Читать книгу Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin - Страница 8

Mõnikord – mitte sageli, kuid vahel – tundis Jon Snow heameelt, et ta on sohilaps. Oma veinikruusi ühest edasiantud pudelist uuesti täis valades torkas talle pähe, et praegu ongi vist selline kord.

Ta võttis oma pingil nooremate kilbikandjate seas mugavamalt istet ja jõi. Suu sai täis suveveini magusat puuviljamaitset ja see tõi ta huultele naeratuse.

Talitundru Suursaal oli suitsust paks ja seda täitis praetud liha ja värskelt küpsetatud leiva lõhn. Halle kiviseinu ehtisid lipud. Valged, kuldkollased, erepunased: Starkide ürghunt, Baratheonide krooniga hirv, Lannisteride lõvi. Üks laulja mängis kannelt ja kandis ette ballaadi, kuid saali selles otsas oli tema häält üle tule mühina, tinataldrikute ja -kruuside kõlina ja sajahäälse joobnud jutuajamise madala pomina vaevu kuulda.

Kuninga saabumise auks korraldatud pidu kestis juba neljandat tundi. Joni vennad ja õed oli pandud istuma kuninga laste juurde, veidi madalamal poodiumist, kus isand ja emand Stark kuningat ja kuningannat võõrustasid. Selle sündmuse auks lubas Joni aulik isa igale lapsele kindlasti klaasitäie veini, kuid mitte rohkem. Siin kaugel pingil ei keelanud keegi Jonil oma janu täis juua.

Ja tundus, et tal on täismehe janu – teda ümbritsevate noorukite lärmakaks rõõmuks, kes teda iga kord takka õhutasid, kui ta oma klaasi tühjaks kummutas. See oli vahva seltskond ja Jon kuulas heameelega lugusid, mida nad rääkisid – lugusid lahingutest ja naistega magamisest ja jahilkäikudest. Ta oli kindel, et tema kaaslased on huvitavamad kui kuningavõsud. Ta oli oma uudishimu külaliste suhtes rahuldanud siis, kui nad sisse tulid. Protsessioon möödus talle pingil eraldatud kohast vaid jala kauguselt ja Jon oli neid kõiki hästi näinud.

Esimesena oli tulnud tema isa, kuninganna käevangus. Cersei oli just nii ilus, nagu mehed rääkisid. Tema pikkades kullakarva juustes läikis kalliskividega tiaara, mille smaragdid sobisid täiuslikult tema roheliste silmadega. Joni isa aitas ta astmetest üles poodiumile ja juhatas ta istuma, kuid kuninganna ei heitnud talle ainsatki pilku. Ehkki Jon oli vaid neljateistkümne aastane, nägi ta kuninganna naeratuse läbi.

Järgmisena tuli kuningas Robert ise, emand Stark käekõrval. Kuningas valmistas Jonile suure pettumuse. Isa oli temast tihti rääkinud: võrratu Robert Baratheon, Kolmjõe deemon, ägedaim sõjamees terves kuningriigis, hiiglane printside seas. Jon nägi ainult paksu meest, nägu habeme all punetamas, higi siidriietest läbi imbunud. Kuningas kõndis, nagu oleks ta poolpurjus.

Nende järel tulid lapsed. Esimesena väike Rickon, kes käis selle pika maa maha kogu väärikusega, milleks üks kolmeaastane vähegi võimeline on. Jon oli sunnitud teda edasi kannustama, kui väikevend seisma jäi, et temaga juttu ajada. Kohe tema järel tuli Robb hallis villases vammuses, millel oli valge ääris – Starkide värvid. Tema käevangus oli printsess Myrcella. Vähem kui kaheksa aastase tüdrukunääpsu lopsakaid kullakarva käharjuukseid kattis kalliskividega ehitud peavõrk. Jon märkas ujedaid pilke, mida tüdruk Robbile heitis, kui nad laudade vahelt läbi läksid, ja arglikku naeratust, mille ta poisile saatis. Jonile jättis ta imala mulje. Robb ei saanud arugi, kui rumal see tüdruk on; ta muheles nagu narr.

