Читать книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques - Страница 7

Magdalena kõht näis tahtvat kohe-kohe plahvatada. Muutust oli näha iga nädala möödudes, iga päevaga, ja naise hinge piinas ängistus – peaks ta oma vanematele midagi ütlema? Ta oli hakanud kahtlustama, et võib olla rase, ja muidugi kinnitas seda ka esimene valveapteegist hangitud rasedustest. See oli selge lateksi, väikese kummitüki puudumise tagajärg, sest preservatiiv kaitseb tarbetute sekelduste eest isegi pühal Poolamaal. Aga kireseadused olid olnud mõistuse omadest üle ja kumbki ei avaldanud selle üle ka erilist imestust, ainult pisut kahetsust oma loomaliku rumaluse pärast – aga eks kuulu seegi inimeseksolemise juurde, ja pealegi olid nad ju ikkagi ka mõningaid armurõõme kogenud.

Suuremat pahameelt tekitas mõlemas aga asjaolu, et nad polnud kasutanud seda tõhusat järgmise päeva tabletti, kuigi teoreetiliselt on see Poola kaubandusvõrgus keelatud ja ainult arst saab seda välja kirjutada, või soovitada abordiks mõnda Hispaania kliinikut, millest Carlos oli imelugusid kuulnud. Magic sõitis ka Madridi ja edasi-tagasi piletite saamine ei olnud kunagi probleem, ka mitte säärase kiiret otsust nõudva olukorra puhul, mida me kirjeldame käesolevas peatükis.

“Aga ema, midagi sellist pole minuga kunagi varem juhtunud,” nuuksus Magdalena, tõtanud kõigepealt Maria rüppe, sest naisi ühendab emalik soojätkajatevaheline empaatia. “Ma olen alati ettevaatlik olnud, kogu elu; miks see pidi minuga juhtuma? Miks just minuga, emake?”

“Mis ma sulle ikka öelda saan, kallis tütar? Jumal on seda tahtnud. Meil kõigil on oma nõrkushetked, patt on alati lähedal; see juhtus sul selle mehega, aga oleks võinud juhtuda kelle iganes teisega. Ideaalis poleks see pidanud kunagi nii minema, aga see on praegu sama mis maha aetud piima taga nutta, tütreke. Issanda halastus on lõputu, palvetagem koos, sest homme on uus päev.” Ja seda öelnud, vajutasid nad käima transistori, mis oli keeratud muidugi Radio Maryjale, ühele neist kesklainel töötavatest raadiojaamadest, mille hingekarjase-missiooni täitmise viis paneks häbist punastama nii selle kui tulevase maailma Portugali katoliiklikud raadiojaamad.

“Diabel tkwi w szczegolach”,^[45^] selle õhtu raadiojutlus, tundus praeguses olukorras eriti sobivana. Saade tuli põhjapoolsest Torunist, rääkijaks oli isa Tadeusz Rydzyk.^[46^] Nii jäid nad pikkadeks hetkedeks, tundideks, kuni üks teine Tadeusz, nimelt Lewanczykite pere patriarh, majja astus. Ta saabus tavalisest varem ja koos temaga ka iseloomulik odralõhn, mis meenutas perega veedetud laupäevasid ultrakatoliiklikus Katowices:

“Maria!” hüüdis mees, limpsates oma uhketelt vuntsidelt õllejääke. “Kus sa oled, naine? Mis pagana hauavaikus see on? Ja miks maja pime on? Paavst suri ära või?” Ta lasi kuuldavale valju kontrollimatu naerupahvaku, sajatas ja hakkas trepist üles ronima, sealjuures mitu korda järjest komistades, nii et tekkinud müra järgi võinuks arvata, et ta oma lõua lõhki kukkus ja vähemalt ühe hamba teele maha jättis – paras talle –, õnneks ei pidanud ta täna traktoriga põllule minema.

“Maria!” ei jätnud ta enne, kui sai vastuse. Ja see tuli Magda enamasti tühjalt seisvast toast – vamm kippus seal seintes võimust võtma, midagi oli sellega vaja teha, meenus Tadeuszile just praegu, kuigi tema naise katkendlik nutune hääl oli talle esmatähtis. “Maria! Mis on? Kas sa nutad või? Kurwa, kas sina nutad siin?”

