Читать книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques - Страница 3

Juba enne lõpusirget mõtles ta ainult Franciscole: mida küll äi sellest tema juhuslikust Preisimaa-seiklusest arvaks? Esimene kord nõuab alati kõige suuremat pingutust ja see väga auväärne väimees polnud süsimusta naist varem kunagi proovinud – päeva sümboolsus vääris korralikku tähistamist, aga kas suursaadik suudaks tema tembuga leppida? Kas ta laseks armastatud väimehe tagasi oma tütre voodisse? Ülemeremaade vallutused toimusid merede taga, ka see peen Lääne-Berliini bordell asus uus-Lissaboni vallutusvajadustest liiga kaugel, pealegi polnud tollel Jamaica litsil õigeid tissegi. See oli esimene kord, kui Carlos^[1^] – “meessoo esindaja”, kui kasutada õpiku sõnavara – orgasmi simuleeris.

Ta maksis, kummutas alla viimase viskisõõmu, palus vabandust ja luba lahkuda ning suundus rutates uksenupu poole, mis pärast kõike nähtut teda rohkemgi erutas kui selle juhupartneri sprinterinibud, millest polnud tema imetajainstinktide rahuldamiseks piisanud. “Danke…” pomises ta puises saksa keeles. Sel õhtul ei kostnud tema suust enam midagi asjalikku. Francisco Cunha Telles lööb ta veel risti.

Viktor Holejsovsky ootas teda asutuse kitsas baaris, järgmine õllekann sangapidi peos. Pilk veidi hajus ja rahulolust säramas, lobises ta meeter üheksakümnese ungarlannaga, kes kogu õhtu jooksul kahte noormeest hetkekski oma haardest lahti ei lasknud. Nad näisid talle siiralt meeldivat. Nii oli ta oma sarmika slaavi kliendiga endale isegi selle ebahariliku postkoitaalse lõõgastuse lubanud. Päeval töötas ta erakliinikus anestesioloogi assistendina ja õhtuti tegi siin klaasikese, aga mitte rohkem kui kaks, olgu rõhutatud see eufemism, rõhutagem veel kord. Tõtt-öelda oleks ta võinud teenida märksa paremini luks-escort girl’ina või näiteks teles, reklaamides neid paljusid lisaväärtusega erootikatelefone, mis homo germanicus’e fantaasiat ergutavad. See neiu oli imeilus, või nagu öeldaks lendurite ringkonnas ja miks mitte teisteski žargoonides, tõeline sinilind. Ta võiks olla ka Boeing 747 või äkki isegi Airbus A380 prototüüp, olgugi et oma lõputute jalgade ja kätega meenutas ta pigem albatrossi.

Küsimus oli igati asjakohane: kuidas õnnestus ühel anestesioloogi assistendil nii paljudelt meestelt uni röövida? Ta olnuks ka Carlosi esimene valik, kui poleks olnud seda mõtlematut kihlvedu Viktoriga, esimese sümpaatse Praha tšehhiga selles kohutavalt julmas maailmas, mehega, kes harrastas – ja see oli temast tore – haiglast Vahemere troopika fetišismi. Korduv unenägu, põhjus unelevaks sisevaatluseks, kõrvetavad ja ennenägematult heledad päikesekiired tungisid halastamatu jõuga läbi väikese akna Praha 8-s, kommunistlikus eeslinnas 35 minuti kaugusel Püha Václavi väljakust. Lõikavhele valgus ujutas kõik üle. Ta ärkas poolalasti inimtühjal rannal keksides, taustaks ukulele^[2^]-akordid, mis lõid taustarütmi nendele ta elavatele kujutluspiltidele – elavatele, ehkki mitte kunagi läbi elatuile.

See pidi olema peamine põhjus, miks Viktor oli soetanud endale kadestusväärse kollektsiooni Havai särke, mida võis pidada, kuni polnud tõestatud vastupidist, kogu Kesk-Euroopas suuruselt teiseks – Klaus Brugelli, kuulsat Dresdeni iguaanikasvatajat, oli troonilt tõugata samahästi kui võimatu. Siia lõiku sobiks veel palju teisigi lugusid, kas või sellepärast, et Viktor polnud kunagi olnud eriline lumelaudur ja veel vähem köitis teda kärestikusõit^[3^] – temale meeldis hoopis Põhja-Morava paksudes metsades seenel käia.

Äärepealt oleks mehed kaklema läinud, sest Carlos tahtis arve kindlasti ise maksta.

“Persse, Viktor, lase ma maksan selle raisa nüüd ära,” nõudis portugallane, ja jutt käib siin tühisest 137 eurost.

“Okei, olgu nii. Aga kui sa Prahasse tuled, ära loodagi, et ma su joogid kinni maksan,” tegi tšehh asjad klaariks.

Kultuurišokk oli küll naljakas, aga meie peame musta kariibitari juurde veel korraks tagasi põikama: Carlosit oli “oma piigiga Aafrikat vallutama” õhutanud just Viktor, kes oli lootnud nende pikaks kujunenud õhtusse sellega natuke adrenaliini lisada.