Joni poolõed sisenesid paaris kuninglike printsidega. Arya paariliseks oli prullakas noor Tommen, kelle pleekblondid juuksed olid pikemad kui tüdrukul. Õest kaks aastat vanema Sansa käevangus oli kroonprints Joffrey Baratheon. Poiss oli kaheteistkümne aastane, Jonist ja Robbist noorem, kuid Joni suureks meelehärmiks mõlemast pikem. Prints Joffreyl olid oma õe juuksed ja oma ema tumerohelised silmad. Tihedad sassis blondid käharad langesid üle ta kuldse püstkrae ja kõrge sametkaeluse. Tema kõrval sammuv Sansa säras näost, kuid Jonile ei meeldinud Joffrey torssis huuled ja põlglik tülpinud ilme, millega ta Talitundru Suursaali silmitses.

Palju huvitavam oli järgmine paar: kuninganna vennad, Casterly Rocki Lannisterid. Lõvi ja Paharet – neid oli võimatu segi ajada. Ser Jaime Lannister oli kuninganna Cersei kaksikvend; pikk ja kuldkollaste juustega, välkuvate roheliste silmadega ja naeratusega, mis oli lõikav kui nuga. Ta kandis erepunast siidrüüd, kõrge säärega musti saapaid ja musta satiinmantlit. Tema kuue rinnaesisele oli kuldniidiga tikitud tema valitsejasoo lõvi, kes trotslikult möirgas. Teda nimetati näo ees Lannisteride Lõviks ja seljataga sosinal „Kuningatapjaks”.

Jon ei suutnud talt pilku ära pöörata. Selline peaks üks kuningas välja nägema, mõtles ta endamisi, kui mees temast möödus.

Siis nägi ta seda teist, kes paterdas pooleldi oma venna varjus. Tyrion Lannister, isand Tywini järglastest noorim ja kindla peale kõige inetum. Jumalad olid Tyrioni ilma jätnud kõigest sellest, mis nad Cerseile ja Jaimele andnud olid. Ta oli kääbus, oma vennale vööni, ja nägi vaeva, et oma kängus jalgadel teisega sammu pidada. Tema pea oli kehaga võrreldes liiga suur, loomalik lömmis nägu ettekummuva lauba all. Sirgelt allarippuvate juuste alt, mis olid nii blondid, et näisid valged, piilusid välja üks roheline ja üks must silm. Jon silmitses teda lummatult.

Kõrgetest isandatest viimastena astusid sisse Joni onu Benjen Stark Öisest Vahtkonnast ja isa kasupoeg, noor Theon Greyjoy. Jonist möödudes naeratas Benjen talle soojalt. Theon ei teinud temast väljagi, kuid see polnud midagi uut. Kui kõik olid oma kohtadele istunud, tõsteti tooste, öeldi tänusõnu ja tänati vastu, ja hakati siis pidusööki nautima.

Siis oli Jon jooma hakanud ja jõi aina edasi.

Miski nühkis end laua all vastu tema jalga. Jon nägi talle alt vastu vaatavaid punaseid silmi. „Kõht jälle tühi?” küsis ta. Keset lauda oli veel üks poolik meega magustatud kana. Jon küünitas kätt, et selle küljest üks jalg rebida, kuid siis tuli tal parem mõte. Ta torkas terve linnu noa otsa ja lasi selle oma jalgade vahelt põrandale. Viirastus lõi sellele raevukas vaikuses hambad sisse. Joni vendadel ja õdedel ei olnud lubatud oma hunte pidusöögile kaasa võtta, kuid saali selles otsas oli penisid rohkem, kui Jon kokku lugeda jõudis, ja tema hundikutsika kohta ei olnud keegi midagi öelnud. Ta ütles endale, et tal veab ka selles suhtes.

