Читать книгу Sa lahkusid vara - Louisa Young - Страница 8

Tiibklaveri jalad võtavad vaid väheke ruumi; vaibas on kolm muljumisauku, igaüks kastanimuna suurune. Igaühes on peidus messingist pallike, mis on messingribaga kinnitatud uskumatu nurga all, nagu täku kederluu, lakitud lehtpuupuidust jalasamba külge. Väga väikesed, et olla aluseks nii suurele pinnale ja kanda nii suurt raskust, Aafrika kujulist uhket korpust, tühja, ent siiski täis. Kui raske tiib üles tõstetakse, tulevad seestpoolt nähtavale rohelises vildis südamekeeled risti üle miniatuurse kuldse struktuuri ja altpoolt ilmuvad välja sisehambad, haamrikesed, haid pimedusest, et hammustada ja põrgatada keeli, summutid nende kohal aga sööstavad alla, et need iga kord peatada.

Roberti Bechstein, niisama pikk kui Rahmaninov oma kõrge kasvuga, Roberti isa oma enne Robertit, elab nüüd minu juures. (Ma naeratan omaette seda kirjutades. Roberti jaoks oli ütlemine, et mingi asi „elab” kusagil, andestamatu, antropomorfne ja pretensioonikas, kuradima lõunainglise kodanluse eputamine.) Klaveri all on karbid ja kohvrid, mis sisaldavad Roberti perekonna täielikku ajalugu. Minu ülesanne on olnud neis sorida, asjad ära sorteerida. Leian pruunis paberis brošüüri, hind 30 penni, laupäeviti 15 penni, 1972. aasta Wigani ja lähikonna muusika konkurss-festivali, Briti Muusikafestivalide Föderatsiooni tütarfestivali, mille patroon on Tema Majesteet kuninganna, kava. Sellest tuleb söetolmu ja vihma lõhna ja selle avalehel võtab sõna linnapea, kes koos abikaasaga loodab, et festivali rahaline toetus saab olema korralik. Üles on loetud patroonid, piirkonnad, mida peetakse „kohalikeks”: Abram, Aspull, Billinge, Ince, Orrell, Standish, Skelmersdale, Holland, Chorley. Võib olla lõhnavad just need kohanimed söetolmu ja vihma järele. Kirja on pandud hinneteskaala (klaveri puhul: õiged noodid ja tempo, tehnika, ladusus, rütm, väljendusrikkus, interpretatsioon); auhinnad ja medalid ning kelle mälestuseks need on antud, üldised reeglid, tunnustamis- ja tänusõnad ja ettepanekute vastuvõtmise kord. Kokku on 99 kategooriat, igaühes kuni 25 võistlejat. Koorid, plokkflöödisoolo, rahvalaul, viiul, instrumentaalansambel, orel, noodist lugemine, tütarlaste vokaalduett. Kolmkümmend kuus kümne- ja üheteistaastast mängivad klaveril Arthur Picklesi lugu„Ship Ahoy!”.

Sooloklaveri kategoorias (kolmeteist- kuni viieteistaastased) mängib Robert Lockhart, kes nädala eest on saanud kolmteist, Debussy 2. arabeski ja tuleb 91 punktiga esimeseks. Ta võidab 1,65 naela ja saab jäigast materjalist tunnistuse, millel on kuldset, punast ja rohelist värvi vapp. Järgmisel päeval tuleb ta tagasi klaverisoolo konkurssi kuulama (vanusepiiranguta) ja paneb oma tähelepanekud kirja. Tema hinded on veidi karmimad kui kohtunikel ja tema sinise pastakaga väikeses kirjas märkused on täpsed. Betty Wilson oli Dohnányit mängides veidi liiga temperamentne; Richard Eastham mängis „La Fille aux Cheveux de Lin” igasuguse fraseerimiseta; Alison Cratchley rubato polnud päris veenev, aga muidu oli tema Bartók suurepärane. „Õrnuseta,” kirjutab ta. „Punkteeritud rütm ei ole selge” ja „ Bachi jaoks liiga chopinlik”.

