Читать книгу Kuninga kõne - Peter Conradi - Страница 6

Yorki kotedž17 Sandringhamis. Tulevase George VI sünnikodu

Tulevane kuningas George VI, tulevase George V teine poeg ja kuninganna Victoria lapselapselaps, sündis 1895. aasta 14. detsembril Washi lahe lõunarannikul Sandringhami külas Yorki kotedžis. Hyde pargis ja Londoni kindluses kõlasid püssipaugud. „Kell 3.30 (S.A) sündis ligi kaheksa naela kaaluv poisipõnn, kõik on suurepärases korras, ema ja laps tunnevad end väga hästi,” teatas uhke isa, kes seejärel „saatis hunniku telegramme, pistis midagi hamba alla ning vajus kell 6.45 rampväsinult voodisse.”18 S.A. ei viidanud mitte suveajale, vaid Sandringhami ajale – omapärane traditsioon, millele oli alguse pannud tema kirglikust jahimehest isa Edward VII, kes keeras kellad vastavalt oma päevarütmile pool tundi varasemaks, et endale enne pimedat rohkem jahiaega anda.

Kuningliku kalendri järgi ei olnud see heaendeline kuupäev. Just sellel päeval 1861. aastal suri kõigest neljakümne kahe aasta vanusena kuninganna Victoria armastatud abikaasa prints Albert. Veidi hiljem, 1878. aasta 14. detsembril suri kolmekümneviiesena tema teine tütar printsess Alice. Vanemates tekitas teadmine, et laps on sündinud päeval, mida perekonnas peetakse leinapäevaks ning millega kõigile seostuvad melanhoolsed emotsioonid, teatud ohutunnet.

Kõigi kergenduseks võttis Victoria, kes selleks ajaks oli seitsmekümne kuue aastane auväärne vanaproua, lapse sündi hea endena.

„Esmalt tundis George kahetsust, et tema armas laps pidi sündima sellisel õnnetul päeval,” kirjutas ta oma päevikusse. „Mul on tunne, et see võib sellele armsale poisipõnnile õnnistuseks olla ning et seda võib Jumala kingituseks pidada!”

Samuti oli vanadaamile meele järele, et tema lapselapselaps

Albertiks ristiti, kuigi perekonnas ja lähedaste sõprade seas tunti teda alati Bertiena.

Prints George’il ja tema naisel Maryl – või May’l, nagu teda perekonnas kutsuti – oli juba üks poeg, kaheksateist kuud varem sündinud Edward (või David, nagu teda teati), ja polnud saladuseks, et paar oleks tütart soovinud. Mõned aga pidasid meessoost „varutroonipärija” sündi heaks kindlustuseks. Oli ju tulevase Edward VII teine poeg George’ki troonipärijaks saanud alles siis, kui tema vanem vend Edward kolm aastat varem, vähem kui nädal pärast oma kahekümne kaheksandat sünnipäeva gripist kopsupõletikuks arenenud haiguse tagajärjel suri.

Bertie lapsepõlv oli spartalikult range ja sarnanes tolle aja tüüpilisele inglise maaelule. Sandringhami mõisa, mille valdused hõlmasid 20 000 aakrit, oli tulevane Edward VII endale 1866. aastal jahimajaks ostnud.Algne maja ei olnud tema jaoks piisavalt suursugune, nii et ta lasi selle maha lammutada ja hakkas 1870. aastal ehitama uut – ühe kohaliku ajaloolase sõnade läbi „kohandatud Elizabethi-aegses stiilis” – maja, mida järgneva kahekümne aasta jooksul järk-järgult üha laiendati. Olemata eriliselt eemaletõukav ja samas ka mitte eriliselt kaunis, meenutas see ühele kuninglike elulugude kirjutajale šotilikku golfihotelli.19

Yorki kotedži näol, mille George ja Mary 1893. aastal abielludes oma valdusesse said, oli tegemist millegi oluliselt tagasihoidlikumaga. Edward oli lasknud selle ehitada jahipidude-aegseks külalistemajaks peamajast mõnisada jardi eemal olevale murukünkale.

„Esimene asi, millega hoone külastajat rabab, on selle minimalism ja ilmetus,” kirjutas kuninglike biograafiate autor Sarah Bradford.20 „Arhitektuuriliselt ei ole sellel hoonel mitte mingisugust väärtust; see on korrapäratu, väikeste tubade, rohkete akende, tornide ja rõdudega uberik.”

