduse varjus, isegi head aega ütlemata. Cersei oli maruvihane.” Robert ohkas sügavalt. „Kas sa teadsid, et poiss on mu nimekaim? Robert Arryn. Ma andsin vande teda kaitsta. Kuidas ma saan seda teha, kui tema ema ta salaja minema viib?”

„Kui soovid, võtan ma ta endale kasupojaks,” ütles Ned. „Lysa peaks sellega nõusse jääma. Tema ja Catelyn olid tüdrukupõlves lähedased, ja ka tema oleks siin teretulnud.”

„Õilis pakkumine, mu sõber,” lausus kuningas, „kuid see tuleb liiga hilja. Isand Tywin on oma nõusoleku juba andnud. Kui poissi mujal kasvatataks, oleks see tema suhtes kibe solvang.”

„Ma muretsen rohkem oma õepoja hea käekäigu kui Lannisteride uhkuse pärast,” kuulutas Ned.

„Sest sina ei maga ühe Lannisteriga.” Robert naeris ja selle kaja raksus haudade vahel ning kõlas võlvlaelt vastu. Tema naeratus oli valgete hammaste välgatus vägeva musta habeme tihnikus. „Oh, Ned,” ütles ta, „sa oled endiselt liiga tõsine.” Ta pani massiivse käe Nedile ümber õlgade. „Ma mõtlesin, et ootan paar päeva, enne kui sinuga räägin, aga ma mõistan nüüd, et selleks pole tarvidust. Tule kõnnime koos.”

Nad hakkasid sammaste vahel tagasi minema. Pimedad kivisilmad tundusid neid jälgivat, kui nad möödusid. Kuninga käsi oli endiselt Nedi õla ümber. „Sa panid kindlasti imeks, miks ma lõpuks nii pika aja möödudes põhja Talitundrusse tulin.”

Ned kahtlustas üht-teist, kuid ei öelnud seda välja. „Muidugi selleks, et minu seltskonda nautida,” sõnas ta naljatlevalt. „Ja siis veel Müür. Sa pead seda nägema, Majesteet, kõndima selle katusevallidel ja rääkima meestega, kes seda valvavad. Öisest Vahtkonnast on jäänud vaid kahvatu vari. Benjen räägib, et…”

„Küllap ma kuulen üsna varsti, mida su vend räägib,” ütles Robert. „Müür on püsinud kui kaua – kaheksa tuhat aastat? Las seisab veel paar päeva. Mul on pakilisemaid muresid. Praegu on rasked ajad. Ma vajan enda ümber tublisid mehi. Jon Arryni suguseid mehi. Ta teenis mind kui Kotkapesa isand, Ida Valdjas ja Kuninga Käsi. Talle pole kerge asendajat leida.”

„Tema poeg…” alustas Ned.

„Tema poeg saab endale Kotkapesa ja kogu selle sissetuleku,” ütles Robert järsult. „Muud midagi.”

See tuli Nedi jaoks üllatusena. Ta peatus, võpatas ja pöördus, et oma kuningale otsa vaadata. Sõnad tulid tahtmatult. „Arrynid on alati olnud Ida Valdjad. See tiitel käib maaomandiga kaasas.”

„Kui ta täisealiseks saab, võidakse see au talle tagasi anda,” sõnas Robert. „Ma võin selle üle mõelda selle aasta ja järgmise. Kuueaastane poiss pole mingi väejuht, Ned.”

„Rahuajal on see tiitel ainult auasi. Jäta see poisile alles. Kui mitte tema enda, siis tema isa pärast. Kindlasti võlgned sa Jonile tema teenistuse eest vähemalt niipalju.”

Kuningale ei olnud see meeltmööda. Ta võttis käe Nedi õlgade ümbert. „Joni teenistus oli kohusetäitmine, mida ta oma lääniisandale võlgnes. Ma ei ole tänamatu, Ned. Sina, kui üldse keegi, peaksid seda teadma. Kuid poeg ei ole isa. Üks poisike ei suuda Ida vaos hoida.” Seejärel muutus kuninga toon leebemaks. „Küllalt sellest. Me peame rääkima ühest veel tähtsamast ametist ja ma ei taha sinuga vaielda.” Robert haaras Nedil küünarnukist. „Mul on sind tarvis, Ned.”

„Ma kuulan alati Majesteedi käsku. Alati.” Need olid sõnad, mida ta pidi ütlema, ja ta ütles need, oodates pingsalt, mis edasi tuleb.