Mul on Roberti väike punane Lettsi päevik aastast 1969, kui ta oli kümneaastane: pliiatsiga kirjutatud ragbimängijate nimekirjad ja mõned sissekanded, mis on tehtud sinise määrinud sulepeatindiga. „Vanaisa on pärast haigust esimest korda voodist väljas. Nüüd jäi vanaema voodisse.” „Mängisin rongiga, harjutasin hipiparuka pähepanemist.” Mul on ka fotosid: 1960ndate väikesed laineliste äärtega mustvalged pildid, mis näitavad ära fookusest väljas vanaaegse tehnoloogia kõik puudused. Seal ta on: paks lapsuke uskumatult laitmatutes rõivastes, tihedad krooked rinnal, lai naeratus näol. Jäätis käes, Blackpoolis. Seitsmeaastasena Wiganis Coniston Avenuel, kriketikurikaga, mügarlikud põlved, lotendavad šortsid. Vuhisemas finišijoone poole, kiiruselt teine poiss Wiganis. Oma nelja plasthobusega, kes on rakendatud Metsiku Lääne stiilis mänguvankri ette. Klaveri juures koos oma isa Johniga.

„Minu vanemaid, Johni ja Pati, peeti nende alam-keskklassi (parema termini puudusel) ringkonnas hiilgavaks paariks,” kirjutas Robert palju hiljem oma võõrutusravi dokumentides. „Isa oma ülestuunitud Ford Angliaga oli ringisõitev müügimees, ema juuksur.” Johnil, kes oli karismaatiline, tõre, armastusväärne ja ääretult musikaalne, tekkis pikapeale agorafoobia teatud vorm, mistõttu ta ei suutnud kodulinnast ära sõita. Juba isegi kümne miili kaugusel kesklinnast hakkas ta värisema ja pidi auto ümber pöörama. Kord juhtus see väljasõidul Manchesteri, vaatama üht erilist raudteesõlme, kuhu minekuks tuli luba taotleda. Robert ja tema sõbrad tahtsid väga minna, aga selleks ajaks, kui nad Longsighti depoosse jõudsid, oli Johni tabanud paanikahoog, nii nagu me seda tänapäeval nimetame; Robertil oli piinlik, tema kaaslased ei teadnud, mida öelda.

John oli olnud Wigani kihelkonna kiriku kooripoiss ja tundis linnas kõiki. Kord nähti teda Wigani kasiinos nuuksumas – sõjaväevorm seljas, varastel 50ndatel, vastamata armastuse pärast. Noore mehena oli ta teinud plaadi Norman Leatheri salvesta-end-ise-stuudios. „Johnny Lockhart mängib elegantselt ja džässist inspireerituna klaverit ning laulab oma särava baritonihäälega Eddie Fisheri mahedat lugu „When I Was Young”.” Küllap ta salvestas selle Patile; nad abiellusid 1954. aastal, aasta pärast plaadi väljatulekut; nad olid elegantsed, imeilusad, Pat atlasskleidis, John õhtuülikonnas. See on teine maailm, Terence Daviese puudri ja Ford Angliate maailm, Põhja-Inglise maailm, mis oli mulle tundmatu, rõhutatud g-ga minu perekonnanime Young lõpus, sellist hääldusviisi polnud ma enne Robertiga kohtumist kunagi varem kuulnud. See on selle mehe hääl, keda ma tundsin ja armastasin. Ja ega me sõna „armastus” ka ühtmoodi hääldanud.

