Читать книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques - Страница 4

Pea valgemast valgem, ilma et see kuidagi oleks varjutanud tema vankumatut heatujulisust, mida ta toitis värskeima võõrkeelse kirjandusega ja kandes healõikelisi, Zürichi rätsepa disainitud ülikondi, mis olid alati midagi hanseatischer schick’i ja Münchener schick’i vahepealset,^[16^] oli suursaadik Francisco Cunha Telles saanud pisut üle kuuekümne aasta vanaks, kui pauk kärgatas. Ta oli pensionile läinud vaevalt neli aastat tagasi pärast oma pikka karjääri Palácio das Necessidadesis.^[17^] Portugali Vabariik avaldas talle tunnustust, võib isegi öelda tänu, määrates tema viimaseks teenistuskohaks Brasiilia, olgugi et diplomaatiline roteerumine oli siin kodumaal juba liigagi palju vahtu üles keerutanud:

“Nagu ikka,” nentis diplomaat, “on asju, mis kunagi ei muutu. Kas polnud see mitte Einstein, kes ütles, et suured vaimud kohtavad alati keskpäraste raevukat vastupanu?”

Need, kelle meelest selliste puutumatute riigiametnike elu koosneb ainult soolastest ja magusatest suupistetest ja džinnist-toonikust, eksivad. Franciscol oli tulnud liigagi palju kriisisituatsioone lahendada: atentaadist diplomaatilise missiooni ajal Ankaras kuni kahe Portugali naistudengi seotuseni Baader Meinhofi terroristidega tema Bonniteenistuse päevil. Lisaks neile saavutustele hinnati Francisco karjääris kõrgelt ka seda, et ta oli olukorrale vastava diskreetsusega vaigistanud Austraalia ajakirjaniku, kes oli kavatsenud Sydney Morning Heraldis avaldada plahvatusohtliku informatsiooni, mis oli otseses vastuolus Portugali riiklike huvidega Ida-Timoris. Aruka ja intellektuaalselt ausa inimese tõsidusega kinnitas ta oma sõpradele, et teda ei üllata elus enam miski. Muutujad võivad kaootiliselt vahelduda, aga piisab, kui mõista mehaanikat: huvitav ei ole mitte niivõrd ratas, vaid tema telg. Ja teatud mõttes, tõsi, oli Franciscost saanud tark inimene.

See mahe juulikuu pärastlõuna tõestas aga, et ta eksis. Ta oli äsja naasnud oma järjekordselt jalutuskäigult rannapromenaadi pidi Cascaisini,^[18^] pritsivad ookeanilained saatjaks, ning oli nagu tavaliselt Duquesa plaažil kõikjalejõudva Fernando Videira Gomesiga veidi aega mõtteid ja muljeid vahetanud. Tema ja professor muretsesid tuumaküsimuste pärast üha rohkem, Oliveira viimane film (veel aeglasema tempoga) oli mõlema arvates sama liigutav nagu ta varasemadki, ometi ei söandanud Francisco professor Videira Gomesiga vesteldes kunagi jutuks võtta oma õhtuste mereäärsete jalutuskäikude tegelikku põhjust, oma salajast fetišit noorte nabade vastu, kui võimalik piercing’uga, mille puudumist sai korvata ainult kõige kahemõttelisema lõikega bikiinid, kehavormide esiletulek sõltus otseselt püksikeste paksusest ja värvist.

“Francisco, uudised ei ole head,” alustas Heidimarie, tema naine Heidi, koketne šveitslanna, kellega suursaadik oli abiellunud küllaltki hilja, 24 aastat tagasi. Ta oli seadnud piirid naise kõikvõimalikele kapriisidele, mille seas peame mainima kohe ka tema häirivat Imelda Marcosi sündroomi. Heidi kollektsioneeris nimelt kingi, liiga palju ja kõik kallimad kui 2500 eurot, tal oli neid juba vähemalt nelisada paari ja lähipäevil oli tal plaanis veel ühed manolod tellida. Naine väitis, et nad on kingameister Manolo Blahnikuga juba Genfi-aegadest peale head sõbrad: “Tal on maailma parim maitse, tema kinkis mulle jalad.” Olgugi et nende vanus ei klappinud, vandus Heidimarie kõigile oma sõbrannadele, et nad on koos õigusteadust õppinud, neil päevil, kui see Tšehhi päritolu hispaanlane veel diplomaadikarjääri kaalus. Nende suhted aga jahenesid, Heidi tundis, et on käest lasknud elu parima võimaluse, tema külastuskäigud mehe juurde Madridis Calle Serranol jäid harvaks. Siis ilmus Francisco ja…

Aga tagasi São Pedro do Estorilile. Juba kahe kuu pärast tähistame nende hõbepulmi. Tavaliselt külm ja kalkuleeriv naisterahvas, nina püsti ja sageli teiste asjades, ilmutas Heidimarie Cunha Telles tol õhtul tavatut närvilisust. Hullem veel, oli näha, et ta ei taha otsekohene olla. “See on halb märk,” mõtles Francisco Cunha Telles, kel oli seljataga palju aastaid keerulisi läbirääkimisi.