Maja oli tõepoolest väike, võttes arvesse, et see polnud koduks ainult kuuelapselisele perekonnale, vaid ka toapoistele ja – tüdrukutele, õuedaamidele, erasekretäridele, neljale paažile, kokale, kammerteenrile, kümnele lakeile, riietajatele, põetajatele, lapsehoidjatele ja erinevatele meistrimeestele.

Kuninglikud lapsed – Bertie ja David, neile 1897. aastal järgnenud printsess Mary, 1900. aastal sündinud prints Henry, 1902. aastal sündinud prints George ning 1905. aastal sündinud prints John – veetsid suurema osa ajast ühes kahest ülakorrusel asuvast toast, lastetoas või veidi ruumikamas magamistoas, millest avanes vaade pargis laiuvale tiigile ja selle taga hulkuvatele kitsedele.

Nagu tol ajal kõrgemast soost laste puhul tavaline, kasvasid Bertie ja ta vennad ning õde alates esimesest eluaastast üles lapsehoidjate ja guvernandi käe all; nemad olid need, kes valitsesid esimese korruse lükanduste taga. Kord päevas, teeajal, pandi lastele selga parimad riided, kammiti juuksed ning viidi alakorrusele vanemate ette. Ülejäänud ajal hoolitsesid nende eest täielikult hoidjad, kellest ühel – nagu hiljem välja tuli – oli mõningaid kalduvusi sadismiks. Ta oli armukade isegi selle imelühikese aja pärast, mille David iga päev oma vanematega veetis ja, nagu Windsori hertsog hiljem oma autobiograafais väitis, näpistas ning väänas elutoa ukse taga tema käsi, nii et poiss ilmus vanemate ette nuttes ja ta saadeti sealt kiiresti välja tagasi.

Bertiet seesama hoidja suurema osa ajast lihtsalt eiras. Pärastlõunast lutipudelit tavatses ta anda poisile igapäevaste tõllasõitude ajal, kui sõiduk konarlikul teel vappus ja vabises. Paljude tulevase kuninga kohta käivate biograafiate autori John-Wheeler Bennetti arvates oli osaliselt just selline käitumine põhjuseks kroonilistele kõhuprobleemidele, mis teda noore mehena vaevasid. Hiljem sai see lapsehoidja närvivapustuse.

Nagu arvata võib, polnud laste suhe oma vanematega kuigi lähedane. Kaasa ei aidanud ka nende isa lähenemine lastekasvatamisse. Tänu oma isale Edward VII-le, kes oli tahtnud oma lapsi kasvatada teisiti kui tema karmid vanemad, Victoria ja Albert, seda teinud olid, oli tulevane kuningas George V nautinud oma aja kohta suhteliselt vabameelset kasvatust. Tulemuseks oli tõik, et alati kui kuninganna Victoria oma lastelastega kokku puutus, oli ta nende üleannetust ja isemeelsest käitumisest üdini šokeeritud.

George oli kaugel sellest, et oma lapsi sama vabameelselt üles kasvatada ning käitus oma isale pigem vastupidiselt – biograaf Kenneth Rose’i sõnul oli prints „südamlik lapsevanem, kuid siiski vankumatu viktoriaan”. Niisiis, kuigi ta kahtlemata armastas oma lapsi, uskus ta, et juba varasest east tuleb hakata juurutama distsipliini. Kindlasti oli siin oma osa ka rangel seadusekuulekusel, mis temasse ja tema venda teismeeas mereväes istutati. Ilmekaks näiteks on kiri, mille George oma pojale viiendaks sünnipäevaks kirjutas: „Nüüd, mil sa oled viis aastat vana, loodan ma, et annad endast alati parima ja oled sõnakuulelik ja teed otsekohe vastuvaidlemata seda, mida sinult palutakse, sest, nagu sa hiljem kindlasti mõistad, tuleb sulle endale kasuks võimalikult varakult nõutud korraga harjuda. Mina üritasin sinu vanuses alati nii käituda ja leian, et kokkuvõttes on see teinud minu elu palju õnnelikumaks.”21

Patustamiste üle mõisteti kohut raamatukogus, kus vaatamata oma nimetusele, ei olnud ühtegi raamatut. Riiulid olid täidetud hoopis George’i muljetavaldava margikoguga, millele tulevane kuningas pühendas kogu oma vaba aja, kui ta parajasti jahil või merel ei olnud. Mõnikord pääsesid printsid lihtsalt peapesuga, tõsisemate üleastumiste korral tuli aga isalt keretäis vastu võtta. Pole üllatav, et poiste mällu jäi see koht suuresti „noomituste ja hukkamõistude paigana”.