John nägi noorena välja nagu Alain Delon vihmamantlis, sillal; vanemana nagu Michael Caine oma paksuraamiliste prillidega. Oma 40ndate eluaastate alguses jättis ta joomise üleöö maha, aga suitsetas metsikult. Robert kutsus teda Ormskirki Öökulliks, sest ta kandis prille otse oma suure nina otsal, nii et need tundusid alati järgmisel hetkel maha kukkuvat. Või Pop Lockersiks. Pati, Roberti ema neiupõlvenimi oli North, mis oli juba iseenesest naljakas, sest ta oli pärit lõuna poolt. Ta oli blond ja kaunis ja pidas Coniston Avenuel nende eestoas juuksurisalongi, kus Robert laskis daamidel end hüpitada, mängis nende 1960ndate kõrgekontsaliste sukkis jalgade juures, kuulas nende jutuvada, imes endasse nende lembust ja glamuuri. Hiljem töötas Pat Bootsi ilutoodete letis. „Pole just Elizabeth Taylor ja Richard Burton, aga tühja sellest,” märkis Robert. Mina ei kohtunudki Patiga, vähk võttis ta enne, kui mina põhja poole jõudsin. Robert võis Pati suhtes vägagi sõnakehv olla, mistõttu oleksin järjest enam tahtnud temaga rääkida. Olla naine Johni ja Roberti peres, see juba pidi midagi olema. Nad kõik mängisid klaverit, aga Pat, kes samuti polnud vilets pianist, ei pääsenud eales pillile ligi, sest selle oli alati hõivanud kas Robert või John.

„Ma olin suhteliselt õnnelik laps,” kirjutas Robert, „edukas akadeemilises plaanis ja spordis, palju sõpru … Mulle ei tundunud imelik, et mu isa tuli tihtipeale „töölt” koju kell kümme õhtul.” Johnil oli armuke, kelle nimi oli Lily Glinka, anorektiline venelannast sekretär, kes kartis tuult. John viis ta Southport Sandsi, et püüda teda ravida. Hiljem oli tal üks teine, Jenny, kes armastas hobuseid. Robert teadis neist asjust. Tema ja John rääkisid alati omavahel. Ja hilisel õhtutunnil äratas teda vanemate magamistoast kostev vihane sõnelus. Ta ema pani alguses vastu, kuid lõpuks tekkis temalgi armulugu.

Robert oli kaksteist või kolmteist, kui perekond lagunes. John kaotas töö. Ta astus Roberti tuppa ja ütles: „Kas sa jääd tema juurde või tuled minuga?” Nii ronis Robert voodist välja, pakkis mõned asjad kotti ja nad läksid kahekesi jalgratastel Johni ema, vanaema Annie koju. Seal jagasid nad üheinimesevoodit. Robertit kohutasid Johni varbaküüned, mis paistsid talle nagu nikotiiniplekilised elevandikihvad. Ta pisut võõrdus emast. Tema sõnul mitte sellepärast, et ta oleks ema vähem armastanud, vaid lihtsalt sellepärast, et tal oli isaga rohkem ühist. Siis suri Pati elukaaslane suhkruhaigusse. Algas traumade pingpong ja Robert pendeldas edasi-tagasi ühest õnnetust kodust teise.

Ühel õhtul mängis John avalikus kohas – hotellis? – Tšaikovskit ja üks naine, Kath Griffin, istus tema kõrvale ja ütles: „Mina eelistan aeglasi osasid.” Tuli välja, et ainus asi, mida ta klassikalise muusika kohta teadis, oli see, et ta eelistab aeglasi osasid, aga see polnud takistuseks.

Nii ma kõike seda räägin. Ma ei tea, kas see on tõsi. Küllalt raske on endagi mälestustest sotti saada, saati veel kellegi teise omadest. Robert jutustas mulle oma versioonid. Ta vanemate tüli jõuludel, sest John oli kinkinud Patile pudeli Elizabeth Ardeni Blue Grassi, see aga polnud lõhn, mis meeldis Patile, vaid hoopis Lily Glinkale. Ühel teisel jõuluajal istus Robert auto tagaistmel ja oksendas täis vanaema Annie – või tema parima kübara? –, kui oli joonud ära pool pudelit vastikut magusat šerrit, sest ta ei tahtnud minna Kathi perre, vaid tõesti oma ema juurde, aga teda polnud kutsutud. Pat oli kohanud uut meest, John abiellus Kathiga, Pat abiellus Mike’iga. Robertil polnud mingit kavatsust oma kasuvanematega läbi saada, aga ta tunnistas hiljem, et neil pidi küll olema „väga raske … toime tulla ühe varaküpse põikpäise teismelisega”.

