Читать книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques - Страница 8

Ta lasi heliseda kolm korda, viimasel korral natuke pikemalt. Eelmisel päeval pärast tundi olid nad kokku leppinud, et ta ei jää sisetelefonist vastust ootama, vaid tuleb kohe pärast alumise ukse avamise pirinat üles. Kell pidi olema umbes pool neli, tõotas tulla pikk pärastlõuna, Lissaboni kevadine laiskus oli peale tungimas; astudes trepist selle Telheirasi uhke uusehitise teise korruse vasakpoolse ukse suunas, tundis Carlos aega enda ümber aeglustuvat, väike amazonaslik džungel koridoris jutustas tundmatute maade loodusest.

Bettina, kooli saksa keele grammatika õpetaja, ootas juba kannatamatult, seljas ainult punane siidist hommikumantel. Tema kergelt niisked juuksed olid tunnistuseks viimase minuti kiirest dušist, mis ei olnud aga piisav, et ära uhuda tema vagiinast eralduvat intensiivset “higi”.

“Ma arvasin, et sa ei tulegi enam, Berni,” kurtis naine ust kiiruga kinni tõmmates, naabrid kahtlustasid juba niigi, et ta salaja ümber nurga Deutsche Schule kasvandikega kohtumas käib.

“Ei, õpetaja, muidugi ma tulin! Ma jäin natuke hiljaks, sest buss…”

Nad ei olnud siin selgituste jaoks – ei grammatika- ega hilinemisteemaliste –, Carlos Bernardo juures huvitas teda ainult tema londike, ta ju aimas, et poisil on tore lont, ja ta ei eksinud, seda oli Levi’s 501-de sügavate taskute kõrval kenasti näha. Poissi ootas ees paljulubav karjäär, tal polnud vaja muud kui korralikku emme tissist võõrutamist ja head žiletti, et lahti saada sellest metsmehelikust vuntsiudemest, mis temas tegelikult poisilikku süütust rõhutas.

“Jäta need õigustused,” käskis Bettina õpilast käest tõmmates, asume parem kohe käänamise ja pööramise juurde.” Nad läbisid sadakond ruutmeetrit korteri põrandapinda ja parkisid end tagatuppa sätitud kollakale kaheinimesemadratsile. Sel polnud linagi, seal vedeles ainult üks vormitu ja aastaaega arvestades üleliigne sinine flanellitükk, millest sai allapanemiseks midagi improviseerida. Jäi mulje, et korter oli tulevase elaniku lootuses unustatult unne suikunud, kinnisvaraäride vitriinidel juba ammu müügiks kuulutatud, selge see, et Telheirasis pole üürid kunagi odavad olnud, aga sellest pinnast siin karjus häbitut kaootilisust. Tihedalt suletud aknaluugid viitasid püüdele midagi varjata: neist polnud kasu, et summutada lasteaia mänguväljakul hullavate laste kilkeid ega ka õhtupoolikul maja ees peatuva noateritaja teavitavaid suupillihüüdeid, ja veel vähem kohaliku maiustustepoe kõrval jäätiseputka Olá ees peatunud möödakäijate jalgpallijutte. Iga kümne minuti tagant hakkas siin põrgu jälle peale: keegi lahke isa pistis läikiva viieeskuudose mündi naeratava mesimummi Biene Maja pilusse, misjärel hakkas ühesilbiliste lapsehäälitsuste ja lapsevanemlike hüüatuste saatel kõlama teada-tuntud kohutav leierdus. Hulluks ajav:

Seal värvilisel maal / kord elas mesilane, / teda sinagi ehk tead / kui mummi lõbusat ja head…

