Читать книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques - Страница 5

Mõõdukas turbulents Alpide ületamisel umbes 30 miili Torinost põhja-kirde suunas, ühesõnaga ei midagi ebatavalist. Lend Magicu alalisest tugipunktist Berliin-Schönefeldi lennuväljalt pidi väljuma plaanitust varem. 43 reisijat oli pardalt lahkunud ja 34 uut Krakówisse sõiduks peale tulnud – tüütu arvepidamine oli määratud Carlosi ülesandeks, millega ta ootuspäraselt hästi hakkama sai. Ta oli õnnelik, kõik oli paika loksunud: uhiuus vormiriietus, millest ta oli alati unistanud, spetsiaalne Karl Lagerfeldi disain; piloodikabiini küljele krellpunase ja erekollasega maalitud MagicWingsi firmamärk vast soetatud Boeing 737-800-l; sõidupalavikuga kaasnev nakkav optimism; sihvakad stjuardessid, kõik ükshaaval ja karmi käega välja valitud (kõige tahumatuma suuvärgiga teadjad ehk tavalised kretiinid vandusid koguni, et “käsitsi välja valitud”). Carlosit võlus see tead-küll-see-kummaline-jõnks-kõhus-midasa-Entrecamposi-tunnelis-kihutades-tunned.

Tiivulist maagiat süvendas veelgi tihe pilvekilp, mis Zaragoza kohal nende ette kerkis. See kardin oli otsekui kategooriline piir mugava maise äraelamise ja tohutu tähtedevahelise igatsetud avaruse vahel, puhas teravate päikesekiirtega valgustatud laotus – mitte kõik pole veel aru saanud, et neitsilikku, absoluutset valgust võib näha ainult pealpool pilvi. Olgu õnnistatud kondensatsiooniime: pilved moodustasid tiheda sirmi, mis lubas Carlosil inimeseks olemise unustada.

Kui jätta kõrvale kapten Schmidt ja tema asetäitja Klinsmann, kaks tõsist vana kooli pilooti, kelle Lufthansa õlalepatsutusega tagasihoidlikule pensionile oli saatnud, olid kõik neli lendurit omavahel head kamraadid. Nad said omavahel hästi läbi. Magicu lennukid olid üle keskmise mehhaniseeritud, töötajate hierarhia puudus; iga meeskond pidi funktsioneerima autonoomse, iseseisvalt tõhusa üksusena, kus iga liige teab oma spetsiifilisi ülesandeid, nii et tõrgete korral ei tekiks tegevuse dubleerimisest kahju.TOPP-i revolutsiooniline meetod seisnes neljas aksioomis, mida oli väljaõppenädalatel Berliinis hea noortesse peadesse juurutada:

1.^a) Töökus ja püsivus;

2.^a) Operatiivsus;

3.^a) Piiritu reisijakesksus;

4.^a) Panustamine meeskonnatöösse ja paindlikkus teiste asendamisel.

Võiksime neile lisada veel viiendagi, kirjutamata postulaadi, mis õhutas pidevat konkurentsi vahetusmeeskondade vahel. Seda teadsid kõik, kuid selle ülemäärane rõhutamine poleks olnud hea toon. Kui sooviti tulevikus meelepärast edutamist, heldet jõulupreemiat, pardaajakirjas äramainimist ja muud toredat, siis pidid lennusaatjad ühiselt selle nimel pingutama. Meeskonnavaim? Kui soovite, siis jah.

Neli tundi ja kakskümmend seitse minutit lendu, Berliinist õhkutõusmine selle sees, oli aeg, mis kulus laitmatu maandumiseni Krakówi Johannes Paulus II lennuväljal. Vallandus plaksutuste valing, liiga vali, eriti lennuki tagaosast, kus istusid Lissabonist tulnud reisijad. Carlos tundis häbi. Mõne hetke ei soovinud ta muud kui pugeda peitu, või siis olla sündinud teise perekonnanimega. See “herr Silva” ei petnud kedagi ära, paljud sakslastest reisijad lausa sõid teda silmadega. Kogu see stseen tekitas ebamugavust, vilistati – see tagumiste ridade seltskond ei kõlvanud tõepoolest kuhugi.

Ainult see võib seletada Carlosi väikest lapsus linguae’t, mingit sügavamat tähendust sellel polnud – mis muud põhjust siin ikka sai olla, et ta “Tere tulemast Krakówisse!” asemel teatas “Tere tulemast Craiovasse!”? See oli tühine puhtinimlik eksitus, tal polnud siis veel kõiki jäävhambaidki suus, kui onu Zé ta Estádio da Luzile Benfica ja Craiova ülikooli vahelist matši viis vaatama, kui meenutada vaid ühte neist mustmiljonist UEFA võistlustest. Lisaks sellele arutati just neil päevil Magicu Berliini peakorteris uute sihtkohtade avamist Rumeenias. Peaaegu alati välja müüdud Berliin-Bukarest-Berliini lendude edu võiks õigustada ka Berliin-Constanţa, Berliin-Craiova ja Berliin-Braşovi liine (kas pole vapustav see tung külastada verise krahv Dracula lossi üha uuesti ja uuesti?). Karolingide maa muutus uue sõidusihina värvikamaks ka tänu ühele hiljutisele, pealegi apokrüüfsele intsidendile: nimelt oli üks eakas Evora abielupaar, kes oli juba mitukümmend aastat plaaninud sõita vaatama lund in loco ja tõelist teutooni talve külma kogema, langenud lennukis hoolimatu jahutussüsteemi ohvriks. Noortele piisas oma kehasoojusest, aga kahe vanakese abistamiseks pidi Schönefeldis paiknev Berliini tuletõrjeüksus kohale ruttama. Mõlemal diagnoositi teise astme hüpotermia, härra seisund oli kehvem kui proual, üksikasjad jätame siinkohal enda teada. Mis aga oli oluline ja sööbis Carlosi valikulisse mällu kogu eluks, oli imelik tunne kõhus, mis teda sel pimedal detsembriõhtul valdas. Rahuololu. Tunne, et ta on millegagi hakkama saanud. Midagi ära teinud. Oli võimatu ilma tagasi vaatamata lahkuda. Külmavärin jooksis üle ta selja, kui ta veel kord – juba teise terminali jõudnuna – hetkeks peatus ja jäi silmitsema hiiglaslikku puna-kollast olendit, mis magnetina tihedalt lennusilla vastu liibus ja seisis seal nagu noobel ebamaine isand.

