Читать книгу Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin - Страница 6

Tema vend tõstis kleidi üles, et seda talle näidata. „See on tõeliselt ilus. Katsu seda. Katsu aga. Silita kangast.”

Dany puudutas seda. Riie oli nii sile, et tundus, otsekui voolaks see tema sõrmede vahelt läbi nagu vesi. Ta ei mäletanud, et oleks kunagi midagi nii pehmet kandnud. See hirmutas teda. Ta tõmbas käe ära. „On see tõesti mulle?”

„Magister Illyrio kingitus,” ütles Viserys naeratades. Dany vend oli sel õhtul heas tujus. „Selle värv toonitab sinu sirelikarva silmi. Ja sa saad ka kuldehted ja igasuguseid kalliskive. Illyrio lubas seda. Täna õhtul pead sa välja nägema nagu printsess.”

Printsess, mõtles Dany. Ta oli unustanud, mida see tähendab. Võib-olla polnud ta seda kunagi teadnudki. „Miks ta meile kõike seda annab?” küsis ta. „Mida ta meist tahab?” Juba ligi pool aastat olid nad elanud magistri majas ja söönud tema toitu ja neid ümmardasid tema teenijad. Dany oli kolmeteistkümne aastane, küllalt vana, et mõista, et selliseid kingitusi tehti siin, vabalinn Pentoses, harva tasuta.

„Illyrio pole loll,” lausus Viserys. Ta oli sihvakas noormees, kellel olid püsimatud käed ja kahvatulillades silmades rahutu pilk. „Magister teab, et ma ei unusta oma sõpru, kui troonile tõusen.”

Dany ei öelnud midagi. Magister Illyrio kaubitses vürtsidega, vääriskividega, loheluudega ja muude vähem isuäratavate asjadega. Räägiti, et tal on sõpru kõigis üheksas Vabalinnas ja kaugemalgi, Vaes Dothrakis ja legendaarsetes maades Nefriitmere taga. Lisaks räägiti, et tal pole kunagi olnud sõpra, keda ta poleks sobiva hinna eest rõõmuga maha müünud. Dany oli kuulnud neid jutte tänaval, sest ta kuulas, mida seal räägiti, kuid ta oli piisavalt tark, et oma kahtlusi vennale mitte välja öelda, kui too oma unelmaid kudus. Kui temas tärkas raev, oli see kohutav. Viserys nimetas seda „lohe äratamiseks”.

Dany vend riputas kleidi ukse kõrvale. „Illyrio saadab orjad sind vannitama. Vaata, et sa selle tallilõhna maha pesed. Khaal Drogol on tuhat hobust, täna õhtul loodab ta näha teistsugust ratsut.” Ta silmitses oma õde arvustavalt. „Sa seisad ikka lontis. Aja selg sirgu.” Ta lükkas Dany õlad oma kätega taha. „Las nad näevad, et sul on nüüd naise keha.” Tema sõrmed libisesid kergelt üle Dany tärganud rindade ja pigistasid ühte nibu. „Sa ei tohi mind täna õhtul alt vedada. Kui sa seda teed, siis süüdista iseennast. Sa ei taha ju lohet äratada, ega ju?” Tema sõrmed muljusid Danyt, teda läbi koreda särgiriide jõhkralt pigistades. „Ega ju!” kordas ta.

„Ei,” vastas Dany vaguralt.

Tema vend naeratas. „Tubli.” Ta puudutas peaaegu hellalt õe juukseid. „Kui minu valitsemisaja lugu üles kirjutatakse, armas õde, siis öeldakse seal, et see algas täna õhtul.”

Kui Viserys oli lahkunud, läks Dany akna juurde ja vaatas mõtlikult välja üle lahe. Pentose nelinurksed telliskivitornid terendasid mustalt loojuva päikese taustal. Dany kuulis punaste preestrite laulu, kui nad oma öiseid lõkkeid süütasid, ja räbalais laste hõikeid, kui nad villa müüride taga oma mänge mängisid. Ta soovis hetkeks, et ta oleks seal väljas koos nendega, paljajalu ja hingeldav ja räbalatesse riietatud, ilma minevikuta ja tulevikuta, ega peaks minema pidusöögile khaal Drogo kotta.