Robert poleks neid nagu kuulnudki. „Need aastad, mis me Kotkapesas mööda saatsime… jumalad, need olid head aastad. Ma tahan, et sa jälle mu kõrval oleksid, Ned. Ma tahan, et sa oleksid Kuningalinnas, mitte siin maailma lõpus, kus kellelgi sinust tuhkagi kasu pole.” Robert suunas pilgu pimedusse, hetkeks sama melanhoolne nagu mõni Stark. „Vannun sulle, et troonil istuda on tuhat korda raskem kui sellele tõusta. Seadused on üks tüütu värk ja müntide lugemine veel tüütum. Ja need inimesed… neil ei tule kunagi lõppu. Ma istun sellel äraneetud raudtoolil ja kuulan nende kurtmisi, kuni mu mõistus nüriks läheb ja tagumik pakitsema hakkab. Nad kõik tahavad midagi, raha või maad või õigust. Mida kõike nad kokku valetavad… ja õukonna isandad ja emandad pole etemad. Mind ümbritsevad libekeeled ja lollpead. See võib inimese hulluks ajada, Ned. Pooled neist ei söanda mulle tõtt rääkida ja pooled ei näe seda. Mõnikord öösiti soovin ma, et me oleksime Kolmjõe ääres kaotanud. Noh, päriselt muidugi mitte, aga…”

„Ma mõistan sind,” lausus Ned leebelt.

Robert vaatas talle otsa. „Tundub tõesti nii. Sellisel juhul oled sa ainuke, mu vana sõber.” Ta naeratas. „Isand Eddard Stark, ma tahaksin su nimetada Kuninga Käeks.”

Ned langes ühele põlvele. See ettepanek ei üllatanud teda: mis muud põhjust võis Robertil olla, et ta nii kaugele tuli? Kuninga Käsi oli Seitsmes Kuningriigis võimu poolest teine mees. Tema rääkis kuninga häälel, juhatas kuninga sõjavägesid, tegi kuninga seadusi. Vahetevahel istus ta koguni Raudtroonil, et kuninga nimel õigust mõista, kui kuningas ise oli ära või haige või ei saanud muul põhjusel oma kohuseid täita. Robert pakkus talle praegu vastutust, mis oli sama suur kui kuningriik ise.

See oli viimane asi maailmas, mida ta tahtis.

„Majesteet,” ütles ta, „ma ei ole selle au vääriline.”

Robert ägises heatujulise kärsitusega. „Kui ma tahaksin sulle au osutada, siis laseksin sul ametist loobuda. Minu plaan on lasta sul kuningriiki juhtida ja sõdu pidada, sellal kui mina ennast söömise ja joomise ja naistega amelemisega varakult hauda ajan.” Ta laksas endale vastu kõhtu ja muheles. „Kas tead seda vanasõna kuningast ja tema Käest?”

Ned teadis seda vanasõna. „Mida kuningas unes näeb,” ütles ta, „selle Käsi ehitab.”

„Ma magasin kunagi ühe kaluripiigaga, kes rääkis mulle, et alamrahval on selle kohta mahlakam ütlemine. Nad ütlevad, et mida kuningas sööb, seda Käsi situb.” Robert heitis pea kuklasse ja möirgas naerda. Kaja kaikus läbi pimeduse ja tundus, nagu vaataksid Talitundru surnud nende ümber seda külmal ning hukkamõistval pilgul pealt.

Lõpuks jäi naer vaiksemaks ja vaibus. Ned põlvitas endiselt maas, pilk üles pööratud. „Pagana pihta, Ned,” nurises kuningas. „Sa võiksid minu meeleheaks vähemalt korra naeratada.”

„Räägitakse, et talvel läheb siin nii külmaks, et naer külmub mehele kurku kinni ja lämmatab ta surnuks,” lausus Ned tasa. „Võib-olla ongi Starkid sellepärast nii tõsised.”

„Tule koos minuga lõunasse ja ma õpetan su uuesti naerma,” lubas kuningas. „Sa aitasid mul seda äraneetud trooni võita, aita mul nüüd sellel püsida. Meile on saatusest määratud koos valitseda. Kui Lyanna oleks elus, siis oleksime me vennad, keda seoks nii veri kui sõprus. Aga nüüdki pole veel hilja. Minul on poeg. Sinul on tütar. Minu Joff ja sinu Sansa liidavad meie suguvõsad ühte, nii nagu Lyanna ja mina oleksime võinud seda teha.”

See ettepanek üllatas Nedi tõsiselt. „Sansa on alles üksteist.”

Robert rehmas kärsitult käega. „Kihluseks piisavalt vana. Abieluga võib paar aastat oodata.” Kuningas naeratas. „Tõuse nüüd püsti ja ütle jah, tont sind võtku.”

„Miski ei valmista mulle suuremat heameelt, Majesteet,” vastas Ned. Ta jäi kõhklema. „Kogu see au tuleb nii ootamatult. Kas ma saaksin veidi mõtlemisaega? Ma pean oma naisele rääkima…”

„Jah, jah, muidugi, räägi Catelyniga, pea aru, kui muidu ei saa.” Kuningas küünitas alla, haaras Nedil kõvasti käest ja tõmbas ta ühe ropsuga jalule. „Ainult ära lase mul liiga kaua oodata. Ma ei ole just kõige kannatlikuma loomuga.”

Hetkeks haaras Eddard Starki kohutava eelaimuse tunne. Tema koht oli siin, põhjas. Ta vaatas neid ümbritsevaid kivikujusid, hingas sügavalt sisse hauakambri kõledat vaikust. Ta tundis endal surnute pilke. Ta teadis, et nad kõik kuulasid pealt. Ja talv oli tulekul.