See hiigellind kuulus nüüd temale, ja Carlos kuulus hiigellinnule. Nad väärisid teineteist.

Ärgu lugeja kahelgu, kas need Magicud ikka olid teisest puust, teisest võistlusklassist. Ei midagi ühist tolle väikese eemaletõukava puna-rohelise Alitalia reaktiivlennukiga või EasyJeti Airbus 319-ga (need oranžid masinad meenutasid pigem päästeveste, täielik õudus) või nende kahe Iiri Ryanairi Boeing 737-ga, mis olid Magicu lennukitega muidu identsed, aga mida inetas kole keldi harfi kujutis, meenutades Lidli, Saksa päritolu Lidli supermarketite logo.

[“Andke siis keisrile, mis keisri kohus.”]

Paremat poleks soovida osanudki: kõik sujus nagu muinasjutus.

Naeratades, MagicRimowa raudkindlad kohvrid kõnniteel järele vuramas, lahkusid Franz Beckenbaueri juhikabiini neli töötajat Johannes Paulus II-lt ja kiirustasid lähima takso poole. Vaatamata juhistele sireenilaulust heaga eemale hoida, arvestades, et Poola on rahvusvaheliselt tuntud taksodes kasutatavate “kiirendajate”, ebaseaduslikult timmitud taksomeetrite poolest. Rääkimata pöörastest tariifidest või pealesurutud city tour’idest. Just sel põhjusel ongi igal poolakal oma isiklik taksojuht ja tänu rahva kõrgele sündimusele pole neil kunagi mingit raskust vajaduse korral leida mõni taksoga ranna lähedal tiirutav lehmalellepoeg, kes neile küüti pakuks.^[32^]

Edasi.

Carlosile ei läinud need tärnid ja numbrid, mida arveraamatusse märkisid kontoris konutavad raamatupidajad, kes päriselust midagi ei teadnud, üldse korda. Temal oli vaja jõuda Edenisse, Ulica Ciemna 15, mis oli MagicWingsi töötajate uus majutuskoht Krakówis (piloodid välja arvatud, peab rõhutama, sest nende ametiühing oli võidelnud võiduka lõpuni ja nõudnud töötajate hierarhia säilitamist ka odavlendude puhul, mistõttu ööbisidki piloodid enamasti Radissonis või Kempinskis, kadudes radarilt koos Dieter Toppiga, kes oli nagu ikka oma eralennukil kohale sõitnud, et mõni uus lennuliin sisse õnnistada ja pidada maha mõni uhke pressikonverents Magicu eepilisest staatusest ja saatusest). Kakskümmend minutit ja 86 zlotti hiljem (mis ümardati 90-ks) olid nad lõpuks Edeni ukse taga. See oli ajahambast pisut puretud ning kõrvalisele tänavale peidetud kena rohekas hoone. Kontrast detsembrikuu esimese lumega andis talle muinasjutulise varjundi.

“Väga sobiv nimi muidugi,” ironiseeris Carlos õnnetundest tiivustatuna, veel kunagi polnud ta lund laiade räitsakatena langemas näinud. Kõhus laperdasid liblikad. Ta polnud veel pilvedest päris maa peale tagasi tulnud, nõudis endale isegi kohta juhi kõrval eespingis, “et paremini ümbrust uurida”.

“Ära hakkad keerama või?” vastas Viktor, pea alati emotsioonide koha pealt kõige kainem. Tagaistmel vahetasid nende sümpaatne kolleeg Eva Slovakkiast ja seltskonna ainus sakslane Petra vandeseltslasliku naeratuse, mis varsti ka Viktori suule kandus. Paari nädala tiheda suhtluse peale olid nad selle vapra noormehe psüühikat juba tasapisi mõistma hakanud. Nad olid temast paar sammu ees.

Carlos sai endale toa number 323, kahju, et see polnud 707 – ükskõik milline seitsmega algav ja lõppev arv oleks sobinud. Tuba asus kolmandal korrusel, see oli rohelistes toonides ja stiilne, esimesena köitis pilku ilus taevasinise musliinpäevatekiga voodi. Toas oli väike tualettlaud peegli ja sahtlitega, millesse oli ootama sätitud väike õmbluskarp ning kõiki võimalikke sorte reisijuhte ja kaarte Krakówi ja selle ümbruskonna kohta. Õhtul võis neist kasugi olla, ainuüksi sisukorrast leidis Carlos vähemalt sada restorani, baari, puhkesaali ja diskoteeki. Heureka! Televiisor polnud ka just kõige pisem ja näitas 54 kanalit, muuhulgas BBC-d, CNN-i, TV5-t, TVE-d, RAI-d ja koguni RTP Internacionali (kuigi antenn oli vanast harjumusest alati ZDF-i peale seatud).