Kusagil teisel pool päikeseloojangut, kitsa mere taga, asus roheliste küngaste ja lilleõites tasandike ja suurte kiire vooluga jõgede maa, kus vägevate sinakashallide mägede taustal seisid mustast kivist tornid ja turvistes rüütlid ratsutasid oma isandate lippude all lahingusse. Dothrakid ütlesid selle maa kohta Rhaesh Andahli – andaalide maa. Vabalinnades räägiti Läänevallast ja Loojangukuningriikidest. Dany vend kasutas lihtsamat nime. „Meie maa,” ütles ta selle kohta. Need sõnad olid tema jaoks nagu palve. Kui neid sageli öelda, kuulevad jumalad neid kindlasti. „Meie oma sünniõiguse järgi, mis meilt reetmise läbi rööviti, kuid ikkagi meie, igavesti meie. Lohe tagant ei varastata, oh ei. Lohe mäletab.”

Ja võib-olla lohe mäletaski, kuid Dany mitte. Ta ei olnud kunagi näinud seda maad, mida ta vend nende omaks nimetas, seda kuningriiki kitsa mere taga. Kohad, millest ta rääkis – Casterly Kalju ja Kotkapesa, Mägiaed ja Arryni Org, Dorne ja Nägude Saar – olid Dany jaoks vaid sõnad. Viserys oli olnud kaheksa-aastane poiss, kui nad Kuningalinnast põgenesid, et pääseda Anastaja liginevate sõjavägede eest, kuid Daenerys oli siis vaid loode nende ema üsas.

Siiski kujutas Dany vahel ette, mismoodi see kõik oli – nii sageli oli ta vend talle neid jutte rääkinud. Südaöine põgenemine Lohekivile, laeva mustadel purjedel kumav kuupaiste. Tema vend Rhaegar Kolmjõe verises voolus Anastajaga võitlemas ja suremas armastatud naise nimel. Kuningalinna piiramine nende poolt, keda Viserys nimetas Anastaja koerteks – isandad Lannister ja Stark. Dorne’i printsess Elia armu anumas, kui Rhaegari järeltulija ta rinna küljest rebitakse ja tema silme all mõrvatakse. Viimaste lohede häilitud kolbad troonisaali seintelt tühjade silmakoobastega alla vaatamas, kui Kuningatapja isa kõri kuldse mõõgaga läbi lõikab.

Dany oli sündinud Lohekivil üheksa kuud pärast nende põgenemist, kui möllav suvine maru ähvardas saare kindlustused tükkideks rebida. See torm olevat olnud kohutav. See peksis puruks Targaryenide ankrus seisnud laevastiku ja rebis parapettide küljest suuri kiviplokke ning paiskas need kitsa mere mässavasse vette. Tema ema oli teda sünnitades surnud ja seda ei olnud tema vend Viserys talle kunagi andestanud.

Dany ei mäletanud ka Lohekivi. Nad oli jälle põgenenud, just enne seda, kui Anastaja vend oma äsja ehitatud laevastikuga merele purjetas. Selleks ajaks oli kunagi neile kuulunud Seitsmest Kuningriigist alles jäänud ainult Lohekivi, nende suguvõsa muistne asupaik. Sedagi mitte kauaks. Garnison oli valmis neid Anastajale maha müüma, kuid ühel ööl tungisid ser Willem Darry ja neli ustavat meest lastekambrisse, viisid nad mõlemad koos ammega vargsi ära ja asusid pimeduse varjus purjetama Braavose kaitsva ranniku poole.

Dany mäletas ser Willemit ähmaselt: suur halli karu moodi poolpime mees, kes oma haigevoodist käske möirgas ja karjus. Teenijad kartsid teda nagu tuld, kuid Dany vastu oli ta alati lahke olnud. Ta hüüdis tüdrukut „Väikeseks Printsessiks” ja mõnikord „Mu Emandaks” ja tema käed olid pehmed nagu vana parknahk. Kuid ta ei tõusnud enam voodist ja haiguse lõhn püsis ööl ja päeval tema küljes, kuum, niiske, kirbelt magus lehk. Tollal elasid nad Braavoses, suures majas, millel oli punane uks. Danyl oli seal oma tuba, mille akna taga kasvas sidrunipuu. Pärast ser Willemi surma varastasid teenijad selle vähese raha, mis neil veel alles oli, ja varsti pärast seda tõsteti nad sellest suurest majast välja. Dany oli nutnud, kui punane uks nende taga igaveseks sulgus.