Ebamugavused, mis kaasnevad teisel korrusel vasakut kätt korteriga. Kõik oli kuulda, õnneks mitte teada. “Sellest ei tohi keegi kunagi teada saada,” mõtles Carlitos ja toetas oma ärevil peakese õpetaja lopsakale rinnale. Ta keha tundus värisevat. Aga naine küsis juurde, ta tahtis veel, “ich liebe dich, mein Wunderkind.”. Nüüd, kui Carlos oli “tahvli juurde läinud”, et ülesannet lahendada, loobus naine koodidega rääkimast ja Carlos ei pannud seda pahaks. Ta pistis oma sõrmed otse naise tuppe, samal ajal oma noore kogenematu pöidlaga ta kliitorit hõõrudes, ja pealmisest asendist – videote ületarbimise mõju – karistas ta saksa keele grammatika õpetajat korralikult alt üles ja ülevalt alla läbi loksutades. Keegi poleks osanud arvata, et see oli tema esimene kord, paremini poleks hakkama saanud ei joodikust Goethe ega kõrendist Schiller, mööndes siiski, et naine ei tunnistanud poisile kunagi, et tema lemmik oli tegelikult pendliliigutus. Pole kahtlustki, see Portela kukk käitus tunduvalt paremini kui tema hommikune vanema klassi koolivend: tema lont oli ikka veel jäigastunud, kindlalt sügaval saksafiilis – milline kuratlikult hea segu seksapiiliga selles seksifiilis. Noormees ei lasknud end ka Bettina idasaksapärasest karvasusest häirida, Leipzigis olid olnud karvased kaenlaalused ja jalgevahe moes, nad olid kümme minutit koos veetnud ja Berni jätkas vähimagi kõhkluseta oma edasitagasi liigutusi, mehaaniliselt ja häirimatult, erutatud õpetaja Bettina ohjeldamatutest mõnuoietest.

Ta valmistus viimaseks ringiks, tunnikell juba helises, ta kiirendas lõpusirgel hoogu, kui tundis oma seljal sooja hingeõhku, ja ka teravaotsaliseks viilitud küüsi tundis ta oma vistrikulist selga mööda allapoole libisemas, kellel siis 15-aastasena aknet pole, “jätka, tibu, jätka,” nõudis see kummaline siluett, hääldades neid kolme sõna laitmatus saksa keeles. Võib-olla just see familiaarsus ei lasknud Carlosil ära kohkuda, “ära lõpeta, ära lõpeta”, vedelik muutus iga korraga aina magusamaks, “sügavamale, veel sügavamale”, ta jätkas kuivalt ja kuratlikult, kuni Bettina teda pidurdas:

“Mmm… Oota, Berni, oootaaa… Ma tahan, et sa mu sõbrannale ka mõnu teeksid…”

Ta keeras pea 120 kraadi kõrvale ja sai loa taveiradega^[51^] jätkata: Frida näole ilmus jäine võimukas naeratus. Tundus, et tal oli käes roosa otsaga pruunikas pulk, mille ta nüüd kõrvale pani. “Tee edasi, tibu, sul läks väga hästi, ära karda”, poolalasti ja juba kenasti sisseõlitatud neljakümnendates kastanikarva juustega naine astus magamistuppa. Ta demonstreeris oma ilusat keha, kindlasti oli ta sessioonist hea ülevaate saanud, arvatavasti kõrvaltoast – igal saatkonnas töötaval saadikul on ju vabadus endale sobiv graafik teha, ja lukuauk oli piisavalt suur.

Frida piloteerimisel vahetati poose. Berni, 501-d rebadel, jäi endiselt peale nagu püstise harjaga kukk, ta ei saanud aru, miks naine nii palju uisid kuuldavale tõi. Kas ta tegi kantsleriprouale haiget?

“Veel, schnell, schnell, veel…” jätkas paar unisoonis, noormeest endi vahele litsudes.