Ka minibaari sisu polnud paha: “Gordoni džinn – hea märk!” Carlos teadis, et MagicWings poleks teda eluilmas kuskile Poola urkasse saatnud. Saksalikus kokkuhoidlikkuses on piisav annus tervet mõistust. Küllap oli ka see üks varjatud põhjustest, miks MagicWings juba tükk aega tagasi Saksamaale, adopteeritud kodumaale, oli kolinud. Ta riputas oma neitsilikkuse kaotanud Lagerfeldi vormi hoolikalt riidepuule – punane lips kollase särgi peal jäägu siiski erisündmustepuhuseks vaatemänguks, aga lõppude lõpuks oli seekord ikkagi tema päris esimene lend – ning suundus siis teenitult duši alla. Värskendatuna tagasi tuppa astudes jäid talle silma sinakad kardinad. Siiani polnud tal aega olnud neid hoolikamalt vaadata, aga need kardinad olid ilusad, sobisid hästi kokku voodiga. Siis märkas ta, et käes on juba öö, kahju, olgugi et kahe suure kangatüki taga avanesid kindlasti ilusad linnavaated. Ta tõmbas kardinad eest:

“Surnu…” ta ei suutnud seda väljagi öelda. Võib-olla ta ei näinud hästi ja sellepärast… Aga… Temaga polnud kunagi midagi sellist juhtunud, mitte et ta oleks surnute vaime või kättemaksuhimulisi zombisid kartnud. Küsimus oli surnute austamises. Vihast puhisedes kiirustas ta telefoni juurde ja valis 221:

“Ära ütle, et sinu aknast paistab ka surnuaed…”

“Surnuaed? Mis surnuaed?” päris üllatunud Viktor, kes oli Edeni üheses toas teises tiivas, vaatega peasissekäigule Ulica Ciemnal.

“Just sellest ma räägingi. Tõmbasin just kardinad eest ära, ja kui ma ei eksi, paistab mu toa aknast surnuaed?” Carlos tahtis kinnitust. “Ma vihkan sellist tsirkust! Kellega neil siin enda arust tegemist on?”

“Rahune maha, mis sul viga on? Küll sa näed, sa võib-olla isegi puhkad pare…”

Ühendus katkestati järsult ja Viktor kuulis Carlosit uuesti alles mõni minut hiljem vastuvõtus. Ta kuulis oma toast ärritunud hääli ja kiirustas esimesele korrusele asja uurima. Sõber oli vihast keemas ja räuskas hapra blondi näritud küüntega tüdruku peale, kes ette ja taha muudkui vabandas, et ta saksa keelt ei oska.

“Olgu, see ei ole mulle raske, ma seletan teile siis inglise keeles,” teatas Carlos surmtõsiselt, üritades matkida BBC seriaalide stiilis hääldust, mis tal küll kunagi välja ei tulnud. “Ma ei kavatse magada selles toas, room three-two-three. Kas te nüüd saite aru? Mina pean siit ilmast lahkunud inimestest liiga palju lugu, et nende haua kohal akent paotadagi, veel vähem päris lahti teha. Nüüd ma saan aru jah, miks selle hotelli nimi on Eden…”

“Ma mõistan teid, mister Silva,” kinnitas portjee, sest kliendil on alati õigus, kuigi mõnel rohkem kui teistel. Mitu pikka sekundit valitses väikeses ootesaalis hauavaikus, surnuaiarahu, mida häiris ainult arvutiklahvide klõbin. Carlos küünitas üle letiääre, lootes olukorrale sel moel kiiremat lahendust, ta polnud veel märganudki, et tema selja taga oli Viktor, kes kogu stseeni teatava naudinguga oli jälginud.

“Kahjuks oleme täna fully booked. Meil on pakkuda ainult selliseid tube, mille aknad on ka surnuaia poole. Sorry, mister Silva.” “herr Silva,” parandas lennusaatja. “Ulatage mulle telefon, bitte. Pean tegema väikse kõne Saksamaale.”

“Null tuleb ette valida,” märkis neiu salvavalt. Tema liigutused olid sihilikult aeglased, tal oli solvangutest kõrini.

“ …^[33^] Rahu, Carlos!” See oli Viktor. Ta oli otsustanud sekkuda, sest tähtsusetu pisiasi oli saavutanud naeruväärsed mõõtmed, sääsest oli tehtud elevant.

“Sa tead ju, et sellisel kellaajal pole Berliini kontoris enam kedagi. Pealegi, ma lugesin brošüüre, ja see on Kazimierzi juudi kalmistu, ajalooline mälestusmärk, mitte mõni suvaline surnuaed. Kas sa teadsid, et “Schindleri nimekiri” filmiti siin?”

Carlos pööritas silmi, pani telefonitoru tagasi ja manas näole kõige jubedama irve, mida Edenis mäletatakse:

“Ah nii! Sa siis ütled, et see pole mitte lihtsalt surnuaed, vaid et tegemist on juudi surnuaiaga! Surnuaiaga…”

Ta võttis uuesti toru ja sai uskumatul kombel kellegi Friedrichstrasse personaliosakonnast kätte. Saksamaal nalja ei tehta.

