Читать книгу Kuninga kõne - Peter Conradi - Страница 5

Hobsons Bay – laev, mis Logue’ide perekonna Inglismaale viis

1924. aasta 19. jaanuaril asusid Lionel ja Myrtle Hobsons Bay, ühe korstnaga kahemastilise Commonwealth & Dominion Line’i laeva pardal Inglismaa poole teele. Nad reisisid kolmandas klassis. Nendega koos olid nende kolm last: Laurie, nüüdseks viieteistaastane; Valentine, kümne ja poolene ning kolmas poeg Antony Lionel (suguvõsas tavaliselt lihtsalt Poisina tuntud), kes oli sündinud 1920. aasta 10. novembril. 13 837-tonnine laev, mille pardal oli 680 reisijat ja 160 meeskonnaliiget, oli oma esimese reisi Londonist Brisbane’i teinud vähem kui kolm aastat tagasi. Pärast neljakümmend üht merel veedetud päeva jõudsid nad 29. veebruaril Southamptoni sadamasse.

Oli ainult juhuse ja veel ühe spontaanse elumuutva otsuse küsimus, et Logue, kes sel ajal Perthi Tehnikaülikoolis kõnekunsti õppejõuna töötas, end Hobsons Bay pardalt leidis. Koos oma arstist sõbraga olid nad plaaninud perekondadega ühisele puhkusreisile suunduda. Logue’ide perekonna kohvrid olid pakitud ja auto sõiduvalmis, kui helises telefon – helistajaks oli arstist sõber.

„Anna andeks, kuid ma ei saa tulla,” teatas ta.11 „Üks sõber jäi haigeks, pean temaga jääma.”

„Nojah, niipalju siis reisile minekust,” ütles Logue oma naisele.

„Aga sulle on puhkust hädasti tarvis,” vastas naine. „Me võiksime ise kuskile Itta minna.”

„Ei,” oli mees vastu. „Käisin sealkandis eelmisel aastal.”

„Aga Colombosse siis äkki?”

„Hmm,” vastas Logue kõhklevalt. „Colombosse minnes tahaksin ma ilmselt ka Inglismaale minna.”

„Inglismaale? Miks mitte!” hüüatas Myrtle.

Sellest ideest ülesköetuna soovitas Myrtle abikaasal kohe ühele laevakompanii eesotsas olevale sõbrale helistada. Logue’i küsimuse peale, kas lähiajal oleks võimalik Britanniasse sõitvale laevale kahte kajutit saada, purskas sõber naerma.

„Ära ole rumal,” vastas sõber. „See on Wembley aasta. Ühelgi laeval ei ole ühtegi vaba kajutit ja ei paista, et neid ka tekkida võiks.”

Sõber ei pidanud selgitama, mida ta Wembley all silmas pidas. Selle aasta aprillis pidid George V ja Walesi prints Loode-Londonis Wembleys Briti Impeeriumi Näituse avama ning sellest pidi tulema imposantseim vaatemäng maailmas. Näitus oli suurim omataoliste seas, mis iial püsti pandud. Ideeks oli demonstreerida impeeriumit kogu oma hiilguses – see oli nüüdseks koduks 458 miljonile inimesele (veerand maailma rahvaarvust) ning hõlmas neljandikku kogu maailma maismaapinnast. Ametlikuks eesmärgiks oli kuulutatud „stimuleerida kaubandust; tugevdada sidemeid, mis ühendavad emamaad asumaadega; astuda üksteisega lähedasematesse suhetesse; võimaldada kõigil, kel Briti lipu ees truudusekohustus, ühte kohta kokku koguneda ja üksteist tundma õppida.”

Ürituse raames ehitati kolm hiiglaslikku hoonet – Tööstuspalee, Tehnikapalee ja Kunstipalee – ning Impeeriumi staadion, millest oma iseloomuliku kaksiktorniga sai koos Wembley staadioniga Inglise jalgpallikeskus kuni 2002. aastani, mil see lammutati. Näitust külastas kokku umbes kakskümmend seitse miljonit inimest, kellest paljud tulid kohale impeeriumi kaugetest nurkadest, sealhulgas Austraaliast.

Kõigi nende Britannia poole suunduvate inimeste keskel näisid Logue’ide väljavaated oma unistuse täideviimiseks pea võimatud olevat, kuid pool tundi hiljem helises telefon – see oli see sama laevakompanii esindaja ja ta tundus vägagi ärevil olevat.

„On sinul alles õnne,” hüüdis ta Logue’ile. „Äsja tühistati kahe kajuti broneering. Võid need endale saada. Laev väljub kümne päeva pärast.”

„Teatan sulle poole tunni jooksul,” vastas Logue.

„Nüüd kohe või üldse mitte!”

Myrtle noogutas ja Logue’ilgi kadus viimane kahtluseraas.

„Selge, võtame need,” ütles ta.

