Читать книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques - Страница 6

Mónica kõht näis tahtvat kohe-kohe plahvatada. Muutust oli näha iga nädala möödudes, iga paari päevaga, see oli päris pirakas piiga, arvatavasti isasse, ja mitte enam lihtsalt mingi vormitu tomp – viimane ultraheli näitas, et tegu on füüsiliselt hästi arenenud pikakoivalise tüdrukuga. Õnneks ei pidanud tema ema erinevalt enamikust teistest naistest raha pärast muretsema ja nii otsustas ta oma stažuuri Lissaboni ühes parimas advokaadibüroos vanemate tingimusteta toetusel katkestada. Küll mõne kuu pärast saab ta tagasi minna, või siis mitte, kõik oli Francisco telefonikõne kaugusel, Cunhateli hüüdnimel oli ju ometi mingi põhjus.

Mónica veetis oma päevad punasel sohval naisteajakirju lapates, nende kenas äsja valminud majas, luksuslikus T6-s Ameerika Ühendriikide avenüü ja Admiral Gago Coutinho tänava nurgal. See oli olnud Carlosi nõudmine, täpselt nii, Carlos oli teatanud, et ennem surm kui midagi muud peale kahe võimaliku asukoha: kuskil Berliini avenüü kandis lennuväljast mõne meetri kaugusel või siis Gago Coutinho tänaval, mis jäi küll Portela kontrolltornist pisut liiga kaugele, aga kandis see-eest kangelase nime.

[Enam ei lugenud palved ega keelitused abikaasalt, kes oli nädalaid olnud armunud 18-hektarilisse maalappi Salvaterra de Magoses, ja mitte ainult hobuste pärast: Mónica tahtis, et nende laps kasvaks loomade läheduses, looduse rüpes.]

Carlosi põikpäisust õigustas force majeure, imperatiivid, mida kõik, ja põhjusega, tõlgendasid üksiklapse järjekordse kapriisina. Lissaboni liiklus oli muutunud põrgulikuks ja lennule hilinemine oleks talle maksnud vallandamise – Saksamaal nalja ei tehta. Ainult nii sai ta korralikult lennukite õhkutõusmisi ja maandumisi jälgida ja selle põhjal täiendada oma spotting’u-blogi, mis oli Portugali kübernautide seas juba päris tunnustatud infoallikaks saanud. Ta ei võinud ju oma seitsmetuhandelist lugejaskonda alt vedada.

Küllap oli osalt põhjuseks eriline ootusärevus, mida esimese lapselapse sünni eel kogetakse, aga Francisco ja Heidimarie Cunha Telles olid kalli tütre tervise pärast tõsiselt mures. Kogu see rabelemine, mis kaasnes noorte ebatüüpilise abielu ja rekordkiirusel kolimisega, ei olnud sugugi tervislik, eriti veel õnnistatud olukorras naisele. Sellele arvamusele oli kliinilise kinnituse andnud ka doktor Mónica günekoloog Orlando Villas-Boas, kes oli ette lugenud kõik võimalikud ohud, mis võivad naist esimesel rasedusel tema äärmise emotsionaalse ebastabiilsuse korral ähvardada.

Kõik arvasid küll, et eks doktor liialdas natuke, ja nad ei eksinud, aga sellises pühas olukorras pole kanasupid ja – puljongid kunagi kurja teinud. Tahtmata tulevast ema liialt ärritada, oli arst pidanud rakendama diskreetseid abinõusid, et lõpuks lapse isa, keda oli alati raske tabada ja kes võimalikult palju eemale hoidis, pihtide vahele saada. Üksainus kord oli Carlos Mónicaga koos üle kahe nädala toimuval arstlikul konsultatsioonil käinud, sealsamas Rahvaste Pargis CUF Descobertasi haiglas. Carlos ei olnud arsti sõnu ega tema survet unustanud, tal oli fotograafiline mälu. Teda käsivarrest haarates oli doktor Villas-Boas palunud – nõudnud – kahte minutit tema aega, millest sai lõpuks muidugi kümme. Tuli ju võimalust kasutada: lapse isa oli, halleluuja, suvatsenud lõpuks kohale ilmuda. Arst vaatas Carlosile silma, ta oli kindlasti üle viiekümne, ja üritas oma sõnumile äärmiselt pühalikku tooni anda:

“Carlos, ma usun, et te olete kuulnud ütlust, et tangot tantsitakse kahekesi, eks ole?”

“Jah, doktor, olen küll. See on vana Argentiina vanasõna…” vastas lennusaatja, arsti jultumusest kohmetunud. Mis jutuajamine see selline on? Mingi jutlus tuleb siit või? Jälle mingi jutlus?

“Eksite, kallis noormees,” jätkas Orlando Villas-Boas, “see on universaalne vanasõna. On asju, mida ei saa teha üksinda. Te ju saate aru, kuhu ma tahan jõuda, eks ole?”

“Mm… Ma usun, et jah,” pobises noormees, kellele see vestlus juba äärmiselt halva maigu jättis. See jutuajamine oli täiesti sobimatu, täiesti kohatu – mis paganama moraalilugemine see veel on? Või on see VillasBoas üks nendest arstidest, kes ennast Jumala seisusesse tõstavad?