„Bitte? Siin Carlos Silva, MagicWingsi komandör nr 179, hetkel ametiasjus Krakówis. Vabandust, et ma nii hilisel kellaajal helistan, aga see on südametunnistuse küsimus. Kardan, et meie peakontoris on juhtunud eksitus, ja ma soovin sellest ette kanda: lennu MW-549 meeskond on majutatud Krakówi juudi surnuaiale. Kas teie arvates on see normaalne?”

Ta sooritas oma etteaste sellise professionaalse hooga, et iga olukorrast vähem teadev pealtnägija võinuks arvata, et tegu on tähtsa teatega, et see on lausa otsustava tähtsusega kogu Inimkonna tulevikule – ja saate isegi aru, et suur algustäht on siin täiesti õigustatud.

“Kinnitan, hea kolleeg: süsteemis on tõepoolest näha, et teie meeskonna liikmed majutatakse Hotel Edenisse Krakówis Kazimierzi regioonis,” vastati liini teisest otsast. “Kas te soovite probleemist teatada?”

Hääl, see tobe hääl, vaikis. “See on tüüp on ju puhta haige,” sajatas Carlos klahvi vajutades. Ta keeldus seda sürrealistlikku dialoogi jätkamast, keegi ei vaadanud seda filmi õige pilguga: “Ärge tulge mulle ütlema, et peaaegu kuuskümmend aastat pärast sõja lõppu peame me ikka veel holokausti pärast vabandust paluma?”

Jah, see ajas tal alati harja punaseks. “Kas ma olen selleks siin, et surnuid teenida?” Ta oli hakanud põlgama seda arusaama, seda häbematut eelarvamust, millega paljud rahvad suhtuvad ikka veel sakslastesse, praeguse põlvkonna sakslastesse, kellel – nagu tal endal – ei saanud holokaustiga, mille Hollywoodi juudid on nii üles puhunud, mingit pistmist olla; oli karm ja toores tõsiasi, et nemad peavad ikka veel Teise maailmasõja võlgu maksma.

Lääne moraali ja poliitilise korrektsuse piire määrasid tänapäeval sionistid, jaa, just nende pärast ei saanud ta ühte oma lemmikanekdootidest avalikult rääkida, ilma et teda poleks ägedalt sarjama hakatud, aga selles raamatus on tal võimalus kätte maksta:

“Kas te teate, milline on tõeliselt julge juut? See, kes tellib gaasi- vett.” Nad püüdsid mitu põlvkonda sakslasi ideoloogilisteks eunuhhideks muuta, just täpselt, aga temaga see läbi ei lähe. Tal ajas südame pahaks see holokausti ärakasutamine, see emotsionaalne väljapressimine, mis oleks pidanud juba ammu lõppema.

Selle kohta oli piisavalt näiteid, aga nüüd meenus talle üks teine ärritav lugu:

“Ja kes on see nutikas poliitik, kellel tuli pähe ristida see allee Berliini olümpiastaadioni kõrval Jesse Owensi^[34^] alleeks? Kas seda süükompleksi pole juutidega seoses juba küllalt harrastatud? Nüüd hakkab sama jama peale mustadega? Lõputu rõvedus. Jumal küll: puudub veel, et Saksa Föderatiivne Vabariik peaks vene mehepoegade ees vabandama hakkama ja võtaks kirillitsa kasutusele… Noh, kui juba Vene maffia Berliinis niimoodi võimutseb, nagu ta seda teeb, siis pole arvatavasti sinna ka enam kuigi palju aega jäänud…”

Ja selline häiritud mõttekaleidoskoop pöörles ta peas veel mitu minutit, kuni ta kogu oma tavaari rahulikuks jäänud Viktori tuppa vedas. Imelik, et ta polnud enne mitte kunagi mõelnud – ja ei olekski saanud seda teha – sellele võimalikule ja mitte ainult võimalikule, vaid tegelikule seosele: “noored türklased”, kelle Lufthansa MagicWingsi administratiivnõukogusse oli sokutanud, uhkeldasid sellega, et nad said endale parimad kokkulepped ja parimad vahetused kogu Euroopas, olgu Bratislavas või Vilniuses, Dubrovnikus või Krakówis. Odavlennufirma, mis müüs pileteid bitok’i hinnaga, võis raha teha ainult marginaalsete teaduslikult välja arvestatud väljaminekute korral. Kulude kokkuhoid oli kinnisidee – käesurumine pilootidega oli ainus kaotatud lahing – ja erandid ei tulnud neil mõttessegi. Germaanlastele võõras hingeseisund.

See, et Magic oli Edeni leidnud, oli eriline vedamine: sümpaatse hotelliketi omanik John Liebermann nõustus Saksa lennumeeskonna majutuse hinna langetama 40 eurolt 27,66 eurole päevas. See oli neile hea võimalus reklaamida oma vast renoveeritud sauna ja müüa gaseeritud vett 10 zlotiga. Kahtlemata oli Eden “turu-uuringu” käigus külastatud Krakówi kahetärnihotellide seas kõige soodsama hinna ja kvaliteedi suhtega: hinna sisse kuulus isegi juhtmeta internet kõigis tubades, wifi, nagu öeldakse.