Kulus veel hea viis minutit, kaks sammu ette ja üks kõrvale, enne kui ta niiskevõitu toas lüliti üles leidis – tõesti tuleb selle musta ollusega seal laes midagi ette võtta, see vohas juba nagu rippseen. Pisut eemal toanurgas põlvitasid maas kaks naist, ümberringi sügav pimedus. Võimatu oli mitte tähele panna, et mõlemal oli käes väike pilt Johannes Paulus II-st, tehtud ajal, kui ta oli umbes 20 aastat noorem, veel sirgeselgne ja hea juuksekasvuga. Paavsti pilt, kurwa – asi pidi olema tõsine.

“Rahu, Tadeusz,” ennetas Maria mehe küsimust, ehkki samal ajal Magda ekslev pilk sellele sugugi ei julgustanud. “Lähme kenasti elutuppa, siin on liiga külm ja niiske, ma teen herbata’t^[47^] ja siis istume kolmekesi lauda. Täna on meil vaja palju palvetada…”

Nüüd kohtusid ka isa ja tütre pilgud, ja pisarad Magdalena silmis tegid kõik veel raskemaks, näis, et perepea sai paugupealt kaineks. Tõele au andes peab tunnistama, et maailma suurim armastus ja enesesalgamine sundisid teda unustama tosinat pitsi viina ja teist sama palju õlleklaase, mis ta sel õhtul oli joonud.

“Kallis tütar, mis iganes ka ei ole juhtunud, ma olen sulle lõpuni toeks. Jumal on suur ja minu süda on veel suurem. Hõkk…”

Vestlus jätkus söögitoas valgetest kahhelplaatidest pliidi kõrval, mille Lewanczykid olid kunagi Sileesia parimast mööblipoest tellinud. Südamed olid valla. Nendega koos olid lauas ka Jeesus Kristus ja Karol, kumbki kummalgi pool, et empaatia kõikjale ulatuks. Viiekesi lahendati küsimus vähem kui kahe tunniga, mille jooksul jõuti järeldusele, et see, mis oli juhtunud, on suureks rõõmuks kõigile Lewanczykitele. Magdal polnud ju siiani armsamat olnudki ja see laps oli ometi ootamatu kingitus Jumalalt endalt. Nüüd oli veel puudu ainult pulmakuupäev – millalgi kevadel, sest talved on Sileesias karmid ja perepilt ei tuleks hästi välja. Magda, kes kritiseeris alati oma vanemate tulihingelist katoliiklust ja nende pöörast andumust Karol Wojtyłale, oli sellisest vabameelsusest hämmingus. Kuid tema segaduses aju kitsastesse käärdudesse murdis teed uus mure: kas nad tõesti tahavad, et ta abielluks? Et ta abielluks Carlosiga?”

Mis siis on, Magda? “Ja miks ka mitte,” mõtles see tulevane arhitekt hetk hiljem, “tal on ju kõik olemas, mida ma tahan: ladina veri, kena välimus ja ta on saadaval.” See viimane omadus oli eriti tähtis, lausa nimisõna tähtsusega, võiks öelda. Carlos oli vaba mees, vägagi saadaval, kaugeltki mitte selline nagu need võltsid itaallased, need kullid, kes parvedena Poolasse lendavad, et oma Valeriatele, Liviatele ja Simonettadele vaheldust otsida. Just nende pärast olid peaaegu kõigi ta Krakówi sõbrannade südamed verd tilkunud, nende ja nende kirjeldamatult häbitu kullimängu pärast: puuduta-ja-jookse-ära. Mehed…

Aga Carlos oli portugallane, ja oli tunda, et tema on teisest puust. See oli hea väljavaade.

Magdalena tegi nende esmaspäevaseks kohtumiseks ilusa plaani – nad lähevad Sopranosse –, või nii esitas ta seda kodustele. Aga lend hilines ja Carlos isegi ei hoiatanud teda, ta jõudis kohale alles pärast veerand ühtteist. Milline ehmatus: ei ühtegi sõnumit; loodetavasti ei jää see tilluke inimene isast ilma enne, kui oma Ibeeria päritolustki kuuleb. Neid odavaid lennukeid ei saa kunagi usaldada – kas materjalide pealt ikka liiga kiivalt kokku ei hoita? Aga mees maandus, naeratus kõrvuni ja selle suutis ta näolt pühkida alles palju hiljem ja ausalt öeldes suure pingutusega. See hetk on ajalooline, väärib aegluubis uuesti vaadamist:

“Abiellume, kallis!” ei hoidnud Magda ennast enam tagasi, ta näis olevat nii heldinud, otsekui oleks teatanud Carlosile oma tingimusteta alistumisest isasele, nagu see olnuks suurim rõõm, mis ühele mehele sel lühikesel maapealsel rännakul võib üldse osaks saada. “Mu vanemad juba teavad ja nad on nõus. Abiellume!”