Ta oli saanud 100 meetri jooksus ja kolmikhüppes alla 13-aastaste koondisesse ja käis laupäevahommikuti Manchesteris lastemuusikakoolis, mis oli Royal Northern Music College’i allharu. See langes kokku ajaga, kui esile kerkisid „meid, eeldatavasti peeneid keskkoolipoisse, kolkivad karmid kutid”. Robert pääses peksasaamisest, hoolimata sellest, et oli klassikalise pianistina esimene sihtmärk – automaatselt pehmo –, sest oli mänginud Wigani koolipoiste ragbiliigas, mis isegi selles eas oli „kõvade poiste” sport. Ta armastas ragbiliigat kirglikult kogu oma elu, aga et ta õppis klaverimängu, pidi ta ragbiga lõpu tegema, sest sõrmeluumurdude oht oli suur. Tal oli kinnisideid, sageli masohhistlikke: „Sundisin ennast harjutama rasket passaaži 100 korda ja alustama otsast peale, kui tegin vea. 99ndaks korraks olin üleni higine, mu jalad värisesid. Arvasin, et teen seda selleks, et karastada end kontserdil tekkida võiva närvilisuse vastu, arendada välja võime lülituda robotlikule tegutsemisele. See toimis – omamoodi –, ent muutis väidetavalt kõige kaunima keele – mida „rääkida” ja kuulata – kohmakaks, kuivaks, akadeemiliseks tehniliseks harjutuseks.” Ja „pidin hoidma oma kätt kümme minutit kõige kuumema vee all, mis kraanist tuli. Kui ma seda ei tee, mu ema sureb. Ta suri. Tegelikult mitte enne kui kaheksa aastat pärast seda, kui ma sellele kombele lõpu tegin”. Mõtlen ikka veel, milliseid haigusi, mida lastel praegu diagnoositakse, oleks Robertil väikese lapsena diagnoositud: Aspergeri sündroomi, obsessiiv-kompulsiivset häiret? Ta ise arvas seda. Depressiooni? Kindlasti. Autismi spektrihäiret?

Küsisin Roberti nõolt Diane’ilt, kes on Robertist mõni aasta vanem, milline Robert väikesena oli. Ta vastas muiates: „Alati pahade poiste pingil.”

Niisiis istub seal Põhja-Inglismaal poisieas Robert oma isa kõrval klaveri taga kollase brokaadiga kaetud kaheinimese klaveritoolil või istub seal üksi ja täiustab oma vasaku käe trillereid, selleks et tema„La Fille aux Cheveux de Lin” säilitaks oma struktuuri ja impulsi.

Lõuna pool aga olid asjad samal ajal nii, et ehkki olin käinud aastaid klaveritunnis, polnud mul annet ja tööd ma ka ei teinud. Mäletan, kuidas ma end vetsu kinni panin, et asjatult üritada klaveritundi minemisest pääseda. Isegi praegu loen ma nooti nagu kuueaastane, loendan noote üles-alla ja ütlen sosinal nende nimesid. Robertit hämmastas korduvalt, et olen, nagu tema seda nimetas, „kirjaoskamatu”. Mitte et ma poleks klaverit armastanud, ma jumaldasin seda. Istusin tunde oma isa Blüthneri all, kui ta mängis. Minu kaaslased olid Prantsuse sarv sinise sametiga vooderdatud päevi näinud nahast pillikohvris; vana hõbedane tromboon samasuguses ümbrises; veider keelpill raskes puukastis, araabiakeelse hinnasildiga kaane all, selle tõi meie vanaisa Iraagist 1920ndatel; koolilapse viiul pehme sidrunikarva lõualapi ja väikese ümmarguse kampolitükiga; mu venna trompet, mis võrreldes vanemate pasunatega oli kollane ja särav, ja koidest näritud kontsertiina kaheksanurkses kastis, mis meenutas gooti kapiitlisaali. Tavaliselt nosisin ma oma teksade taskust mandleid ja rosinaid ja lugesin. Ma ei suutnud hetkekski raamatut käest panna (Narnia, muumitrollid, „Pääsukeste ja amatsoonide” sari, Kreeka ja Rooma müüdid – mul ei tulnud pähegi raamatut käest panna. Lugesin tänaval kõndideski ja põrkasin tihtipeale eimillegi vastu) ja pillide vahele kiilutuna oli mul keeruline kätt taskusse pista, nii et müksasin vahel vastu pedaali. Minu isa Wayland, kes mängis Bachi või Schuberti lendlereid – „Austusavaldus Viini kaunitele daamidele” –, ei teinud väljagi. Meie kaheinimesetool käib lahti ja on täis 1950ndatel avaldatud laste noodiraamatuid ja laulukogumikke. Iste on kaetud kulunud poolristpistes kattega, mille tikkis mu vanaema. Katte peal on lambanahk, mis pandi sinna selleks, et tikandi kulumist varjata, aga on nüüd ka ise kulunud. Kõige selle otsas Wayland, keda ma armastasin rohkem kui elu. Muusika jõudis alla läbi klaveri kõhu. Seal all kõlab see hoopis teistmoodi. Isa püüdis mitte liiga valjusti mängida. Aastakümneid ei teadnud ma seda. Toa teises otsas istus valguslaigus mu ema ja luges midagi kaitsepoliitika ja merekasutuse planeerimise kohta.