“Mis lahti, Heidi?” uuris suursaadik pehmel siidisel toonil, mida ta kasutas strateegilise abinõuna dramaatilise pinge kahandamiseks kõige süngemates olukordades. “Kas Šveitsist on uudiseid? Teie emalt? Katsuge rahuneda, meil ei ole kiiret…”

“Francisco, ma arvan, et teil tuleb oma tütre Mónicaga tõsine probleem,” jätkas naine ja ta purskuma kibelevad nuuksed pääsesid valla ning aina suuremad ja suuremad pisarad moonutasid ta helesiniseid silmi.

“Jumala pärast, Heidimarie, mis Mónicaga on? Ma just rääkisin temaga, mulle tundus, et tal läheb suurepäraselt. Ma andsin Avelinole korralduse, et ta Mónica peale võtaks…”

“Ta on rase, Francisco! Mónica on rase, Mónica on lapsega…” korrutas Heidi abikaasat katkestades ja tütart ees ootavale üksikema seisusele vihjates.

Vaikus oli karjuv. Ja muutus veelgi karjuvamaks, kui Francisco jala üle põlve maha tõstis, märkas, et ta kingades on palju liiva, ja lasi ustaval Frankfurter Allgemeinel põrandale kukkuda. Alles siis keeras ta muusika vaiksemaks, mängis Miles Davise plaat, seda detaili tuletab ta hiljem meelde: “Kuulasin parasjagu head džässi, kui… ”. Ta tõusis püsti nagu Ladina-Ameerika oligarh, komistas äärepealt Raoul Genet’ “Droit Maritime pour le Temps de Guerre”^[19^] massiivse II köite otsa, mille ta oli unustanud riiulisse panna, ning suundus verandaakna juurde, pilk Tejo suudmel, taevalaotuses parv erksaid rästaid ringi silkamas, ning kordas aeglaselt ja pühalikult kuuldud lauset. Kolm korda:

“Mónica on rase. Mónica on rase. Mónica on rase…”

“Jaaa…” kinnitas Heidimarie jälgi mööda abikaasale järgnedes, tema langetatud pilk oli naelutatud nende suurele Arraiolosi elutoavaibale. “Jaa… Jaa…” Tol kevadisel hilislõunal oli São Pedro do Estorili kohal Venezuela hõngu.

“Ei!” röögatas Francisco, silme ees vihast must. “See ei ole võimalik!” Ta ei suutnud seda mõtet alla neelata, ja veel vähem suutis ta seda võtta sündinud faktina.

Loomulikult ei jäänud Franciscol muud üle kui olukorraga harjuda, “ja ta ongi rase”. Imetlusväärne, kuidas inimene igas olukorras alati teatava tasakaalu ja meelerahu leiab, ja oma osa oli muidugi ka pulmade ettevalmistamisel, mis sundis Franciscot sellesse romantilisse reaalsusesse sukelduma, ta esitas kodustele koguni road map’i,^[20^] milles oli kõigi suguvõsaliikmete roll pulmapeol paika pandud ja seda kuni kolmanda astme sugulasteni välja. Programmile oli lisatud rangeimast rangem ajakava, kõige vähemastki kõrvalekaldumisest oli kohustus härra suursaadikule viivitamatult ette kanda – protsessuaalsed detailid olid talle äärmiselt olulised, ta oli alati olnud protokolliinimene, formaalsustest ja etiketist lugu pidanud. Teda rahustas ka teadmine, et kuigi Mónica polnud abielus, ta mitte ainult ei tahtnud seda last, vaid armastas ka lapse isa. Niisiis, lapse isa: Carlos Bernardo, peigmehe rollis kaasaegse sotsioloogia seisukohalt äärmiselt huvitav juhtum, eriti just selle tõttu, et juhtum leidis aset Kaug-Läänes.

Nii lõppes kassi-hiire mäng kahe abiellumiseas noore vahel, see keerdsõlm oli seotud ligi viis aastat tagasi, vahepeal üheksa korda lahti vajunud ja sama palju kordi tagasi kokku seotud. Keemia, füüsiline tõmme, otsustusvõimetus – nimetage seda, kuidas soovite – ja ka natuke armastust, millele liiga paljud reetmised oma märgi jätsid. Aga kahtlemata oli see armastus.