“Ma ei hoia teid enam kauem kinni, Carlos, Mónica ootab väljas. Aga pidage meeles, et inimene ei ole, kuigi me võime seda ju üritada, hermafrodiit, nagu on tigu,” ironiseeris arst ja ulatas Carlosile südamlikuks hüvastijätuks käe. “Ma loodan teid varsti jälle näha… Ja mingu teil uues ametis hästi, edu seal üleval!”

Seda tüüpi jutlustest polnud siin kasu. Carlos Bernando motivatsioonipuuduse taga oli midagi hoopis muud ja doktor Villas-Boas ajas asjad ainult hullemaks: nimelt ei olnud Carlos päris veendunud, et see laps ikka tema oma oli. Haiglane mõte, võib selle peale öelda. Nad olid Mónicaga nautinud armurõõme küll paar päeva enne lapse eostamise ametlikku kuupäeva, aga naisele ei olnud eales pähegi tulnud alatut mõtet vahepeal mõne teise mehega voodisse minna.

Carlos oli abiellunud, aga mis siis?

Ja ta abiellus, sest temalt seda paluti, ta polnud seda ettepanekut ise teinud, poleks kunagi teinud, olgugi et ta tunnistas, et temas on ka romantiku külg olemas – “kellel ei oleks?” –, aga see ei õigusta kõike, kurat küll, ammugi mitte ükskõik mis hinna eest. Ärgu tuldagu tema südametunnistust piinama, eriti veel praegu, nüüd, kui ta pidi kogu hingest oma eluunistuse, oma uue elukutse eest võitlema. Ta ei kavatsenud ometi, nina juba pudrus, nälga surra. Kogu tema tähelepanu ja jõud pidid nüüdsest minema kangile, mis ta provintslikust Lissabonist Suure Euroopa nabasse aitab. See oli kantilik imperatiiv, nii kategooriline kui vaja, keegi ei saanud teda peatada, ja teadmine, et tal polnud läinud kahte kuudki, et Berliiniga sinasõbraks saada, innustas teda.

Aga peab tunnistama, et tegelikult oli Carlosil neil päevil kivi südamel… Ja ausalt öeldes polnud see kaugeltki kergete killast. Mis pagana pärast ei olnud Magdalena vastanud ühelegi neist seitsmest SMS-ist, mis Carlos talle viimase 48 tunni jooksul oli saatnud? Varsti maandub ta jälle Krakówis, ja ta ei tahtnud leppida võimalusega, et nad enam ei kohtu. Mitte et ta oleks hullupööra armunud olnud, nii see tõesti ei olnud, aga pigem tahtis ta kinnitust, et see seksita avaöö oli ka midagi väärt.

“Äkki on viga jälle telefonivõrgus?” mõtiskles ta. Roaming’ut ei tasu usalda. Ta ise oli saanud Eva ja Viktori sõnumeid nädalase hilinemisega. Carlosit häiris hoopiski mõte, et Magdalena on talle ninanipsu mänginud ja vale numbri andnud, nagu tüdrukutel kombeks, kui nad ei viitsi enam diskoteegi tantsupõrandal meeste lunimist taluda, “ei, ma ei usu, ta ju kutsus mind isegi enda juurde magama…”. Nii või teisiti tekitas pelk mõte, et teda võidi nii alatult haneks tõmmata, tal vererõhu tõusu. See võimalus hakkas talle tunduma vägagi tõenäoline ja kõik tema lootused värvikale seiklusele Krakówis varisesid hetkega kokku nagu habras kaardimaja. Enda rahustamiseks, ehk dissonantsi vähendamiseks, kaalus ta ka kolmandat stsenaariumi: võib-olla oli ta hommikul kiiruga numbri salvestamisel vea teinud, ta võiks ju Roberti käest Magda meiliaadressi hankida ja asjad joonde ajada, “appi kui nõme, huvitav, miks ma ei ole proovinud talle helistada?”.

Mõeldud-tehtud. Ta helistas läbi interneti, kasutades üht neist vapustavatest tasuta tarkvaradest, millega kõige pikemadki vahemaad kukesammuks saavad. Aga ei midagi. Telefoni ei suvatsenud keegi vastu võtta ja kui seda tehti, nagu viimasel katsel tundus, jäi mulje, et ühendus katkestati. Persse küll, kõik olemasolevad tõendid toetasid ühteainsat loogilist järeldust: “Ta kahetseb. Ta üritab mu eest põgeneda.”

Vähem kui 24 tundi hiljem oli Carlosist saanud viimase peal üles löödud Carlos, kes oleks justkui kölnivee – Kölni vee – vanni kastetud, enne kui ta astus lennule MW-549 Lissaboni-Berliini-Krakówi liinil, millel MagicWings iga kahe nädala tagant opereeris. Isegi Mónica oli kommenteerinud, et kas ta natuke ei liialda, et see on tal juba täielik maania, “Kas härra peab ennast jälle viimaseks koogitükiks?”, mille peale mees solvumist teeskles, naise suule harjumuspärase suudluse vajutas, ja siis – aeg minna, Kraków kutsub!

