Читать книгу Sa lahkusid vara - Louisa Young - Страница 4

Emma juurest mäletan ma pikka sohvat seina ääres; sellel istumist koos temaga, ja lockhartistamist, nagu me hiljem seda nimetasime – testimist ja õrritamist, võitlushimulise ja isemeelse vaimukusega kostitamist ja ründamist, labast flirtimist ja intensiivselt väljendatud, meelega ülipikkadesse sõnadesse pandud muusikalist eruditsiooni, mis võttis tugevad mehed jalust nõrgaks ja pani nõrgad tüdrukud sulama – ja mõned muidugi ka jahmatusest ja/või vastikusest end eemale pöörama.

Gesualdo duell, Schuberti süüfilis, minu rinnahoidja pael, Bill Evans, veel veini, Red Garland, Singapuri laksa, Argerichi rubato … Tema oli keskpunkt, mille poole näitasid kõik osutid. Nii et kui olid tema kõrval sohval, tema tähelepanu fookuses, said selle kõik endale, intensiivsuse, vahetu kohaloleku, väljakutsed, sa jõid, suitsetasid, sina – siin – praegu. Ma tahan sind – oli tahtmine minna, hüüda „ouh!” ja heita end tõusulainesse.

Et pidasin end paksuks ja mitte selliseks, keda poisid tahavad, jõin liiga palju ja murdsin ülikoolis tõsiselt oma südame. Ma polnud rumal, küll aga masendavalt pime, saamaks aru, millist laadi on meeste kavatsused minu suhtes: sattusin olukordadesse. Oli ikka veel „meeste” ja „tüdrukute” ajastu. Tegin agentuuritööd (turvavaht, toitlustustöötaja, tee pakkuja parkimismõõdikute vabrikus), elasin skvotis ja tahtsin saada kirjanikuks, aga mul polnud midagi, mida paberile kirja panna, ja ma teadsin seda. Olin frustreeritud ega osanud püüelda selle poole, mida tahtsin. Ma teadsin täpselt, kuivõrd õnnega koos ma olin, ja kannatasin tardumuse all, mis võib tabada intelligentseid heal järjel perest tüdrukuid, kui neile öeldakse: „Teile on antud nii palju, teie oma hea hariduse, turvalise perekonna ja jõukuse ja keelekasutusega, kas te küsite tõepoolest veel enamat?” Ma arvasin, et selleks, et olla armastatud, tuleb lihtsalt elada oma elu, kuni tuleb keegi ja hakkab sind armastama. Mõtlesin tegelikult nagu Shakespeare’i Helena, et „naised ei võitle meeste moodi armu eest – naist kosib mees, ei naine kosi meest …” Mulle ei tulnud pähe minna välja neid otsima. Üsnagi tihti jäin voodisse lugema, sest nii oli lihtsam. Vaadates endale tagasi, võin öelda, et olin masenduses. Tunded olid viimase piiri peal.

Sel õhtul ajas ta mind kohutavalt palju naerma. Liigsest keerutamisest rääkides, ta mitte ei asunud kohe asja juurde, vaid hüppas hoobilt kallale, läks liiga kaugele liiga kiiresti igas suunas, eeldades, et kõik teised tahavad sinnasamasse jõuda. Mina tahtsin. Tundus, nagu kannaks ta endas mingit tõde, ausust, mis ületas vähem intensiivse tundeeluga inimeste oma. Seda omadust ei kaotanud ta kunagi. Igatahes läksime me rõdule ja hiljem sõitsime taksoga väikesesse rõõmsameelsesse majja, kus ma elasin. Taksoga! Mina olin heal järjel tüdruk, aga taksot ei saanud ma endale lubada. Tegime tee peal peatuse Queenstown Roadi kebabibaaris ja Robert jättis takso ootama. Baari tagaosas oli kamp skinheede: Ben Shermani rõivais ja Doc Marteni saabastes, ribavalgustid pea kohal. Nad ajasid Roberti närvi, aga see olin just mina oma väga pikkade juustega, kelle üle nad naersid – „Oi, skin’eed!” röökisid nad minu poole.

Mul on meeles, et sein minu magamistoa ja tagatoa vahel oli poolenisti maha võetud; olin eemaldanud kipsplaadi ja liistud ja jätnud alles vaid puidust sõrestiku, mida kasutasin väikese mitterahuldava riiulisüsteemina. Mul oli üheinimesevoodi. Mäletan, et Robert oli väga kõhn ja seks temaga mõjus kui ilmutus.

Ta lahkus järgmisel pealelõunal ja kadus täielikult mu silmapiirilt. Mäletan, et sain väga haiget ja olin löödud. Mitu kuud. Ma ei saanud aru – ega saa praeguseni –, kuidas võib ühe kellegagi veedetud võrratu öö järel mitte soovida veel üht võrratut ööd ja veel üht ja veel üht. Tõsiselt, miks? Ma ei saanud aru, kuidas võib seda kõike koos teha ja siis – enam mitte midagi. Mina olin loll ja tema oli närukael. Ma vihkasin seda, et olin loll, ja vihkasin teda sellepärast, et ta oli närukael.

Palju aastaid hiljem rääkisime sellest. Ta ütles: „Sa oleksid võinud mulle helistada. Sa oled feminist.” Aga sel ajal ei helistanud tüdrukud meestele. Isegi haritud feministlikud Londoni tüdrukud mitte. Poliitika oli tore küll, hirm tagasilükkamise ees midagi muud. Ja polnud ka ühtki tänapäevast alternatiivi – ei Facebooki sõbrakutse saatmise või mõlemale huvipakkuva teema puhul Instagramis endast teravmeelsete vihjetega märkuandmise võimalust. Oli vaid telefon. Või kiri, aga mu Jumal, kiri! Selle jäävus! Ei, võimalik oli ainult helistada ja ei midagi muud ja see võis tähendada kõnelemist tema emaga või korterikaaslasega või, kui said ta telefoni otsa, ka piinlikku vaikust. Poisid pidid muidugi kogu aeg arvestama selle võimalikust piinlikkustundest moodustuva püramiidiga. (Oli üks eriline juhus: kui tüdruk oli kenam kui mees, tohtis ta helistada, kui ta vaid oli valmis võtma riski, et mehel võis see tema vähema atraktiivsuse tõttu jalad alt lüüa ehk nagu meie ütlesime: „Ta võis sind karta”. Aga seda ei juhtunud tegelikult mitte kunagi, sest siis nagu praegugi pidas suurem osa tüdrukuid end inetuks, ja isegi kui nad seda polnud, ei tohtinud nad seda tunnistada, sest siis oleksid nad võinud saada külge sildi „Ennast täis”. Ei, meeldivale mehele helistamine tähendas meeleheitel olemist.)

Meie, tüdrukud – hea küll, mina uskusin, et poisid teavad, mida nad teevad. Uskusin, et nad on sellele mõelnud ja teevad seda meelega. Arvasin, et kogu võim on nende käes. Seda eeldades andsingi neile kogu võimu. Läks aega veel umbkaudu kakskümmend aastat, enne kui ma sellest aru sain. Soovin, et oleksin talle helistanud. Kõik oleks võinud olla teisiti. Aga ei. Määrasin endale naeruväärse karistuse: põle ihast, aga pea suu.

„Mida sa oleksid teinud, kui oleksin sulle helistanud?” küsisin.

„Ma oleksin olnud väga õnnelik,” vastas ta. „Ma oleksin olnud meelitatud.”

„Aga miks sina mulle ei helistanud?”

„Sellepärast, et olin üks igavene sitapea.”