Pärast kuninganna Victoria surma 1901. aasta jaanuaris muutus poiste elu täielikult. Walesi prints, kellest sai nüüd kuningas Edward VII, võttis üle Buckinghami palee ning Windsori ja Balmorali lossi; tema poeg sai oma valdusesse Malborough’ häärberi Londonis, Frogmore’i maamaja Windsoris ning Abergeldie’, väikese Dee’ jõe äärse lossi Balmorali läheduses. Troonipärijana, ja sama aasta novembrist Walesi printsina, tuli George’il nüüd rohkem ametikohuseid täita ja paljud neist viisid ta kodust eemale. Märtsis lahkus ta koos Maryga kaheksakuulisele impeeriumi tuurile, jättes lapsed George’i ja Alexandra oluliselt pehmematesse kätesse. Õukonnaga Londoni, Sandringhami, Balmorali ja Osborne’i vahel tiirutades jäi õppetöö tagaplaanile. Laste tormakusse suhtus leebe vanaisa järeleandlikkusega.

Poiste jaoks jõudis kätte aeg hakata haridust omandama. George ise polnud ametlikus koolis palju käinud ega pidanud seda ka oma laste jaoks oluliseks. Nii ei saadetudki Davidit ja Bertiet kooli. Selle asemel asus neid õpetama Henry Hansell – pikk kõhetu suurte vuntsidega tviidülikonnas poissmees, kes ilmselt suurema osa oma Oxfordi ajast jalgpalli- või kriketiväljal veetis, selle asemel, et õpingutega tegeleda. Mitte eriti innustava õpetajana leidis ta, et poistel oleks parem teiste omavanuste kombel siiski kooli minna. Näib, et temaga ühte meelt oli ka poiste ema, aga George ei tahtnud sellest midagi kuulda. Tema süüdistas poiste akadeemilises mahajäetuses nende endi rumalust. Väärib märkimist, et hiljem muutus ta selles suhtes järeleandlikumaks ja kaks nooremat poega saadeti ikkagi kooli.

Arvestades, kui palju aega Bertie ja David koos veetsid – samuti nende distantseeritud suhet oma vanematega – pidanuksid nad omavahel lähedased olema. Kuid nendevaheline suhe oli ebavõrdne – vanema vennana hoolitses David nooremate eest ning jagas neile ka korraldusi. Nagu ta aastaid hiljem oma autobiograafias kirjutas: „Bertie oli alati minu kontrolli all.” Murdeea lähenedes näis selline üleolek Bertiet häirima hakkavat, nagu Hansell muretsevalt täheldas. „On erakordne, kuidas ühe inimese kohalolu teisele justkui „punase rätina” võib mõjuda,” rääkis ta.22

See oli midagi enamat kui tavaline vendadevaheline rivaliteet. Lisaks sellele, et David vanem oli, oli ta ka nägus, võluv ja lõbus. Samuti olid mõlemad poisid varasest east peale teadlikud, et just temal on määratud ühel päeval Inglismaa kuningaks saada. Bertiel oli saatusega vähem vedanud – ta kannatas halva seedimise käes ning pidi isalt päritud x-jalgade raviks öösiti ja ka mitu tundi päevas jalgu lahastes hoidma. Veel oli ta vasakukäeline, kuid nagu tol ajal kombeks, sunniti teda nii kirjutama kui ka kõike muud tegema parema käega, mis talle psühholoogiliselt kindlasti hästi ei mõjunud.

Lisaks nendele probleemidele – ja mõningal määral ka nende tulemina – oli Bertie hädas kogelemisega, mis endast juba kaheksa-aastasest peale märku oli hakanud andma. On isegi tõestatud, et kogelemisjuhud on sünnipäraste vasakukäeliste hulgas sagedasemad. Eriliseks väljakutseks oli k-täht – nagu sõnades „kuningas” või „kuninganna” – ning ühele kuninglikku perekonda sündinud lapsele oli see märkimisväärseks probleemiks.