Läbiti tavaline rituaal. Turbulents Alpide kohal. Vahemaandumine Berliinis. Kakskümmend seitse reisijat tuleb peale. Kolmkümmend üks läheb maha. Carlos teeb kohustuslikku arvepidamist. Lennuohutusvõtete demonstratsioon (“Puhuge torusse”?) tekitab talle nagu ikka jälestusjudinad. Tal õnnestub maha müüa Šveitsi kell hinnaga 128 eurot. Ta jagab välja kolm tekki ja ühe padja. Liiga pikad aplausid maandumisel. Reisijate mahaminekul üritab ta reisijaid moosida isikliku Tschüss’iga, eranditult igaühte eraldi, sest sellised asjad peavad olema isiklikud, muidu neil pole soovitud efekti.

Ta oli oma aju nüüd ainult Magdalena jaoks vabaks teinud. Kaks stjuardessi magas magusasti auto tagaistmel, külma peletamiseks tihedalt teineteise kaisus, “mmmm, Viktor, vaata neid kahte siin…”, taksomeetri näit tõusis üllatavalt kiiresti – kiirendajad, mu sõbrad, nende suhtes peab valvas olema –, Carlosit ei kõigutanud seegi, et talle anti jälle tuba “vaatega” Kazimierzi juudi surnuaiale; pinnas oli lõpuks ometi vilja kandma hakanud, ta oli sammukese edasi jõudnud – Magdalena asjus, see tähendab –, ta kiirustas oma tuppa telefoni juurde, ta tahtis esimesel võimalusel Magdalenale helistada ja see oli tõepoolest tema esmane eesmärk.

“Aga miks sa mulle ei vastanud?” nõudis Carlos tavalisest teravama hääletooniga. “Ma saatsin sulle vähemalt kümme sõnumit, ja sa ei vastanud midagi. Mitte midagi!” Tunnistagem, et ta ründas tüdrukut ilma ühegi õigusliku aluseta. Magda voodist oli paari viimase kuu jooksul läbi käinud kümmekond meest, enamiku puhul oli kohtumine lõppenud ka penetratsiooniga või vähemalt enneaegse ejakulatsiooniga; mis õigusega see Ibeeria macho arvas, et tema on Magdalenale vajalikum kui need teised?

“Kas ma võlgnen sulle midagi, kallis?” torkas Magda vastu, säilitades ükskõikse tooni, mis kõvemadki relvituks teinuks. “Ma vastasin sulle iga kord…”

“Mina ei saanud küll ühtegi vastust…”

“Ma saatsin sulle umbes viis sõnumit…”

“Tõsiselt või?!” Carlos ei tahtnud seda uskuda, oligi siis võrgu viga, seletus on olemas, ta läheb T-Mobile’i kaebama – nii palju kannatusi eimillegi pärast, ja ta polnud isegi kõrvuni armunud, mõelda vaid, kui ta oleks, “Kas tohib sind õhtusöögile kutsuda?”.

Magda ei kahelnud, ta polnud pooltoonide inimene, peaaegu ükski poola neiu ei ole. Vastus tuli viivitamata:

“Sopranos kell üheksa. See on Krakówi parim Itaalia restoran, seal on võrratult hea pizza frutti di mare, see on Rynek Główny lähedal ühes kõrvaltänavas. Sa pead umbes 50 meetrit kõndima ja siis vaata paremale. Kui ma peaks hilinema, siis ma annan sulle teada. Besos! hasta luego!”^[40^]

“See tüdruk on mu ees põlvili!” otsustas Carlos vormi seljast võttes. Jõudnud särgi eelviimase, halvasti ette õmmeldud nööbini, heitis ta pilgu surnuaia poole ja kukkus valjusti naerma: “Ega see nüüd nii sünge ka pole…”

Ta helistas kohe ka Viktorile ja selgitas, et programmis on toimunud muudatusi ning et sõber peab täna õhtul nende naiskolleegide lõbustamise enda kanda võtma: “Eval on muuseas täitsa kena rinnapartii, ha-ha-haa, loodame, et see itaallane enam välja ei ilmu”, ning et kui ta ise veel poissmees oleks, “päriselt ka, kui ma ise veel poissmees oleks, siis…”. Ta lubas enne koitu Edenis tagasi olla.

Vaevalt jõudis Magdalena restorani uksest sisse astuda, kui Carlosil oli juba selge, kuidas see öö lõpeb – piisas pilgust neiu läikivatele lopsakatele huultele. Õhtu jooksul jagasid nad kahepeale ühe quattro sta-gioni, ühe Apuuliast imporditud 1999. aasta sangiovese, ühe tiramisù ja kaks grappa’t – mis romantikasse puutub, on kõige targem õppida raamatutest ja parimatelt. Keskpärane klaas Rioja Piano Rouge’i oli ainult teeskluseks, peeneks pettemanöövriks – nende mõlema hing ja keha himustasid eelmine kord ära jäänud seksi, nad olid ju lõõmanud nagu tikud, kuigi said sellest aru alles järgmisel hommikul. Raske oli neil kahel käsi üksteisest eemale hoida ja lahkumisega leppida, aga muud ei jäänud üle – lend ootas lennusaatja Carlosit, keda esiteks Kraków ja varsti kogu Euroopa troonile tõstab.