Nende esimene kohtumine oli unustamatu: Mónica Matz von Spiegelfeld Cunha Telles oli äsja saabunud tagasi ühel Brasília laiadest avenüüdest asuvast, džungliks kujundatud kahepereelamust, kus nende perekond oli elanud neli lõputult pikka aastat; tennised noormehe jalas polnud küll firmakaup, kuid sellest hoolimata troonis Carlos Bernardo Lissaboni Saksa Gümnaasiumis poppide poiste pingerea tipus. Hetkel, kui noorte pilgud poliitilise filosoofia auditooriumi uksel kohtusid, haaras tunnetetorm nad endasse ja 72 tunni pärast olid nad juba valmis paarike, olgugi et klassikaaslastele tunnistasid nad seda alles kolmeteistkümnenda klassi lõpus. Neil oli käsil viimane aasta enne ülikooli – poiss pidi astuma riiklikku ja tüdruk muidugi erakooli.

Tunded olid vastastikused ja siirad, kuigi olukord oli nähtavalt teatud määral Mónica kahjuks tasakaalust väljas. Seepärast oli Carlos valmis kas või põlvili vanduma, et Mónica rasedaksjäämine oli naise kavalus hetkel, kui tundis jalgealust ebakindlaks muutumas, tema külge klammerduda. Tema, heasüdamlik Carlos, olevat järjekordne ohver naiste kurikuulsas varuplaanis – olgu siis tegu poosetavate beetadega või muud tüüpi beibedega, vahet pole –, mille nad lasevad käiku siis, kui neis hormoonid ärkavad ja meeleheite välja kutsuvad.

Sintra lähistel Quinta da Penha Longas toimunud pühale pulmapeole ilmus 352 auväärsest kohalekutsutust 317 ning sellest sai Cunha Tellesitele, savoir-faire’i heerolditele, pikalt treenitud avalike suhete järjekordne harjutus. Francisco Cunha Telles, kel olid seljataga teenistusaastad tähtsaimates kantseleides ja kes igatses kõrgetasemelisi vis-à-vis’ kohtumisi ja mitmepoolseid läbirääkimisi, tõestas maailmale, et ta pole kuhugi kadunud ning et temaga tuleb arvestada. Tema pulmapeol peetud kõne vääriks kohta antoloogias. See oli tulvil rafineerituimat irooniat: kümmekonnast lõigust koosnevas kõnes suutis ta ära öelda kõik mis vaja, lausumata lauset või mainimata fakti, mis oleks kellelegi kohalviibinuist piinlikkust tekitanud.

Vähem õnnestunud, ja see adjektiiv on kokkuleppeline, oli Manfred Matz von Spiegelfeldi, pruudi onu sõnavõtt, kes otsustas kätte maksta pruudi emapoolse suguvõsa tagasihoidlike elutingimuste eest Šveitsis, olgugi et kõnet oli toimetanud Heidimarie isiklikult. Asjaolu, et Mónical oli pätsike ahjus, ei omanud pulmade ajal enam vähimatki tähtsust, kõhupunu paisumine võis ju olla vabalt ka õllejoomisest – või kas polnud ta Deutsche Schule Lissabonis käinud? Kokkuvõttes kujunes pulmapidu edukaks, nagu oligi olnud arvata, sest suursaadik ja tema proua ei osanudki midagi kehvasti teha. Millele iganes Francisco käed külge pani, lõi särama. Ega see põhjuseta olnud, et teda tunti hüüdnime all Francis Tells ehk tõlgituna “Francisco ütleb” – võõrkeelel põhinev nali suursaadiku ees- ja perekonnanimega.

80. aastate lõpus oli Francisco maine välisministeeriumis sedavõrd taevastesse kõrgustesse tõusnud, et tehti lausa uurimus selgitamaks, kas temast võiks professor Anibal Cavaco Silva teisel ametiajal Euroopa asjade riigisekretär saada. Kabinetiga seotud meedia kinnitas, et järgmises valitsuses oleks koht tema. Francisco lükkas ettepaneku tagasi, viidates perekondlikele põhjustele, tegelikult oli aga otsuse taga kompromiteeriv asjaolu: Kopenhaageni teenistuse ajal oli ta kostnud välisministeeriumi peasekretäri, läbikukkunud suursaadiku Vasco Ataide de Menezesi, oma Necessidadesi guru ja ristiisa teise astme nõo eest. Kurjad keeled räägivad, et just selle tandemi kaudu saavutas Francisco ka enda nimetamise ÜRO peakorterisse Genfis, oma naise Heidimarie kodumaal Šveitsis. Õnneks selle kohta kohta vettpidavad tõendid puudusid, siiski ei vabanenud Francisco enam kunagi oma teisest halvustavast hüüdnimest Cunhatel, mis liideti kokku sõnadest “cunha”^[21^] ja “telefon”.