Sellest peale olid nad ringi rännanud – Braavosest Myri, Myrist Tyroshi ja sealt edasi Qohori ja Volantisesse ja Lysi, kusagil pikemalt peatumata. Dany vend ei lubanud seda. Ta rääkis kogu aeg, et Anastaja palgamõrtsukad on neil kannul, ehkki Dany polnud ühtegi näinud.

Alguses võtsid magistrid ja arhonid ja kaupmeesvürstid viimaseid Targaryene oma kodudes ja lauas meelsasti vastu, ent kui aastad läksid ja Anastaja endiselt Raudtroonil istus, sulgusid nende ees uksed ja nende elu läks kitsamaks. Juba aastaid tagasi olid nad sunnitud maha müüma oma viimased vääriasjad ja nüüdseks oli ka see raha, mis nad Ema krooni eest said, viimseni otsas. Pentose puisteedel ja joomaurgastes hüüti tema venda „kerjuskuningaks”. Dany ei tahtnud teada, kuidas nad teda ennast hüüdsid.

„Ükskord saame me selle kõik jälle tagasi, armas õde,” lubas Viserys talle. Tema käed värisesid mõnikord, kui ta sellest rääkis. „Kalliskivid ja siidrüüd, Lohekivi ja Kuningalinna, Raudtrooni ja Seitse Kuningriiki, saame tagasi kõik, mis nad meilt ära võtsid.” Viserys elas selle päeva nimel. Daenerys tahtis ainult tagasi suurt punase uksega maja, sidrunipuud oma akna taga, oma olematut lapsepõlve.

Uksele koputati vaikselt. „Sisse,” ütles Dany, akna juurest tagasi pöördudes. Illyrio teenrid tulid tuppa, kummardasid ja asusid oma toimetuste juurde. Nad olid orjad, kingitus ühelt magistri paljudest dothraki sõpradest. Pentose vabalinnas ei tuntud orjapidamist. Ometi leidus seal orje. Vana naine, kes oli väike ja hall kui hiir, ei rääkinud kunagi sõnagi, kuid tüdruk tegi tema vaikimise tasa. Ta oli Illyrio lemmik, heledajuukseline sinisilmne kuueteistkümneaastane piiga, kes töö juures lakkamatult lobises.

Nad täitsid tema vanni kuuma veega, mis köögist üles toodi, ja lõhnastasid seda aromaatsete õlidega. Tüdruk tõmbas Danyl koreda pluusi üle pea ja aitas ta vanni. Vesi oli tulikuum, kuid Daenerys ei võpatanud ega karjatanud. Ta armastas kuumust. See tekitas temas puhta tunde. Pealegi oli vend talle tihti öelnud, et ühe Targaryeni jaoks ei ole miski liiga kuum. „Meie oleme lohede soost,” ütles ta ikka. „Tuli voolab meil soontes.”

Ühtesoodu vaikiv vanaeit pesi ta pikki helehõbedasi juukseid ja kammis pusad õrnalt välja. Tüdruk küüris ta selga ja jalgu ja jutustas muudkui, kuidas tal küll veab. „Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kullast kaelavõrusid. Tema khalasaris ratsutab sada tuhat meest ja tema palees Vaes Dothrakis on kakssada tuba ja puhtast hõbedast uksed.” Ja nii muudkui edasi, veel ja veel, kui nägus mees on khaal, nii pikk ja äge, lahingus kartmatu, parim ratsamees läbi aegade, ületamatu vibulaskja. Daenerys ei öelnud midagi. Ta oli alati arvanud, et abiellub Viserysega, kui täisikka jõuab. Sajandeid olid Targaryenide vennad õdedega abiellunud, alates sellest, kui Aegon Vallutaja oma õdedega paari heitis. Sugupuu tuleb puhtana hoida, oli Viserys talle tuhat korda öelnud; nende soontes voolas kuninglik veri, muistse Valüüria kuldne veri, lohe veri. Lohed ei paaritunud pudulojustega ja Targaryenid ei seganud oma verd lihtinimeste verega. Ometi sepitses Viserys nüüd, kuidas teda ühele võõrale, ühele barbarile maha müüa.