Noormehed olid tutvunud vähem kui 24 tundi tagasi MagicWings GmbH & Co Luftverkehrs KG peakontori kaheksanda korruse avaras saalis aadressil Friedrichstrasse 36A, napilt sadakond meetrit müütilisest Checkpoint Charliest. Mis olulisem: neist pidid nüüd saama kolleegid firma kahel uuel liinil: kohustuslikul Lissabon-Berliin-Lissabonil ja paljulubaval Lissabon-Kraków-Lissabonil. Nad olid tähistanud kogu päeva, aga siiski alles pärast ühist brantši koos Magicu energiast pakatava presidendi herr Dieter Toppiga, naeratava ja optimistliku kuuekümnendates eluaastates austerlasega, kes oma innustavas kõnes “kõiki XXII sajandi esimese odavlennufirma töötajaid” ülistas.

“Enam pole surmahoobini palju jäänud,” ennustas austerlane. “Me oleme juba tunnistajateks Teise maailmasõja lõpust peale valitsenud tsiviillennundusrežiimi, selle kaasaja nurisünnitise viimsetele hingetõmmetele. Lühidalt, me ütleme “Auf Wiedersehen!” riigile kuuluvatele mammutlikele lennumasinatele, mida maksumaksja arvel on toidetud ja mis ikka veel vägisi Euroopa õhuruumi uute operaatorite vastu sõdivad. Seda revolutsiooni ei saa peatada: kui raudtee tõi kaasa progressi XIX sajandil ja XX sajandil valitses kiirtee, siis edaspidi hakkab kõik toetuma lennuväljadele. Meine Damen und herren – taevas on meie tee!”

Herr Topp ei üritanud kunagi oma sünnipärast salzkammergutlase kõrki poosi varjata ja ta kuritarvitas lennundusalaseid metafoore, nagu “tere tulemast pardale”, “soovin teile meeldivat lendu”, “ärge unustage turvavööd kinnitada”, “turbulentside ajal Coca-Colat ei serveerita”. Ta oli ette valmistanud lühikese sissejuhatuse inimese uinunud võimest lennukalt unistada ja nakatas nüüd oma värskeid liitlasi sõjaka uudsusearmastusega. Kolm tõsisemat projekti, vaid kolm nende paljude teiste võimalike näidete seast: käivitada kohe varsti luksuslikud õhureisid kolmekümnendatel aastatel toodetud ja uuele elule äratatud tsepeliinil; tutvustada rahvale oma jumaldatud Grüner Veltlinerit kõigil päikeselistel mäenõlvadel Vahemere-äärses Euroopas; teha privaatlennud kättesaadavaks inimsõbralike hindadega.^[4^]

Selge, et see ei saanud olla muud kui paroodia. Oli nende privaatlendudega, kuidas oli, aga igatahes veini ja tsepeliini teemast sai tšehhiportugallase paarile hea põhjus Fernsehturmis, selles Alexanderplatzil asuva ja samavõrd sünge kui ebaproportsionaalse teletorni maapealses õllebaaris lõbusalt nöökida ja aasimise saateks kümmekond õlut endasse imeda.

Juba silmanähtavalt muutunud kõnnakuga – uimasus oli ilmselge – otsustasid noormehed kõrgustes balansseerivasse baari ümber kolida. Et liftipilet maksis 7,50 eurot, mõtlesid nad skandaali korraldada, või siis minna trepist, kui see juhtub seal olema. Ja miks ka mitte esimest varianti valida? Oleks olnud lihtne liftöörile üks paras tou anda, liigagi lihtne, too osutus aga kasulikuks meheks – ilma tema treenitud nimetissõrmeta poleks ei neil ega liftil taevalaotusesse tõusta õnnestunud.

Seal kõrgel, 203,78 meetri kõrgusel, mis oli välja mõõdetud parimate, sotsialistliku täpsusega ja peaaegu eranditult Zeissi marki riistadega, meeste dialoog sujuvalt jätkuski. Seal spargelehitise tipus oli See ei olnud aga kunagi suure lennufirma esmaeesmärk. Leping jõustub alles 2005. aasta märtsis, jättes vabaks kadestusväärse lennuväe, mis koosneb Boeing Business Jetidest, Gulfstream V/550-test, Hawker 80XP-dest ja Citation Bravodest. nende noormeeste loomulik keskkond ja endale peaaegu märkamatult lasid nad hea maitsta veel tosinkonnal õllel. 360 meetri kõrguselt KeskEuroopale avaneval vaatel oli neile kummaline mõju:

“See Dieter… See Dieter on lihtsalt uskumatu… Oleks me veel mõne dringi teinud, oleks ta meid kõiki seal joodeldama pannud,” täheldas rahulolevalt Carlos, kes Lissaboni Saksa Gümnaasiumist alates oli pidanud austerlasi operetisakslasteks, tüüpideks, keda ülemäära häiris asjaolu, et nad pole sündinud õigel pool Alpe. 1938. aasta Anschluss^[5^] ja mõned ta klassikaaslased Deutsche Schule Lissabonist olid selle arvamuse kinnistumisele tõhusalt kaasa aidanud.