Elus on hetki, kus kõik tundub tähistamisväärsena, ja Franz Beckenbauerilt tulnud külalised lennutasid end sel ööl Rynek GłÓwnyle, Poola kunagise pealinna lahmakale väljakule. Sõstrasiirupiga segatult ei anna viin ennast nii väga tundagi^[35^] – ainult maksale, ja seda ka alles järgmisel päeval või siis 30 aasta pärast.

Eva üritas Carlosile külge lüüa, ripsutas silmi ja tegi “autolater

Tõlkes oleks see ’marukoer’. naid”, nagu oleks hüüdnud “Ma olen saadaval!”, aga noormeest huvitas praegu ainult tema enda eluplaan. Ta oli tiivad saanud. Ta lendas. Ta tahtis seda tähistada, aga nagu teame, mõjub ülemäärane kogus viina võimekust pärssivalt. Mis ei tähenda, et kui ta oleks slaavitarist kolleegi vihjeid õigesti tõlgendanud, poleks ta otseteed minna andnud kuni viimaste, päris kõige viimaste tagajärgedeni välja.

Viktor aga ümises omaette ammusi 80ndateTšehhoslovakkia hitte, mis polnud tegelikult muud kui tollaste lääne hittide kahtlaselt tõlgitud kommunistlikud versioonid.

Isegi Petra, kes oli tõsine kristlane ja vaieldamatult nelikust kõige kainem, lasi end üldisest deliiriumist kaasa kiskuda, ta teadis, et sõprust tasub alati ja igas olukorras kõrgelt hinnata, ta ei tahtnud olla pipar.

Sellega nad siis parasjagu tegelesidki, lauldes iseendale saateks ka viisijuppe, nagu multikast “Mesilane Maia” või kuulus “Money, money, money must be funny”,^[36^] kui Carlosit tabas korraga ere ilmutushetk. Ehk on see natuke liiga palju öeldud, aga nägemus oli see küll ja see viis kogu seltskonna taksoga Rewolucjesse. Inspireeriv nimi, kuigi klubi ise asus ühes Ulica Florianska kahtlases keldris.

[Edaspidi hakkavad sündmused toimuma märksa tempokamalt.]

Carlos ei jõua veel õlleklaasile suudki anda, kui komistab juba kellegi Roberti, laitmatult triigitud särgi ja kergelt koketse olekuga tüübi otsa, kes lõpetab Krakówis arhitektuurieriala ja on Dublinis ateljeed jaganud kahe portugallasega – uskumatu, aga neil on isegi midagi ühist, kas või selles osas, et ka Carlos oli läbinud mitu viimase aasta ainet, ja veel üks kokkusattumus, pagan võtaks, Robert räägib talle Siza Vieirast, jaa, Robert räägib talle suurest meistrist Alvaro Siza Vieirast, keda Carlos suurepäraselt teab – oleks ta arhitektuuri edasi õppinud, oleks ta oma diplomitöö Siza Vieirale pühendanud, kuidas see võimalik on? “Jumal küll, Alvaro Siza?”, aga vastust ei tule enam, selle asemel hoiab ta kõvasti käes ainult väikest sedelit:

Klub Cién, Christmas party from Architecture. Adress: Kraków, ul. Sw. Jana 15, date 07.12.03. My phone: +48506141469.

Ülesanne, millega muidu üks-kaks hakkama oleks saadud, oli nüüd tarbitud alkoholi mõjul parajalt keeruline väljakutse. Kus kuradis see Cien on? Ja nii tiirutasid nad neljakesi taksos istudes veel tubli pool tundi ringi, tulvil pimedat usku, millest sel pühal Poolamaal ilmaski puudu ei tule. Lumisel Rynek GłÓwnyl tehti veel ligi viis metsapeatust, kuni tunneli lõpus hakkas paistma ere kiirgus, kirikukell lõi kaksteist ja süttis jumalik silmipimestav valgus, et neile pimeduses teed näidata.

[Nad järgnesid sellele.]

Neis oli palju usku. Ja nii leidis see nelik üles veel ühe urka, nad sukeldusid sellesse kartmatult ja Carlos kohtus uuesti Robertiga, kes talle oma head sõbrannat tutvustas, ja nõnda ilmubki esimest korda sellesse imetlusväärselt pikka jutustusse Magda.

Magdalena oli – on – lummav. Armastus esimesest silmapilgust?

Vähe tõenäoline. Neid kommunistliku taustaga ida tüdrukuid, kel pole peas muud kui plaan läände putkata ja mingil imeväel endale kiirkorras Euroopa Liidu pass hankida, oli Carlos alati umbusaldanud. Selge, et tegu oli mineviku idiosünkraasiatega, mis nii selgelt avaldusid tema isas, kes mitte ainult ei toetanud Sa Carneirot, vaid oli lausa primitiivne antikommunist. Ja ometi, nüüd, 14 aastat pärast seda, kui langes Berliini müür, mille juures ta Berliini sattudes alati ära käis, oli Carlos avastanud, et asjad ei olegi tänapäeval kuigi palju teisiti. Needsamad blondiinid või õigemini, nendesamade blondiinide tütred igatsesid endiselt läände lennata, “Go West”,^[37^] võib-olla isegi koos koos temaga. Kes teab, ehk kunagi tõesti.

