Читать книгу Sa lahkusid vara - Louisa Young - Страница 10

Tema minevik on kastides tema klaveri all minu elutoas, et ma sellega tegeleksin, annaksin ratsionaalse või romantilise tõlgenduse (mis mõnikord näib olevat üks ja sama asi); looksin selles korra, niisuguse korra, mille kohta võiks öelda korras, nii et seejärel võiks selle kõrvale panna. Mina vastutan tema nootide, käsikirjade, CDde, kassettide, ta isa LPde, tema rehabilitatsioonidokumentide, haigusloo, lahanguaruande, saabaste, raamatute ja pruutide armastuskirjade eest, samuti tema kirjade eest pruutidele, mida ta aga kunagi ära ei saatnud. „Kallis Taguots,” kirjutas ta aastal 1981, „Kallis Ristkülik”. Need kirjad murravad mu südame. Vanemad on Manchesterist ja Nottinghamist, pastakaga ja joonelisel paberil; sulepeaga ja Basildon Bondil, nagu oleks vanaema need kirjutanud; siis pruun Rotringi tint ja multifilmi päikeseloojangud, pilt postmargil kõnelevast kuningannast ja tema suust tulevatest jutumullidest, või keerubist esiplaanil. Postkaardid Sienast ja San Gimignanost, kirjad lennupostiga Ohiost ja Californiast. Kirjad, mis algavad: „Panin pärast meie jutuajamist just telefoni ära, aga ma ei suuda ikka taluda, et ma sinuga ei räägi …”; kirjad, mis lõpevad ja algavad iga päev uuesti: „Olen praegu rongis; vabanda viletsa käekirja pärast … olen nüüd kodus, siin on nii külm … kritseldan seda bussipeatuses …” Naljakad kirjad, armastuskirjad. Painavad kirjad: „KUS ON SU SOE KEHA PRAEGU?”. Huulepulgasuudlus. Postkaart, millel on paljas naine tagantvaates pihast allapoole, pikad kõrgekontsalistes kingades jalad ristatud nurga all, mis moodustab pikalt väljaveninud südame, ja seljal on paksu musta viltpliiatsiga: ROBERT JE VOUS ATTENDS AVEC IMPATIENCE. Arusaamatud kirjad: „Käed ja jalad! Käed ja jalad!” Ja: „… olen sulle lõputult kirjutanud, aga ahastuse ja segasuse tõttu kõik pooleli jätnud. Niikuinii pole öelda midagi muud kui milline fantastiline ja unustamatu seiklus meil oli, meie erinevustest hoolimata … kui armastus pole niipalju väärt, et selle eest võidelda, polnudki see tõenäoliselt armastus, vaid pingest (kergesti lenduvast) õhutatud vastastikune kirg. Sest minu jaoks tähendab armastus mõistmist ja turvalisust ning ka seksi ja erutust, mis on alguses alati tähtsal kohal …”

Üks kiri temalt, milles ta ütleb oma telefoninumbriks 999. Foto tüdrukust kaisukaruga, umbes kahekümneaastasest, mille taha on kirjutatud: „Ainult üks neist on sinu tüdruk” – see tüdruk on nüüd filmistaar. Mitmed kirjad on teinud mind armukadedaks, nii nagu tundsin seda, kui olin sama vana kui nende kirjutajad: Aga ma tundsin sind sel ajal, miks sa mind ei tahtnud? nuttis mu seitsmeteistaastane kummitus.

Ma ei taha neid kirju lugeda. Need ei kuulu mulle. Ometi olen ma nende eest vastutav, mis on pagana kummaline võit aja ja kummitavate rivaalide üle, kes on juba kaua uut elu elanud.

Ja siin on miski, mis on adresseeritud minule: trükitud kutse „Woyzecki” etendusele, toimumiskohaks Newman Rooms, ja mille kuupäev on „Teisip–Laup 4. nädalal”. Tegemist peab olema Oxfordiga, mis elab omaenda kronoloogilises maailmaruumis. Vaatan seda ja mõtlen – 1978? 1979? Mis oleks saanud, kui ma oleksin läinud?

Suutsin identifitseerida ligi 80 protsenti kirjade saatjatest. Tunnen ära nende käekirja, tean nende lugusid, nende lugude toimumispaiku ja -aegu. Sitke, sümpaatne, lokkispäine Beth, kes oli kooli ajal mu sõbranna; Emma, keda ma Cambridge’is põgusalt tundsin; viiuldaja Jackie. Panen kirjad karpi tagasi. Kogu selle armastuse, kogu selle nooruse. Võtan need uuesti välja, panen jälle tagasi.

See võtab kokku kaootilise aruande elust, mis oleks võinud olla elatud teistmoodi; kaardi, millele ta oleks võinud tõmmata teistsuguse, parema trajektoori. Kaardi, mida ma kavatsesin uurima hakata.

Ja mõneks ajaks saingi otsekui annuse teda, kui ta ise oli juba läinud.