Aga need olid jutud. Minevikujutud. Kindel oli, et see mees teadis kõike, õigemini, et ta teadis kõigest, ja seda viimast rõhutas ta ilma igasuguse võltstagasihoidlikkuseta ka ise. Teda peeti diplomaatia Midaseks, võimatute missioonide meheks, ja sellepärast oligi ta tütrel ülimalt hea meel, tabades tõsiselt jutuajamiselt – tema arvestuste järgi oli see teine selletaoline – oma auväärse isikliku esivanema ja oma järeltulija vastutustundetu papa, kes oli sigitanud selle hinge, keda ta oma üsas kandis ja keda nüüd, kümnenda rasedusnädala algul, võis juriidiliselt iseseisvaks isiksuseks pidada ning kellele sai ehk juba isikutunnistustki taotleda. Nii mõtlesid Cunha Tellesid: nende vaimus kandis vilja Baieri katoliiklike koolide laitmatu kasvatus. Perekondlik vestlus kestis terve õhtu, seekord lubati endale lauda jääda tavalisest kauemaks, ja paika pandi pulmapeo detailne kava.

“Härra suursaadik,” alustas Carlos, “ma mõistan, et on tekkinud üsna delikaatne olukord. Uskuge, see on esimene kord, kui minuga midagi sellist juhtub…”

“Armas noormees, see, et midagi pole varem kunagi juhtunud, ei tähenda veel, et seda ei võiks edaspidi juhtuda,” vastas Francisco, sõnaosav nagu alati, ümmargused väljendid, millest kantslerite elutu kõnepruuk kubiseb, varrukas valmis.

“Piinlik lugu…”

“Täpselt,” kinnitas diplomaat. “Vaadake, hispaanlased ütlevadki selle kohta “embarazo”.”^[22^]

Carlos Bernardo manas näole sunnitud, õieti küll pigem kohmetu naeratuse. Ta ei saanud päris hästi aru, kas Francisco Cunha Telles oli talle just taganemisvõimaluse andnud või oli tegemist samasuguse peene irooniaga, mida Francisco ja Heidi harrastasid oma ametlikel vastuvõttudel siis, kui mõni soovimatu sissetungija liiga agaralt nende pakutud hõrgutavaid kroketeid hävitas. Kaotada polnud midagi, Carlosi peas pöörles pidetu kaleidoskoopiline mõttekeeris, ta oli ülepeakaela sellesse uppunud, kui Francisco talle köieotsa viskas. Ta tahtis poisi – sellisena nägi ta Carlosit – käike näha. Sõimu ja solvangutega ei saavutanud siin midagi, aatomipomm diplomaatilisse arsenali ei kuulu, sündinud fakti poliitikat võis kroonida vaid südamlik entente, modus vivendi, mis ainsana päästaks väärikalt kõigi asjassepuutuvate isikute hea nime.

“Ei tasu meelt ka heita, armas noormees. Ma lihtsalt tuletan teile teie kohustusi meelde. Mind on Necessidades terve elu taga ajanud.”

Nad naeratasid teineteisele, ja sel kergendushetkel oli tagasihoidlikust muhelusest ainult kasu. Carlos tundis end Francisco väimehena, ta oli nende kinnisesse pereringi vastu võetud.

Tunde hiljem tunnistas Francisco Cunha Telles Heidile, et talle väga meeldib väimehega Euroopa Liidu idasuunaliste laienemisplaanide, Wagneri kogutud teoste ja eriti Molotovi-Ribbentropi pakti segasemate asjaolude üle diskuteerida.

“Aga, Francisco, sel noormehel pole ülikooliharidustki…” meenutas Heidimarie, kes sellest päevast alates kuni meie jutustuse lõpuni perekondlike söömaaegade järel hõbenõud hoolikalt üle loeb. Aruka diplomaadi jaoks ei olnud sel tähtsust: 23. augustil 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu võis vabalt üle kanda tema abielusuhte seisule.

“Heidimarie, ülikoolihariduse puudumine on muidugi alati kahetsusväärne, aga mulle tundub, et selles poisis on midagi, midagi palju enamat kui tolles Martimi hädavareses. Tal on ideid, tal on struktureeritud mõtlemine, ja seda kohtab selle kokaiinisõltlaste põlvkonna puhul väga harva.”

Ja see polnud veel kõik:

“Ning, armas Heidi, te ei peaks unustama, et ta räägib saksa keelt!”

Olukord pöördus tasapisi Carlosi kasuks. Mehed said järjest lähedasemaks, vastandite tõmbumise püha printsiip tõestas end taas, Francisco isegi märkis õhtusöögil kõigi kuuldes kõva selge häälega, et “Carlos ei ole üldse portugallase moodi”, kord ütles ta seda ka Carlosile endale, talle otsa vaadates, ja see vallandas noormehes hetkega eheda pavlovliku süljejooksu, see sageli korratud tähelepanek katapultis ta alati otsejoones seitsmendasse taevasse, “kes siis ikka portugallase moodi tahab olla?”. Ta punastas, sättis oma heledat tukka, bilirubiini tase tema veres tõusis ja ta pomises: “Tänan teid väga”. Eeldades, et tegu on tunnustusega, mida see suursaadik Cunha Tellesilt tulnuna kahtlemata oligi, kinnitas ta oma tänulikkust veel ka danke sehr’iga.