Tema silmad lõid kipitama. Jon hõõrus neid ägedalt ja kirus suitsu. Ta rüüpas veel ühe lonksu veini ja vaatas, kuidas tema ürghunt kana õgib.

Laudade vahel hiilisid teenijapiigade sabas koerad. Üks neist, must segavereline piklike kollaste silmadega hatt, haistis kana lõhna. Ta peatus ja hiilis pingi alla, et saagist osa saada. Jon jälgis vastasseisu. Hatt urises madalalt kurgupõhjast ja nihkus lähemale. Viirastus tõstis vaikides pilgu ja jäi oma tulipunaste silmadega koerale otsa vaatama. Hatt nähvas tigedalt hammastega vastase poole. Ta oli ürghundikutsikast kolm korda suurem. Viirastus ei taganenud. Ta seisis oma saagi kohal ja ajas suu irevile, kihvad paljad. Hatt tõmbus pingule, lõrises uuesti ja pidas siis paremaks lahingust loobuda. Ta pöördus ja lonkis minema, oma uhkuse säilitamiseks veel korra trotslikult hammastega nähvates. Viirastus jätkas söömist.

Jon muigas ja pani käe laua alla, et karust valget karva silitada. Ürghunt vaatas üles tema poole, limpsas õrnalt ta kätt ja sõi siis edasi.

„On see üks nendest ürghuntidest, kellest nii palju räägitakse?” küsis tuttav hääl tema kõrval.

Jon tõstis rõõmsalt pilgu, kui tema onu Ben käe tema juustele pani ja neid samamoodi sasis, nagu ta ise oli hundi karva sasinud. „Jah,” ütles ta. „Tema nimi on Viirastus.”

Üks kannupoistest katkestas nilbe loo, mida ta parajasti rääkis, et nende isanda vennale laua ääres ruumi teha. Pikakoivaline Benjen Stark istus kaksiratsi pingile ja võttis Joni käest veinipeekri. „Suvevein,” sõnas ta, kui oli seda maitsnud. „Miski pole sellest magusam. Mitmes peekritäis see sul juba on, Jon?”

Jon naeratas.

Ben Stark puhkes naerma. „Seda ma kartsingi. Tühja kah. Ma olin vist sinust noorem, kui ma ennast esimest korda korralikult täis jõin.” Ta napsas ühelt puutaldrikult praetud sibula, mis tilkus pruunist kastmest, ja haukas seda. Sibul krõmpsatas.

Joni onu oli teravate näojoontega ja morn nagu kaljurüngas, kuid tema sinakashallides silmades paistis alati naerusäde. Nagu Öise Vahtkonna mehele kohane, oli ta üleni mustas. Sel õhtul kandis ta luksuslikku musta sametkuube, mille juurde käisid kõrge säärega nahksaapad ja lai hõbepandlaga vöö. Kaelas rippus tal jäme hõbekett. Sibulat süües silmitses Benjen Stark heatujuliselt Viirastust. „Väga vaikne hunt,” märkis ta.

„Ta on teistest erinev,” ütles Jon. „Ta ei tee kunagi häält. Sellepärast paningi ma talle nimeks Viirastus. Ja ka selle pärast, et ta on valge. Kõik teised on tumedad, kas hallid või mustad.”

„Teisel pool Müüri leidub nüüdki veel ürghunte. Me kuuleme neid oma maakuulamisretkedel.” Benjen Stark jäi Joni silmitsema. „Sa sööd ju harilikult laua ääres koos oma vendadega?”

„Enamjaolt,” vastas Jon ilmetul toonil. „Aga täna õhtul arvas emand Stark, et see võiks kuninglikku perekonda solvata, kui üks sohipoeg nende sekka istuma pannakse.”

„Arusaadav.” Joni onu heitis pilgu üle õla saali teise otsa, poodiumil kõrguva laua poole. „Minu vennal ei tundu täna erilist peotuju olevat.”

