Читать книгу Kuninga kõne - Peter Conradi - Страница 3

Kuninglik rongkäik teel George VI kroonimistseremooniale

Albert Frederick Arthur George, Ühendatud Kuningriikide ja Briti dominioonide kuningas ning viimane India keiser, ärkas võpatades kesk sügavat ööd. Kell oli vaevalt kolm läbi. Buckinghami palee magamistuba, mille ta viis kuud tagasi monarhiks tõustes oma valdusse oli saanud, oli harilikult vaikne ja rahulik pelgupaik kesk lärmakat Londonit, aga sellel konkreetsel hommikul lõikas väljas Constitution Hillil testitavate valjuhääldite ragin ta une kui noaga läbi.„Üks neist oleks võinud sama hästi meie toas olla,” kirjutas ta oma päevikusse.2

Ja just siis, kui ta lootis, et saab lõpuks ometi uuesti magama jääda, hakkas sõjaväeorkester mürglit tegema.

Oli 1937. aasta 12. mai ja neljakümne ühe aastane kuningas seisis silmitsi ühe suurima – ja kõige närvesöövama – päevaga oma elus: oma kroonimistseremooniaga. Tavaliselt toimub tseremoonia kaheksateist kuud pärast monarhi trooniletulekut, jättes nii aega kõigiks ettevalmistusteks ja samuti sobiva perioodi eelmise kuninga või kuninganna leinamiseks. Seekord oli lugu teistsugune – kuupäev oli juba paika pandud tema vanema venna kroonimiseks, kes oli nende isa, George V, surma järel 1936. aasta jaanuaris trooni pärinud. Edward VIII oli võimul olnud vaevalt aasta, kui langes Wallis Simpsoni, ühe mitmekordselt lahutatud ameeriklanna võlude ohvriks. Kui ta detsembris troonist loobus, sai vastu oma tahtmist võimule tema noorem vend, Yorki hertsog Albert. Albert võttis endale George VI nime – nii lugupidamisest oma kadunud isa vastu kui ka valitsemise katkematuse märgiks pärast eelmise aasta murranguid, mis olid Briti monarhia selle ajaloo sügavaimasse kriisi viinud.

Umbes samal ajal oli oluliselt vähem suursuguses interjööris Kagu-Londoni äärelinnas Sydenham Hillis üks pruuni juuksepuhmaga ja eresiniste silmadega hilistes viiekümnendates nägus mees peaaegu sama suures ärevuses. Ka teda ootas ees tähtis päev. Selle Austraalia päritolu kõrtsmiku poja nimi oli Lionel Logue. Alates esimesest kohtumisest tulevase monarhiga, mis oli aset leidnud umbes kümme aastat tagasi, oli ta kuninglikus perekonnas mõneti kummalist, kuid üha mõjuvõimsamat rolli mänginud.

Igasuguste ootamatuste vältimiseks oli Logue, kellele ei meeldinud autot juhtida, autojuhil öö oma majas veeta palunud. Saatjaks oli talle sellel üliolulisel päeval tema elegantne naine Myrtle ja nüüd hakkasidki nad linnaminekule sättima. Myrtle, kes kandis 5000 naela väärtuses ehteid, nägi silmipimestav välja. Veel viimase lihvi pidi andma juuksur. Logue oli täies õukonnakostüümis. Siidsukkades tundis ta end üsnagi hästi, aga tuli ettevaatlik olla, et mitte mõõga otsa komistada.

Mida tund edasi, seda enam täitusid Londoni tänavad heasoovlike inimestega, kellest paljud olid öö välivoodites veetnud. Ja mida aeg edasi, seda rahutumaks muutusid mõlemad mehed. Kuningas tundis kõhus „ebameeldivat käärimist” ja ei suutnud hommikust süüa.

„Teadsin, et mind ootab ees äärmiselt kurnav päev ja elu kõige olulisem tseremoonia,” kirjutas ta sel õhtul oma päevikusse. „Kõige piinarikkam oli see tundidepikkune ootamine, mis Westminster Abbeysse minekule eelnes.”3

Briti monarhi kroonimistseremoonia Westminster Abbeys, mille juured ulatuvad pea aastatuhande taha, on osa rahvuslikust hiilgusest, milletaolist ei leia kusagilt mujalt maailmas. Tseremoonia keskmes on pühitsemine: monarh istub keskaegsel kuningas Edwardi toolil, Canterbury’ peapiiskop puudutab pühitsetud õliga tema käsi, rinda ja pead. Segu apelsinist, roosist, kaneelist, muskusest ja hallist ambrast valatakse kotkakujulisest ampullist filigraansele lusikale. Selle aktiga pühitsetakse monarh Jumala silme all oma rahva teenistusse; ta tõotab vandega oma riiki ja rahvast teenida. Kuningas George VI jaoks, kes oli sügavalt usklik mees, oli sellel pühitsemisel äärmiselt oluline tähendus. Sellega usaldas ta end Kõigevägevama hoolde ning tõotas tema armu ja õnnistuse kaudu oma alamate üle vääriliselt ja õiglaselt valitseda.