Mida aga äi Francisco kunagi teada ei saanud, oli Carlos Bernardo tegelik päritolu. Et poiss oli osav varjama ja kiire võluma, meisterlik võrgutaja, ei pidanud ta äiale kunagi üles tunnistama, et oli vahetanud arhitektuuriõpingute kolmanda aasta ravimiesitleja töö vastu, olgugi et Saksa firmas. Ta ei rääkinud oma perest kunagi eriti ja seda polnudki vaja – fakt, et ta oli käinud spartalikus Deutsche Schule Lissabonis, kõneles iseenda eest. Sellest piisas diplomaadi südamerahuks.

Omalt poolt aitas kaasa ka Mónica. Ta võitles päevast päeva, et ta konservatiivne pere tema abikaasa vastu võtaks, temalt ei pidanud nad küll Carlosi kahtlase päritolu kohta midagi kuulma. Lühidalt, Carlosi sünnitunnistusest võinuks tema vanemate kohta lugeda järgmist:

Armindo Santos Silva: kvalifitseeritud elektrik, Mercedes-Benzi endine tööline; Stuttgardis mööduvad elu 12 parimat aastat; saadetakse sinna pärast teenisust Aafrika sõjas^[23^], Baden-Württembergis^[24^] omandab kokkuhoidlikkuse imelise kunsti; kogub suurema summa raha, millest tal on abi kuni reformiajani; püüab sellele lisa saada kord nädalas Euromiljoni loteriid mängides.

Maria do Céu Nogueira Santos Silva: kirglik palverännakutel käija; Johannes Paulus II pühendunud fänn; abikaasaga Mercedesel Portugali naasnuna saab majateenijast koduperenaine; sõit toimub 70ndate viimastel nädalatel; on autos eksponeeritud pitsliniku autor.

Tuhat üheksasada seitsekümmend üheksa – mis pöörane aasta! Vähem kui 72 tunniga pani Santos Silvade pere tulevik kohapealt ajama. See võttis nad vibama. Käis neist üle. See oli üks neid haruldasi tähtede seise, mida meie uudishimu terve ülejäänud elu püüab lahti mõtestada – enamasti edutult. Murest Jaapani konkurentide edu pärast otsustas Mercedes-Benzi juhatus Stuttgardi tehaste jõudlust tõsta ja võtta montaažiliinidel kasutusele robotid. Ligi 1400 oskustöölisele, kellest pooled välismaalased, pakuti koondamist ja kompensatsiooniks heldet hüvitist. Armindo Santos Silva, mees oma elu kolmekümnendates, oli üks neist, keda see pakkumine kahtlema pani – ta kartis saabuvat keskeakriisi. Hoolega järele mõeldes jõudis ta otsusele: pakkumisest loobuda, sest Portugalis oli olukord liiga rahutu. Paar päeva hiljem sundis aga doktor Francisco Sá Carneiro^[25^] sütitav kõne Fonte Luminosas teda meelt muutma. PSD oli 2. detsembri parlamendivalimised võitnud ja otsustades selle mehe järgi, kes lõpuks ometi oli juht õigel kohal, võis loota muutusi ka allpool.

Nad saabusid stiilselt võimsa 220-D-ga, poleeritud täheke ees läikimas. Kuigi sõidetud oli kogu öö, oli täheke endiselt säravpuhas ka siis, kui nad Vilar Formosos^[26^] piiri ületasid. Imelisel kombel säras täheke vankumatult ka kiirteedest väljaspool. Poolteist nädalat hiljem oli neil Portelas3^[27^] elukoht olemas: täheke oli neid juhtinud siiani ja ka nüüd juhatas ta nad betoonimetsa Aafrika immigrantide keskele eksinud sümpaatse viietoalise juurde kolmeteistkümnendale korrusele, kus asuva korteri ainsaks puuduseks võis pidada vaate puudumist Tejole, kuid tegu oli ikkagi betoonmajaga, mitte mingi hütiga – markiisi vahelt paistsid isegi Moscavide ja Povoa de Santa Iria. Asi oleks võinud palju hullem olla: kaks kvartalit eemal oli neil ju isegi piri-piri grillkana putka olemas. (Toim.)

Carlos Bernardo Ferreira Santos Silva, õnnelike vanemate jaoks Carlitos, sõprade jaoks Cabê,^[28^] iseendale Bernardo ja ülejäänud inimkonnale Carlos Silva, nägi ilmavalgust Dr. Alfredo da Costa sünnitusmajas, mille tema alati isepäine ja lõuapoolikust isa kohe Amaro da Costa sünnitusmajaks ristis, vihjates sellega Demokraatliku Alliansi kaitseministrile. Suursündmus leidis aset 4. novembril kell 22.57. Carlosi olid, ja seda kirjutades me konfidentsiaalsusreegleid ei riku, vorminud vanemad, kes uskusid kindlalt Kolmanda Vabariigi uuenenud sotsiaaldemokraatlik-kristlikesse põhimõtetesse. Ent see päike ei jäänud taevasse kuigi kauaks…

[Pauku on siiani kosta.]