Enne Teist maailmasõda, enne mereväkke minekut, õppis WaylandCambridge’is muusikat. Kui ta pärast sõda ülikooli tagasi läks, valis ta hoopis ajaloo. Tema noorpõlve heliteosed on ikka selles poolristpistes tikandiga klaveritoolis. Selle asemel, et saada heliloojaks, mis oli tema esimene unistus, sai temast ajakirjanik, kirjanik ja lõpuks poliitik, leiborist ja Lordide Koja liige. Mu ema Liz (Oxford ja Wrens) oli tema partner poliitikas, tema tagatoa intellektuaalne jõujaam. Nende teemad olid välispoliitika, loodushoid, rahu, meri, keskkond. Waylandi ema oli skulptor, Antarktika uurija kapten Scotti lesk.

Need on heliloojad, keda Wayland hindas: Bach; siis Mozart, kes lisas elurõõmu, siis Beethoven, kes oli võimas suur isiksus, siis Brahms ja Schubert, kes olid lihtsalt kaunilt lüürilised. Wagner? „Jalgrattapump,” ütles ta. Mulle meeldisid Chopin ja César Franck ja Verdi: ma teadsin, et Waylandi meelest polnud nad nii head nagu need, keda tema armastas, aga ma võisin nende taustal ringi joosta ja põgeneda läbi metsa, peita end karude eest, ronida mäkke, päästa ja olla päästetud, sõita kahtlaste elukate seljas. Ma hüppasin ja keerlesin elutoas ringi (käisin balletitundides – paksuke muusikatoosihaldjate keskel). Keegi ei keelanud hüppamist, aga kui ma ema lähedal istudes liiga palju nihelesin, ütles ta: „Ma jään sinu pärast merehaigeks.” Lizi ema uppus kahekümne üheksa aastasena; kuueaastane Liz, kes koos temaga Genfi järves mängis, päästeti. See sündmus oli määrava tähtsusega, aga see on juba uus lugu.

Näen siin ennast seitsmeaastasena, kui mu vanemad olid neljakümne ligi. Minu vend ja õed on minust vanemad. Nii nagu vanemate vendade-õdede puhul ikka, käisid nad rohkem ringi ja kaugemal ja teisiti: The Beatlesi kontsertidel, internaatkoolides, festivalidel, ülikoolis, Californias, Afganistanis. Hiljem sündis mulle ka väikeõde. Robert igatses alati õde – ta arvas, et kui tal oleks õde, võiks ta tema eest hoolitseda. Ta mõtles, et ehk võiks ta mõnd minu oma laenata, mul oli neid palju.

Blüthner oli seisnud selles toas nelikümmend aastat ja jäi sinna veel neljakümneks aastaks. Praegu on see minu õepoja käes. Mu perekond oli suur, tema liikmed ükshaaval võetuna seiklushimulised, aga tervikuna stabiilne.