Vestlus veeres mõnusasti edasi, ja isehakanud lingvistid pidid ühisele järeldusele jõudes möönma, et vähemalt täna pole neil lootust leida sobivat vastet sõnale grölen^[6^] – loe: [gröölen] –, ja nii ei jäänudki muud üle kui oodata aega, mil kaks või rohkemgi meest võimalikult suurte õllekannude taga jälle kohtuvad ja seda küsimust tõsiselt arutavad. Arutavad üha kõvema häälega, räägivad jalgpallist ja ilusatest tüdrukutest ja ka vähem ilusatest tüdrukutest, unustamata nende täditütreidki, räägivad liiga kurguhäälselt ja liiga valjusti, selleks et ülejäänud kliendid neid märkamata saaksid jätta. See vähetõenäoline paar kujutles ennast juba “Heliseva muusika” tüüpi filmi või lavastusse, mis sobinuks ideaalselt MagicWingsi jõulupidudele, või siis vastu võtmas lõuahaake, kui nad keelduvad kandmast pardal Lederhosen’eid3^[7^], mis käivad muidugi nagu kord ja kohus koos jänesenahast Ausseer’i4^[8^] ja täpselt meeter viieteistkümnese mütsisabaga… See oli nõue, millest loobumist nii lennukompanii õhu- kui maapealsed töötajad streikidel alati taotlesid ja millest sai ka firma kokkuvarisemise üks peamisi põhjuseid…

“Sa ajad juba segast,” katkestas tšehh. “Aga vaatame, kas sa viis sellist suudad järjest nii ära juua, et sa vahepeal peldikus ei käi,” esitas Holejsovsky kaaslasele väljakutse. Ta vihjas, et on selles Praha pivnice’tes harrastatavas mees-mehe-vastu jõuproovis kõva tegija, ega lasknud käest võimalust oma Böömi, päris-Böömimaa päritolu demonstreerida: “Iga enesest lugupidav meesterahvas peab täis põiega hakkama saama – see õpetab meid hädaolukordades toime tulema ja küll sa näed, sa hoiad veearvete pealt tänu sellele veel päris kenakese summa kokku.”

Seejärel sööstsid nad metsikusse võistlusse, kus eelisseisundis oli Carlos, keda portugallaseks ja Iiri viski fänniks olemisele vaatamata soosisid füüsilised eeldused. Lõpptulemuseks oli Tšehhi patrioodile hävitav kolm-seitse. Carlosi kasuks oli töötanud ka Viktori maania käsi pesta (ja kuivatada: “Ära tule ütlema, et sina pärast sittumist oma tagumikku ei pühi…”).

Kell oli 24, õieti peaaegu 25 minutit kaheksa läbi, kui noormehed arve küsisid. Nad polnud õhtustki söönud: kehvadest kanavõileibadest ja närbunud salatist, mis nägid välja, nagu oleks nad külmkappi unustatud millalgi külma sõja alguspäevil, oli tundunud targem loobuda. Mehed pressisid ennast – ja seda sõna otseses mõttes – taksosse ja sõitsid kiiresti Café Pssst!’i, mille kohta oli Viktor ühest neist paljudest meie postmodernistlikku ajajärku vürtsitavatest Põhja-Ameerika meesteajakirjadest lugenud vaimustatud kommentaare. Jah, õlledest hoolimata nende testosteroonitase aina tõusis.

Tõusis, nagu see alati tõuseb. Alati. Mõni tund hiljem oli stsenaarium juba hoopis teistsugune.

Viktor ei tundnud küll kolleegi veel kuigi hästi, aga loomapsühholoogiast jagas ta piisavalt taipamaks, et see liigikaaslane on omadega läbi. Aeg polnudki veel teab mis hiline, aga terve mõistus soovitas neil loobuda kavandatud külaskäigust Artemisse, Euroopa uusimasse seksikatedraali, kohalikku Moulin Rouge’i, mis oli saanud siin palverännakupaigaks kõigile neile herilastele, kes otsisid kohta, kus aega viitmata oma mürki süstida.

Ebakindlal sammul, kuid siiski viisakaks jäädes lahkusid nad üksteise toel kohvik-bordellist. Väljas tegi peenike vihm pildi veelgi trööstitumaks, sulatades selle vähesegi sügisese lume, mis Brandenburgische Strasset enne oli kirjanud. Valgest oli asi kaugel, see siin oli pigem mingi räpane lörts, sulanud rahe, mis kõlbas ainult kõige vastupidavamategi saabaste läbileotamiseks. Ja mis veel hullem: silmapiiril ei paistnud ühteainsatki türklast ega ka marokolast taksoga – olgugi et sel pole kirjeldatavate sündmuste seisukohast mingit tähtsust –, millega nad võinuks hotelli saada. [Ja edasi, bitte.]

“Kuhu nüüd kõik need kaabakad kadunud on?”

Joove ähvardas muutuda jõhkruseks, eks see ole peaaegu alati nii. Aga kellele ei meeldi, hoidku eemale. Kuigi Carlos oli tavaliselt heasüdamlik inimene, oli temas ka omajagu võimuiha, mida sai ehk seletada tema üksiklapse-taustaga, olgugi et ta vanemad tavatsesid seda tüüpi iseloomujooned pigem pärilikkuse arvele panna. Taksod olid õhku haihtunud ja aega löödi surnuks tobedate lõõgastavate anekdootidega:

“Viktor, kas sa seda kärnkonna-nalja tead?” küsis Carlos. Vähene teineteise tundmine andis talle vaba voli: “Türklane istub arsti ooteruumis, hõkk, roheline kärnkonn pea peal. Kutsub siis arst nad sisse ja küsib türgi tölli käest: “Mille üle te kaebate?”