Saatuslik õnnetus 4. detsembril 198 °Camarates pisut rohkem kui kilomeetri kaugusel Santos Silvade kodust tõmbas kriipsu peale kõigile nende ootustele: Portugal oli määratud jälle ebakindlust tekitava seltskonna võimu alla, ükskõiksuse ulgumerele: tee oli ükskõiksele “viimane kustutab tule” mentaliteedile taas valla. Stuttgarti tagasi pöörduda oli nüüd juba liiga hilja, “eriti veel sülelapsega…”. Ajad olid Portugali jaoks keerulised, Armindo jaoks aga ülirasked, “see riik on hale nali”, kahju et Anibal Cavaco Silvast polnud veel saanud kedagi rohkemat kui paljulubav rahandus- ja planeerimisminister. Just seda ju ongi vaja – plaani, rahandus on lihtsalt selle kõrvalnähtus. Kodumaad häbenev perekonnapea kanaliseeris oma mässumeelsuse halvimal võimalikul viisil: ta sundis kodus kõiki saksa keelt rääkima, keelas perel lennukiga lennata ja toetas kõige pöörasemaid väiteid doktor Francisco Sá Carneiro surma asjaolude kohta.

[Sellistes tingimustes elasid nad aastaid.]

Õnnetus või atentaat? Atentaat või õnnetus? “Atentaat!”

“Mis siin üldse kahelda on?”, juba see küsimus oli äärmiselt solvav, keegi ei suutnud Armindot ümber veenda, ta oli kindel, et tegu on ultrakonservatiivide sepitsetud vandenõuga, mida toetasid katoliku kiriku kõrged jõud, sealhulgas peapiiskop ja Opus Dei. Need argpüksid olid šokis, nad olid ärevil, sest Portugali peaministril oli suhe lahutatud naisega, taanlannaga veel pealegi. Armindo Santos Silva uskus, et kui Snu Abecassis poleks tollesse õnnetusse Cessnasse istunud, võinuks temast saada midagi Portugali Evita Peroni taolist, mis oleks “selle sitase riigi”– nagu ta Ibeeria poolsaare läänepoolseimat pikergust ääresiilu nimetas – tagurlikele ringkondadele märksa vähem sobinud.

Kogu see teema muutus nii hüsteeriliselt tõsiseks, et abikaasad Armindo ja Maria do Céu võtsid kaalumisele sõbraliku lahutuse, millest nende abielu pääses vaevu vaid tänu naise kõigutamatule usule. Enne kui nad said lepituseni jõuda, ja ka sellepärast, et jalgpalliklubi Oriental julges sel hooajal kolmandasse liigasse langeda, magasid nad veel 17 nädalat eraldi magamistubades. Kogu see jäledus sööbis väikese Cabê alateadvusesse ja poiss veetis suurema osa oma ajast elutoa rõduäärel kõõludes, käes binokkel, mille ta oli onu Zélt 1985. aasta jõuludeks saanud. Võib arvata, et tegu oli Mandri-Portugali ühe noorema spotter’iga.^[29^]

Kirg lennunduse vastu oli Carlosi üle võimust võtnud, ta põgenes Armindo pilgu alt, kes päevad läbi maja taga eelmainitud Mercedes 220-D ümber tiirutas, inspekteerides, ega ruumikat berliinlast ei ohusta mõni risk, mis eelmise õhtu kontrolli ajal kahe silma vahele võis jääda. [Nagu nägime, oli õnnetäheke nad juba maha jätnud.]

Lastetoas, ja see jäigi tema toaks, riputas Carlos seinale kaks postrit, millest suurem oli ähmane foto Lusitâniast ja selle kõrval väike kaart Gago Coutinho ja Sacadura Cabrali teekonna detailidega. Onu Zé eeskujul oli ta õppinud kahe vapra portugallase kangelastegu austama ja teadis juba varases eas peast kuupäeva, mil need kaks pilooti Rio de Janeiros maandusid: see oli laupäeval, 17. juunil 1922. aastal. Lisaks sellele armastas ta rõhutada, et admiral oli leiutanud sekstandi ja et ka tema nimi oli Carlos, “Carlos nagu mina”, justkui annaks see iseäralik asjaolu talle juba avant la lettre lennundusmaailma pääsuks õiguse. Ta teadis kogu nende epopöad algusest lõpuni ja lõpust alguseni: lennu pikkus oli kokku “kaheksa tuhat kolmsada kaheksakümmend kolm kilomeetrit”, vahemaandumisi tehti “Las Palmases, Gandos, São Vicentes, Santiagos, Penedos de São Pedros ja São Paulos, Fernando de Noronhas, Recifes, Baías ja Porto Seguros”, ta teadis isegi ka seikluse täpset ajalist kestust – “seitsekümmend kaks tundi ja kakskümmend kuus minutit”. Sacadura Cabrali ehk Lusitânia viimase piloodi elu juures avaldas talle muljet ka tõsiasi, et Põhjamerel 1924. aastal toimunud õnnetusest alates oli tema surnukeha leidmata, ta mõtles sellele kadumisele palju, Cabrali-suguse inimese puhul tundus see võimatu. Niisiis pole ülearune mainida, et need kaks olid Carlosi suurimad, kui mitte ainukesed iidolid portugallaste seas.