Carlitos omakorda kasutas ära kõik vihjed, et kaaslaste vastu veelgi ennastsalgavamat lahkust üles näidata. “Täiesti fantastiline,” käis kikkal keset järgmist kabistushoogu mõtteist läbi, “see on veel parem kui videol.” Poiss oli avastanud uue karmi karistusriista, mänguasja, mis oli veel pealegi purunematu ja tema enda keha küljes. Ta oli just praegu läbinud esimese praktikatunni ja kui kergekujuline priapism välja arvata, läks kõik peaaegu laitmatult. Isegi süükompleks, mida ta Maria do Céu reetmise pärast oli tundnud, haihtus pärast esimest kuud, kanaema võis ennast õnnitleda poja märgatava eneseusalduse tõusu pärast, mis muuhulgas kajastus ka tema kümnenda klassi lõputunnistusel. Kätte oli jõudnud aeg, mil kikas Carlos Bernardo otsustas oma esimesed ülahuult katvad udemed maha ajada, taanduma hakkasid ka mädavinnid ja mustad täpid. Otsus lõug puhtaks raseerida tuli ühel ilusal maihommikul, valgusküllasel laupäeval: ta vehkis Armindo Santos Silva tagant sisse tema kasutatud žiletitera, ta pidi ennast nägusaks tegema, nad läksid Rui Pedro ja Fanãga Caparicaga rannale bodyboard’i tegema.

Ülistagu moralistid süütust mis nad ülistavad, Berni oma oli jäädavalt kaotatud. Seda enam muuta ei saanud.

Bettina kirg Carlitosi vastu oli kogu viimasel trimestril lausa ülevoolav, nad kohtusid edasi ja Bettina jätkas flirtimist. Frida näitas nägu aina vähem, palju vähem, ja kui ta vahel nendega ühines, oli ta alati pahur, ja nii ta lõpuks kaardilt kaduski. Vaid koolivaheajad tekitasid aeg-ajalt pause õpetajanna ja õpilase boheemlaselusse Telheirasi tänaval teisel korrusel vasakut kätt asuvas korteris, mis vahepeal väga odava hinna eest maha oli müüdud – tehingut oli kiirendanud ühelt selle linnaosa paljudelt kädistajatelt tulnud anonüümne kaebus.

Üheteistkümnenda klassi esimesel veerandil täitis veel nende vajadusi üks Olivaisi linnaosa kõrghoone varjatud garaaž. Päeval, mil Carlos sai kuusteist, viis õpetaja ta Lissaboni parimasse kondiitriärisse lantšile. Ent Bettina saatus oli kirjutatud tema auto katkisesse rattasse: vähem kui kilomeeter pärast viimast Leipzigi peale pööravat Ausfahrt’i kaotas ta auto jääl juhitavuse, Autobahn’il tekkis paanika, tagajärjeks seitse surnut, kellest üks kiilus autosse. Bettina.

Uus aasta 1997 algas esimese pisaraga, mida ta mäletas – see tilkus tema silmanurgast Deutsche Schule Lissaboni B-paviljoni meeste duširuumi tualetis. Koolis polnud ei teadetetahvlit, ust ega nurka, kus poleks varalahkunud õpetajast pühalikku meenutust olnud, Bettina fotolt vaatas vastu germaanlike vooruste puhas allikas, aga see oli ka kõik. Mitte keegi ei avaldanud Bernile kaastunnet, ja miks oleks pidanudki? Ärakasutatud noormees lakkus haavu, ükshaaval, ja selleks kulus mitu pikka nädalat. Ta jäi kõhnaks ja oli rahutu. Tema polnud muud kui alles poisike ja juba oli maailm ta vastu nii karm. Kuigi heledapäised kooliõed teda pidevalt piirasid, elas ta peaaegu terve aasta või umbes nii ilma kordagi keppimata. Õnneks tegi ta järgmisel suvel kümnesentimeetrise sammu, tal aidati teha kukerpall mäest üles, traumast sai igavene rahuldamata saudade, ja siit selle varjatud kire sünge platoonilisuseni oli vaid kukesamm.

Iga “h” suurim aspiratsioon on saada korralikult aspireeritud, kuid selleks peab ta topelt-t asemel alandlikult järgnema n-ile. Nii käivad asjad portugali keeles. Ja nii jõuame “Bettina” juurest betinha(de)ni, noorte beetabeibedeni, kuigi noore Carlos Bernardo otsus oli igati mõistetav ja kõigutamatu – ta ei andu täielikult enam kunagi ega mitte kellelegi:

“Teist sellist armastust enam ei tule…”