Kärnkonn reageerib esimesena ja vastab: “Teate, doktor, ma arvan, et mul on hemorroidid…””

Räme naerupröögatus ja sellega kaasnenud piirituselõhna pahvak panid Viktori ehmatusest eemale tõmbuma. Ta andis endast parima ja üritas olukorda kontrolli all hoida. Aga asjatult. Metslane oli Carlosist võitu saanud:

“Ja kas sa tead, mis vahe on türgi tüdruku ja CD vahel? Polegi vahet! Kui juba kaane lahti teed, siis pead ta ka võtma… Haa-haa-haa…”

Oli näha, et see härrasmees ei oska juua. Pärast kolmandat Jamesonit, mis küll halja veega segatud, oli kõik hukas, ja see oli rohkemat kui tavaline uimasus. Kujutlegem viskile veel tubli viis liitrit Baieri õlut otsa – see ei saanudki ju teistmoodi lõppeda.

Carlos oli kasutamiskõlbmatu: tema kõlblikkus oli saanud otsa juba mitu tundi tagasi. Vaene mees, ta poleks äärepealt oma loo lõpunigi vastu pidanud.

Viktor oli mures – ja oli ka põhjust.^[9^] Carlos tõi kuuldavale veel paar lühikest anekdooti, ent siis võttis kahvaturoheline – kahepaiksete jumest veel palju kahvatum roheline – tema pehmes kehas iga minuti ja sekundiga aina enam võimust. Kliiniline selgitus tuli alles pärast kolme-nelja korralikku ehmatust mitu tundi hiljem vaid mõni aeg tagasi Stuttgarterplatzil avatud Charlottenburgi kiirabijaamas:

“Südamepööritushoog,” selgitas doktor Wolfgang kõige loomulikuma hääletooni ja kogu kõigutamatu rahuga, mis tal kitlipõuest võtta oli. Et Viktor saaks diagnoosi sõbrale hiljem edasi öelda, ja sõna-sõnalt, palun, sest Hippokratesest peale tahab meditsiin olla täppisteadus: “Teate, selliseid asju juhtub paremateski perekondades, herr Holejsovsky.”

Lähiminevikku polnud Carlosile siiski meenutama hakata vaja, sest ärgates oli Carlosi pohmell tunduvalt kergekujulisem, kui oli lubanud karta tema õhtune kahvatus, ning ta vandus koguni, et mäletab arsti karmil ja tõsisel toonil teatatud diagnoosi. Jah, ta oli selles kindel:

“Südamepööritushoog!” Tema seelikuküti-eluke oleks võinud äärepealt otsa saada, ta oli ise esimene seda tunnistama, selle õhtu liialdustest piisas talle igaveseks, tema oli oma annuse kätte saanud.^[10^] Ta häbenes oma närust eksistentsi ega suutnud ära oodata, millal lõpuks lendama saab.

Carlos poleks seda kunagi uskunud, aga see diskoteekides lantimise värk masendas teda. Tema enda haledatest etteastetest rääkimata. Mis siin salata, isegi tema vana kindel lööklause “ich weiss wo du wohnst!”^[11^] ei olnud enam töötanud. Parimal juhul lõppes see vastassoo kaastundliku kihistamisega. Naistel käekotid ringis keset tantsupõrandat, meestel kraed kiskjalikult üles tõmmatud… Isegi kenale rühikale laiaõlgsele Carlosile, ka tsiviilriietuses, oli see paras kolgata: mees võtab klaasikese, ja kui ta tahab siis kuskil skoorida, on ta kohustatud kõigepealt läbi tegema jubeda käitumisrituaali, National Geographicu dokumentaalide naeruväärsed numbrid, mis meenutavad pigem Amazonase liblikate, Burundi makaakide või Uus-Meremaa merilõvide algelisi paaritumistantse.

[„Õudne!”]

Palgaliste tüdrukutega oli asi alati palju lihtsam, alati garanteeritud, raha on universaalne kood, võimas energiaallikas, pealegi veel meie iidse tsivilisatsiooni imetlusväärne saavutus. Võtkem kas või see jumaldatud underground-Berliin: pole klubi, mis poleks tänapäeval täis kenasid pepusid, suurtükikahureid, mis vajavad palju vähem püssirohtu – ja see on statistika. Kõige halenaljakam on, et korralikel tüdrukutel samal ajal ei näkka üldse. Nemad eelistavad tantsida ridikülide ümber ja pärast omakeskis pähekulunud fraasidega kädistada, à la „meestel-on-nii-lihtne-naist-voodisse-saada-ma-ei saa-aru-miks-nad-peavad-prostituutidejuures-käima”.

Viktor Holejsovsky kuulas Carlosit suurima tähelepanuga, iseäranis seda osa tema jutust, kus too andis ülevaate – sellises positivismi vaimus, mis pannuks nii mõnegi õpetlase punastama – füüsise seotusest emotsionaalsega. Seda saksakeelset ja siintoodust märksa sügavamõttelisemat dialoogi on raske taastada, aga me saame selle siiski lühidalt kokku võtta. Jamaica lits oli mingi võlukunsti väel pannud Carlosi vastu võtma ootamatut otsust: eluilmaski ei tõsta ta enam oma jalga ühtegi bordelli ega lõbumajja, täisteenusega massaažisalongi, punaste laternate tänavatele et cetera.