Sellise tseremoonia keskmes olemine – üritades samal ajal oma peas seitsmenaelast iidset krooni tasakaalus hoida – oleks igaühe jaoks suur katsumus olnud, kuid kuningal oli lisaks veel eriline põhjus eesootava ees hirmuvärinaid tunda – lapsepõlvest saati olid teda vaevanud erinevad tervisehädad, nende hulgas ka raskekujuline kogelemine. Väikeseski ringkonnas tekitas see piisavalt piinlikkust, aga avaliku esinemise muutis see rängaks tuleprooviks. Ameerika ajakirja Time sõnul oli kuningas „kõige kuulsam kaasaegne kogeleja” maailmas,4 liitudes selliste prominentsete nimedega nagu Aisopos, Aristoteles, Demosthenes, Vergilius, Erasmus ja Darwin.

Lisaks pidi kuningas kroonimisele eelnevatel nädalatel taluma tagaselja sosistamist oma tervise aadressil. Laimu olid algatanud tema kibestunud ja nüüdseks Prantsusmaale pagenud vanema venna toetajad. Kuulujuttude kohaselt oli uue kuninga tervislik seisund nii nigel, et ta polevat võimeline kroonimistseremooniat vastu pidama ja seega ka suverääni kohuseid täitma. Õli lisas veelgi tulle kuninga otsus, mille kohaselt ta loobus oma ametisseasumise puhul Delhisse vastuvõtule minemast, kuigi ta eelkäija oli selle reisi juba 1937. aasta lõppu ära planeerinud.

Kutsutud külalised hakkasid Abbeysse saabuma umbes seitsme paiku hommikul. Rahvamurrud hõiskasid, kui nad möödusid. Alamkoja liikmete ja aadlike tarvis, kes olid täies pidurüüs ja kandsid oma uhkeid peaehteid, oli Kensington High Streeti ja Westminsteri vahele spetsiaalne metroorong sõitma pandud.

Logue ja ta naine asusid kodust teele kell 6.40. Nad suundusid mööda tühje teid põhja poole läbi Denmark Hilli ja Camberwell Greeni ning pöördusid siis läände äsja renoveeritud Chelsea’ silla poole, mille vähem kui nädal tagasi oli avanud Kanada peaminister William Lyon Mackenzie King, kes kroonimistseremoonia tõttu Londonis viibis. Politseinikud tuvastasid rohelise P-tähe nende auto esiaknal ja vehkisid hoogsalt kätega märgiks, et nad läbi lastaks. Väheke enne Tate Galleryd algas hirmus ummik; tundus, et kõik Londoni autod on Abbey poole teel. Parlamendi väljaku juures, enne Richard Lõvisüdame kuju vastas olevat tunnelit hakkas autosumm siiski hajuma ja kella 7.30-ks olid nad juba kenasti oma kohtadele pressitud.

Kuningas ja kuninganna liikusid Abbey poole imekaunis kuldses kuninglikus tõllas, mille ette oli rakendatud kaheksa hobust ja mida esimesena oli kasutanud kuningas George III 1762. aastal parlamendi avamisel. Praegusele kuningale andis tohutult palju kindlust juurde teadmine, et tema naine, kuninganna Elizabeth, on tema kõrval. Neljateistkümne abieluaasta jooksul oli naine talle alati rahustavalt mõjunud; alati, kui ta kõne jooksul toppama jäi, pigistas naine hellalt ta rannet, julgustades teda jätkama – üldjuhul tulemuslikult.

Kuninga ema, kuninganna Mary, istus oma pojatütardega kuninglikus loožis. Noorem tüdruk, kuueaastane ja suurema osa ajast vimkasid täis printsess Margaret Rose, oli juba tüdinenud ning vingerdas rahutult oma kohal. Teenistus näis lõputult pikk ja tüdruk toppis vahelduseks sõrmi silma, venitas oma kõrvu, kiigutas jalgu, toetas pead kõikvõimalikesse kohtadesse ning torkis oma oluliselt tõsisemat vanemat õde Elizabethi, kes oli äsja üheteistaastaseks saanud. Nagu tavaliselt, tabas vanem tüdruk end õde korrale kutsumast. Lõpuks andis kuninganna Mary Margaret Rose’ile teatribinokli ja suutis tüdruku sellega maha rahustada.