Kui Dany puhtaks sai, aitasid orjad ta veest välja ja kuivatasid teda käterätikutega. Tüdruk suges ta juukseid, kuni need läikisid nagu sulahõbe, vanaeit aga võidis teda Dothraki tasandike vürtsililleparfüümiga; üks tups kummalegi randmele, kõrvade taha, rinnanibudele ja kõige lõpuks jahe tups alla jalgade vahele häbememokkadele. Tüdruk tõmbas talle jalga kullatud sandaalid, vanaeit aga sättis tema juustele tiaara ja libistas tema randmete ümber ametüstidega kaetud kuldvõrud. Kõige viimasena tuli kaelavõru, raske kuldkee, mida ilustasid muistsed valüüria piltkujutised.

„Nüüd näed sa välja täiesti nagu printsess,” sõnas tüdruk ahhetades, kui nad olid lõpetanud. Dany silmitses ennast hõbetatud peeglist, mille Illyrio oli hoolitsevalt muretsenud. Printsess, mõtles ta, kuid talle meenusid tüdruku sõnad selle kohta, et khaal Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kuldseid kaelavõrusid. Teda raputas äkiline külmavärin ja tema paljad käsivarred läksid kananahale.

Tema vend ootas teda vestibüüli jaheduses basseini serval istudes, käsi vett kammimas. Ta tõusis Danyt nähes ja silmitses teda hindavalt. „Seisa paigal,” käskis ta. „Pööra ümber. Jah. Hea. Sa näed välja…”

„Kuninglik,” lausus magister Illyrio, ühest võlvialusest sisse astudes. Nii koguka mehe kohta liikus ta üllatava kergusega. Leegikarva siidist avarate rõivaste all võbisesid rasvarullid, kui ta astus. Igas sõrmes sätendasid tal kalliskivid ja tema ihuteener oli tema kollast harkhabet õlitanud, kuni see kiiskas nagu ehtne kuld. „Õnnistagu Valguse Isand sind sellel ülimalt õnnelikul päeval, printsess Daenerys,” ütles magister tal käest kinni võttes. Ta langetas pea ja tema kullakarva habeme tagant vilksatasid korraks kollased puseriti hambad. „Ta on lausa ilmutus, Teie Majesteet, lausa ilmutus,” sõnas ta Dany vennale. „Drogo on kindlasti vaimustuses.”

„Ta on liiga kõhn,” ütles Viserys. Tema juuksed, sama hõbeblondid nagu tema õel, olid tihedalt üle pea kammitud ja loheluust pandlaga kinnitatud. Tema teravaid kuivetuid näojooni rõhutas range pilk. Ta asetas käe mõõgale, mille Illyrio oli talle laenanud, ja küsis: „Oled sa kindel, et khaal Drogole meeldivad nii noored naised?”

„Tal on esimene veri juba tulnud. Ta on khaali jaoks piisavalt vana,” vastas Illyrio talle juba mitmendat korda. „Vaadake teda. Need hõbekuldsed juuksed, need purpurkarva silmad… temas voolab muistse Valüüria veri, kahtlemata, kahtlemata… ja ta on kõrgestisündinu, vana kuninga tütar, uue kuninga õde – pole võimalik, et ta meie Drogot ära ei lummaks.” Kui Illyrio käe ära võttis, avastas Daenerys, et ta väriseb.

„Eks näis,” sõnas tema vend kahtlevalt. „Metslastel on veider maitse. Poisid, hobused, lambad…”

„Khaal Drogo kuuldes oleks seda targem mitte mainida,” ütles Illyrio.

Dany venna sirelikarva silmades sähvatas viha. „Kas sa pead mind rumalaks?”

Magister kummardas kergelt. „Ma pean teid kuningaks. Kuningatel puudub lihtrahvale omane ettevaatus. Ma vabandan, kui ma teid solvasin.” Ta pöördus ja plaksutas kandjatele märguandeks käsi.

Pentose tänavad olid kottpimedad, kui nad Illyrio peenelt nikerdatud kandetoolis teele asusid. Kaks teenrit läksid ette, et nende teed valgustada, käes helesinise klaasiga kaetud õlilambid, kuna tosin tugevat meest tugipuud õlgadele tõstsid. Sees, eesriiete taga, oli soe ja kitsas. Dany tundis läbi Illyrio tugeva parfüümi mehe kahvatu ihu lehka.

