Читать книгу Sa lahkusid vara - Louisa Young - Страница 6

Ja siis, novembris 2015. aastal, kui selle raamatu jaoks omaenese minevikus sorisin, leidsin midagi. (Eelmine sissekanne lõppes sõnadega „Jään tsölibaati”.)

Minu märkmikust: 20. detsember 1982:

Reede õhtul peole, palju toredaid veidi kühmus moodsates telekanalites töötavaid Oxfordi poisse.

„Oh, jumaluke,” hüüatab Emma, „minu pianist saabus. Kui kahju, et meil pole klaverit.”

„Kes see sinu pianist on?” küsin mina.

„Oh, ta on võrratu, pärit Wiganist ja ta on …” Rob Lockhart muidugi. Oma tavalises kenas räpasevõitu šarmantses olekus oma alatiste sõbramehelike tiiraste tervitussõnadega. „Ühel päeval hakkab keegi sindki tõsiselt võtma,” ütlen talle.

„Loodan, et sina,” vastab ta.

„OK, ma siis hakkan.”

„Mis, praegu või?” küsib ta.

„Võib-olla veidi hiljem,” teen ettepaneku.

„Suurepärane!” vastab tema.

Ja nii me hoiame aeg-ajalt teineteisel silma peal ja põgeneme siis härmas Primrose Hillile ning suudleme nagu 14-aastased, me rõivad hõngavad külma ja peolõhnade järele. Ta libistab ühe mu õla paljaks ja suudleb mind kurgule, me jookseme mäest alla ja taksosse ja narrime teineteist kogu teel Queenstown Roadile. „Ma mõtlesin ümber,” ütleb ta. „Vaata, ma lõpetasin möödunud nädalal pillide võtmise ja mul on päevad.” (Mis kehtib minu, mitte tema kohta.) „Ja ma läksin just kellestki lahku ja olen sellepärast ikka veel suures masenduses …” Ostsime skinheedide seltskonnas kebaabe ja šokolaadi. „Aga kas sa suudad taluda, et ärkad homme hommikul, see nägu padjal sinu vastas, või kahetsed seda pohmellis peaga peaaegu kõige hulleminiJa kogu aeg on tunne, et me ei pea tegema midagi, me lihtsalt luusime koos ringi.

Kodus mängis ta klaverit ja mina laulsin Cole Porterit, jõime teed, mina läksin vetsu ja tema hüppas voodisse. Muutusin veidi häbelikuks, kui me kainemaks saime, umbes kella kolme paiku. „Kas sa kavatsed sinna istuma jääda ja mulle unejuttu lugeda ja siis kuhugi mujale minema hiilida?” küsis ta. Ei.

Helistasin täna Tallulah’le, sest tundsin, et ta peaks teadma. „Noh, üks meist pidi seda tegema, enne kui ta koledaks muutub,” lausus ta. „Oli ta hea?”

„Jah.”

„Nii ma arvasingi.”

Ta oli. See oli. Terviklik ja elustav, mõnus ja täisvereline. Sõna otseses mõttes tegelikult – „Ma olen kõik veriseks määrinud, jumal küll,” ütlen ma talle.

„Pigem sina kui mina,” vastab ta. „Sa peadki. Kui sul sellest midagi pole, siis pole minul ka.”

Hommikul ütles ta: „Noh, mida sa siis arvad sellest näost – jõuetu, aneemiline, hale …”

Majas, kus Claude oma sokke, Rory Kevinit, Kevin aga vannitoa ehituseks gaasikraane otsis, käis elu edasi. Tõusime viie ringis, teades, et kuna see on ühe öö lugu, ei saa me seda lükata uude öhe, küll aga võime lasta esimesel ööl kesta nii kaua kui võimalik. Robert magas väga-väga sügavalt, väga pikalt, väga vaikselt. Töökas poiss. Rääkis muusikast, alustuseks ja lõpetuseks. „Mis on muusika mõte? Ma ütlen sulle. Kaosest korda luua. Sa ei tea, kuhu sind viiakse. Aga kui sa kohale jõuad, on kõik väga hästi. Muidugi ei ole kõik nii mõjuv, kui ei valita huvitavat teed, kui tee peal pole piisavalt kaost, ja see ongi see, miks Mozart on nii kuradi igav, üksnes korrapärasus, ei midagi muud peale kuradi korra …” Ja toidust. „Ma viin su sinna,” räägib ta Tai restoranist.