“Vabandust?” ahmis lennusaatja õhku. See nüüd küll kogenud ekserasmuslase jutt ei olnud, või mis oli tema äraoleku ajal muutunud? Jälle üks ühepoolselt paika pandud abielu kristlikus läänes? Alles mõni päev tagasi olid nad arutanud Blitzkrieg’ist Badajozi kliinikus, nii et seda ta nüüd küll ei oodanud, ta pidi lausa pingutama, et oma 15 milliliitrit Toscana punast veini kurgust alla saada. See film kiskus juba liiga fellinilikuks.

“Abielluda? Oota… Pea nüüd hoogu, sa tahad… Sa tahad, et ma sinuga abielluksin?”

“Jaaaa!” rõkatas Magdalena, ja me võiksime siia rahumeeli juurde kirjutada veel mõned kenad a-d, olgu rõhuga hääldatud või ilma, sest pole poolatari, kes ei tahaks abielluda. See noorsand oli kas juhm või ei saanud ta veel hästi talle tehtud ettepaneku kristlikust tähendusest aru: “Carlos, este niño necesita todo nuestro amor. una família, o crees que voy a tenerlo a solas?”^[48^]

Külm higi, jäine nagu veebruarikuu lumi, kattis Carlosi naha, kuigi tõtt-öelda hakkas ta selle kangekaelse tüdruku pragmaatilisust juba imetlemagi. Teadmine, et neiu kannab tema last, ajas ta veel rohkem kiima, Carlos tahtis ta võtta sealsamas, nüüd ja kohe, restorani põrandal, kraanikausside kõrval, pottide ja pannide vahel, tagantpoolt, et oleks valusam. Ta vaatas kõigepealt ta kergelt eenduvat kõhukest, siis ta käsi ja küüsi, saatuslikku rouge noire’i ta varvastel – see erutas teda; ja seal sees tema seeme…

Aga tegelikult oli küsimus milleski muus, hoopis teises asjas: kuidas saaks ta Poolas abielu sõlmida, kui Portugali tsiviilkoodeksi järgi – ja kanoonilise õiguse järgi samuti – oli ta rahvastikuregistris juba abielumehena kirjas? Jah, ta oli registreeritud, küll mitte kaitsepolitsei registris, aga seda mõtet ei tasunud mitte kaugemale mõeldagi…

Võimatu – võimatu, armas lugeja, kuigi süüdistada oli tal ainult ja eranditult iseennast. Mitte keegi ei olnud tal käskinud ju oma kolletunud isikutunnistusele teist lisaks teha, vanduda, kannad koos, Issanda ees, et ta on vaba ja vallaline, küpsemast küps pere loomiseks – “parim saak poola tüdrukutele”. Samas ei saa Carlosit ka päris risti lüüa: ta oli Lissaboni Isikuandmete Arhiivile andnud ausõna, et on oma kollast värvi isikutunnistuse ära kaotanud ja et tal pole õrna aimugi, kuhu, ning et tegu ei ole kindlasti mälukaotuse juhtumiga. Ta lasi väljastada uue isikutunnistuse, peal märge tema abieluseisuse kohta – nii oli nõudnud Mónica –, ta ei olnud sinna ometi niisama passima läinud, möödasõitvaid tramme loendama, mis kah kollased, muide.

“Ja ma tahan, Bé, et te alati sõrmust sõrmes kannaksite, reisil olles ka, kuulete, eks?”

Ebaametlik tõde on, et enamasti tingimused ei ole üksteist välistavad, ammugi mitte kaks isikutunnistust – ühes vallaline, teises abielus, või vastupidi.