Viserys, kes tema kõrval patjadel lamaskles, ei pannud seda tähelegi. Tema mõte uitas kaugel kitsa mere taga. „Meil pole kogu tema khalasari tarviski,” ütles Viserys. Tema sõrmed näppisid laenatud mõõga pidet, ehkki Dany teadis, et ta polnud mõõka kunagi päriselt kasutanud. „Kümnest tuhandest piisab täiesti. Kümne tuhande Dothraki kriiskajaga pühiksin ma kõik Seitse Kuningriiki puhtaks. Maa tõuseb oma seadusliku kuninga toetuseks. Tyrellid, Redwyne’id, Darryd, Greyjoyd – nad armastavad Anastajat sama vähe kui mina. Dornlased põlevad kättemaksuihast Elia ja tema laste eest. Ja lihtrahvas toetab meid. Nad hõiskavad oma kuninga poole.” Ta heitis Illyriole äreva pilgu. „Nad teevad ju seda, eks ole?”

„Nad on teie rahvas ja nad armastavad teid väga,” sõnas magister Illyrio sõbralikult. „Linnustes üle kogu riigi tõstavad mehed salaja tooste teie terviseks, naised aga õmblevad lohedega lippe ja peidavad need ära selle päeva puhuks, kuni te üle mere tagasi jõuate.” Ta kehitas raskelt õlgu. „Vähemalt nii räägivad mulle mu salakuulajad.”

Danyl polnud salakuulajaid ja ta ei võinud kuidagi teada, mida keegi teisel pool kitsast merd tegi või rääkis, kuid ta ei usaldanud Illyrio kauneid sõnu – nagu ta ei usaldanud midagi Illyrio juures. Tema vend seevastu noogutas õhinal. „Ma tapan Anastaja oma käega,” lubas ta, kuigi polnud elus veel kedagi tapnud, „nagu tema tappis mu venna Rhaegari. Ja ka Lannisteri, Kuningatapja, selle eest, mis ta mu isale tegi.”

„See oleks väga sobilik,” sõnas magister Illyrio. Dany nägi tema täidlaste huulte ümber mänglemas vaevumärgatavat naeratust, kuid tema vend ei pannud seda tähele. Ta noogutas, tõmbas eesriide kõrvale ja jäi pimedusse vahtima ja Dany mõistis, et tema vend elab taas kord läbi Kolmjõe lahingut.

Khaal Drogo üheksa torniga häärber, mille kõrged telliskivimüürid olid kalbesse luuderohtu kasvanud, seisis otse veepiiril. Illyrio sõnul olid selle khaalile andnud Pentose magistrid. Vabalinnad olid hobuisandate vastu alati helded. „Mitte selle pärast, et me neid barbareid kardaksime,” selgitas Illyrio muiates. „Valguse Isand kaitseks meie linna müüre ka miljoni dothraki eest, või vähemalt nii lubavad punased preestrid… aga milleks õnne kaalule seada, kui nende sõprust nii odavalt võita saab?”

Nende kandetool peeti värava juures kinni ja üks kojavalvuritest tõmbas eesriide järsult kõrvale. Tal olid dothraki vasekarva nahk ja tumedad mandlisilmad, kuid tema nägu oli karvutu ja tal oli peas Rikkumatu teravatipuline pronkskiiver. Ta uuris neid jahedal pilgul. Magister Illyrio uratas talle midagi rämedas dothraki keeles; valvur vastas samasugusel häälel ja viipas, et nad väravast läbi läheksid.

Dany pani tähele, et tema venna käsi oli laenatud mõõga pideme ümber kõvasti rusikasse tõmbunud. Tema ilme oli peaaegu sama ehmunud nagu Danyl. „Jultunud eunuhh,” pomises Viserys, kui õõtsuv kandetool häärberile ligines.

Magister Illyrio hääl oli mesine. „Tänasele peole tuleb palju tähtsaid mehi. Niisugustel meestel on vaenlasi. Khaal peab oma külalisi kaitsma, ja teid sealhulgas ennekõike, Teie Majesteet. Kahtlemata maksaks Anastaja teie pea eest kõrget hinda.”