Need mõtted ajasid ta sügelema, kuid peagi sai selgeks, et see Magdalena on hoopis vähem blondiin, kui talle oli algul paistnud. “Brünett?” Täpselt, brünett oli õige sõna: Magdalena oli silmatorkav brünett. Temast kiirgus kummalist kõrkust. Ta tundus aus, sel õhtul olid tal jalas moekad värviliste mummudega kummikud, püksisääred sisse topitud, kõrge kaelusega pluus rõhutas ta lopsakaid kehavorme, mis polnud aga ka liiga lopsakad. Number suurem oleks olnud selle härrasmehe imetajalike fantaasiate jaoks täiuslik. Kuid neiu hoolitsetud käed ja läbipaistva lakiga kaetud kiskjalikud küüned, nagu sarmi reeglid seda nõuavad, kallutasid kaalukausi positiivsuse suunas.

Kõige sügavamat muljet avaldas Carlosile aga esimesest hetkest Magdalena rafineeritus ja ennastkehtestav olek. Tema kosmopoliitsus, võib ka nii öelda. Kuigi alles 23-aastane, olgugi et tema vanust oli palju raskem aimata ja ta ihu paistis märksa värskem kui Carlosi oma, olid tema arusaamad elust ja maailmast juba korralikult paigas. Igaühele oleks avaldanud muljet, kuidas ta Amsterdami arhitektoonika läbipaistvuse, Berliini vaaraoliku funktsionaalsuse, Pariisi sisekujunduskoolkonna või Philippe Starcki esteetilise iroonia teemadel arutles, rääkimata Calatravadest, Gehriedest ja Fostersitest. Viis ja pool kuud tagasi oli ta Erasmuse stipendiumiga Barcelonas olnud – milline kokkusattumus, Ibeerias –, nii et enam ei olnud tal pikemast vestlusest pääsu:

“Magda, que bebes?”^[38^] päris Carlos oma parimas portuspaania keeles. Tuli tegutseda, öise toitumisviisiga parimaid raipeid otsivaid koiotte on alati läheduses varitsemas, sellised asjad sõltuvad ajastusest, keegi ei taha seda kõva häälega välja öelda, aga siin on tegu sekundi pealt paigas astroloogiliste seisudega. Eesnime kasutamine andis peaaegu alati häid tulemusi, see kinnitas tema huvi suhtlemise vastu ja aitas samal ajal ka erutust varjata. Ta oli sel õhtul veel süütu, polnud kellegagi veel tantsinudki…

“Õlut marjasiirupiga,” vastas neiu. “Kuule, poolakas võin ma ju olla, aga oma jookide eest suudan ma veel ise maksta,” lõpetas ta tuntava sarkasmiga. Luba küsimata tõusis ta pingilt ja suundus kõrgilt baari poole. Õlle, tavapärase Zywieci asemel, mis pole küünemustagi väärt, tellis ta kaks tublit pitsi parimat Poola vodkat.

“Na zdrowie! See on meie terviseks!” lausus Magda asjalikult klaasi tõstes.

Loomulikult oli Carlos sellisest isepäisest käitumisest võlutud. Tema senine uskumus, et saksa ja poola tüdrukud on muidu peaaegu kõiges ühesugused, välja arvatud see väike erinevus, et viimastele tuleb joogid välja teha, oli korraga põrmuks varisenud. Ilmnes, et asi polnudki päris nii. Suurepärane: me kõik teame, et poola tüdrukuid Portugali läänelikul rannikul eriti arvukalt ei leidu, ta mäletas, et oli oma Saksa Gümnaasiumi karsketel pidudel paari-kolme kohanud, aga need olid siiski üldiselt erandlikud juhused.

Nad jõudsid rääkida peaaegu kõigest. Paremkonservatiivide edust Poolas, inimeste argpükslikust vastuseisust Poola ühinemisele Euroopa Liiduga, sarnasustest poola ja portugali keele foneetika vahel, absoluutsest blufist, mida Ibiza endast kujutab, paavst Johannes Paulus II üha halvenevast tervisest:

“Mulle meenub, et ema rääkis mulle, et ma sündisin paar kuud pärast atentaadikatset…”

“13. mail 1981, Fátima Jumalaema päeval,” täpsustas Magda. Ta teadis Pühast Isast kõike, ta oli paavsti elulugu uurinud arhivaari või muuseumikuraatori andumuse ja innuga.

“Kuidas sa nii täpselt kuupäeva tead?” Carlos oli rabatud ja see hämmastus ei olnud teeseldud.

“Ja järgmisel aastal püüdis üks Hispaania preester Fátimas talle kallale tungida …”

“Uskumatu! Kuidas sa seda kõike mäletad?” käis Carlos peale.

“Selleks peaksid sa poolakas olema, et aru saada,” vastas Magdalena, seekord natuke agressiivsemalt. Sümpaatselt ja korrektselt, seda alati. Kuid ärgu keegi julgegu Jan Pawel II-t puutuda. “Sa peaksid nägema, kuidas ta Poolas käies lapsi hoiab! Lihtsalt imetlusväärne! Ta on orb, ta on Teise maailmasõja üle elanud, koonduslaagris olnud, ta on oikumeeniline paavst, kes avas katoliku kiriku teistele religioonidele, ta armastab teatrit ja luulet…”

Magda oleks võinud tunde, päevi ja kuid, aastaid võib-olla siiski mitte, seda teemat asjatundlikult arendada, rääkida sellest täiuslikust, täiuseni jõudnud hingest, suurimast moraalsest ja usulisest autoriteedist, kelle suu on eales maapinda puudutanud. Ta oli Karol Wojtyłast vaimustuses, isegi oma armsast kadunud vanaisast ei rääkinud ta sellise tundeküllusega.

