Читать книгу Kuninga kõne - Peter Conradi - Страница 2

Osa oma lapsepõlvest, 1970ndad ja 80ndad, elasin ma Belgias, kus mu isa Antony töötas advokaadina Procter & Gamble’i Euroopa peakorteris. Aastate jooksul kolisime mitu korda ühest Brüsseli äärelinna majast teise, kuid üks oli alati jääv – hoolimata sellest, kus me elasime, oli kaminasimsile või aknalauale üles seatud fotode ja muude mälestusesemete kollektsioon.

Nende hulgas oli foto mu isast Šoti kaitseväe mundris; üks teine temast ja mu emast Elizabethist nende 1953. aasta pulmapäeval ja veel pilt mu Austraalia päritolu isapoolsest vanaisast, Lionelist ja tema naisest, Myrtle’ist. Veelgi huviäratavamad olid fotod kuninglikust perekonnast: üks nahkse raamiga portree kuningas George VI-st, praeguse kuninganna isast, mis oli signeeritud tema kroonimispäeval, 12. mail 1937; teine temast ja ta naisest Elizabethist, keda minu põlvkond teab paremini kuninganna emana, ning nende kahest tütrest, tulevasest kuninganna Elizabethist, kes siis oli üheteistaastane tüdrukutirts ja tema väikesest õest Margaret Rose’ist. Ja siis veel üks pilt kuninglikust paarist, mis pärineb aastast 1928, mil nad olid veel Yorki hertsog ja hertsoginna, sellele pildile on alla kirjutatud Elizabeth ja Albert.

Kindlasti oli mulle kõigi nende fotode tähendust selgitatud, aga noore poisina ei olnud ma sellele erilist tähelepanu pööranud. Sain aru, et ühenduslüliks meie suguvõsa ja kuningliku perekonna vahel on Lionel, aga tema oli minu jaoks kauge ajalugu – ta oli surnud 1953. aastal, kaksteist aastat enne minu sündi. Mu teadmised vanaisa kohta piirdusid sellega, et ta oli olnud kuninga kõneterapeut – mida iganes see siis tähendas – ja sellest mulle piisas. Mina polnud rohkem küsimusi esitanud ja keegi polnud mulle ka omaalgatuslikult täpsemat teavet jaganud. Palju enam huvitasid mind fotode kõrvale laiali laotatud medalid ja rinnamärgid. Eriti meeldis mulle end isa ohvitserivöö ja mütsiga ehtida, aumärgid uhkelt rinda kinnitada ja siis sõdurit mängida.

Vanemaks saades, kui mul juba endal lapsed olid, hakkasin ma aga üha enam mõtlema oma esivanematele ja sellele, kust nad pärit on. Üldine kasvav huvi genealoogia vastu ainult innustas mu uudishimu. Oma sugupuule tagasi vaadates sattusin Melbourne’ist pärit vanavanaema peale, kellel oli olnud neliteist last – imikueast kauem elas neist küll vaid seitse. Veel sain teada, et mu vanavanavanaisa lahkus 1850. aastal SS Boyne’i pardal Iirimaalt Austraaliasse.

Minu jaoks oli vanaisa lihtsalt üks leheke suurel sugupuul, mille juured ulatuvad Austraaliasse, Iirimaale ja Britanniasse. Nii oli see isegi pärast 2001. aastat, mil mu isa suri ja minu ülesandeks jäi vaadata läbi ta isiklikud paberid, mida ta kõrges hallis arhiivikapis hoidis. Testamentide, lepingute ja muude oluliste dokumentide kõrval oli seal ka sadu vanaisast maha jäänud fotosid ja kirju – kõik ilusti kronoloogilises järjestuses kaustade vahele paigutatud.

Alles 2009. aasta juunikuus, kui minuga võttis ühendust Iain Canning, kes Lionelist „Kuninga kõne” nimelist filmi tegi, hakkasin ma taipama, kui olulist rolli mu vanaisa mänginud on – kuidas ta oli aidanud tolleaegset Yorki hertsogit, kellest 1936. aasta detsembris, pärast noorema venna, Edward III, troonist loobumist vastumeelselt kuningas sai, tema eluaegses võitluses kroonilise kogelemisega, mis iga avaliku kõne või raadioesinemise hirmuäratavaks katsumuseks muutis. Hakkasin mõistma, et tema elu ja töö võiks äratada huvi palju laiemale ringkonnale kui minu perekond.

Sama aasta aprillis oli BBC1 Radio 4 „Pärastlõunase raadioteatri” raames eetris olnud Mark Burgessi järjejutt Lionelist, mis kandis samuti nime „Kuninga kõne”. Filmist pidi aga tulema midagi palju suuremat – kinofilm, millesse on kaasatud sellised staarid nagu Helena Bonham Carter, Colin Firth, Geoffrey Rush, Michael Gambon ja Derek Jacobi. Lavastajaks on Tom Hooper; mees, kes on sellise paljukiidetud filmi taga nagu „Pagana Leeds”, mis keskendub hoopis teistsugusele tahule Inglismaa lähiajaloost – Brian Clough’i lühikesele ja tormilisele karjäärile Leeds Unitedi juhendajana 1974. aastal.