„Oojaa,” sõnas Viserys süngelt. „Ta on seda üritanud, Illyrio, võid selles kindel olla. Tema palgamõrtsukad jälitavad meid kõikjal. Mina olen viimane lohe ja ta ei saa rahulikult magada, kuni ma elan.”

Kandetool aeglustas liikumist ja peatus. Eesriided tõmmati kõrvale ja üks ori ulatas käe, et Daenerys välja aidata. Dany märkas, et orja kaelavõru oli harilikust pronksist. Tema vend järgnes talle, üks käsi endiselt mõõgapära külge klammerdunud. Magister Illyrio uuesti jalule aitamiseks läks tarvis kahe tugeva mehe abi.

Maja sees oli õhk tiine vürtside, tulirohu ja magusa sidruni ja kaneeli lõhnast. Nad eskorditi läbi vestibüüli, kus värviline klaasmosaiik kujutas Valüüria Hukku. Kõigi seinte ääres põlesid mustad rauast õlilambid. Põimunud kivilehtedest kaarvõlvi all kuulutas üks eunuhh nende saabumist. „Viserys Targaryenide valitsejasoost, Kolmas Omanimeline,” hõikas ta kõrgel mahedal häälel, „Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva kuningas, Seitsme Kuningriigi valitseja ja Riigi Kaitsja. Tema õde Daenerys Tormissündinu, Lohekivi printsess. Tema auväärne võõrustaja Illyrio Mopatis, Pentose Vabalinna magister.”

Nad möödusid eunuhhist ja astusid sammastega siseõue, mida kattis kalbe luuderohi. Kuupaiste värvis lehed luu- ja hõbedakarva ja nende vahel liikusid külalised. Paljud neist olid dothraki hobuisandad, ripnevad vuntsid metallist sõrmustega palistatud, pikad mustad juuksed võitud ja palmitsetud ja kellukesi täis riputatud. Kuid nende vahel liikusid ka seiklejad ja rändsõdurid Pentosest ja Myrist ja Tyroshist, üks punane preester, kes oli Illyriost veel paksem, karvased mehed Ibbeni sadamast ja ülikud Suvesaartelt, kelle nahk oli must kui eebenipuu. Daenerys silmitses neid kõiki imestusega… ja taipas äkilise hirmuvõpatusega, et tema on siin ainuke naine.

Illyrio pöördus sosinal nende poole. „Need kolm seal on Drogo ratsavennad,” ütles ta. „Seal samba kõrval on khaal Moro koos oma poja Rhogoroga. See rohelise habemega mees on Tyroshi arhoni vend, ja mees, kes seisab tema taga, on ser Jorah Mormont.”

Viimane nimi äratas Daeneryse tähelepanu. „Rüütel?”

„Ehtne.” Illyrio muheles endale habemesse. „Ülemseitsmiku enda poolt seitsme õliga võitud.”

„Mida tema siin teeb?” pahvatas Daenerys.

„Anastaja tahtis tema pead,” selgitas Illyrio. „Mingi tühine üleastumine. Mees müüs paar salakütti ühele Tyroshi orjakaupmehele, selle asemel et nad Öisele Vahtkonnale üle anda. Naeruväärne seadus. Mees peaks saama oma vallasvaraga nii talitada, nagu ta heaks arvab.”

„Ma tahan ser Jorahiga rääkida, enne kui õhtu läbi saab,” ütles Viserys. Dany avastas, et silmitseb rüütlit uudishimulikult. Too oli vanem mees, üle neljakümne ja hõrenevate juustega, kuid siiski veel tugev ja kõbus. Siidist ja puuvillast riiete asemel kandis ta villast ja parknahast rõivaid. Tema kuub oli tumeroheline ja sellele oli tikitud tagajalgadele tõusnud karu kuju.

Dany silmitses ikka veel seda võõrast meest talle võõralt kodumaalt, kui magister Illyrio oma niiske käe talle õlale pani. „Seal, kallis printsess,” sosistas ta, „seal ongi khaal ise.”

Dany tahtis jooksu pista ja peitu pugeda, kuid tema vend vaatas teda ja ta teadis, et kui ta Viseryst pahandab, siis äratab ta lohe. Ta pöördus ärevalt ja vaatas meest, kes Viseryse lootust mööda pidi enne selle õhtu lõppu Danyt oma naiseks paluma.