Kahvatul teisel kohal tema kangelaste panteonis ja palju-palju lennumiile esimesest allpool oli Rootsi päritolu põhjaameeriklane Charles A. Lindbergh. Teda meenutas tagasihoidlikum poster kirjutuslauast vasakul. Pildil oli Lindberghil nägu naerul, minetamata siiski piloodile kohast stoilisust, ta poseeris kaamera ees Spirit of St. Louis’i kõrval ja pildiallkirja järgi oli foto tehtud mõni minut pärast seda, kui lennuk maandus Pariisis, “no pagan, lennata Vabadussambast Eiffelini ilma peatumata, ja ihuüksi seal pilvede kohal…”.

Väga raske, Cabê, kolmkümmend kolm ja pool tundi on palju, aga need olid viljakad, palju viljakamad kui ühe tavalise pilooditöö päeva tunnid.

Kokkuvõttes, ja alati kahe portugallasega võrreldes: et Lindberghi üksildane lend toimus 21. mail 1927, üle viie aasta pärast seda, kui gravitatsioonijõudude vastu olid astunud Cabral ja Coutinho, ja ka sellepärast, et tegemist oli ameeriklasega, oli võrdlus ilmselgelt viimase kahjuks. Ärgu siiski arvatagu, et Carlos Lindberghi tegu ei hinnanud. Ei midagi seesugust: ta oli esimene tunnistama, et tänu sellele Minnesota lendurile oli saadud õigustus suurel kõrgusel kasutatavatele lennutehnikatele, ta oli vähendanud sõidu kütusekulu ning demonstreerinud kaksikrataste tõhusust. Isegi kui lapseliku vaimustuseta, oli Carlosi imetlus siiras. Ja alati, kui olukord ja kaasvestleja selleks sobisid, viitas ta täiendava argumendina asjaolule, et tema nimi on Carlos:

“Ja kas Charles pole mitte Carlos inglise keeles?”

Tema suurimaks ihaldusobjektiks olid aga alati olnud lennukimudelid. Tal oli neid igal pool, kõik riiulid olid neid täis – nii need, mis olid kirjutuslaua kohal kummutist vasakul kui ka sellest paremal, mudeleid jagus veel väikesele tualettlaualegi, mille Maria do Céu oli juurde ostnud ja mida ta kaunistas oma tikkimistööde ja ajakirjakestega ning mis nägi hirmus kena välja. Mudellennukite üle käis korralik raamatupidamine – sõna otseses mõttes. Carlos oli koostanud väikese registri, kuhu ta mudelid sisse kandis, neid oli ligi kolmsada, mille mikroskoopilisi tükikesi ta piibeliku kannatuse ja ülima innuga kokku kleepis, ja neid ühendas see, et nad peaaegu kõik olid Luftwaffe, Saksa õhujõudude lennukid. Carlos kollektsioneeris kõiki Luftwaffe mudeleid, varaseim neist pärines aastast 1910, mil Luftwaffe nimi oli alles Keiserlik Saksa Õhuvägi ehk õigemini Luftstreitkräfte, kui täpne olla.

Ükskord, kui Carlosi murdeiga oli juba alanud ja esimene masturbatsioon ära proovitud, oli üks vanem sõber juhtinud ta tähelepanu asjaolule, et kõik tema lennukid on “Hitleri omad”, mille peale Carlos teravalt nähvas: “Mulle on see kama!”, ja veel: “Kas sa ei tea, et kogutakse ka kauboisid, ja nemad tapsid indiaanlasi palju rohkem.” [Mnjaa. Õigustusi leiame me alati, mis?]