Paljas mõtegi Lissaboni tagasiminekust ajas teda iiveldama, eriti pärast uut aastat. Ta lihtsalt ei talunud enam seda kolkapiiratust, ja isegi mitte niivõrd selle linna kui pigem kogu selle riigi oma.

“Aga Luksemburg on arvatavasti veel hullem – palju väiksem, ja portugallased on selle vallutanud.”

Ta ei pidanud nendest inimestest lugu. Nemad toidavad seda häda, millest igal pool räägitakse, kohvikutes, kodudes, bussides, poodides, lehtedes, seda juukseid katkuma panevat fado’t, igavest soigumist, alustades tema enda perekonnast eesotsas Armindo ja Maria do Céu Santos Silvaga ja nende järel mitte kuigi kaugel Mónica ja Heidimarie Cunha Telles, kelles šveitslast oli aina vähem ja vähem. Sellest kahetsusväärsest kollektiivsest hukust oli pääsenud ainult Francisco, suursaadik Francisco Cunha Telles, kellest oli saanud tema lähedane sõber.

Kui mitte arvestada herr Dieter Toppi, oli see Francisco ainuke virge ja puhastunud hing, kellega ta viimastel aastatel oli tutvunud. Elukogenud inimene suure tähega, silmapaistev eurooplane, tema abiellumise peamine ajend. Lisaks kõigele oli tal Franciscoga suheldes privileeg rääkida peaaegu kõigest – ja veel saksa keeles. Hiline talveõhtu, Marginali kamin, kaks aeglaselt rüübatud konjakit ja Davidoffi sigarillo – see kõik oli nende kohtumistel kohane. “Härra suursaadik,” alustas Carlos, “mind huvitab see Lebensraum’i kontseptsioon, ma arvan, et seda on ajaloo jooksul valesti mõistetud – meil kõigil, kõigil rahvastel, on ju eluks ruumi vaja…”

“Kuidas nii, armas väimees?” Francisco kõnetas teda niimoodi, sest arvas, et selline märk lugupidamisest – olgu pealegi pisut üle pingutatud – on investeering nende ühisesse tulevikku, tulevaste Cunha Tellesite suurtesse kutsumustesse, tema järeltulijatesse, nende järeltulijatesse, Pan-Euroopa projekti elluviijatesse. Nii antaksegi pärandit edasi, ta võib uhke olla, kui tema lapselapsed kunagi tulevikus sellest allikast joovad, isegi kui teda ennast ei ole siis enam siin neile õpetusi jagamas.

“Teate, see on keeruline teema,” vastas suursaadik. “Aga selles on teil küll tuline õigus, et liiga palju on vigu tehtud. Inimkonna ajaloos pole ebaõiglasemat ja vihaleajavamat lehekülge kui see süvenev ja ettekavatsetud saksa rahva demoniseerimine. Siin, kus meid keegi ei kuule: Hitler ei osanud asju korralikult lõpuni viia…”

Francisco Cunha Telles pööras pead 180 kraadi ja jätkas veendunult:

“Nagu Ratzel meile meenutas, on rahvused elusorganismid, ja meil on tõestus olemas: kui me oma tagumikku ei liiguta, neelab Hispaania meid armutult alla. Kurb, aga see on meie räpane tegelikkus. Professor António de Oliveira Salazar ütles väga hästi, et see meie rahvakene on väga keeruline nähtus – osalt keldid, osalt maurid, osalt goodid… Mugavad rasvamaod – seda tahtis ta öelda, paganama kohandujad, oleks meie veres tilgakegi gootidelt… Armas väimees, see riik on suur pettumus, keegi pole veel aru saanud, et hispaanlasi sigineb siia kogu aeg aina juurde ja neil on seda väikest pikergust Euroopa ääreala endale vaja, ja ka meie territoriaalvett siin ümber, et oma majanduse ja kultuuri väljavoolu paremini võimaldada… Nad on väga targad: samal ajal kui meie siin oma kolkas arutame ikka veel, kas lubada oma veinid ja pastel de nata’d^[41^] rahvusvahelisse müüki; itaallased, kas mozzarella on ikka pühvlipiimast tehtud; kreeklased, et kellele kuuluvad need paar kaotatud kaljunukki Egeuse meres – siis meie naabrid siinsamas kõrval ostavad kogu maailmast vaikselt panku kokku.”

Carlos kuulas äia imetlusega, mida ta oli harva elus kellegi vastu tundnud – vältigem klišeed “ta tundis äia vastu sügavat imetlust”. Ta oli Carlosi jaoks midagi rohkemat, palju rohkemat kui isiklik “tark mees taskus”, kes talle keerulised asjad ära seletas, Carlosist oli saanud suursaadiku tingimusteta fänn, tema ustav õpilane. “Küll see on ikka tark mees,” tunnustas Carlos alati, kui São Pedro do Estorili häärberist lahkus, mängides muretult süütevõtmega, mis avas uksed Audi A3 1.9 Tdi-l, mis tal oli õnnestunud endale Baierist tuua ja mis tänu beežidele nahkistmetele ja muule lisavarustusele nägi aina uhkem välja.

Francisco Cunha Tellesile polnud väimehe vaimustus kaugeltki teadmata ning ta pingutas säramise nimel veelgi enam, see oli tema võimalus, neli aastat oli ta diplomaatilisest suurilmast eemal olnud ning janunes hea kuulajaskonna järele. Ja kui selleks oli tema lapselaste isa – sünnituseni oli jäänud alla kaheksa nädala –, siis seda parem.