Orjatüdruk rääkis peaaegu õigust, mõtles ta. Khaal Drogo oli peajagu pikem kõige pikemast mehest selles ruumis, kuid liikus ometi kuidagi kergelt, sama nõtkelt nagu panter Illyrio loomaaias. Ta oli noorem, kui Dany oli arvanud, mitte üle kolmekümne. Tema nahk oli häilitud vase värvi, tema tihedaid vuntse palistasid kuld- ja pronkssõrmused.

„Ma pean minema talle lugupidamist osutama,” sõnas magister Illyrio. „Oodake siin. Ma toon ta teie juurde.”

Kui Illyrio khaali poole vänderdas, võttis vend Danyl käest kinni ja pigistas nii kõvasti, et see tegi haiget. „Kas näed tema patsi, armas õde?”

Drogo pats oli must nagu pilkane öö ja aromaatse õliga läbi immutatud ning täis riputatud kellukesi, mis liikumise juures vaikselt tilisesid. See rippus pikalt allapoole ta vööd, isegi allapoole kannikaid, ja selle ots puutus vastu tema reisi.

„Kas näed, kui pikk see on?” küsis Viserys. „Kui dothraki lahingus lüüa saab, siis lõikab ta aukaotuse märgiks oma palmiku maha, nii et maailm tema häbist teada saab. Khaal Drogo pole eales ühtegi lahingut kaotanud. Ta on uuestisündinud Aegon Loheisand ja sinust saab tema kuninganna.”

Dany silmitses khaal Drogot. Mehe nägu oli kalk ja julm, silmad külmad ja tumedad nagu oonüks. Dany vend tegi talle vahel haiget, kui ta oli lohe üles äratanud, kuid Viserys ei ajanud talle sellist hirmu peale nagu see mees. „Ma ei taha tema kuninganna olla,” kuulis ta ennast nõrgal peenikesel häälel ütlemas. „Palun, palun, Viserys, ma ei taha seda, ma tahan koju minna.”

„Koju?” Tema vend ei tõstnud häält, kui Dany kuulis selles kõlavat raevu. „Kuidas me saame koju minna, armas õde? Nad jätsid meid meie kodust ilma!” Ta tõmbas oma õe varju, kus keegi neid ei näinud, sõrmed Dany ihu muljumas. „Kuidas me saame koju minna?” kordas ta, mõeldes Kuningalinna ja Lohekivi ja tervet kuningriiki, mille nad olid kaotanud.

Dany oli mõelnud ainult nende tube Illyrio villas, mis polnud küll päris kodu, kuid ainuke, mis neil oli, ent ta ei saanud seda oma vennale öelda. See polnud Viseryse jaoks mingi kodu. Ka seda suurt punase uksega maja ei olnud ta koduks pidanud. Tema sõrmed muljusid kõvasti õe käsivart, vastust nõudes. „Ma ei tea…” kostis Dany lõpuks murduval häälel. Tema silmad täitusid pisaraist.

„Mina tean,” ütles Viserys järsult. „Me läheme koju sõjaväega, armas õde. Khaal Drogo sõjaväega, vaat kuidas me koju läheme. Ja kui sa pead selle nimel tema naiseks saama ja tema voodisse minema, siis sa seda ka teed.” Ta naeratas õele. „Ma laseksin kogu tema khalasaril sind nussida, kui tarvis, armas õde, kõigil neljakümne tuhandel mehel ja nende hobustel pealekauba, kui ma ainult oma sõjaväe saan. Ütle aitäh, et see on ainult Drogo. Aja jooksul hakkab ta sulle ehk isegi meeldima. Pühi nüüd silmad puhtaks. Illyrio tuleb koos temaga siiapoole ja ma ei luba, et ta sind nutmas näeb.”

Dany pöördus ja nägi, et vend rääkis õigust. Ühtesoodu naeratav ja kummardav magister Illyrio juhtis khaal Drogot sinnapoole, kus nad Viserysega seisid. Ta pühkis silma jäänud pisarad käeseljaga ära.

„Naerata,” sosistas Viserys närviliselt, käsi mõõgapidemele langemas. „Ja aja selg sirgu. Las ta näeb, et sul on rinnad. Jumalad teavad, et need on sul isegi väikesed.”

Daenerys naeratas ja ajas end sirgu.