“Olgu, ühes asjas on sul õigus: poolakat ei saa minust kunagi…” nõustus Carlos ning asus vasturünnakule, “aga ega sa ometi ei taha öelda, et sa nõustud Vatikani seisukohtadega preservatiivi osas? Pole vaja olla just teab kui taibukas, et mõista, et see paavst vastutab otseselt miljonite inimeste surma eest Aafrikas. Sa oled ju ikka aidsist kuulnud, eks? Ma vähemalt loodan…”

See oleks võinud olla hale ummikseis, matt juba matši alguses. Loomulikult toetas Magdalena preservatiivi kasutamist, jube küll öelda, aga kuidas oleks ta saanud oma lõpukursusel arhitektuuritudengi elu elada, Erasmuse stipendiumiga Barcelonas käia ja kõike muud, kui apteekides, supermarketites ja automaatides poleks kondoome müügil? Aga me ei olnud veel nii kaugel, kuigi portugallase jaoks oli see muidugi meeldiv eelinformatsioon…

“Kas sulle on kunagi öeldud, et sul on samasugune valge aura nagu Jan Pawel II-l?”

“Vabandust?” oli Carlos rabatud ja muutus veel kaamemaks kui tema väidetav aura…

“Et sul on samasugune valge aura nagu Jan Pawel II-l,” kordas Magdalena. Ta uskus endal olevat parapsühholoogilisi võimeid. Astroloogiast ja tarokaartidest rohkemat? Ta oskavat unenägusidki seletada.

“Drugui?” päris Carlos. “ianepavéle?” Kui ta juba selle keele foneetikast aru ei saanud, kuidas oleks ta pidanud mõistma, kuhu see otsekohene poola tüdruk oma jutuga tahab jõuda.

“Drugi tähendab poola keeles “teine”, aga g järele u-d ei kirjutata,” selgitas Magda.

Portugali ja poola keele hääldus- ja kirjutusreegleid seletades avaldus nüüd ka tüdruku sügav portugali keele vaimustus, kuigi ta ei tahtnud oma kaarte ka veel täielikult avada. Ta hoidis neid enda endale – teate küll: mäng ja põnevus.

“Ma jumaldan Varssavit, sa peaksid Teaduse ja Kultuuri Paleesse minema, seal on Poola parima elektroonilise muusika diskoteek. Varssavi on uus Berliin! Muinasjutuline! Pulbitsev! Sealt leiab mida iganes!”

Magdalena vahetas jututeemasid mängleva kergusega, sujuvalt jõudis ta Wojtyłast ja Carlos Bernardo väidetavast valgest aurast Jossif Stalini 1955. aastal kingitud palee juurde. Isakesest oli punasteni pikk samm. Isegi mitu pikka sammu. Fantastika, neuronid teevad tõepoolest imesid: Magda jutt tundus nii spontaanne, ta vestles nii sundimatult, nii enesekindlalt ja tulihingeliselt, et Püha Isa oli juba ammu unustatud, kuhugi baarivestluse sõnavahtu kadunud. Carlos mõtiskles oma väidetava aura üle veel minuti või paar, aga rohkem äratas tema tähelepanu Magda hispaania keel, mis oli järjest soravam ning lõpuks juba lausa täiuslik, peaaegu sama ladus kui tema enda saksa keel.

“Sellest kõigest näed, et Varssavi on arhitektide paradiis,” jätkas Magda, “sa pead seal üle vaatama ühe trendika linnajao, mida kutsutakse Prahaks. Seal on üks täiesti vapustav kohvik ja kino, kus käivad ka kõik Varssavi intellektuaalid.”

Kurnav. “Uue Berliini”mainimine tundus talle peaaegu ebaaus: “Kust ta teab, et Berliin on mu lemmiklinn?” Seni kuni maailm muutub, jääb mõistus alati õige võimsamaks armurohuks, muidugi juhul, kui sellega on komplektis paar kenasid jalgu ja prinke rindu. Oktavi võrra kõrgemalt alustades käis noormees välja oma järgmise manöövri, talle endale hingelähedase teema, lootes sellega ära teenida tüdruku üldise heakskiidu. Arutuse alla võeti anglofoonidest metslaste hordid, kellega postmodernne ajajärk juba niigi palju kannatanud Krakówit viimasel ajal on nuhelnud. “Aga ära lase ennast igasugustes raamatutes kirjutatust petta. Küll sa näed, et selles linnas on midagi väga erilist,” rõhutas Magda. “Giididel on keelatud sel teemal rääkida – see on muidugi tobe –, aga fakt on see, et India traditsioonide järgi on Kraków üks seitsmest maapealsest tšakrast… Kui sa lähed Waweli lossi, siis tunned ise seda vägevat magnetvälja, pane silmad kinni ja sa saad aru. Sellesse linna on kogunenud palju energiat, natuke imelik on nii öelda, aga see on lausa üleloomulik, vahel koguneb seda isegi liiga palju!”

Peaaegu märkamatult – jummel küll – oli möödunud kaks tundi. Kaks tundi ja kakskümmend minutit.