Ka Jon oli seda tähele pannud. Sohik pidi oskama asju tähele panna, lugeda tõde, mida inimesed oma pilgu taga varjasid. Tema isa järgis küll kõiki viisakusreegleid, kuid nii pingul nagu praegu oli Jon teda harva näinud. Ta rääkis vähe ja tema looritatud pilk käis saalis ringi, midagi nägemata. Kuningas, kes istus temast ülejärgmisel toolil, oli õhtu läbi kõvasti joonud. Tema lai nägu suure musta habeme varjus õhetas. Ta tõstis järjest tooste, naeris valjusti iga nalja peale ja sööstis iga toidu kallale nälginud mehe aplusega, kuid kuninganna tema kõrval oli külm nagu jääkuju. „Ka kuninganna on vihane,” ütles Jon onule häält summutades. „Isa viis kuninga päeval alla hauakambrisse. Kuninganna ei tahtnud, et ta sinna läheks.”

Benjen heitis Jonile hoolika vaagiva pilgu. „Sinu eest ei jää vist midagi varjule, Jon? Sinusugust meest läheks meil Müüril tarvis.”

Joni rind paisus uhkusest. „Robb on piigivõitluses minust üle, aga mõõgaga olen mina parem ja Hullen ütleb, et ma püsin sadulas sama hästi nagu iga teine.”

„Silmapaistvad saavutused.”

„Võta mind kaasa, kui sa tagasi Müürile lähed,” ütles Jon äkilises tuhinas. „Isa lubab mul minna, kui sa teda palud, ma olen selles kindel.”

Onu Benjen piidles tema nägu. „Müür on poisi jaoks ränk koht, Jon.”

„Ma olen peaaegu täiskasvanud mees,” vaidles Jon vastu. „Ma saan oma järgmisel nimepäeval viisteist ja meister Luwin ütleb, et sohilapsed kasvavad teistest kiiremini suureks.”

„Nii see tõesti on,” sõnas Benjen, suunurgad alla kõverdumas. Ta võttis laualt Joni peekri, valas selle lähedalolevast kannust uuesti täis ja rüüpas pika sõõmu.

„Daeren Targaryen oli vaid neljateistkümne aastane, kui ta Dorne’i vallutas,” ütles Jon. Noor Lohe oli üks tema kangelastest.

„See vallutus kestis vaid ühe suve,” märkis tema onu. „Sinu Poisskuningas kaotas seda vallutades kümme tuhat meest ja veel viiskümmend tuhat, kui üritas seda enda käes hoida. Keegi oleks pidanud talle ütlema, et sõda pole mäng.” Ta rüüpas veel sõõmu veini. „Lisaks,” jätkas ta suud pühkides, „suri Daeren Targaryen kõigest kaheksateistkümne aastaselt. Või oled sa selle unustanud?”

„Ma ei unusta midagi,” kehkles Jon. Vein lisas talle julgust. Ta püüdis väga sirgelt istuda, et pikem välja paista. „Ma tahan Öises Vahtkonnas teenida, onu.”

Ta oli selle üle pikalt ja põhjalikult mõelnud, kui ta öösiti voodis lamas, tema vennad ta ümber magamas. Robb pärib kunagi Talitundru ja hakkab Põhja Valdjana juhtima suuri vägesid. Branist ja Rickonist saavad Robbi vasallid ja nad valitsevad tema nimel oma linnuseid. Tema õed Arya ja Sansa abielluvad teiste suurte ülikukodade pärijatega ja saavad lõunas täieõiguslikeks lossiemandateks. Kuid millist kohta võis üks sohik endale loota?

„Sa ei tea, mida sa palud, Jon. Öine Vahtkond on vandevennaskond. Meil pole perekondi. Ükski meist ei sigita kunagi poegi. Meie naine on kohus. Meie kallim on au.”

„Ka sohikul võib olla au,” ütles Jon. „Ma olen valmis teie vannet vanduma.”