Võite teda nimetada kelleks iganes soovite. Edaspidi lubab ta endale luksust uuesti armuda, ja miks ka mitte? Miks peaks mehele kehtima sotsiaalne keeld uuesti armuda alates hetkest, mil ta on ennast kellegagi sidunud? Kus on truuduse muutuvad piirid? Ta ei kavatse ennast enam aheldatuna tunda. Ta astub vastu kastreerivale gravitatsioonijõule, mis meid iga päevaga üha enam maad ligi kisub. Iga mees vajab oma seiklust, ja kui see pole nii, visaku meie pihta kivi see, kes seda loeb.

[Ei kedagi? Jätkame siis.]

Vestlus kestis mitu tundi, õnneks oli nädalavahetus. Kõrvaltvaatajale oleks jäänud mulje, et need kaks meest on juba hällist saati sõbrad, et nad on teineteist juba mitukümmend aastat tundnud, on väga lähedased, ja sellel energial on nimi – empaatia, ei midagi muud. Miski ei viita sellele otse, aga Berliini õhk inspireerib parimaid, ja kergesti sõbrunev Carlos õngitses oma velvetpintsaku taskust välja uudise, mille ta oli vähem kui nädala eest välja rebinud väärikast Das Handelsblattist. Ta tahtis seda kellegagi jagada, ja nüüd oli selleks võimalus. Kes oleks olnud sobivam kui see Viktor? Tema uus tšehhi sõber Viktor Holejsovsky, kellele see teema näis isegi korda minevat? Viktor oli nagu oma inimene. Niisiis, väikeselt, juba tuhmunud paberitükilt võis lugeda:

Bern: kahe tuhande praegu elava inimese DNA (desoksüribonukleiinhappe) analüüsi põhjal õnnestus geneetikateadlastel näidata, et monogaamia tekkis alles ligi 20 000 aastat tagasi. Eelajalooliste inimeste käitumine oli peaaegu kogu paleoliitikumi ajajärgul polügaamse kalduvusega, mis tõestab, et monogaamia on küllaltki hiljutise tekkega nähtus, võttes arvesse, et Homo sapiens arenes välja enam kui saja tuhande aasta eest.

Abielu? Litsid? Lantimine? Monogaamia? Oli näha, et Carlos on segaduses. Sellest ka tema peaaegu usuline ind sellesse uudisesse klammerdumisel, ta oleks otsekui püüdnud iseennast oma salajaste arvutuste teaduslikkuses veenda: 20 000 aastat on üks silmapilk, see oli alles üleeile. Ta käis ringi, artikliriba pintsaku sisetaskus, vasemal pool, seal, kus asub see reetliku käitumisega lihas, mida me ei näe ja mida kutsutakse südameks. Aga edasi. See, mida Carlos kõige rohkem soovis, oli seda erinevate agentuuride põhjal koostatud uudist kellegagi jagada, et hõigata saramagolikult^[12^] välja oma avastus maailma ja elu puudutava filosoofilise tõe kohta: see oli trükitud ja ametlik ning käsitles kogu seda monogaamiapula, mis on, nagu selgus, nii loomuvastane, käsitles inimese kõige esmasemate loomalike instinktide vägivaldset vaigistamist, seda kaheldavat meessoo tingimusteta alistumisest tulenevat moraali. Jura – nii nimetas ta selle meeste meheliku vaherahu.

Viktor naeratas. Nagu peaaegu alati, kui ta vahutavat pilsnerit käes hoidis. Tal oli geenidega vedanud, kõhtu talle ette ei kasvanud, küll aga tõi õlleklaas esile talle omase huvitava flegmaatilisuse. See mees oli tegelikult palju intelligentsem, kui esmapilgul võis arvata, öelgem: ta oli juurdleva loomuga, seejuures söakust kaotamata. Temast kiirgus keskeuropalikku ratsionaalsust ja see sütitas Carlosis vaimustuseleegi – olgugi et ta ise oli liigagi portugallane, mainigem seda juba aegsasti.

Innustunult, üliinnustunult nõudis Carlos Viktori täit tähelepanu jälle endale, kui ta oma uuele sõbrale selgitada üritas, et tulemas on suur revolutsioon ja et tal on plaan. Temal, Carlosil, on plaan, mis, pagan võtaks, ei ole midagi üleliia kõlvatut.

“Kõigi maade mehed, ühinege!” hõiskas Viktor, aastakümneid kodumaal valitsenud kommunismist läbi immutatud.

Carlos ärritus. Milline nõme klišee, see tähendas, et tema tšehhi sõber ei olnudki siis ju oma arengus veel nii kaugel, kui ta oli arvanud, see tähendas, et Viktor ei olnud sisevaatluse käänulist otseteed pidi veel meheksvirgumiseni jõudnud. Nad jõid Max und Moritzis veel paar klaasi Chiantit ja astusid siis korraks kohustuslikku Cake’i, sellesse ajatusse ja selge hoiakuga Oranienstrasse baari, et seal veel väike pühapäevaõhtune tantsutuur teha. Carlos Bernardo flirtis natuke isegi mingi seksinäljas, aga siiski liiga rikutud Birgitiga, ja siis võtsid mehed ette tee kohe ümber nurga Moritzplatzil asuvasse Motel One’i.