München. Esimest korda elus astus Carlos Bernardo lennuki pardale – lennule number LH-934 – selleks, et sõita koolireisile Münchenisse. See oli Lissaboni Saksa Gümnaasiumi vana traditsioon: kui koos oli läbitud üheksa esimest õppeaastat, tuli tundma õppida emakest kodumaad. Minna jooma alglätetele. Carlosi jaoks ei olnud sellel kõigel mingit tähendust, ta polnud Saksamaal kunagi käinud ja ta ei tundnud selle võimsa riigiga kõige vähematki lähedust ega hingesugulust. Teda sundis selles koolis käima ainult isa põikpäine surve, sest Armindo soovis vägisi oma võsukesse Goethe, Schilleri ja Nietzsche vaimu istutada – teda “suunata”, nagu ta ise ütles. Tema tundis selles seltskonnas ennast alati inetu pardipojana, kõik need heledaverelised lapsed tema ümber, kes olid palju heledamad kui kahvatud Portela lapsed ja kes šokolaaditahvli ratsionaalselt kalkuleerides portsudeks jagasid ja pesid hambaid vähemalt kolm korda päevas ning võtsid enne elutoa vaibale astumist kingad jalast.

Igapäevane stress pingest kahe nii erineva ja kohati lausa vastandliku kultuuri vahel häiris teda ja ta hinded langesid kolinal. Poisi rahutus ja IQ hakkasid täiskasvanutes muret tekitama: midagi pidi olema viltu, aga mis nimelt, ei saanud keegi aru. Nii mõnigi kord kutsuti Armindo ja Maria do Céu kiirkorras kooli direktori Arnold Merkeli jutule, sellele askeetlikule mehele oli Carlos vahele jäänud oma esimese kanepisuitsuga, mis tõele au andes oli päris hästi keeratud. Vaid Bundesrepubliki eelarve suurepärane seis kinkis Carlosile leebe kohtlemise. Juhatus arutas poisi väljavaateid kooli edasi jääda üsna tõsisetoonilisel koosolekul, kuid suuremeelse žestina rõhutati lõpuks “õpilase kehvapoolset päritolu” ja “Saksa Föderaalvabariigi altruistlikku suhtumist kõikidesse puudust kannatavatesse inimolenditesse”.

Murdepunktiks kujunes vistrike lõplik kadumine, need asendusid noormehe nina all ja lõual esimeste karvadega, tugevatega kusjuures, lubage mainida. Tundus, et muutus oli toimunud 1997. aasta suvevaheajal. Noormees rõkatas oma Ipiranga-hüüatuse^[30^] ja käitus edaspidi nagu ümbruskonna tegijaim staar. Tüdrukud komistasid talle “kogemata” otsa, nad ootasid teda tänavanurgal ja sokutasid talle kotti roosasid kirjakesi. Pedagoogid teavad, et esimesed valusad kiusamis- ja ahistamiskogemused saadakse õrnas puberteedieas, ja Carlos elas neid läbi valusamalt kui tavaline Portugali pubekas. Ta muutus veelgi ülbemaks. Mónica Cunha Telles, tema nüüdne naine, tavatses teda narritada Brasílias elades õpitud väljendiga: “Carlos Bernardo, te vist arvate, et te olete sama ihaldusväärne nagu viimane koogitükk?”

Kodus kehtestatud lendamiskeelul oli loomulikult oma tagajärg. Samal päeval, kui Carlos sai kaheksateist täis, ostis ta kogu oma 23 kuuga kogutud taskuraha eest kõige odavama lennukipileti, mis tal leida õnnestus: Lissabon-Madrid-Lissabon, tund ja viiskümmend adrenaliini; Armindo poleks tema haletsusväärset aeronautilist seiklust ealeski toetanud.

Esimestest odavlennufirmadest sai Carlosi hukatus. Laupäeviti lendas ta praeguseks hingusele läinud Go Flyga^[31^] Londonisse ja naasis sealt pühapäeva öösel, mõnikord ka samal päeval, et mitte otselennuga tulla, sest ta tahtis seal üleval olla. Esimesel laboris töötamise aastal ei jätnud ta ühtegi nädalalõppu vahele. Ta palus alati luba kokpitis käia ja seda talle ka võimaldati, kuni sellele pani punkti 2001. aasta 11. september. Check-in’is oli Carlos alati esimene. Aknaäärsed kohad olid lollikestele ja matsidele, tema eelistas head vaadet vahekäigu ääres. Nii sai ta vabamalt salongis ringi liikuda ja rahuldada oma ammust, lapseeast pärit fetišit: ei ole midagi paremat kui laia häbematu vaagnaga linalakse lennusaatjanna juhuslikud puusamüksud.

“Kui ta just liiga hobuse moodi välja ei näe, on see nagu väike orgasm,” tunnistas ta ükskord. Sõbrad ja kolleegid meditsiiniosakonnast kõõritasid teda kaastundeseguse uudishimuga.

Või teine seda ajajärku illustreeriv detail: ta tavatses täpselt söögikandiku ja joogikäru saabumise vahelist aega mõõta. Peaaegu alati allapoole arvestust sooritused, mis andis talle võimaluse rõõmuga kuulutada, et kõige täpsem lennuoperaator on Lufthansa: “Kaks minutit ja nelikümmend kolm sekundit.” Lufthansa oli tema lemmik, pealegi MagicWingsi emafirma.

Hea enne.