„Sa oled neljateistkümneaastane poiss,” sõnas Benjen. „Mitte veel mees. Kuni sa pole naisega olnud, ei suuda sa mõista, millest sa loobuksid.”

„Ma ei hooli sellest!” pahvatas Jon.

„Ehk hooliksid, kui teaksid, mida see tähendab,” ütles Benjen. „Kui sa teaksid, millist hinda see vanne sult nõuab, poleks sa võib-olla nii varmas seda maksma, poeg.”

Jon tundis, kuidas temas tärkab viha. „Ma ei ole sinu poeg!”

Benjen Stark tõusis püsti. „Kahjuks küll.” Ta pani käe Joni õlale. „Tule uuesti mu jutule, kui oled ise paar sohilast sigitanud, ja eks me näe, mida sa siis mõtled.”

Jon hakkas värisema. „Ma ei sigita kunagi ühtegi sohilast,” lausus ta väga selgelt. „Mitte kunagi!” Need sõnad kõlasid nii, nagu oleks ta mürki pritsinud.

Korraga märkas ta, et laua ääres on vaikseks jäänud ja et kõik vaatavad teda. Ta tundis, kuidas tema silmadesse tõusid pisarad. Ta ajas ennast püsti.

„Palun vabandage mind,” ütles ta viimaste väärikuseriismetega. Ta pöördus ja tormas minema, enne kui nad nägid, et ta nutab. Ta oli ilmselt joonud rohkem veini, kui ta oli endale aru andnud. Jooksu pealt läksid tal jalad sõlme ja ta vaarus ühele teenijapiigale küljetsi otsa ning pudelitäis vürtsitatud veini prantsatas põrandale puruks. Ümberringi mürises naer ja Jon tundis põskedel kuumi pisaraid. Keegi üritas teda toetada. Ta rebis ennast nende käte vahelt lahti ja jooksis poolpimesi ukse poole. Viirastus otse tema kannul, jõudis ta välja ööpimedusse.

Õu oli vaikne ja tühi. Üksik vahimees seisis sisemüüri kõrgel katusevallil, mantel külmakaitseks tihedalt ümber tõmmatud. Ta paistis seal üksinda kössitades tülpinud ja õnnetu, kuid Jon oleks temaga kõhklematult sealsamas kohad vahetanud. Muidu oli loss pime ja inimtühi. Jon oli kord näinud ühte mahajäetud linnust, kõhedat paika, kus liikus ainult tuul ja kivid vaikisid sellest, mis inimesed seal kunagi elanud olid. Sel õhtul tundus Talitundur talle samasugune.

Läbi lahtiste akende tema taga tungisid õue muusika ja lauluhääled. Neid tahtis Jon kõige vähem kuulda. Ta pühkis pisarad särgivarrukaga ära, ise tige, et oli neil tulla lasknud, ja pöördus minekule.

„Poiss,” hõikas teda keegi. Jon pöördus.

Suursaali ukse kohal karniisil istuv Tyrion Lannister meenutas väga veesülitit. Kääbus muigas tema poole alla vaadates. „Kas see elukas on hunt?”

„Ürghunt,” ütles Jon. „Tema nimi on Viirastus.” Ta vaatas üles väikese mehe poole ja pettumus oli korraga tal meelest pühitud. „Mida te seal üleval teete? Miks te peol ei ole?”

„Liiga palav, liiga kärarikas, ja ma olen liiga palju veini joonud,” vastas kääbus. „Mulle sai juba ammu selgeks, et oma venna täisoksendamist peetakse ebaviisakaks teoks. Tohin ma su hunti lähemalt vaadata?”

Jon kõhkles veidi ja noogutas siis aeglaselt. „Kas te ronite ise alla või toon ma redeli?”

„Ära näe vaeva,” sõnas väike mees. Ta lükkas ennast karniisilt õhku. Jon ahhetas ja jälgis siis aukartlikult, kuidas kerra tõmbunud Tyrion Lannister õhus kukerpalli tegi, kergelt kätele maandus ja ennast nende jõul püsti tõukas.