Loomulikult teadis Magda ainult esimese olemasolust, sellest natuke ärakulunud ja äärtest päris narmendavast dokumendist, mille fotol nägi Carlos oma õrna habemega ja uhkes hispaania konkistadoori poosis suurepärane välja, nägu pruunim kui kunagi varem või hiljem – see foto oli tehtud pärast Meco rannal veedetud päeva –, juuksed veel ookeanisoolast sakris. Ta näis sel fotol ülivallaline ja suisa liigagi tervisest pakatav. “Sa peaks endale millalgi uue teha laskma, mõne normaalsema pildiga,” naljatles poolatar, kes ei pidanud kunagi nägema heledat triibulist lipsu, millega Carlos poseeris oma abielumehe dokumendil, mis kehtis 2013. aasta septembrikuu viimaste tundideni. Oleks ta näinud, oleks see kena sile mees teda veelgi rohkem võlunud.

Kokkuvõtteks ja lõpetuseks: viimaste andmete järgi Carlos ja Magdalena abielluvad, omavahel – täielik müsteerium isegi aina vähem kõiketeadvale jutustajale.

Soprano õhtusöök oli raskesti seeditav. See öö nõudis suurt klaasi topelt-Jamesonit – ja miks mitte kolmekordset? – rohke jääga, või kas polnud ta üle elanud suurt ehmatust, mis kogu Berliinist väljunud lennu meeskonda raputas – “sa tundsid siis ka?” –, tavaliselt seda õhuauku Poznańi kohal polnud, seekord ajas see aga laste nutuhood lennukis tavalisest veelgi ohjeldamatumaks, sest eks ole nende tundlikud kõrvad ju äkiliste õhurõhumuutuste korral need kõige esimesed ohvrid; ja nüüd palus Magdalena temalt veel Kuud, et mitte öelda Marssi, Jupiteri või Saturni koos kõigi ta rõngastega.

Sellistel puhkudel õpetab meile vana tarkusetera – ja pole isegi vaja konfutsiaan või hiinlane olla –, et kõige kavalam on lüüa pall nurka, soovitavalt kannaga, mis, nagu titelegi selge (see väljend ei sobi antud olukorras absoluutselt, vabandust), tähendab igasuguste otsuste tegemise edasilükkamist. Mis võiks olla sobivam kui võtta raskel hetkel klaasike baaris nimega Prozak? Ja seda Carlos parasjagu tegigi, kui äkki pani teda võpatama nähtamatu käe patsutus ta seljale. Jameson jäi ootele, kellegi kujutis pöördus baari hämaruses tema poole: “Ja lõuna-aafriklane…”

“Lõuna-aafriklane?” imestas Carlos, kuuldud epiteedist hämmingus. See võrdlus oli vägagi eksitav: kas see temast tunduvalt lühem tõmmu mees, kes siia ootamatult oli sisse sadanud, tahtis nimelt mõista anda, et Carlos on musta suulu moodi? Või Transvaali buuri moodi?

See lõuna-aafriklase identiteedi küsimus on keeruline ja vägagi subjektiivne. Kiputakse unustama, et pole millegagi tõendatud, et Johannesburgile andis nime hollandlane, küllap varsti selgub, et selle lõunamaise koha nimi on Saksa päritolu.

“Lõuna-aafriklane? Võib-olla mu musta pulloveri pärast…” vastas Carlos inglise keeles, mis oli tal märksa kehvemal tasemel kui tema laitmatu saksa keele oskus, kuid seekord otsustas ta diplomaatlikult käituda.

“Sorry, bud, aga kuhu see lõuna-aafriklane siis kadus? Ta just natuke aega tagasi istus veel siin… Vabandust.” Nii jätkas Cambridge’i ajaloomagistrant Jason, kelle nimi sarnanes veidi ka Jamesoniga, mis nüüd lõpuks jälle Carlosi peenikeste sõrmede vahele jõudis.

Jason seikles mööda Poolat, lootes leida oma isa juuri Masuurias, sellel piisonite maal seal kusagil põhjas, Leedu ja Kaliningradi piiri lähedal. Carlos ei jõudnud vahele parandada, et see viimane on tegelikult Königsberg, õitsev Preisi linn, kus on elanud ka võrreldamatu Immanuel Kant, filosoofide filosoof, kelle õilsaid mõtteid on rüvetanud Kremli häbitud kommunistid. Vahepeal käis ta kiiruga kõrvallauas kärsitult ootavale Magdalenale mojito’t viimas ja naasis siis kohe inglasega tekkinud eksitust siluma, “või on ta ameeriklane?”.

