Читать книгу Sa lahkusid vara - Louisa Young - Страница 3

Ma tean kindlalt, milline rõdu see oli. Minu mõttes on sellest saanud müüt, rõdust, kuhu ta mind kutsus, kus ta mind esimest korda suudles, ehkki ma tegelikult seda esimest suudlust ei mäleta. Aga ma mäletan ärevustunnet teadmisest, et ta tahab minuga sinna välja minna. Teine korrus, vaatega pargile, lehed – plaatanid? Väga londonlik rõdu, mida võib näha paljude kenade üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga Londoni stukk-krohviga majade teisel korrusel.

Oli meie ühise sõbra Emma pidu teise korruse kõrgete akendega elutoas. Olime kahekümnekahesed, kahekümnekolmesed, eluetapis, mil pidudel käiakse karjakaupa, kaaslasi pidevalt kaotades ja juurde saades. Mäletan, et rahvast oli palju, pidu oli uhke ja kärarikas. Mäletan, et minust käis läbi väike võdin, kui teda märkasin.

Olin temaga varem kohtunud. Esimest korda ühe Oxfordi kolledži trepil aastal 1976. Meie olime sisenemas ja tema väljumas. („Meie”, need olime mina, minu lapsepõlvesõbranna Tallulah ja tema vaikne armastusväärne juuratudengist kavaler Simon, kellel me külas olime ja kelle uus sõber Robert oli.) Mina, sünnipära ja kasvatuse poolest ihu ja hingega londonlane, polnud kunagi varem ühtki põhjast pärit meest kohanud. Ega kuulnud Wigani karedaid basso profundo vandesõnu, mis kondisest piitspeenikesest krõpsudel ja limonaadil püsti püsivast kerest välja tulid. Mingi vana kriketijakk rippus tal seljas, kindlasti polnud see tema oma.

Temas oli seda romantilist olekut, mis käis kaasas sajandivahetuse kurnava unetuse ja jõulise energiaga – olekut, mida mu isa nimetas kahvatuks ja huviäratavaks. (Mina olin roosapõskne ja huvitatud). Ta oli võrratu, kiirgav. Ja hakkas just minema. Võib-olla tuleb varsti ka tagasi. Palun, tule tagasi oli mu ainuke mõte.

Ta tuligi tagasi. Istus kahe akna vahel seisva pianiino taha ja mängis – Chopini? Debussyd? Inimesed jäid vaiksemaks. Tüdrukud kummardusid tema kohale. Tahtes nagu ikka instinktiivselt vältida seda, mis mind ligi tõmbas, läksin toa teise otsa ja jäin pahura näoga sinna seisma, selg vastu seina. Oh, kui hästi ma teadsin, kuidas anda kutile märku, et ta mulle meeldib. Ja jäin kuulama. Nagu keegi aastaid hiljem ütles: „Kui Robert mängis, oli see teistmoodi.” Oli tõesti. Ta hüpnotiseeris. Ja ta teadis seda ja kasutas seda ära ja seda tehes ei tundnud end hästi.

Temast räägiti. Ta oli tulnud Wigani põhikoolist (endine Wigani gümnaasium) ja saanud kuueteistkümneaastaselt sisse Magdaleni muusikat õppima. (Mina, üks päev temast vanem, olin siis alles baaseksami ära teinud.) Seitsmeteistkümnendaks eluaastaks oli ta jõudnud demy, half-fellow’ staatusesse – see on eriline stipendium „kõrge moraali ja heade eeldustega ning täielikult õpingutele pühendunud vaestele üliõpilastele”. Varasemate stipendiaatide hulgas on Oscar Wilde ja Araabia Lawrence. Kolmandal õppeaastal õpetas ta juba esmakursuslasi. Ja lõpetas üheksateistkümneaastaselt, saades lõpuhindeks kaks korda parema tulemuse, kui on tavaline, ja traagiliselt sisutu kiituse, mis tema jaoks polnud päris kindlasti piisavalt hea. Ta oli saanud hindeks D oma kahes teises põhiaines, prantsuse ja saksa keeles, ning näitas üles tohutut võhiklikkust igapäevastes asjades. Kaks äärmiselt asjatundlikku muusikut arvasid hiljuti lindilt noore Roberti mängu üksteisest sõltumatult kuulates, et mängib Arthur Rubinstein.

Imelaps? Tohutu ülepingutaja? Kultuuriklišee? Võitlushimuline põhja-inglane? Tööhoolikust kunstnik? Kõike seda?

„Mina ei põe mingit kuradi alaväärtuskompleksi,” ütles ta.

Tihtipeale laulis ta üht laulu:

„Räpased ja haisvad,

me kodu on Scholes või Whelley,

me Wigani liiga sellid,

meid ootavad ilmselt trellid,

diddley de dum OI OI.”