Üleliigse viisakusžestina tuli Viktor head aega ütlema. Petra ei suutnud enam oma valutavaid jalgu kannatada ja kaebas esimeste veenilaiendite üle, ta tahtis hotelli minna. Ja Eva…

“Kus Eva on?” uuris keegi seltskonnast. Teda oli nähtud mingi aadamapojaga lahkumas. Tagasi Edenisse jõudis ta alles järgmise päeva hommikul, omadega läbi ja sajatades kedagi Erasmust Milanost, keda Itaalia Vabariik identifitseeris Itaalia kodaniku Massimo Bagni Morettina ja keda Eva iseenda huvides enam kunagi näha ei tahtnud.

Põnevusvärinad põues, jätkas Carlos hoovõttu. Ta kavatses tantsurajal puhta töö teha – sinilinnud olid seal ju lendutõusmiseks valmis ja ootel. See oli talle kui kohustus isamaa ees, ja taustaks mängis Abba. Dancing queen’i rolli vastu polnud tal midagi.

Ja siis äkki:

“Kell on juba viis läbi, õigemini peaaegu kuus. Ma võtan takso ja lähen koju,” teatas Magdalena, kurk kähe. Hääl vedas teda alt, see oli ööga ära kasutatud. “Homme, või tegelikult täna pean ma kõik jõulukingid ära ostma. Kui sa tahad, tule ja maga minuga. Või teeme haagi sisse ja viskan su hotelli ära.”

Ainult rikutud mõtlemisega lugejad ei usu, et sel esimesel koidikul jäi seks ära. Tõepoolest, kinnitame, et midagi ei toimunud, nad piirdusid lihtsa lewinskyga,^[39^] mida tänapäeva jurisprudentsist lähtudes ei saagi tehniliselt seksiks pidada. Magdal oli midagi puudu – tal puudus magus ladina veri – ja ta tahtis kõigepealt kindlaks teha, mille peal Carlos tegelikult väljas on. Ta suudles noormeest, silmad kinni, ja siis sai see “maga minuga” sõnasõnalise tähenduse: plaan piirdus käsikäes hüppega – mõne hellitava puudutuse saatel – Morpheuse kuningriiki. Magda oli poolatar, olgu siinkohal rõhutatud, kuna asjatundmatud inimesed kipuvad neid vallatute vene tüdrukutega segi ajama.

Lisaks kõigele piinas Magdalena hinge pooleldi lõpetamata lugu Valencias kellegi Rafaeliga, kes kui jonnakas kummitus ei tahtnud tema orbiidilt enam kaduda ja oli tal kolm nädalat tagasi Krakówis külas käinud. Mõlemale, nii Magdale kui sellele Rafale, jäi segaseks, kuidas neil see asjade seis siis kokkuvõttes oli jäänud, ja sellest tulenev kahevahelolek põhjustas neiule ränka südamevalu. Miski ei kao, kõik on muutumises; lennusaatja rahuldus kosutava unega, tal oli ju ikkagi privileeg magada, pea poolatari ihaldatud rinnal. Hea seegi. Kõigil sellist eesõigust polnud.

Võib olla küll raske uskuda, aga Carlosil oli täiesti meelest läinud, et ta on abielus. Seda tuletasid talle meelde ainult see paganama tekstisõnum, mille peale ta ärkas, ja siis see maagiline unenägu. Mónica, muidugi Mónica – tal iiveldas, kurtis, et beebi on kõhus rahutu, peksab teda jalgadega ja rusikatega.

[“Igav naine.”]

Viktor sai esimesena teada. Vähehaaval oli temast Carlosi must kast saamas. Mida kõike ühe painduva pöidlaga võib korda saata! Topeltpiiksuga kaasnes teade:

Dzien dobry, viktor-poiss! Muidugi toimus midagi! Kutsus mind pärast kuueni lobisemist enda juurde magama. praegu teel hotelli. Tal on kenad tissid. Kuiv trenn oli, ei seksinud. Ta kardab mehi, aga mina tema asemel kardaks ka. vähemalt selliseid tüüpe nagu mina. Emban. pS: Mis kell väljalend on?

Viktori vastus tuli 20 sekundi pärast, kui mitte kiiremini: Karm! Ja enesetunne?

Carlos:

Vormis! vana Carlos on tagasi. Arvasid, et rahunen maha, kui naise võtan? pean ta veel nii kaugele saama, et ta mu oma tuti juurde laseks, eks siis vaatame. Segadusfaas on läbi. Tšikkidega käibki nii. Üks pluss üks on kaks ja kui ma õieti aru saan, siis on see rohkem kui üks. Kehtib ka naiste puhul, ehehehee.

Viktor:

pole paha, elajas selline! Sind vist ei peata miski. Kaks tiiba sul juba on, tööriistad ka…: – )) Emban sind ka ja varsti näeme! ära hiline, muidu tuleb jama.

Viktor Holejsovsky SMS oli naljakas. Pealegi puudutas see Carlosi erogeenset tsooni – tema armastust võrrandite vastu, millest tulenesid ka kõik skeemid, mida ta tavaliselt kasutas. Ta luges sõnumit neli, kümme, viisteist korda, ja leidis sealt ilma vaevata kena valemi, mis edaspidi konkureeris ta silmis hüpotenuusi ruuduga, mis võrdub, nagu me teame, kaatetite ruutude summaga: “Peenis-pluss-kaks-tiiba-võrdubsüda.” Krellpunane pastakas rändas tagasi taskusse, see polnud seal küll teab kui mugav, aga selle abil saab ta ehk Euroopaga oma alkeemilist avastust jagada.