“Ma elan Cambridge’is, aga sündinud olen Minnesotas,” tundis Jason vajadust eraldi rõhutada, samal ajal kui lennusaatja nüüd lõpuks jälle oma Jamesonit rüüpas. “Aga sina, lõuna-aafriklane, kust sa siis tegelikult pärit oled?”

Carlos mõtles vastata “Lissabonist”, ka “Berliinist” olnuks sama adekvaatne, aga väike süütu vale stiilis “Koblenzist” kõlaks palju šikimalt. Lõpuks pole ühe Kesk-Lääne ameeriklase jaoks ju nagunii mingit vahet, ja Prozakis leidis aset ajalooline kokkusattumus. [Vaene Magdalena, kes pidi nüüd ootama nii last kui ka Carlos Bernardot.]

Kõigi poolesaja osariigi hulgast – kui Puerto Rico meie jutustuse lugemise ajaks seda staatust veel omandanud pole – oli see uskumatu Jason sündinud just Minnesotas, süda-Minnesotas, mis oli olnud ka suure lenduri Charles A. Lindberghi häll.

“Sa siis tead Lindyt?” oli põhjaameeriklane siiralt üllatunud. “Sa oled esimene eurooplane, kes Lindyt teab. Ta sündis Little Fallsis, see on väike linn, natuke üle tuhande elaniku, minu kodulinnast mõni kilomeeter eemal, minu kodu on Kanada piirile lähemal. Uskumatu. Tead, algkoolis käisime Lindy majas ekskursioonil. Oli see vast mees: viieteistaastaselt võttis ta vanemate auto ja pani Californiasse, sest ta tahtis merd näha. Vaat tema oli tõeline punkar, mitte nagu need praegused, punksoengu ja needistatud nahkkäepaeltega, sa saad aru, mis ma mõtlen. Tõeline punkar! Ja see oli kahekümnendatel aastatel, ta oli oma ajast ikka väga palju ees…”

Pimedas baarinurgas üritas Magdalena delikaatselt endast märku anda, tal oli piisavalt kombeid, et mitte oma tulevast meest baaripukilt ära vedada. Ta vihkas skandaale, ja Prozakis tundsid teda kõik – Kraków on nagu küla. Pealegi ta teadis, et meestele peab hingamisruumi jätma: neil on oma jutud ajada ja universaalsed koodid jagada, ja mitte ainult seoses jalgpalliga; see lihtsalt on emakese looduse väike möödapanek ja sellega tuleb leppida. Lennusaatja oli aga oma unistustesse kadunud: “Nii et Lindbergh oli siis punkar?”

[“Punkar? Aga Alexi^[49^] punkarite vastu ei saa keegi…”]

Ühesõnaga, tundus, et see Charles A. Lindbergh oli tähtis kuju, imelik, et siiani polnud ta temast kunagi eriti hoolinud. See juhuslik jutuajamine siin baarileti taga muutis aga palju. Mehed vahetasid kontakte, vabandasid vastastikku ja suundusid kumbki oma lauda, ja nägemiseni ühel päeval, isegi kui see on seal üleval.

“Aa, ja edu sulle magistritööga, Jason!”

“Sul läks nii kaua aega, cariño, millest te rääkisite? Kes see mees on? Portugallane? Poolaka moodi ta küll ei olnud…” Magda uudishimu oli loomulik – 15 minutit üksi õhtul, mis oli planeeritud pulmaplaanide tegemiseks, pidi tunduma pigem nagu 15 tundi või 30 või 60, ja kindlasti tuli seda veel kahega ka korrutada. Ja veel ruutu panna kogu see veidrus.

“Anna andeks, Magda… Tead, kes see poiss on? Ameeriklane! Ta on samast kandist pärit, kust üks väga tuntud lendur, Charles A. Lindbergh, Rootsi päritolu ameeriklane, esimene lendur, kes üksinda üle Atlandi ookeani lendas…” Alles nüüd sai Carlos pidama ja võis isaduse lainele ümber lülituda. Ja abielu lainele.