“Kui Hitleril poleks 1941. aasta juunis Barbarossa plaan läbi kukkunud ja kui tal oleks õnnestunud Leningrad vallutada, siis oleks Euroopa, meie kontinent, praegu hoopis teistsugune. Ärge mind tsiteerima hakake, Carlos, see on poliitiliselt liiga ebakorrektne, sest ärge unustage, et ma olen diplomaat, aga see, mis ma ütlesin, on tõsi: pidage meeles, et ajalugu kirjutavad alati võitjad. Natsionaalsotsialistliku Partei geniaalne generalplan Ost oleks ellu viidud ja tänapäeval ei seaks seda enam keegi kahtluse alla…”

Noormees oli meelitatud. Esimest korda nende tutvuse jooksul oli Francisco purjed hiivanud ja lubanud endal avamerele seilata. Ta oli eest võtnud karjääridiplomaadi maski, isamaale osutatud erakordsete sõjaväeliste teenete eest saadud Torni ja Mõõga ordeni kavaleri maski, ja nähtavale tuli tema üha kasvav usk Carlosi võimetesse, investeering, mille eest Carlos kavatses talle kunagi tasuda, olgugi et ta veel ei teadnud, kuidas täpselt. Intellektuaalne kuristik nende vahel oli karjuvalt suur, hiiglaslik, kuigi neil oli lugematul hulgal ühiseid uskumusi ja nad rääkisid ühte keelt, just täpselt: ühte keelt. Diplomaadi monoloog ei tahtud küll kuidagi lõppeda, aga sellest polnud midagi:

“Seda ka sellepärast, et läänes pole midagi uut. Kahju, et ei saanud teoks kõigi germaani rahvaste ühinemine, see igatsetud Püha Riik. Ajalugu ise ei lasknud endale osaks saada saatusel, mis oli talle ilmselgelt määratud. Mis mõte on Norral, Taanil või isegi Rootsil isoleerituna? Neil kõigil on palju anda ja germaani rahvaste konföderatsioon Saksamaa juhtimisel oleks ideaalne platvorm, kust oma kõrgemat tsivilisatsiooni levitada. Õnnetuseks ei saa sama öelda teiste läänegermaanlaste kohta. Näete ju, armas Carlos, milline kahetsusväärne allakäik on toimunud Suurbritannias… See on tavaliste meremeeste rahvas, kui isegi kuninglik perekond ei austa vanu pärgamente, mis nende Saksi-Coburgi-Gotha päritolu tõestavad, pole enam midagi parata, kahju küll, aga ma tõesti ei usu, et sealt midagi head oleks oodata, normannid on seda saart liiga palju rüvetanud. Nad vihkavad puhast filosoofiat, nad ei mõtle muust kui jalgpallihuligaanidest, illegaalsetest kihlvedudest, kukevõitlusest ja rebasejahist, ja ah jaa, muidugi Dianast, aina Dianast. Ja Hollandist ärme parem räägime. Nad on küll väga pikad ja blondid, isegi väga blondid, aga mul on ikka veel mõnevõrra raske taluda nende komplekse ja seda pahatahtlikku suhtumist, mida nad näitavad üles meie Föderatiivse Vabariigi vastu…” [Carlos oli vait kui sukk. Siin polnud midagi vaielda.]

“Teate, Carlos, hollandlased on hingeta rahvas. Nad kaotasid oma hinge viimase kolme sajandi jooksul ja see ei olnud lihtsalt juhuse tõttu, vaadake, kuidas nad kohe lootusetult germaani pärandist kaugenema hakkasid, niipea kui Portugali juudid Amsterdami ilmusid. Kas mõistate? Juudid, ja veel Portugali juudid… Tundub anekdoodina, aga tegelikult on see tragöödia…”

[Tema arutlus jätkus veel pikalt, ta oli sõiduvees.]

“Hea Carlos, kuidas saab olla lubatud – me elame ikkagi juba XXI sajandil –, et meie ühes Euroopa pealinnas on ikka veel prostituudid vaateakendel puuris? Neid naisi koheldakse nagu kariloomi, see on kõige elementaarsemate inimväärikuse põhitõdede jalge alla tallamine. Hollandlastele liigkasuvõtmisest ja fanaatilisest raha kummardamisest ei piisanud. Nemad panid aluse XVII sajandil metsikule kapitalismile – Hollandis on per capita kõige rohkem rahvusvahelisi ettevõtteid –, aga ometi armastavad nad endale lambanahad selga tõmmata, ja justkui oleks kuskil külavaheteel, rattapedaale sõtkuda. Ja kes mõtles välja need jõledad teleprogrammid, nagu see “Big Brother”? Peale selle, te ei oska ette kujutada, kui suurt peavalu on diplomaatidele põhjustanud ja milliseid diskussioone toitnud narkootikumide legaliseerimine Hollandis… Teate, Carlos, ühe õppetunni peame siin lühikeses elus endale selgeks tegema: ei saa olla samal ajal jumala ja kuradi sõber. Ei saa olla nii, et tagaaias paistab päike ja põldu kastab vihm. Ma ju näen, millist vaimustust Holland labasema vaimuga inimestes äratab, aga imed sünnivad ainult tänu meie Issanda Jeesus Kristuse armule. Nagu kõigel siin elus, on ka kõlvatusel piirid. Patu ja luksusejanu üle mõistetakse õiglast kohut kõige kõrgemas tribunalis. Küllap juba õige pea saab Holland aru, kus on tema koht siin maailmas. Pidage alati meeles, armas Carlos: meil peavad siin elus olema väärtused. Ja nendega ei kaubelda!”