Viirastus taganes temast ebakindlalt.

Kääbus kloppis oma riideid ja naeris. „Ma vist ajasin su hundile hirmu peale. Palun vabandust.”

„Ta ei karda,” ütles Jon. „Tule siia, Viirastus. Tule nüüd. Vaat nii.”

Hundikutsikas tatsas lähemale ja nuhutas ninaga Joni nägu, kuid hoidis valvsalt pilku Tyrion Lannisteril ja kui kääbus käe välja sirutas, et teda silitada, tõmbus ta tagasi ja ajas hambad vaikides irevile. „Pelglik, jah?” nentis Lannister.

„Istu, Viirastus,” käsutas Jon. „Vaat nii. Püsi paigal.” Ta vaatas kääbuse poole. „Te võite teda nüüd puudutada. Ta ei liigu paigast, kuni ma käsin. Ma olen teda õpetanud.”

„Näha on,” sõnas Lannister. Ta sasis lumivalget karva Viirastuse kõrvade vahel ja ütles: „Kena hunt.”

„Kui mind siin poleks, rebiks ta teil kõri puruks,” ütles Jon. See polnud tegelikult veel päris nii, kuid kunagi saab see nii olema.

„Sellisel juhul on parem, kui sa kuhugi lähe,” arvas kääbus. Ta kallutas oma liigsuure pea küljele ja mõõtis Joni oma erivärvi silmadega. „Mina olen Tyrion Lannister.”

„Ma tean,” vastas Jon. Ta tõusis püsti. Seistes oli ta kääbusest pikem. See tekitas temas naljaka tunde.

„Sa oled Ned Starki värdjas, eks?”

Jon tundis, kuidas tal külm jutt seest läbi käis. Ta surus huuled kokku ega öelnud midagi.

„Kas ma solvasin sind?” küsis Lannister. „Vabandust. Kääbustelt ei nõuta peenetundelisust. Arvutu hulk kirjutes rüüdes narre enne mind on lunastanud mulle õiguse kohatult riietuda ja öelda kõike, mis mulle pähe tuleb.” Ta muigas. „Aga sa ju oled tema sohipoeg.”

„Isand Eddard Stark on minu isa,” möönis Jon jäigalt.

Lannister silmitses tema nägu. „Jah,” sõnas ta. „Ma näen seda. Sinus on rohkem põhja verd kui sinu vendades.”

„Poolvendades,” parandas Jon. Kääbuse märkus tegi talle heameelt, kuid ta üritas seda mitte välja näidata.

„Las ma annan sulle veidi nõu, sohipoiss,” ütles Lannister. „Ära kunagi unusta, kes sa oled, sest maailm ei unusta seda kindlasti. Muuda see oma tugevuseks. Siis ei saa see enam kunagi sinu nõrkuseks. Tee sellest oma soomusrüü ja seda ei saa kunagi sinu vastu kasutada.”

Jon ei olnud selles tujus, et kellegi nõuandeid kuulata. „Mida teie sellest ka teate?”

„Kõik kääbused on oma isade silmis värdjad.”

„Te olete Lannister, oma ema seaduslik poeg.”

„Olen või?” küsis kääbus sardooniliselt. „Ütle seda mu aulikule isale. Mu ema suri mind sünnitades ja mu isa kahtleb minus seniajani.”

„Mina ei teagi, kes mu ema oli,” ütles Jon.

„Kindlasti mõni naine. Enamjaolt on see nii.” Tyrion kinkis Jonile nukra naeratuse. „Jäta see endale meelde, poiss. Kõik kääbused võivad olla värdjad, kuid kõik värdjad pole ilmtingimata kääbused.” Ja nende sõnadega pööras ta selja ja lonkis mingit viisi vilistades tagasi peosaali. Kui ta ukse avas, heitis seest tulev valgus tema varju risti üle hoovi ja ühe põgusa hetke jooksul oli Tyrion Lannister sama pikk kui kuningas.