Alkohol ja Cake’i peldikupotil heietatud mõtisklused, mis olid sündinud inspireerituna siniste kahhelplaatidega seinale kritseldatud loosungist “Life is a lie”, juhatasid Carlosi unenägudemaale.

Head und, sõbrad. Nõnda siis ilmusid Carlos ja Viktor oma esimesele koolitusele spartalikus MagicWingsis harjumatult värskena. Firma president herr Dieter Topp oli pidanud oluliseks ka isiklikult kohal olla. Seekord ja alati. Oma kõnes kordas ta, et meie võime tulevikku ette näha ja tulevikule mõelda on võidu alus. Tuleviku suured geopoliitilised lahingud toimuvad ülalpool pilvi ja tema polnud siin mitte selleks, et koolitada teenistujaid, assistente, piloote, lennusaatjaid, tehnikuid ja patati patatá.^[13^] Tema lootis neist apostleid ja valgustatud misjonäre, kellega koos maailma mobiilsuse kontseptsioonist, postmodernsest ajastust ja XXII sajandist uut moodi mõtlema õhutada.

“Mitte juhuslikult pole mu nimi Topp,” ironiseeris austerlane oma meelelahutaja-talendiga. Me kõik oleme nõus, et seda XXII sajandi pläma on juba küllalt saanud, mida see Dieter selle kaugele tulevikku vaatamisega öelda tahtis? Siinkohal on ehk sobiv selgitada, et käesolev raamat räägib Euroopa tsiviillennunduse kõige ambitsioonikamast projektist, megalomaanlikust visioonist, mis oli mõttes ühel self-made man’il, kelle unistuseks oli Euroopa ülipeene võrgustikuga ühendada riigi rahakotist krossigi puudutamata.

“Meie Magicuga saab ometi kord teoks prohvetite ennustus Atlandi ookeanist Uuraliteni ulatuvast ühendatud Euroopast,” kordas Dieter Topp, kompulsiivne lendur ja tegudeinimene, kelle just klišeed käima lükkasid.

Kompromiss tõega sunnib meid paraku juba siin etteruttavalt mainima, et kogu vastumeelsusest hoolimata pidi see kõrgelennuline firmaomanik juba aasta pärast oma esimese odavlennu alustamist Salzburgi-Riia paljureklaamitud liinil suurtelt riiklikelt lennukompaniidelt laenu paluma ja MagicWings maksis sellest igale reisijale 50 eurot, et nad Baltimaade ilu nautima lendaksid. Et nad heidaksid pilgu parimale juugendstiilile, mida inimkond teab mäletavat, ja maitseksid postkommunistlikku uut Euroopat, mis on nüüd avanenud ja siin täiesti olemas. See algatus osutus aga pööraselt edukaks, nii hiilgavaks turundusnipiks, et mõjukas ajakiri Der Spiegel nimetas Toppi isegi 2002. aasta mõjukaimaks persooniks “keerukas ja konservatiivses majandussektoris, hõivates sellesse väga kiiresti tuhandeid noori uutest liikmesriikidest. Dieter Topp on Saksamaale tõestanud, et Ossi^[14^] ei kuulu tema sõnavarasse, MagicWings on üks väheseid ettevõtteid, kus võrdse töö eest makstakse võrdset palka, ja see teeb temast kahtlemata kõige edukama lennufirma Saksa Föderatiivse Vabariigi taasühendamisest peale.”

Ilusad sõnad. Veel parem retoorika. Kuid seda teed jätkates ei jõua MagicWings kasumilävele mitte tuhande aastagagi.

Salzburgi töösturil soovitati lahkelt oma parandamatult romantilistele ideedele, sügavatele taskutele ja kuulikindlale filantroopiale vaatamata maa peale tagasi tulla ja oma laienemisplaanid üle vaadata. Just sel kriitilisel momendil sisenesid Magicu kodulinna turule sakslaste Lufthansa ja Austrian Airlines ning hõivasid sellest 49 protsenti. Sellel poolvaenulikul ülevõtmisel – mis viimasel ajal on nii väga moes – saadud kogemused osutuvad aga otsustavaks hiljuti kokku varisenud Swissairi endale haaramisel vähem kui kaks aastat hiljem.

Dieter Topp polnud aga mees, kes alandused alla neelaks. Õigupoolest ei kuulunud see sõna tema sõnavarassegi. Seda oli näha kas või sellest, et iga kord, kui paljutõotavas idakaares avati mõni uus liin, lendas ta ka edaspidi oma eralennukis isiklikult kohale, ise heroilises poosis juhtkangi taga. Suure meediakära saatel tuli ta käiku andma ka oma kommertslennuväe selgroogu, värskeid Boeing 737-800 mudeleid. Küllap oli see talle ühtlasi hea võimalus saada järjekordsest õnnestunud laienemist adrenaliini ja jagada seda tunnet ka oma noorte apostlitega.

[Lubatagu meil siinkohal märkida, et see tiivuline prohvet, kunagine tantsija, Sissi imetleja, veendunud esteet ja ühe Vana Maailma suurima era-kunstikollektsiooni omanik, on tulevikus Carlos Bernardo elus väga oluline inimene.]