Tõeline eruditsiooni ja vaimuselguse valang: lennusaatja tundis ennast selle alla mattuvat. Ta vastas meistrile nii hästi, kui vähegi oskas, kasutades ära küll isalt kuuldud klišeesid, küll Deutche Schule Lissaboni õpikutest meenuvaid tarkusi. Aeg-ajalt võttis ta julguse kokku ja sööstis väljakule, ta pani mängu kogu oma deduktiivse loogika ja ilmutas ebaharilikku võimet seoseid luua.

Kuid sel õhtul tahtis ta kogu selle suurejoonelise filosoofia üle kanda ka üksikisiku tasandile. Ta oli hea manipuleerija, mõnikord küll pisut heitliku mõttelennuga, aga peaaegu alati nutikas, ning juhtis vestluse suursaadikuga teemale, mille nüüd teile avaldan:

“Ja armas äi, kas me võime rääkida ratzellikest ideedest ka kitsalt indiviidi tasandil?”

“Mm… Kas Carlos peab silmas Lebensraum’i kontseptsiooni?”

“Täpselt nii,” kinnitas ustav väimees, rüübates sõõmu Carvalho Ribeiro & Ferreirat:

“Minu küsimus on, et kas poleks võimalik laiendada seda kontseptsiooni ka üksikisikule, sest on ju õige, et me kõik vajame eluruumi, isiklikku ruumi elamiseks, aga kas me võime seda ka ühtaegu Lebensraum’iks nimetada? Minu küsimus on seega: kas see kontseptsioon on piisavalt paindlik?”

See küsimus jäi mõnevõrra tavalistest rööbastest välja. Francisco kõhkles ja kobas. Ta ei teadnud, mida vastata.

“Aga on ju selge, et kõik loomad, eranditult kõik, vajavad oma territooriumi…” lisas diplomaat, lootes, et poisi rahutu hing selle selgitusega lepib. “Mis paganama laest võetud küsimus?” pomises ta endamisi, väärikas eau de vie toetusel.

See ei olnud päris nii. Carlosi järsult suurenenud liikumisraadius ja MagicWingsilt saadud tiivad ei muutnud tasapisi mitte ainult ta eluviisi, vaid ka kogu tema mõttemaailma. Magdalena võis olla üheks tema rahutuse põhjuseks – cherchez la femme! –, aga kindlasti oli asi väga palju rohkemas. Ta elu oli saanud uue pulsi, see oli miski, mida ta polnud kunagi oodanud – ruumi ja aja koordinaatide kiire ümberkorraldamine. See, mida Magic oli palkamisel lubanud, et hommikust saab süüa Lissabonis, lõunat Berlinis ja õhtust Krakaus, ei olnudki pelk reklaamitrikk ja ta polnud milleski pettunud. Vastupidi. See uus mõõde, mis tema elus oli äkitselt avanenud, oli põnev ja ohtlik, ta oleks otsekui võluväel astunud kontakti maailmavaimuga, hegeliaanliku Weltgeist’iga, teatud Zeitgeist’iga,^[42^] mida ta üheteistkümnenda klassi filosoofialoengutes oli nii hoolsalt tuupinud, lisandub veel vajadus suunata oma olemus kaugemale baasilistest ja tühistest elulistest vajadustest – see kõik ulatub ju lõpuks pelgast territooriumivajadusest nii palju kaugemale… See, et Francisco seda ei mõistnud, näitas nii mõndagi. Ja kui mõistiski, siis ainult osalt. Ta oli haritud ja palju reisinud mees, seda muidugi, aga ta oli pärit teisest ajast, ajast, mis kulges palju aeglasemini. Suursaadikul oli raske mõista isegi seda, kuidas on tänapäeval võimalik midagi või kedagi sekundi murdosa jooksul üles leida kuskilt Google’ist, mida, oh jumal, mida nimetati juba postmodernistliku ajastu oraakliks.

See oli asi, mis oli suursaadik Francisco Cunha Tellesis vaatamata kogu ta teadmistepagasile mõningase ebakindlustunde tekitanud. Targa ja peaaegu läbini ratsionaalse inimesena konstateeris ta ehk esimest korda oma pika kõnemehekarjääri jooksul, et on aeg vähemalt elementaarsel tasandil interneti töövahenditega tutvuda ja endale võib-olla ka mobiiltelefoniga tekstisõnumite toksimine selgeks teha. Tuli see tema vanusest või staatusest, aga siiani polnud tal selleks veel kunagi vajadust tekkinud, olgugi et ta tundis iga kord üha suuremat alandust, kui pidi jälle Heidi või kummagi tütre appi kutsuma, iga kord, kui ta tahtis oma kabineti arvutis tekstitöötlusprogrammi avada ja Diario de Notíciasi jaoks oma igakuist geostrateegilist kroonikat kirjutada.