Hoopis teistlaadi toetust sai kuningas Logue’ilt, kelle istekoht tseremoonia kohal kõrguvas loožis oli ilmseks tunnistuseks selle kohta, kui oluline ta kuninga jaoks oli. Ta ise pidas end „harilikuks koloonialaseks”, kel hoolimata oma kõnekunstile pühendunud karjäärist ei ole kunagi päriselt õnnestunud austraalia aktsendist lahti saada. Logue jättis seal briti kõrgseltskonna hulgas aukohal istudes kuidagi kohatu mulje.

Ometi oleks raske ülehinnata Logue’i panust sellesse pöördelisse päeva. Ajalehed nimetasid seda meest kuninga „kõnedoktoriks” või „kõnespetsialistiks”. Tema roll oli nii oluline, et hiljuti oli talle Kuninglik Victoria Orden omistatud – suverääni isiklik kingitus. Sellest sai esikaaneuudis: Daily Express kuulutas, et ta on „üks huvitavamatest kujudest kroonimistseremoonia aunimekirjas”. Westminster Abbeys oli orden Logue’il uhkelt rinnas.

Alates ajast, mil Logue üksteist aastat tagasi laevaga Austraaliast Inglismaale maabus, oli temast oma Harley tänava vastuvõturuumis, Briti meditsiinikeskuse südames, saanud üks kõige prominentsemaid kujusid järjest populaarsemaks muutuvas kõneteraapia valdkonnas. Suure osa sellest ajast oli ta aidanud tollel ajal veel Yorki hertsogil oma kõnehäirega toime tulla.

Terve viimase kuu olid nad valmistunud suureks päevaks, harjutades tunde ja tunde läbi aastakümnete aus hoitud repliike, mida kuningas Abbeys ette pidi kandma. Aastatepikkuse koostöö jooksul, kas siis Logue’i väikeses Harley tänava kabinetis, Windsoris või Buckinghami palees, oli neil välja kujunenud oma süsteem. Kõigepealt uuris Logue teksti läbi, otsis välja kõik sõnad, mis võiksid kuningale takistuseks osutuda – näiteks sellised, mis algavad „k” või „g”-ga või võib-olla ka mõne muu suulaehäälikuga – ning kui vähegi võimalik, asendas need teiste sõnadega. Seejärel märgistas Logue teksti soovitusliku hingamisrütmiga ja kuningas hakkas harjutama, korduvalt ja korduvalt, kuni kõne ettekandmine edukalt välja tuli. Üldjuhul oli see protsess äärmiselt frustreeriv.

Kroonimistseremoonial ei tohtinud olla mingit sõnadega puterdamist. See oli tõeline proovikivi – ja see oli iga hetk algamas.

Veerand üheteistkümne paiku hakkasid oma kohtadele ilmuma printsid ja printsessid nii Britanniast kui mujalt. Siis tuli kuninga ema, kõndides pühalikult ametliku kroonimismarsi taktis; talle järgnesid erinevad riigimehed ja seejärel kuninganna, kelle imeilusat sleppi kandis kuus õuedaami.

„Trompetihõise ning peagi hakkabki kuldset ja punast valgust hiilgav kuninga rongkäik paistma,” kirjutas Logue päevikusse, millesse ta suure osa oma Inglismaa elust jäädvustas. „Ja kõige lõpus astub aeglasel sammul meie poole mees, keda ma kümme aastat kogu oma hinge ja südamega teeninud olen, nähes välja üsna kahvatu, aga viimseni kuninglik. Mu süda tahab rinnust välja karata, kui mõistan, et see mees saab kohe Inglismaa kuningaks.”

Kui Cosma Lang, Canterbury peapiiskop, kroonimistalitusega peale hakkas, pööras Logue igale sõnale ilmselt rohkem tähelepanu kui kõik teised Abbeys kokku, kuigi hambavalu, mille käes ta kannatas, üritas keskendumist kõigest väest nurjata. Alguses näis kuningas närvis olevat ja Logue’i süda jättis löögi vahele, kui ta vandega alustas, aga kokkuvõttes rääkis ta hästi. Kui kõik läbi sai, oli Logue rõõmujoovastuses.

„Kuningas kõneles väga hea artikulatsiooniga,” teatas ta uhkelt ühele ajakirjanikule.

