Читать книгу Sa lahkusid vara - Louisa Young - Страница 9

Tallulah tuli New Yorgist tagasi 1986. aastal ja hakkas elama minu sõbranna Swifti juures. Meist, kes me kõik olime hilistes kahekümnendates, said jälle semud. Tegime kõvasti tööd. Ostsin hüpoteegiga ühetoalise korteri; olin nüüd vabakutseline ajakirjanik, reisisin maailmas Marie Claire’i heaks töötades, tegin keelekorrektuuri The Sunday Timesile, sõitsin mootorratastega ajakirja Bike jaoks ja kirjutasin kolumne The Guardianile. Tallulah juhtis üht kirjastust. Swift oli liikumas ajakirjadest filmidele kirjutamise juurde. Robert oli vahepeal tulnud Londonisse klaveri eriala doktorantuuri, õpetas Oxfordis ja mängis enda elatamiseks veinibaarides rahulikku džässi, samuti kontsertidel Radio 3s, Wigmore Hallis ja South Bankis. Tal oli kallim, lahke, kaunis, pilkehimuline Lisette, kes meeldis kõigile. Siis suri Roberti ema. „Näha teda suremas,” kirjutas ta, „52-aastast, kes nägi välja 80, kurti, pimedat, alla tegevat, oli tõenäoliselt minu elu kõige jubedam hetk.” Umbes sel ajal loobus ta professionaalse pianistina tegutsemisest, päris kindlalt teadmata, kas ema surma tõttu või mitte, ja hakkas kirjutama muusikat raadiole ja televisioonile, teatrile, filmidele ja reklaamile. Ta oli Rahvusteatri muusikajuht, triumfeeris West Endis ja New Yorgis. Tal olid oma väikesed teatrirahvale omased kombed ja hüüdnimed: Serena McKellen kaaswiganlasele Sir Ian McKellenile, Pierre Vestibule Peter Hallile ja Pierre Ruisseau Peter Brookile. 1986. aastal tegi ta muusikalise kujunduse Arthur Milleri „Ameerika kella” (The American Clock) lavastusele ja oli ääretult elevil pärast kohtumist autoriga – suuremalt jaolt seetõttu, et oli saanud suruda autori kätt, ja Marilyn Monroe pärast. „Ma tean, kus see käsi on olnud,” lausus ta, vaadates armastuse ja uskmatusega oma kätt, mis oli surunud jumalannaga armastust jaganud inimese kätt. Pinge oli suur ja tähtajad hirmutavad, aga tal polnud vaja olla laval ja võis seetõttu juua. Selles maailmas olid napsuklaasid pilgeni täis.

Töö Terence Daviesega heliloojana filmide juures „Pikk päev lõpeb” (The Long Day Closes, 1988), „Kauged hääled, vaiksed elud” (Distant Voices, Still Lives, 1992) ja „Neoonpiibel” (The Neon Bible, 1995) juures viis ta tagasi põhja ja isa juurde. Ta pidi juhatama Liverpooli koolipoiste koori, kes laulis ladina keeles. Kui ta nende hääldust parandas, küsis üks neist: „Härra, härra, kas te olete ladinlane?” Oh, seda rõõmu. Wiganlasena – või cocchiite’na, nagu tema eelistas, sest see oli nii ladinlik kui ka jäme – ei meeldinud talle miski rohkem kui „liverpudilaste” mõnitamine (kui just polnud tegemist Skelmersdale’i rahva narrimise või tema enda olematu positsiooniga lõunas, kuradima kodanluse epateerimisega). Ta tegi imekauni orkestratsiooni samanimelisele laulule filmist „Armastus on imeline” (Love is a Many Splendored Thing), see on stseenis, kus kõik on kinos ja nutavad. Aastaid hiljem istusin mina kinos ja nutsin. Vaatasin neid nii ilusaid 1950ndate aastate põhjakandi inimesi, tsiteerisin ridu „Philadelphia loost” ja mõtlesin, kas sealt ta ongi pärit.

Kui ta rääkis mulle, kuidas ta kellegi Nina aknast olevat alla kukkunud, mõtlesin, et tema ja Lisette on ilmselt lahku läinud (mida nad tegid mitu korda), ja tundsin, Jumal aita mind, väikest armukadedusekihvatust. Ma tahtsin, et ta kukuks alla minu aknast või vähemalt püüaks sellest sisse ronida – ja see poleks olnud üldsegi nii ohtlik, sest mina elasin alumisel korrusel ja mu aken avanes otse tänavale. Jeesus, seal poleks üldse olnud mingit ohtu, kindlasti poleks ta rinnatisel oma tagumikku lõhki kiskunud.