Mõte, millega äi nüüd jätkas, tundus küll mõnevõrra kontekstivälisena (puristidele meeldiks rohkem “konteksti sobimatuna”), aga ta tahtis asjad tagasi loomulikku korda seada. Francisco polnud oma positsiooni kõikumisega harjunud. Ta mõtles mitu pikka minutit ja lausus siis järgmised sõnad:

“Et see vestlus veel kokku võtta: pole kahtlustki, et Kesk- ja Ida-Euroopa on väga isuäratav territoorium. Nimetame seda siis Lebensraum’iks või kuidagi teisiti, aga kui seda pärast kommunismi tekkinud tühimikku piisavalt kiiresti ei täideta, teevad kurjad jõud seda oma tahtmist mööda, selles võite te, Carlos, küll kindel olla. Vaadake, millega ameeriklased tegelevad… See ala siin on veel täiesti vallutamata. Ärge unustage, et ainuüksi Poolas elab 40 miljonit inimest. Ukrainas ligi 50 miljonit. Rumeenias – liitke see kõik eelnevatele juurde – veel 20 miljonit. Juba nende kolme näitega on saja miljoni piir ületatud ja seda nimekirja võiks ju veel jätkata. Kui Portugal oleks selline maa, nagu ta peaks olema – selge strateegilise visiooniga –, siis me investeeriksime siia, ja ärimehed ei käiks delegatsioonidena Angolas. See on see, mida tegi Saksamaa pärast Namiibia kaotamist: ta pööras pilgu pragmaatiliselt ida poole…”

“See on ju ka MagicWingsi filosoofia, härra suursaadik…” pistis Carlos vahele. Lennusaatja oli tundnud vajadust sõna sekka öelda.

“Kahtlemata, Carlos. Sakslased teeninduse osas nalja ei tee. Mul on lihtsalt Portugalist kahju, meie pööbellikust rahvast, vabandage mind, ma ei taha sellega teie vanemaid solvata, teie, Carlos, pole üldse, nagu te teate, portugallase moodi. Ma olen Diário de Notícíasis mitu korda kirjutanud, et Poolal, katoliiklikul Poolal on kõik eeldused saada meil uueks Angolaks…”

Üle kahe nädala toimuvad kohtumised Magdalenaga muutusid kiiresti kinnisideeks ja juba pärast kolmandat korda hakkas Carlos nende üle arvet pidama. Hotell Eden oma kahtlase surnuaiaga ei tähendanud talle enam muud kui värskendavat dušši ja riidepuud vormi riputamiseks. Magamas käis ta arhitektuuriteaduskonna viimase aasta tudengi T2-s, mille kujundus näis igati magdalenalik, välja arvatud neiu enda tuba, kus vanaroosad toonid ja kaks tema teismeeast pärit patja mõjusid ülemäära lapsikult, vähemalt Carlosi meelest. Enam polnud kohtumisi kokku leppida vaja, igapäevastes meilides tegeleti nüüd tähtsamate küsimustega. Nad kohtusid igal esmaspäeval ja neljapäeval täpselt kell 20.45 Empiku raamatupoes Rynek Głównyl, sees, kuna talvekülm Krakówis oli liiga näpistavaks muutunud, ning sellele järgnes rahulik jalutuskäik Sopranosse järjekordsele pitsapoolitusele. Magdalena andis magusaid musisid, mis vaigistasid tema nädalase igatsuse, ja tublisid kallistusi, mida Carlos osavalt ära kasutas ja käe Magda pluusi alla pistis, et siis – ta oli tehnikat lihvinud – oma parema käe nimetissõrm neiu vasaku rinnanibuni küünitada.

Ja Magda mitte ainult ei lasknud sel sündida, vaid lausa vingerdas naudingust. Nad olid armunud. Nii kustutasid nad oma esialgse kire sealsamas trattoria tagumise laua taga istudes, alati tihedalt külg külje vastas, sest tuli oodata veel paar pikka tundi, enne kui nende kehadel neiu korteri elutoas strateegiliselt joonestuslaua kõrvale seatud sohval lõpuks põlema süttida lubati. Kõige selle juures tekitas Carlosile peavalu ainult üks asi, loomulik ja sõbra Viktoriga (unustage sõna “kolleeg”, need kaks olid juba liiga head sõbrad) aegsasti läbi arutatud komplikatsioon. Ühesõnaga: kuidas korraldada nii, et nende takso- ja hotellikaaslannad tema seiklusest midagi teada ei saaks. Piisas sellest, et nad alati Magicu pilootide ümber keerlesid. Carlos polnud kindel, et Eva ja Petra tema perekonnaseisu teadsid, see ei olnud lennuki pardal kunagi jutuks tulnud ja kindlasti ka mitte Berliinis või Krakówis baaripukil istudes. Seega oli vaja kindla peale minna. Nad võisid ju mõnel õnnetul päeval Magdaga koos olles Mónica otsa joosta, mingis superkeskuse hüpermarketis või kuskil populaarses söögikohas või ka üliohtlikus Luxis, kus käimisest ta oli juba kuid tagasi loobunud, Mónica oli viimsel piiril rase.