Õigupoolest oli see ime, kui selgelt kuningas oma sõnad välja oli öelnud, võttes arvesse, millise surve all ta oli olnud – peapiiskop, kes hoidis raamatut, millest ta lugema pidi, oli osa vande tekstist kogemata pöidlaga kinni katnud. Ja see ei olnud mitte ainuke äpardus. Kui Lord Suur Kammerhärra kuningale rüüd hakkas selga panema, värisesid ta käed nii tugevasti, et vähe puudus, et ta mõõgapideme kuningale pigem lõua alla pistnud oleks kui vööle, kus selle õige koht oli. Ja kui kuningas troonimistoolilt püsti hakkas tõusma, seisis piiskop ta rüü sabal ning ei liigutanud end enne, kui kuningas talle üpris teravalt märku pidi andma.

Sellised äpardused näisid Briti kroonimistseremooniatel vältimatud olevat. Üks kuninga põhimuresid oli, et Lang talle krooni tagurpidi pähe ei paneks, nagu varasematel tseremooniatel korduvalt juhtunud oli, ja seetõttu oli ta käskinud ühe krooni esiosas oleva kalliskivi taha väikese punase paelatüki kinnitada. Otse loomulikult oli keegi üliagar inimene selle sealt millalgi eemaldada jõudnud ja kuningas polnud lõpuni välja päris kindel, kas kroon tal ikka õigetpidi peas oli. Mõne varasema monarhi kroonimised olid üsna farsilikud välja kukkunud: George III pidi 1761. aastal kolm tundi ootama, kuna kuninglik mõõk oli kadunud; tema poja ja troonipärija George IV kroonimist varjutas aga lärmakas tüli oma vihatud naise, Caroline of Brunswickiga, kellest ta lahus elas ja keda tuli jõuga tagasi hoida, et ta Abbeysse sisse ei saaks.

Seekordse tseremoonia apsud ei hakanud silma ühelegi kirikusviibijale, rääkimata tuhandetest inimestest, kes hoolimata halvenevast ilmast Londoni tänavaid ummistasid. Kui talitus läbi, istusid kuningas ja kuninganna jälle tõlda ja asusid pikale tagasiteele Buckinghami paleesse. Nüüdseks sadas juba ladinal vihma, aga see ei paistnud heidutavat rahvamasse, kes mööduvat tõlda hõisetega tervitasid. Logue ja Myrtle lõõgastusid ning sõid kaasavõetud võileibu ja šokolaadi, kuni lõpuks kell pool neli teatas üks hääl läbi võimendi: „J-sektor võib autode poole liikuda.” Selle peale hakkasid nad väljapääsu poole suunduma ja läks veel pool tundi, kuni nad roidunult ukse ees ootavasse autosse vajusid. Logue’il õnnestus napilt mõõga otsa komistamisest pääseda. Nad sõitsid tagasi üle Westminsteri silla, möödusid tühjaks jäänud vaateplatvormidest ja jõudsid kella poole viieks koju. Logue, kelle hambavalule nüüdseks ka peavalu lisandunud oli, tegi väikese uinaku.

Kroonimistseremoonia oli küll väga tähtis, aga see oli ainult osa sellest, millega kuningal sel päeval rinda tuli pista. Samal õhtul kell kaheksa pidi ta silmitsi seisma veel suurema katsumusega – ta pidi raadio otse-eetris Ühendatud Kuningriikide ja kogu oma suure impeeriumi rahva poole pöörduma – ja järjekordselt pidi Logue ta kõrval olema. Kõne pidi kestma vaid mõne minuti, aga see asjaolu ei muutnud seda vähem närvesöövaks. Aastate jooksul oli kuningal välja kujunenud erakordne hirm mikrofonide ees, mis muutis raadiopöördumised isegi suuremaks väljakutseks kui avalikud esinemised. Ja ega John Reith, kümme aastat tagasi loodud Briti Rahvusringhäälingu juhataja, seda asja tema jaoks lihtsamaks teinud – ta käis tungivalt peale, et kuningas peaks esinema otse-eetris.

Saatele eelnevatel nädalatel oli Logue kuningaga ka selle teksti kallal kõvasti vaeva näinud. Pärast päevadepikkust harjutamist näisid mõlemad mehed piisavalt enesekindlad olevat – riskidele ei jäetud siiski mingit ruumi. Viimastel päevadel oli Robert Wood, üks BBC kõige kogenumatest heliinseneridest, nende proove grammofoniplaatidele lindistanud ja lisaks kõik parimad katsed veel ühele lindile kogunud. Hoolimata sellest tundis Logue end närvilisena, kui veidi enne seitset autosse istus, et paleesse sõita.