Kaks kommertslennunduse Panzerit musklitest ja soodsatest asjaoludest tiivustatud, oli MagicWings varsti ajakirjanduse veergudel kui “pangermaani liit, mille eesmärk on anglosaksi maailma edusammud Kesk- ja Ida-Euroopasse tuua”. herr Topp kolis oma peakorteri Salzburgist Berliin-Schönefeldi, et sellega firma igapäevaseid kulusid vähendada ja põhitegevuse kasumit suurendada. Otsus oli tõhus ja paari kuuga hakkas Berliini suunas ning suunast kõige uskumatumaid marsruute ilmuma nagu seeni pärast vihma: Belgrad, Brno, Bukarest, Budapest, Kraków, Dubrovnik, Gdansk, Ljubljana, Łódź, Olomouc, Ostrava, Poprad (Slovakkia Tatrates), Podgorica, Praha, Plovdiv, Riia, Sarajevo, Sofia, Split, Tallinn, Varna, Varssavi, Vilnius, Wrocław, Zadar ja Zagreb. Tavatut ideed kogu kontinent 30 000 jala kõrguselt koloniseerida ei mainitud ametlikes kõnedes kunagi, aga sellele vaatamata oli see järjest ilmsem. Seda oli näha. Lennuki pardaajakiri näiteks mainis ära paljude Kesk- ja Ida-Euroopa linnade saksakeelse nimevariandi. See polnud muu kui vihje tulevikule: Gdanskist rääkides viitas joonealune märkus Danzigile, Tallinna puhul Revalile, Wrocław oli paaris Breslauga, Ljubljana Laibachiga jne.

Vähem kui aastaga pidi Magic saama Lufthansa ja Austrian Airlinesi löögirusikaks.

Ka Romano Prodi juhitud Euroopa Komisjon oli MagicWingsi käpa all, värskelt kasutusele võetud fikstariif oli konkurentsitu ja tekitas isegi liiga palju kahtlusi. Mis puutub muusse, siis Portugali meedias kajastuvast Magicu kampaaniast terendas juba paljulubav uus reaalsus: “9,99 eurot – valige lend õlle hinnaga”. Ka Saksamaa bussipeatuste ja muud tüüpi välireklaamid ei hiilanud just hea maitsega ja rasvane tärn teksti all rõhutas eraldi, et “ainult jalgsi saab odavamalt”. Peeti lahinguid ja miljoneid viimase hetke telefonikõnesid, et bitok siiski reklaamidest välja jäetaks, kuid see oli funktsionaalne lahendus, mille olid leiutanud Kesk-Euroopa loomingulised geeniused. Milline teine Portugali rahvustoit oleks võrreldav Tüüringi Bratwurst’iga? Kaugel põlastatud konkurentide maitsetust loosungist “ich bin ein Air Berliner”, polnud koosolekut ega konverentsi, kus herr Dieter Topp poleks rõhutanud asjaolu, et Air Berlin Inc’i oli asutanud Põhja-Ameerikast pärit Pan Am’i taustaga endine piloot ning et see kompanii sattus sakslaste kätte alles pärast föderaalvabariigi moodustamist.

Ehk teisisõnu, Magic oli ainus puhtalt Saksa geenidega lennufirma. Ja tal oli täita oma roll: ta oli omamoodi puhverettevõte. Juba tegutsesid igasugused Ryanairid ja EasyJetid. Need Manchesteri, Corki ja Liverpooli lihunike ja torumeeste hordid lehkasid juba, nad moonutasid Mandri-Euroopa vaimsust ning ründasid saksa kultuuri ja keele loomulikku ja seaduslikku mõjusfääri. Union Jackiga loodud ühiseid kinnisvarafirmasid ja lademetes kinnisvarakuulutusi ilmus kõige ootamatumatesse nurkadesse: müüdi chalet’sid Veliko Tarnovos Bulgaaria Balkanite südames ja suvemaju Gdynia randadel, mida Londonis juba Poola Riviera nime all reklaamiti. Kui asjad lähevad samamoodi edasi, oleme ühel päeval kõik lodevad rasvamaod, kulistame tänaval kähmeldes leiget õlut ja mürgitame ennast fish & chips’iga. Selles vaimus töödeldi Carlosit igakuistel Magicu koosolekutel Berliinis. Briti tabloidides oli teema nii karjuvalt ebapopulaarne, et kohalikud sensatsioonikütid õhutasid Magicu lende boikoteerimagi. Friedrichstrassel võeti kasutusele äärmuslikud abinõud, relvastuda tuli kõigil rinnetel. MagicWingsi lennukite pardale ei lastud pilooti ega piloodiabi, kes polnud alla kirjutanud drakooniliste tingimustega konfidentsiaalsusklauslile.

Carlos tegi seda loomulikult vastuseisuta. Kui seda ettenägelikku geostrateegilist postulaati poleks tema ees paberil must valgel kirjas olnud, oleks Carlos selle sealsamas ise oma käega kirja pannud ja oma allkirjaga kinnitanud. Tal oli ju samaaegselt täita kaks kutsumust: kogu oma ülejäänud elu lennata ja rakendada kasulikult Deutsche Schule Lissabonis omandatud teadmisi. Oma haridustaustaga oli ta üks viimaseid poliitiliselt ebakorrektse Deutschland Über Alles’i^[15^] bastione. Ehk oli just see viis, kuidas oma saksalikku haridust õigustada ja peletada mõne teise isiklikud hirmud seoses asjaoluga, et tal puudus ülikoolidiplom. Mis veel tähtsam: see võimalus kerkis esile ühel tema elu kõige segasemal perioodil. Või kindlasti ühel kõige raskemal, pidagem meeles, et me räägime noormehest, kes oli paar päeva tagasi saanud 23-aastaseks. See nädalaid tagasi ilmunud tööpakkumine – terve lehekülg pikk ja täielikult saksakeelne, avaldatud ajalehe Publico pühapäevases välja-andes – tundus otsekui jumaliku ettemääratuse saadetuna.