Ta laulis seda rämedas Wigani keeles – „Me tulle Scerls’n Wellist” – või vahelduseks toredas lõunapoolses teatrilava häälduses: „Me kodu on Scales ning Welleh, ei oota meid küll trellid …” Koos tema erakordselt võimeka klaverimänguga oli see väga naljakas ja mitmetähenduslik etteaste. Ükski britt ei jää puutumata neljast kohutavast tingitusest: klassist, sünnikohast, rahanumbrist, haridusest – ja Oxbridge’i üliõpilaste hulgas eeldati tol ajal, et põhjapoolne päritolu tähendab töölisklassi. Sellised peensused nagu „lihtlabane” vs „igati lugupeetav” töölisklass või lugupidamisväärne töölisklass vs alam-keskklass olid selles maailmas üsnagi ebaolulised. See kõik oli Mitte Peen. Mõnikord, kui peened inimesed said aru, et Robert ei ole üdini töölisklass, ütlesid nad, et ta teeskleb sellesse kuulumist, ja panid seda talle pahaks, ehkki kõik see tulenes nagunii vaid nende arvamusest tema kohta. Kord pingutas ta ühe nädala jooksul teadlikult ja püüdis oma aktsendist lahti saada. Siis sai ta aru, et see on põhjus, miks inimesed teda märkavad, ning et kuni ta suudab pilkamist taluda, tuleb aktsent tegelikult talle kasuks. Inimesed, kelle klassikuuluvus on ootamatu, võivad endale rohkem lubada. Teised, kes kuuluvad sellesse klassi, mille liikmeks nad on saamas, võivad pidada neid kuidagi kõrgemal seisvateks, tänu teadmistele teiselt poolt. See võib tulla kasuks intelligentsetele, sotsiaalselt mobiilsetele töölisklassi kuuluvatele poistele: nende kummalisus rajab tugeva sotsiaalse staatuse, samas aga toob see kaasa ärevuse juurte küljest lahti rebitutes, nendes, kelle psüühika ühest ühiskonnaklassist teise liikudes lõhestub.

Oma ebamugavusi valmistava julge üleminekuga põhjast lõunasse ja mööda ühiskondlikku redelit üles tõi Robert ohvriks oma kõnepruugi. Kord Wiganis ei uskunud teda jaamast koju sõidutav taksojuht, et Robert on kohalikku päritolu, ja ütles „ei …, sa pole”, kui häiritud Robert seda muudkui kinnitas. Oxfordis ja Londonis oli ta aga ikkagi kõige ehtsam põhja-inglane, keda eales nähtud. Ta ei loobunud kunagi oma põhja päritolu tõendavast passist, kuulutas iga päev (ja ilma et kunagi lõppu tuleks) ragbiliiga evangeeliumi ega asendanud oma endist kõnepruuki, milles bath’i riimiks on hath, tavapärase lõuna hääldusega, kus bath’i riimiks on hearth, vaid võttis kasutusele pilkavalt pika, eneseteadliku ja halvakspanu väljendava sõna barrrrth. Isegi sõna „õhtusöök” ei saanud ta lausuda ilma sarkastilise alatoonita või pidamata sealjuures lühikest monoloogi teemal, miks ta selle asemel „teejoomine” ei ütle. Ta rääkis, et inimesed pidevalt näägutavad ja norivad ta kallal. Kontrollides, kas tal on ikka küllaldaselt sularaha, mida välja minnes kaasa võtta, ütles ta: „As geet caio?”, lausejupi, mis on nii arhailine, et vaevalt on praegu veel elus mõni wiganlane, kes kasutaks seda mõnel muul ajendil kui nostalgia või iroonia. Aga Roberti perekonna esimese ülikooli astuja südames polnud need kaks oma erinevustes kunagi päriselt selgust saanud.

Tema lapsepõlve ei kuulunud kotad ja konservtoit – neil oli klaver, heliplaadid, kiletatud retseptilehed –, aga talle olid hästi tuttavad vabrikuviled ja karmi olemisega mehed ja Douglase jõgi – Dougie –, mis sellesse uhutud kangavärvi tõttu võttis eri nädalapäevadel eri värvitooni. Ta armastas Les Dawsonit ja selgitas mulle, kust tuleb tema komme rääkida vaikselt, aga seejuures rõhutatult palju suud liigutada: see oli „tummkõne”, millega vabrikuis töötavad naised end üle masinate müra arusaadavaks tegid. Ja terve elu huvitasid teda need, kes nagu temagi tegid riskantse üksildase hüppe ühest klassist teise: David Hockney, Alan Bennett, Jeanette Winterson, Keith Waterhouse, Victoria Wood, Dennis Potter. Eriti, kui need inimesed olid viinaninad: Dudley Moore, Richard Burton, George Best, Gazza.