See õhtu võis kujuneda veel ohtlikumaks, kui ta oli osanud arvata: Kraków oli portugallasi täis ja teda võidi seal baaris näha, närvilisena ja poolatariga liiga intiimsena, olgugi et ta püüdis võimalikel kahtlastel nägudel silma peal hoida. Kui lennukis oleks olnud mõni pisut enam kahtlust äratav tegelane, mõni sõbra nõo sõber, tuttav Portelast, Califa või Mexicana kohvikust, oleks ta ennast järgmise hommikuni Magda juures toas peitnud. Mis pähkel õhtu sellest sai: sõnast sündis sõna ja Magda tegi talle üheselt selgeks, et tahab võimalikult varsti oma tulevase poja vanavanematele Portugali külla minna. Stopp palun.

Kas talle pojast ei piisa?

“Ma lükkan lõputöö kuni ülestõusmispühade vaheajani edasi, siis mul on natuke rohkem aega. Ma tahaks nii väga su vanematega tuttavaks saada, cariño. Minu meelest on normaalne, et nad tahavad teada, kes nende niño vanemad on… Kas sa ei arva?”

“Nojah…” podises lennusaatja, kõrvuni omakeedetud supis.

“On sul kalendrit käepärast, cariño? Millal sel aastal ülestõusmispühad on?” Lapseootel naise kavatsused olid tõsised, kogu selle anekdootliku toimingu jooksul ei kaotanud Magda oma märkimisväärset enesekindlust hetkekski.

Lootusetus. Carlos tundis meeletut lootusetust, ta ei tahtnud muud kui sellest ohtlikust pimedast urkast minema saada, see Kraków ajas tal viimasel ajal lihtsalt külmavärinad peale. Ta tahtis karjuda, nii kuis kopsud võtavad, täiest kõrist, et kuuleks kogu Rynek Główny, ja Varssavi ka, et appikarje kostaks Saksamaale välja; kuidas oli võimalik, et vähem kui poole aastaga oli ta elu teinud selliseid uperpalle?

“Kas sa palun vastaksid mulle? Kurwa, see on juba nagu tšehhi film.^[50^] Kavatsed sa vastata ka?”

Noormehel oli pea juba paks ja ta vastas. Vaatamata Mónica kaheksale vastamata kõnele – neetud mobiil, ta oli unustanud selle välja lülitada; on see mingi temavastane vandenõu? Ta teeskles, et peab tualetis käima, tõmbas tugevasti vett ja rääkis nii vaikselt, kui sai. Mónica paanikahoog oli jälle täistuuridel, need olid korduma hakanud. Ta sõnades kõlas valu ja mure, ta arvas, et hakkab kohe surema. “Ja laps, Carlos? Ja kui ma praegu suren, mis siis me lapsest saab?” Mis Federico Fellini, see oli tõepoolest Tšehhi, või Tšehhoslovakkia film, mis on veel hullem. “Persse küll, mis pask see selline on, mis kammaijaa, kellele ma kurja olen teinud?” Surnud seis; mis paganama tähtede seis!

Mónica oli vahepeal juba natuke rahunenud ja palus andeks. Ta oli näinud unes, et Carlos oli eelmisel ööl teise naisega maganud, ta tundis ennast ebakindlalt ja kaitsetuna, kui rumal, seda enam, et Carlos ei olnud ju nendes hoogudes, tema paanikahoogudes süüdi; nii mittesakslaslik käitumine, tal oli häbi, see sai olla ainult sellest, raseduse lõpp oli lähedal.

Vabandused võeti vastu.

Carlosi ja Magda kirg sellest ei vähenenud, pigem vastupidi, ja joonealuse märkusena võib mainida, et sel kenal noorkuuööl oli nende seks veelgi erilisem.