“Kes teine peale minu võiks seda lugeda?” Kuulutus oli nagu isiklikult talle mõeldud:

The Sky is the Limit! Oma 57 regulaarselt opereeriva lennuki ja kolme suure lennubaasiga Euroopas (Berliinis, viinis ja varssavis) oleme Euroopa üks suuremaid odavlennufirmasid. Ainuüksi eelmisel aastal kasutas meie teenust 19 miljonit reisijat. Nende vääriliseks teenindamiseks värbame portugalist lennusaatjaid ja pursereid, kes tahavad jõuda kaugele ja üles ehitada uut Euroopat.

Meie ettevõte on paljukultuuriline – Euroopa, see oleme ju meie! Sa ei tea veel kõiki võimalusi, mida meie firma Sulle pakub, aga see kuulutus on mõeldud Sinule, kui käid ringi, pea pilvedes, ja unistad süüa hommikust Danzigis, lõunaoodet Laibachis, lantši viinis, õhtusööki Revalis ja uinuda… mõnes väikeses praha tänavas.

Pakume sulle fantastilist võimalust, kui:

a) Sul on klientidega töötamise kogemus ja tunned ennast müügitöös mugavalt;

b) Sul on hea tervis ja soovituskiri viimasest töökohast;

c) Sa oled esindusliku välimusega;

d) Sa oled vähemalt 18 aastat vana;

e) Sa oled 159–188 cm pikk ja proportsionaalse kehakaaluga [sic];

f) Sul on hea nägemine (aktsepteerime ka kontaktläätsi kandvaid kandidaate);

g) Sa oskad ujuda;

h) Sul on kehtiv Euroopa Liidu liikmesriigi (või kandidaatriigi) pass;

i) Sa valdad vabalt saksa keelt (kirjas ja kõnes) ning inglise keelt (kõnes);

j) Sa oled valmis elama vähem kui tunni tee kaugusel ühest MagicWingsi paljudest sihtkohtadest;

l) Sa oled valmis töötama ebaharilikel kellaaegadel millisel tahes aasta 365 päevast, ka nädalalõppudel ja pühadel (sealhulgas jõulud ja uusaasta);

m) Sa oled valmis toime tulema erinevate inimestega igasugustes, ka keerulistes ja ekstreemsetes olukordades;

n) Sa oled hea suhtleja ja kergesti seltsiv inimene.

Siin polnud midagi kahelda. Kui Jumal on olemas, oli asjasse sekkunud tema ise. Töökogemus ravimiesitlejana oli olnud täielik ämber, kuigi farmaatsialabor – samuti Saksa ettevõte, kuulus ühele tuntud Leverkusenis asuvale rahvusvahelisele firmale – oli talle võimaldanud maailma parimad töötingimused, paketis lai Audi A3 ja mida kõike veel. Seitseteist kuud selles põrgus tablette müüa oli aga olnud täiesti piisav, et tal endal kaoks igasugune isu aspiriinigi võtta. Nähes mobiilil Berliinist tulevat kõnet, oli Carlosi rõõm suur, ekraanil polnud numbrit küll hästi näha, aga selle alguses olev “+49” oli maagiline kood. Pääse Magicusse.

Isegi vaatamata poollagunenud hambale – hädaoht! –, olid personalifirmast alltöövõtu korras MagicWingsi värvatud kaks keskealist naisintervjueerijat ainulaadse inimolevuse sarmist võlutud. Carlos täitis eksamineerijate nõudmised absoluutselt veatult – kui lagunenud hammas kõrvale jätta – ja lisaks sellele, veel palju lisaks sellele: kuidas oli võimalik, et üks Portugali portugallane valdab nii vabalt keelt, mis polnud ometi tema oma keel? Kes oleks võinud arvata, et see polegi tema emakeel!

[Imetlusväärne.]

Nelja-aastane megaleping koos tema täieliku nime, elukoha, isikut tõendava dokumendi koopia ja lepingu numbriga pidi olema valmis vähem kui nädalaga, täpsemalt viie päeva pärast. Kehtivusajaga kuni 31. oktoober 2007. See tagas talle hea palga ja võimaluse vabadel päevadel tasuta reisida. Polnud kaugeltki lihtsalt kokkusattumus, et lepingule kirjutati alla sama päeva varahommikul, kui Carlos – ja seda tänu Jamaica litsile, “no mis paganama pärast just kuskilt Jamaicalt?!”, kes enda sõnul oli oma vabal ajal juuksur ja kellega tema teed siin maapealses elus enam tõenäoliselt kunagi ei ristu – nägi valgust.

Carlos Bernardole ei piisanud, et ta oli võitnud pääsu taevasse: tema nägi valgust.