Seda petuskeemi ei olnud lihtne välja mängida. Õudne, meie armas Carlos Bernardo pidi kella järgi igasuguseid pettemanöövreid sooritama, olgugi et Viktor oli talle ette lugenud rea võimalikke ja kujuteldavaid saatuselööke, mis teda tabada võivad, kui ta samamoodi jätkab. Sõber, selline on tõeline sõber.

“Carlos läks jälle Varssavisse oma portugali sõpradega kokku saama, ta tuleb hommikul esimese rongiga,” selgitas tšehh alati.

Tundus, et neiud lennusaatjad ei jäänud seda kunagi täielikult uskuma, ainus fakt oli aga see, et viimasel ajal magasid nad ise Radissonis palju sagedamini kui Edenis. Ja neil polnud ka mingeid tõendeid, et see seletus tõele ei vastanud. Igal juhul leidsid nad endale kiiresti poolaliku tagavaraplaani, mis neid jäistel öödel tegevuses hoidis, tu quoque, fili mi,^[43^] ja alates sellest hetkest Carlosi kahtlased käigud enam jutuks ei tulnud.

Õnneks või õnnetuseks Carlosi ammust unistust Portugalis respekteeriti. Rõhuva enamuse vana kooli naiste vaimse tervise huvides on alati parem, kui nende kavaleri tööpäev kestab üheksast viieni, kui läheduses pole kuigi palju naiskolleege, ja kui vähegi võimalik, asub mehe töökoht kodu lähedal – et saaks iga lõunapausi ajal kohtuda, väikese musi anda ja baarileti ääres koos ühe kiirlõuna alla kugistada. Kuna aga

Erandiks – sest see peab ju alati olema, lugege ise õpikutest – oli Armindo Santos Silva, kelle meelest polnud poja uus elukutse mitte lihtsalt veidrus, vaid lausa provokatsioon. Just, see oli provokatsioon.

“Kas ma tõesti kõik need aastad tööd rügasin, et sulle korralikku haridust võimaldada, ainult selleks, et sa nüüd teistele toitu ette kannaksid? Uskumatu… Ja veel Berliini kohal või isegi Berliinis endas, kus haiseb slaavlaste järele, mis on kommunistlik, homoseksuaalne, türgistunud ja nii edasi… Sinna on alati igasuguseid loomi kogunenud… Suurel Konrad Adenaueril oli õigus. Ta oli visionäär. Väärt mees õigete väärtustega, eks sel olnud omad põhjused, miks ta ei tahtnud kunagi sinna Siberisse minna^[44^]…”

Porisemisega – või norimisega, kui soovite – õnneks asi piirdus. Armindo oli veendunud, et mõne nädala pärast on sellel lool lõpp. Küll see poiss veel näeb:

“Tänapäeva noored tahavad, et neile kõik hõbekandikul kätte toodaks. Karjääri ehitamine võtab pikki aastaid, nad ei mõista ütlust “kaua tehtud, kaunikene”.

Portelas mäletati veel tükk aega ühte teist sama pere jutuajamist. Elutoa päevinäinud televiisoris teatati järjekordsest lennuõnnetusest Afganistanis. Eelmisel õhtul oli 38 miili Simferopolist põhjas alla kukkunud Krimmi poolsaare ja Jerevani vahel opereeriva Armeenia lennukompanii Armavia Airbus 320, mille pardal oli 142 inimest, kaheksa neist meeskonnaliikmed.

“See jutt bussipileti hinnaga lennupiletitest on tühi loba,” alustas Armindo, küünilise pilguga televiisorit jälgides. “Ega imesid pole olemas… Las kukub esimene alla, siis räägime. Kõigepealt hoitakse kokku ja siis ollakse kohkunud.”

“Kukub alla? Armindo, ole hea, pane oma suu kinni.” Maria do Céu oli mures, ka tema ei olnud kunagi lennanud. “Selliseid asju ema kuuldes ei räägita… Carlitos, kas see on tõesti nii ohtlik? Kas need pole liiga odavad?”

“Kullake, Salazar oli nelikümmend aastat rahandusminister ja peaminister,” toonitas Armindo, “nelikümmend aastat, kuuled!” See märkus tundus olevat öeldud ilma tagamõtteta. Aga ei: “Ja kas tead, mitu korda ta lennukiga sõitis? Ühe! Üheainsa korra! Ta lendas siit Portosse ja vandus pärast seda, et see oli viimane kord! See näitab selgelt, et lennukid pole mitte ainult ohtlikud, vaid täiesti ebavajalikud. Neid ei ole meile vaja! Ja eriti nüüd, kui meie impeeriumist pole enam midagi järel…”

Poeg ei lasknud neil seda teemat jätkata. “Kas te tõesti oskate ainult õnnetustest rääkida?” Kogu pojaliku lugupidamisega ja selle piire mingilgi moel ületamata olid need kaks oma lennundusalaste teadmiste poolest küll kahejalgsete amööbide tasemel, haledalt kahetsusväärne:

“Ei tasu vaeva näha. Mis need sõnad aitavad? Lugupeetud Lopes Marques, kas te oleksite nii kena ja läheksite oma looga nüüd edasi? Palun vabandust. Selle peatüki lõpp ei kõlba küll kassi saba allagi.”