Kui Robert oli üheteistkümneaastane, tuli ta klassiekskursiooniga Londonisse ja peatus ühes Lancaster Gate’i hotellis – sada jardi minu elupaigast. (Mõni aasta hiljem käis ta veel ühel klassiekskursioonil, seekord vahetusreisiga Amiensis. Sealt põgenes ta Pariisi, kus ta hätta jäi.) Võib-olla möödusime kõnniteel teineteisest, kui kooli läksin, tema aga oli teel metroojaama, et koos klassikaaslastega planetaariumi sõita. Me sündisime ühepäevase vahega teine teises riigi otsas, aga sealt, kus mina sündisin – Eustonist Londonis – oli rongiga otseühendus sinna, kus oli tema, Wiganisse. Meid mõlemaid eostati pühade ajal. Ühel päeval aastas – minu sünnipäeval – olin ma temast vanem.

Kui ta esimest korda minu lapsepõlvekoju tuli, ei astunud ta sisse. See oli aastal 1978: pärast meie kohtumist Oxfordis, enne Primrose Hilli. Olin hiljuti tagasi jõudnud oma koolijärgselt seiklusteaastalt Indias, kaasas kena kimp vastikuid seedehäireid, nii et pidin veetma mõned nädalad, nagu see tavaks oli saanud, St. Pancrase troopiliste tõbede haiglas ja mõnda aega kodus toibuma. Tallulah tuli mind vaatama.

„Ma ei saa kauaks jääda, poisid istuvad autos.”

„Mis poisid?”

„Simon ja Robert.”

Minu magamistuba oli alumisel korrusel. Mõtlesin kollasele triibule väljas ja Simoni väikesele Renault 4-le, ainukesele autole, mis meie teada kellelegi meievanusele kuulus.

„Milline Robert?”

„Lockhart.”

„Oh, nad võivad sisse tulla,” laususin pingevabalt mõjuda tahtes.

„Sa pole veel küllalt terve,” ütles tema.

„Ma olen piisavalt terve,” ütlesin mina.

„Ei ole.”

„Olen küll.”

„Ei,” ütles tema.

„Olen,” ütlesin mina,

Ta ei kutsunud neid sisse. See sündmus oli üks neid hetki, mil möödalastud võimaluste libe kristallist hulktahukas libiseb küljeli ja oleks võinud, lihtsalt olekski võinud maanduda teistsugusele tahule. Robert sel ajal üksikasju ei teadnud, aga hiljem sai sellest tema jaoks hetk, mil me oleksime võinud kokku jääda. „Sa oleksid olnud vastupandamatu,” ütles ta. „Voodis, haiguse järel nagu luu ja nahk, liiga omadega läbi, et mind kuidagi kurvastada – me oleksime võinud siis kokku jääda. Me oleksime abiellunud – ja muidugi oleksid sa minust lahutanud, aga siis oleksime me uuesti abiellunud ja olnud õnnelikud ja minust poleks kunagi alkohoolikut saanud …” Meie olematud lapsed oleksid saanud nimed heliloojate järgi: Claudette, Frederica, Cesar ja Sergei Debussy, Chopini, Francki ja Rahmaninovi auks. Niipalju kui ta ka armastas Satied ja Raveli, tõmbasime me piiri Ericu ja Maurice’i juures.

Tallulah’le see lugu ei meeldi, sest selle põhjal oleks Robert mind siis tahtnud üksnes seetõttu, et olin kõhn ja pruun. Mina seda nii ei näe. Tallulah’ 50ndal sünnipäeval andsime talle lõpuks päriselt andeks, et ta ei toonud Robertit sisse mind vaatama. Tallulah ütles: „Tegelikult olete te päris kena paar,” ja ma tundsin, justkui oleks ta meile oma õnnistuse andnud. Värisesin justkui seitsmeteistaastane, kui nägin mõnel kutsel kõrvuti meie mõlema nime, isegi kui olime juba keskeas. Avalik kinnitus, et oleme paar. Mina polnud kunagi abielluja tüüpi ja igatahes oleks Louisa Lockhart olnud kohutav nimi – näen Louisa Lockharti mingis kolmandajärgulises romaanis, lidumas üle tormis räsitud nõmme, vettinud sall keha ümber mässitud, kui noorperemees on tema peal oma võimu kuritarvitanud. Või kerget erootikat kirjutamas. Või kaheksateistkümnenda sajandi kalapaadina.