Loomulikult tahtsid Canning ja Hooper, et nende film ajalooliselt võimalikult täpne oleks. Otsustasin proovi teha ja oma vanaisa kohta nii palju kui võimalik teada saada. Kõige ilmsemaks lähtepunktiks oli isa arhiivikapp – Lioneli pabereid esimest korda korralikult uurides leidsin ilmekalt kirjutatud päevikud, milles ta kirjeldab erakordse üksikasjalikkusega oma kohtumisi kuningaga. Samuti oli seal hulk enamjaolt sooje ja sõbralikke kirju George VI-lt endalt ja palju muid dokumente, mille hulgas näiteks väike vastuvõtukaart, millel on mu vanaisa kanavarbaid meenutava käekirjaga kirjeldatud tema tillukeses Harley tänava vastuvõturuumis 1926. aasta 19. oktoobril aset leidnud esimest kohtumist tulevase kuningaga.

Lisades eelnevale internetist leitud infokillud ja mõne lehekülje jagu George VI biograafiatest kokku kogutud viiteid Lionelile, õnnestus mul vanaisa ja kuninga vahelise ainulaadse suhte kohta rohkem teada saada ning ühtlasi tuua selgust ka mõnedesse poolikutesse tõdedesse ja liigemotsionaalsetesse meenutustesse, mis sugupõlvede jooksul üsnagi hägusateks olid muutunud.

Üsna kiiresti sai selgeks, et arhiiv ei ole täielik. Puudu oli hulgaliselt kirju ja päevikusissekandeid 1920ndatest ja 1930ndatest – väljavõtted, mida on tsiteeritud 1958. aastal ilmunud John Wheeler Bennetti George VI biograafias. Samuti ei ole kusagilt leitud albumit ajaleheväljalõigetega, mida – nagu ma oma nõbudelt teada sain – Lionel suurema osa oma täiskasvanuelust kogunud oli.

Kõige rohkem pettumust valmistas ilmselt siiski kiri, mille kuningas 1944. aasta detsembris kirjutanud oli ja mis end eriti tugevalt minu ajju söövitas. Ometi ei olnud seda kirja nüüd enam kusagil. Kirja olemasolust andis tunnistust üks lõik Lioneli päevikus, milles ta kirjeldab kahe mehe vahelist vestlust pärast seda, kui monarh rahvale oma iga-aastase jõulutervituse edastanud oli ja seda esimest korda ilma minu vanaisa juuresolekuta.

„Minu töö on lõppenud, söör,” ütles Lionel kuningale.

„Kaugeltki mitte,” vastas kuningas. „Kõige olulisem on eeltöö ja selles osas olete te asendamatu.”

Lioneli ülestähenduse põhjal kuningas seejärel „tänas mind ning saatis mulle kaks päeva hiljem väga kauni kirja, mida loodetavasti oskavad kalliks pidada ka mu järglased”.

Oleks mul kiri olnud, oleksin ma seda väga kalliks pidanud, aga kogu selle kirjavahetuse, ajaleheväljalõigete ja päevikusissekannete massi hulgast ei ole ma seda leidnud. Puuduv kiri kannustas mind igas võimalikus ja võimatus kohas tuhnima, koguma kokku iga vähimagi pisiasja, mis puudutas mu vanaisa elu. Tüütasin sugulasi, käisin nendega korduvalt ja korduvalt vestlemas. Kirjutasin Buckinghami paleesse, Windsori lossi kuninglikku arhiivi ja George VI-t puudutavate raamatute autoritele ja kirjastajatele, lootes, et äkki on kiri materjalide hulgas, mida nad mu isalt või ta kahelt vanemalt vennalt laenanud olid ja hiljem miskipärast tagastada ei saanud. Kirjast polnud aga jälgegi.

2009. aasta lõpu poole kutsuti mind Londonisse, Portland Place’i „Kuninga kõne” filmivõtteid vaatama. Pausi ajal kohtusin vanaisa tegelaskuju mängiva Geoffrey Rushiga ja mu kümneaastast isa kujutava Ben Wimsettiga. Esialgu oli veidi kummastav näha lapsena kedagi, keda kogu elu täiskasvanud mehena teadnud oled, kuid see tunne möödus kiiresti. Mind haaras hoopis oma lummusesse stseen, milles Rushi mängitud tegelaskuju mu isa ja ta vanema venna, Valentine’i kohal hõljub, sel ajal, kui poisid Shakespeare’i deklameerima peavad. See meenutas mulle ühte sarnast päriselu stseeni ajast, mil mina väike poiss olin ja isa mul sama teha käskis.