Oxfordis, inimestega, keda ta hästi ei tundnud, kes kõik tundusid rääkivat nagu BBC uudisteankrud ja kandsid Etoni lipse, tundis ta, et enese märgatavaks tegemiseks peab ta end maksma panema. Talle ei meeldinud tähelepanuta jääda. Ta tahtis kogeda kõike otsekohe, elada nii intensiivset elu kui võimalik, magada nii paljude naistega kui võimalik, näha kõike, teha kõike. „See, mida sa sellises tujus teed, toob sulle halva maine,” ütles ta ühele sõbrale, kes kirjutas temast üliõpilasajakirjas. „Ja kui ma olen ühes sellises tujus, tunnen oma halvast mainest tõelist mõnu.” Aga ta tahtis ka introvertset elu, kirjutada muusikat, lugeda, tõelist püsisuhet, sooja, turvalist ja tundeküllast. Siis, nagu ta ütles, põlgas ta oma teist mina selle pärast, et too aeleb ringi, kus juhtub, ja näitab endast uhket klantspilti. Ta oli tegelikult romantik. „Vaid üks noot,” ütles ta, „üks eriline akord võib tekitada minus uskumatu tunde, noh, see ei saa olla nostalgia, sest see pole igatsus millegi möödunu järele. Arvan, et see on pigem igatsus mingi teise maailma järele.”

Robert oli väga populaarne. Tema kohta liikus rohkelt legende: kord astus tema juhendaja tema poole sisse ja üks paljas tüdruk mängis seal klaverit; üks ärapõlatud fänn – meesterahvas – kukutas aknast alla tühja šampanjapudeli, millega Robert äärepealt vastu pead oleks saanud – Robert oli veendunud, et tegemist oli tapmiskatsega; ta kusi nii tihti valamusse, et see tuli ära vahetada, misjärel ta hakkas lihtsalt aknast välja kusema; muusikateaduskonna dekaan astub iga keskpäeva paiku tema juurest läbi, et ta üles äratada; alasti tants muruplatsil; ujumisretk üle jõe Kaheksa Nädala sõudevõistluse ajal, kõvahäälsed patrullpaadid kannul. Ja nagu üks tema sõbranna mulle aastaid hiljem ütles: „Ta magas kõigiga, mina ja Benazir Bhutto välja arvatud.”

Inimesed õhkasid tema järele. Kurat, mina sinu järele küll ei õhka, mõtlesin. Nii uhke! Ma tahtsin nii väga tema järele õhata. Olin nii väga romantiline ja ainus asi, mida minus oli veel rohkem kui romantikat, oli uhkus. Ja muidugi pidasin ma teda NII VÄGA romantiliseks, ja muidugi seetõttu, et ma olin seitseteist, Ei Tohtinud Ta Sellest Kunagi Teada Saada. Ja ühtlasi ärritas mind see, et ta oli akadeemiliselt minust kaks aastat ees, ehkki minust päeva noorem, ja täielikult riiklikul koolitusel, mina aga vaid pooleldi, mis minu meelest andis talle massiivse moraalse eelisseisundi. Mina kulgesin peenest vasakpoolsete vaadetega Lääne-Londoni kodust – ära ütle „kuidas”, ütle „mida” – riiklikku algkooli – ära ütle „mida”, ütle „kuidas” – ja seejärel ühte väga akadeemilisse tüdrukute erakooli, kus meile räägiti, et oleme kõikidest teistest paremad. Mõned minu eakaaslased võtsid seda sõna-sõnalt ja juhivad nüüd maailma; need, kes teadsid, et see pole tõsi, kaldusid langema vastasäärmusse ja usuvad, et on kõikidest teistest halvemad ning päris kindlasti Mitte Piisavalt Head, sellest siis narkootikumide levik ja söömishäired nende koolide õpilaste hulgas või minu puhul kergekujuliselt düsmorfiline veendumus, et olen paks, ja siider. Olles sellest kõigest läbi imbununa üles kasvanud, oleksin pidanud Cambridge’i ülikooli minnes tundma ennast koduselt nii keelekasutuses kui arhitektuuris, kuid ometi leidsin end klassi- ja ruumiküsimustes peataolekus. Kolm tüsedat kutsekaarti ühes ja samas ümbrikus, „õhtusöögile”, „tantsuõhtule” ja „kodusele peole”, kõik inimestelt, kelle nimed olid mulle tundmatud, samaks õhtuks, erinevatel aadressidel, Hampshire’is, kus ma polnud kunagi käinud – mida see tähendab? Küsisin tasakesi ühelt tuttavalt maa-aadli päritolu poisilt. Ta vaatas mulle viltu mu „võltsnaiivsuse” ja „äraspidise snobismi” pärast, sellepärast, et ma tema arvates teesklevat, et ei tunne asja. Aga ma tõepoolest ei tundnud. Londonis, üheksateistkümneaastaselt, tähendas õhtusöök döner kebab’i hilisõhtuses bussis; kui pärast pidu ööseks jäid, juhtus see sellepärast, et jäid kellegi sohvale magama. See, et minu üle irvitas keegi, kes pidas ennast ühiskonnaredelil minust kõrgemal olevaks, oli … hariv.