Minu päeviku järgi käisin 27. märtsil 1980. aastal tema kahekümne esimese sünnipäeva peol. „Lõbus flirt L-iga,” kirjutasin päevikusse, aga mulle ei meenu sellega seoses midagi. Ja tema nimi on minu mõni päev hilisema kahekümne esimese sünnipäeva peokülaliste nimekirjas. Kõik nimed on ühe sirge kriipsuga maha tõmmatud, viisil „kutse saadetud” või „tuleb kindlasti”. Tema nimi on maha tõmmatud pliiatsiga, ringis siksakke tehes, nii et tekkiv pilveke läheb üle lehekülje algusse osutavaks nooleks. Mäletan, et valmistasin õhtusöögi ligi kümnele inimesele ja ülejäänud tulid pärastpoole. Tegin midagi vasikaliharullide taolist, omlett ja sink keskel, mis lahti lõigates olid roosa- ja kollasetriibulised, ning lisasin palju peterselli, et oleks ka rohelist ja tekiksid lamamistoolikangatriibud nagu minu selle aja lemmikpükstel. Ja hunnik beseesid vahukoorega. Mul oli nii vanu kui ka uusi sõpru minu kahekümne ühe aastase elu erinevatest ühitamatutest valdkondadest ja ükski õhtusöögikülalistest, minu selle aja kõige lähematest ja kallimatest inimestest, ei tundnud üksteist. Mäletan, et meil oli kaks bändi – Sore Throat ja The Arials – ja Sore Throati bänditüdruk võttis kõik oma riidest seljast ja kihutas majas ringi, püüdes minult oma alastuse pärast andeks paluda, ja Shane McSweeney peitis ta riided puu otsa. Aga ma ei mäleta, kas Robert tuli. Nii et ei saa olla, et ma oleksin teda sel ajal väga armastanud. Järgmisest aastast on ainult üks tähelepanek: „… Wigmore Halli fuajees, kuulan programmi esimese osa kaunist muusikat ning hilinejate ja kohanäitajate sosinat ja sahinat. Järgmises pooles on Rob Lockhart …”

Olin äsja ülikooli lõpetanud ja töötasin madalaimast madalamal ametipostil „Britannia Hospitali” tegemise juures, mis oli kolmas osa Lindsay Andersoni filmitriloogias, mille esimesteks osadeks olid filmid „Kui …” (If …) ja „Oo õnnelik inimene!” (O Lucky Man). Seda filmiti alles tegutsevas vaimuhaiglas Friern Barnetis, kus näitlejad ja vaimuhaiged patsiendid segunesid võib-olla rohkem, kui oli planeeritud. Üks mees käis mul järel ja pakkus pruuni paberkotti pakitud piparkooki. Mul oli nõrkus ilusa hääldusega andekate meeste vastu nagu Glasgow’st pärit Robbie Coltrane, kes libises põlvedel üle näiteseltskonna baari põranda ja põrkas otse vastu mu tagumikku, millest ta hammastega kinni hakkas; või üks teine näitleja waleslane Bob Pugh, kes luges mulle Gerald Manley ’Opkinsit ja mängis klaveril Van Morrisoni laule; või ajalooprofessor Norman Stone (samuti Glasgow’st), kes oli mind õpetanud Cambridge’is. Mul oli kõrini Cambridge’ist, sealsetest kõrgema seltskonna inglise noormeestest, smokingitest, alla-surutusest, ülbuse, naistepõlguse ja suurepärase käitumise taha kehvasti varjatud hirmust. Võimuladvikust. Tõmbusin tagasi oma skvotti, teenisin raha tänavamuusikuna, töötasin baaridaamina, jooksin ringi süvameresukeldujatega, Jamaica muusikutega, rattakulleritega, säästsin raha New Yorgi jaoks, tahtsin töötada filmide juures, tahtsin kõike, kõiki, aga mitte seda Chelsea pankurite prääksuvat, privilegeeritud, ülikooliharidusega, vähimategi teadmisteta, rahategemise, kitsarinnalist, peent, tänamatut maailma … sellises meeleolus põrkasin Emma peol kokku Robertiga.