Kes aga nalja ei mõistnud, ja veel vähem valehäireid, oli pisike Madalena, kes sündis järgmisel hommikul CUF Descobertasi haigla läänetiivas. Carlos Bernardo sai sellest teada juba Franz Beckenbaueri pardal, vaevalt olid nad maandunud, kui igast ilmakaarest hakkas õnnesoove sadama – kes on öelnud, et ainult halvad uudised levivad kiiresti? On teooriaid, mis kinnitavad, et Madalena libises siia maailma täpselt sel hetkel, kui MW-534 üle José de Mello Grupi erahaigla lendas, oma tavapärasel trajektooril teel Portela maandumisrajale. Nii kellaaeg kui orbiit langesid peaaegu täpselt kokku. Ja see romantiline kujutluspilt tundus ka Santos Silvadele usutav:

“Tüdruk nägi sind meie kohal, usu mind, pojake, selliseid asju tunnetatakse,” lubas Maria do Céu. “Carlitos, sul on mingi külgetõmbejõud, mida sa ise ei taju. Aga see on juba lapsest peale nii: beebid ja väikesed lapsed kõik jumaldasid sind, meie tänava tüdrukud ei jäänud sinust sammukestki maha, sa olid isegi koerte lemmik.”

Cabê polnud kunagi ema uskumustele vastu vaielnud, sellel polnud mõtet. Külgetõmbejõud? Miks mitte? Kaugematel laiuskraadidel oli talle omistatud lausa samasugust valget aurat nagu paavstil; ent praegusel hetkel huvitas teda rohkem see, kuidas ema paksude käsivarte embusest eemale hoida, talle tekitas jubedusevärinaid mõte sirutuvatest kombitsaist, mis tahtsid ta lauba enda poole tõmmata ja talle odava huulepulga lõhnalise suudluse peale sundida – ta jälestas seda.

“Magdalena!” Ta isegi ei märganud oma keelevääratust. See laps oli lihtsalt imeline. Veidi ümarik ja juuksed juba peas, pikemgi, kui ultrahelipilt oli lubanud oodata. Ja sinisilmne, jah, temast peab tulema sinisilm. Carlos oli ilmselgelt võlutud, ja ainult see, kes pole kunagi isadust kogenud, võib kahelda tema kõige sügavamates tunnetes. Liigutav.

“Madalena ikka, Bé,” parandas Mónica kurnatult, kuid kergendustundega, ta oli üksjagu tugevam, kui eileõhtune paanikahoog lubanuks arvata. “Ärge pane sinna g-d, Madalena on palju ilusam, on ju?”

Nad suudlesid ja nende silmis oli näha pisaraid, õnnelik naeratus valgus üle haiglapalati, kus edasi-tagasi sagivad õed olid ametis esimese pärastlõunase tualeti tegemisega. Carlos Bernardo oli õnnelik, saabunud oli vaikus pärast tormi, mida ei suutnud rikkuda isegi see tüütu doktor Orlando Villas-Boas, kes nüüd Heidimariega nii hästi läbi oli hakanud saama.

Ja kas mitte ei astugi see valges hõlstis kummitus parasjagu uksest sisse?

“Palju õnne, papa!” kätles teda arst, võttes sisse oma salapärase poosi, mis Carlosit endist viisi ärritas: “Kahju, et teil polnud võimalik Mónica kõrval olla. Te jäite ilma võimalusest oma esimese lapse sündi näha, aga kui Jumal tahab, siis tuleb teil neid veel. Ärge laske neid käest, Carlos, ärge laske asjata tuulde seda elu imet, ja ärge laske käest seda suurepärast naist, kes teie kõrval on, ma väga loodan, et ka teie, Carlos, tahate tema kõrvale jääda…”

Jälle sama teema – milleks ometi? See arst oli üks libe stetoskoobistatud uss, ta tekitas Carlosis vastumeelsust, ajas ta närviliseks, sügelema, ta oleks tahtnud ennast pärast neid sürrealistlikke dialooge pikapiilise harjaga üle kere kratsida.

Õhtusöögil avati kaks pudelit Barca Velha Reservat paari viimase aastakümne parimast, 1985. aastast. Laud oli reserveeritud Linhas, Lissaboni rannikuäärses peenimas restoranis. Oma kõnes pidas Francisco Cunha Telles oluliseks tänada oma väimeest – punasega alla tõmmatud – suguvõsa jätkamise eest. Tema suguvõsa jätkamise eest. Blond ja siniste silmadega, pikk ja sale nagu kõrgushüppaja. “Kuulge, Carlos, Madalena tuli teil paremini välja, kui me oodata oskasime!” Vaimustav vaatepilt: vanaisa, kes on rahul oma järglase tõupuhtusega, geenid olid jäänud rikkumata.

“Kuulge, Carlos, Madalena ei paista üldse portugallase moodi.”