Ma tõesti soovin, et ta seda teeks. Muidugi tahan ma hoopis rohkemat, aga

i) mul on tsölibaat

ii) ma ei taha peikat, tahan armastust

iii) kui tahaksin, siis poleks see Lockhart

iv) armastus ei sünni ühe öö suhtest

v) (iii) ja (iv) vastupidi.

Nii me siis läksime tänavanurgal lahku sõbraliku musiga, ütlesime, et näeme, ja oligi kõik. See tegi mu tuju nii heaks, et käisin pühapäeval isegi kahes tantsutunnis.

Märkmik läheb edasi sõbra ärasaatmisega Hongkongi, hommikusöögiga voodis koos majakaaslaste Claude’i ja Bernyga, bändiprooviga, linade pesemisega, pika jutuajamisega Tallulah’ga, milles ta ütleb, et Robert pole tegelikult mõeldud minu laste isaks, aga sellest hoolimata näib, et aega võis ikka hästi veeta. „Mul on ilmne tõmme Lockharti poole, aga mõistus ütleb ei” – ja siis: „Lockhart helistas ja ütles, et ärgu ma tšekki veel rahaks tehku ning et ta võtab ühendust, kui on pärast jõule Wiganist tagasi.”

Ta helistas?

Kas kogu see kibedus mittehelistamise pärast oli mitte millegi pärast? Mis, kas ma mõtlesin selle kuidagi välja?

Ja siis, mõni nädal enne uut aastat: „Sõin täna koos Lockhartiga õhtust. Oli kena. Sõitsime taksoga Queenswaysse, sest ta on nii kõhn, et ei kannata külma.”

Olin pikka aega teda totaalselt halvustanud kui isekat ja vastutustundetut naistekütti Lothariot. Ent ta oli viisakas ja peenekombeline Lothario ja tõendid näitavad, et selline olin ka mina. Juhtunuga samaaegu kirjapandu järgi jätan ma mulje, et ma eriti ei soovinudki meie suhet jätkata. Olen ajaloo ümber kirjutanud. Hm. Ole sa tänatud, mälu.

Ja mind paneb imestama – mis tšekk see oli? Mõte töötab, tahab aidata: võib-olla ei soostunud taksojuht tšekki võtma ja ma maksin sularahas, ning Robert, kes tingimata tahtis ise maksta, andis mulle tšeki. Sellel on mõte sees. Nii pidi see olema.

Ohtlikud fraasid: „sellel on mõte sees”, „nii pidi see olema”. Nende fraasidega relvastatult võib põgus mõte sulle kuklasse karata, seal kusagil maanduda ning end uhkelt sisse seada kui õnnis mälestus, koguni tõde, pretendeerides mööduvate aastate jooksul kõikidele nende tiitlitega kaasas käivatele õigustele ja privileegidele, millele sel mõttel pole õigupoolest mingit õigust. See võib hakata määrama üleüldist arusaama selle kohta, milliseks inimene oma elatud elu peab.

Niisiis, ainsad asjad, milles oli mu mälul õigus, olid need, et tegemist oli Emma peoga, Primrose Hilliga, taksoga ja skinheedidega. Mul on tõesti kahju, et ma kolmekümne viie aasta jooksul kordagi oma märkmikku ei vaadanud, et mul ei olnud võimalust sealt talle ette lugeda ja pidada vestlust sellest, et „Mina ei olnud närukael! Sina ei olnud loll!”, kus ta oleks pidanud ütlema, et see kõik on minu süü. Kuidas ta küll oleks naerda saanud.

Ja siis hakkan ma jälle mõtlema. Nojah. Millal täpselt ma seda ajalugu ümber kirjutasin? Kas ma ehk valetasin oma märkmikule kogu selle ühe-öö-suhte jamaga? Oli see mu uhkus? Selline „ma tean, et ta mind ei taha, mina ei tahtnud teda algusest peale”-lähenemisviis?

Pole aimugi. Aga jah, see on muidugi võimalik. Isegi tõenäoline.

Võib-olla ei helistanud ta mulle peale õhtusööki.

Ja nüüd kirjutan ma seda kõike uuesti ümber, luues anekdoote, vaadates ammu juhtunut teise nurga alt, vabandades, põhjusi otsides, mõtet leida püüdes, soovides.

Räägitakse, et inimene ei mäleta, mida keegi ütles või tegi, aga ta mäletab, mis tunne tal seepeale oli. Täpsustaksin veidi. Inimene mäletab, et ta seepeale tundis.