Mu isal oli luule vastu tõeline kirg ja tal oli selles ka annet. Sageli kandis ta sõna-sõnalt ette terveid lõike, mis tal lapsepõlvest saati meeles olid. Tal oli kombeks erilise naudinguga külalistele peomeelelahutuseks ilmatupikki Hilaire Belloci värsse ette vuristada. Kõige suuremat vaimustust tekitas ta aga mu vanemas ões Sarah’s – tüdruk oli tema etlemisest sageli lausa pisarateni liigutatud.

Mulle ei meenu, et ma sel ajal oma isa andest väga vaimustatud oleksin olnud või et see mulle mingit muljet oleks avaldanud. Sellele nüüd täiskasvanuna tagasi vaadates mõistan ma nii isa visadust kui ka teravat pettumust, mida ta tunda võis, kui nägi, et tema poeg ei jaga seda luulearmastust, mille tema isa temasse oli istutanud.

Filmimine lõppes 2010. aasta jaanuaris ja see märkis minu jaoks ühtlasi isiklikumat laadi avastusretke algust. Canningi ja Hooperi eesmärk ei olnud teha dokumentaali, vaid pigem biograafilist filmi, mis annab mu vanaisast küll tõepärase kujutluspildi, kuid keskendub siiski kitsale ajavahemikule – vanaisa ja tulevase kuninga esimesest kohtumisest 1926. aastal kuni sõja puhanguni 1939. aastal.

Filmist inspiratsiooni saanuna tahtsin oma vanaisa tervikliku eluloo kirja panna, alates 1880ndatel Lõuna-Austraalias Adelaide’is veedetud lapsepõlvest kuni surmani välja. Niisiis alustasin ulatusliku ja üksikasjaliku uurimistööga, et tema iseloomu ja elu jooksul kordasaadetu kohta veelgi rohkem teada saada. See oli nii mõneski mõttes üpris frustratsiooni tekitav protsess, sest vaatamata Lioneli ametialasele staatusele polnud kuigi palju teada meetodite kohta, mida ta kuninga ravimiseks kasutas. Ta on küll ajakirjandusse mõned artiklid kogelemise ja muude kõnehäirete ravi kohta kirjutanud, aga ta ei ole oma meetodeid kunagi ametlikul viisil kirja pannud ning ka ei olnud tal üliõpilast või praktikanti, kellele oma tööalaseid saladusi avaldada. Samuti ei ole ta – ilmselt diskreetsuse tõttu, millega ta enda ja kuninga vahelist suhet alati kohtles – kirja pannud oma kõige kuulsamat juhtumit.

Juulis, mil kirjastajad juba käsikirjaga tagant kiirustasid, tasus mu sihikindlus end lõpuks ära. Kuulnud, et ma Lioneli kohta kõiksugust materjali taga ajan, võttis minuga ühendust nõbuAlex Marshall, teatamaks, et on leidnud mõned vanaisaga seotud dokumendikastid. Ta ei uskunud, et nendest palju kasu võiks olla, kuid sellest hoolimata kutsusin ma end talle Rutlandisse külla, et pilk peale visata. Söögitoa laual ootas mind ees mitu pappkasti: paar tükki kuninga ja Lioneli kirjavahetusega aastatest 1926 kuni 1952 ja veel üks kahe albumiga, üks sinine ja teine punane, millesse Lionel hoolikalt ajaleheväljalõiked ja käsikirjad oli kleepinud.

Minu meeleheaks oli Alexi valduses ka arhiivist puuduolevat materjali, nende hulgas kolm kaustatäit kirju ja päevik, mida mu vanaema Myrtle pidas ümbermaailmareisil, millele nad Lioneliga 1910. aastal asusid. Katkendlikult on sissekandeid ka Teise maailmasõja esimestest kuudest. See päevik on kirjutatud palju isiklikumas laadis kui Lioneli päevikud ning paljastas mulle nii mõnedki uued detailid nende ühisest elust. Dokumendid, mida oli kokku sadu lehekülgi, olid lummavaks aardeks, mida ma päevi ja päevi läbi töötasin ning lahti mõtestasin. Minu ainsaks meelepahaks ei olnud nende hulgas kirja, mida ma nii meeleheitlikult leida tahtsin.

Kogu sellel materjalil põhinebki käesolev raamat, mille mul aitas kokku panna Peter Conradi, kirjanik ja The Sunday Times’i ajakirjanik. Loodan, et seda lugedes hakkate te jagama mu lummust vanaisa ning tema ainulaadse ja väga lähedase suhte vastu kuningas George VI-ga.

Kuigi olen püüdnud oma vanaisa elu väga põhjalikult uurida, võib tema kohta ikka veel mõningaid avastamata jäänud infokilde leiduda. Kui sa oled Lionel Logue’iga kuidagi seotud, olid tema patsient või kolleeg, või kui sul on tema või ta elu kohta mingit teavet, meeldiks mulle väga sinust kuulda. Minuga saab ühendust e-posti aadressil lionellogue@gmail.com.

Mark Logue

London, august 2010