Kohale jõudes liitus ta Alexander Hardinge’i, kuninga erasekretäri ja Reithiga ning võttis ühe viski soodaveega. Kui kolm meest istusid ja jõid, saabus ülakorruselt peagi teade, et kuningas on Logue’i jaoks valmis. Austraallase silmale paistis kuningas vaatamata erakordselt emotsionaalsele päevale heas vormis olevat. Nad harjutasid kõne veelkord mikrofoni ees läbi ja läksid siis tagasi kuninga tuppa, kus nendega ühines ka kuninganna, kes nägi välja väsinud, kuid õnnelik.

Logue tajus, et kuningas on siiski närvis ning et ta mõtteid eesootavalt katsumuselt kõrvale juhtida, lobises Logue temaga mõnusalt päevasündmustest, kuni kell oli peaaegu kaheksa ja kõlarist kostusid rahvushümni avanoodid.

„Õnn kaasa, Bertie,” ütles kuninganna oma abikaasale, kui see mikrofoni poole hakkas astuma.

„Kõik need sõnad, mis ma teile täna õhtul lausun, tulevad otse südamest,” alustas kuningas ja ta kõne ei ulatunud läbi raadioaparaatide mitte ainult briti rahvani, vaid kõlas üle kogu impeeriumi, sealhulgas ka Logue’i kodumaal. „Kunagi varem pole kuningal olnud võimalust oma kroonimispäeval kogu oma rahva poole pöörduda …”

Higinõre jooksis mööda Logue’i selga alla.

„Kuninganna ja mina soovime kõigile teile tervist ja õnne ning ei unusta sellel pidupäeval ka neid, kes elavad haiguse tumedas varjus,” jätkas kuningas „suurepäraselt”, nagu Logue omaette mõtles.

„Mul ei ole sõnu, et teid piisavalt tänada selle armastuse ja ustavuse eest, mida te kuninganna ja minu vastu üles näitate … Ütlen vaid seda, et kui ma tulevaste aastate jooksul saan teid teenides kuidagi oma tänu väljendada, siis see on ainus õige tee, mille ma valida saan … Kuninganna ja mina hoiame selle inspireeriva päeva igavesti oma südames. Olgu me igavesti selle hea tahte väärilised, mis – ma julgen uhkusega arvata – meid minu valitsusaja alguses ümbritseb. Tänan teid kogu oma südamest ja olgu Jumal teile armuline.”

Kõne lõpuks oli Logue nii erutunud, et ei suutnud sõnagi suust välja pigistada. Kuningas ulatas Woodile oma kroonimismedali ja üsna pea ühines nendega ka kuninganna.

„Sa olid imeline, Bertie, palju parem kui proovides,” ütles ta oma mehele.

Kuningas jättis Woodiga hüvasti, pöördus siis Logue’i poole, surus tal kätt ning ütles: „Head õhtut, Logue, tänan teid väga.”

Kuninganna vaatas Logue’ile oma säravsiniste silmadega otsa ning tänas teda samuti, mispeale Logue kogus end veidi ning vastas: „Parim, mis mu elus juhtunud on, Teie Majesteet, on võimalus teid teenida.”

„Head ööd. Tänan teid,” kordas kuninganna ja lisas veel õrnalt: „Jumal õnnistagu teid.”

Logue’i silmad olid pisarais ja alla Hardinge’i tuppa jõudes tundis ta end natuke narrina. Ta võttis veel ühe viski soodaveega, kahetses seda aga otsekohe. Tühja kõhu peale oli see üsna rumal tegu, nagu ta hiljem järele mõeldes tõdes, kui pea juba ringi käis ja keel pehmeks hakkas muutuma. Ikkagi asus ta autoga kodu poole teele ja võttis peale ka Hardinge’i, kelle ta St James’is enne kagu poole pööramist maha pani. Sellele olulisele päevale tagasi vaadates jõudsid Logue’i mõtted ikka ja jälle tagasi hetkele, mil kuninganna talle Jumala õnnistust soovinud oli – sellele ja siis veel tõigale, kuidas tal oleks viimane aeg hambaarsti juurde minna.

Peaaegu terve järgmise päeva veetis Logue voodis, ignoreerides telefoni, mis pealekäivalt helises, kui sõbrad õnnitlusi tahtsid jagada. Ajakirjandus kuulutas kõne ülekaalukalt kordaläinuks.

„Kuninga hääl oli eile õhtul vali ja sügav, sarnanedes jahmatamapanevalt oma isa häälega,” teatas Star. „Tema sõnad kõlasid kindlalt, selgelt – ja ilma igasuguse kõhkluseta.”

Kumbki mees ei oleks osanud suuremat tunnustust tahta.