Peaaegu kuus nädalat kestva reisi jooksul oli piisavalt aega teiste reisijate ja meeskonnaga tutvust teha. Eriti lähedaseks sõbraks said nad ühe O. J. Kyddi nimelise šotlasega, kes kutsus Logue’i kaheksa aastat hiljem enda koju Aberdeeni lähedusse puhkust veetma ning tutvustas talle Holyroodi lossi, Glencoe mägismaad, Killiecrankie’ mäekuru ja sadu muid paiku, millest ta poisina lugenud oli.

Pole selge, kas Logue ja Myrtle plaanisid emigreeruda või vaadata maa, kus nad kümme aastat tagasi viibinud olid, lihtsalt veel korra üle. Igatahes polnud Austraalias enam midagi olulist, mis neid seal kinni oleks hoidnud. Nende mõlema isad olid juba ammu surnud; 1923. aastal lahkus ka Lioneli ema Lavinia ning Myrtle’i ema Myra järgnes talle samal aastal.

Sel ajal, kui Logue’id Britanniasse saabusid, valitses sellel maal suur segadus. Esimene maailmasõda oli kaasa toonud murrangulisi pöördeid ja rahuaegse kindla jalgealuse taastamine oli tõeliseks väljakutseks. David Lloyd George vandus, et muudab Britannia oma sõjakangelaste vääriliseks maaks, aga see polnud sugugi lihtne – koju naasvatele sõduritele oli vaja tööd leida ning nende asemel vabrikutes tööle hakanud naised tuli kuidagi pliidi äärde tagasi meelitada. Kogu optimism hajus kiiresti, kui sõjajärgne buum 1921. aastal lõppema hakkas, inimeste tarbimine kahanes ja töötute arv tõusis lakke. Sõda oli Britannia sügavasse kuristikku kukutanud.

Isegi impeeriumi võidukäik, mida Wembley näitus sümboliseerima pidi, oli vaid illusoorne. Majanduslik koorem, mis impeeriumi ülalpidamisega kaasnes, oli Britanniale raske kanda. Eriti nüüd, mil impeerium tänu Versailles’ lepingule, millega Lloyd George ja ülejäänud võitjariikide liidrid maailma omavahel ära jagasid, veel 1,8 miljonit ruutmiili territooriumit ning 13 miljonit elanikku juurde oli saanud.

Ka poliitmaastikul oli muutuste aeg. Stanley Baldwinil, kellest 1923. aasta mais oli saanud konservatiivide peaminister, ei õnnestunud selle aasta detsembrivalimistel häälteenamust saavutada ning sellega andis ta vaba tee Briti esimesele leiboristlikule valitsusele. Ja nii paluski George V 1924. aasta jaanuaris Ramsay MacDonaldil, ühe šoti farmitöölise ja toatüdruku vallaspojal, liberaalidega vähemusvalitsus moodutada. Kuningas oli MacDonaldist väga vaimustatud. „Ta on õige asja nimel väljas,” kirjutas ta oma päevikusse. „Täna, kakskümmend kolm aastat tagasi suri mu kallis vanaema. Huvitav, mis tema leiboristlikust valitsusest arvanud oleks!”

See valitsus ei kestnud kaua. Sama aasta oktoobris said leiboristid valimistel lüüa, sillutades sellega tee Baldwini ja konservatiivide tagasitulemisele, kes jäid Briti poliitika etteotsa järgmiseks kahekümneks aastaks, juhtides Britannia läbi 1926. aasta üldstreigi, 1930ndate depressiooni ja samuti Teise maailmasõja.

Ees ootasid tumedad päevad, kuid praegu oli Logue’il pakilisemaidki probleeme. Algselt olid nad Myrtle’iga kavatsenud lihtsalt puhkusele tulla, kuid peagi otsustasid nad pikemaks Inglismaale jääda. Küsimus oli aga selles, kuidas Logue oma perekonda üleval suudab pidada. Ta hakkas tööd otsima, kuid see ei olnud lihtne. Ta oli kaasa võtnud 2000 naela väärtuses sääste ja kuigi see raha oli tol ajal palju kordi rohkem väärt kui täna, ei piisanud sellest viieliikmelise perekonna ülalpidamiseks siiski eriti pikaks ajaks.

Ebakindlus, millesse ta enda ja oma perekonna viinud oli, hakkas teda ilmselt veidi rõhuma. Ta ei tundnud kedagi ja tal oli ainult üks kohalik kontakt: Gordon, temast kümme aastat noorem Dundee’ päritolu ajakirjanik, kellest oli 1922. aastal saanud Daily Express’i toimetaja asetäitja ning kellest tulevikus sai selle sõsarväljaande, Sunday Express’i, äärmiselt edukas toimetaja. Neist said lähedased sõbrad kogu Logue’i ülejäänud eluks.

Logue kolis perekonnaga Lääne-Londonisse Maida Vale’i tagasihoidlikusse üürikorterisse ja käis end kohalikesse koolidesse kõnehäiretega laste abistajaks pakkumas. Natuke raha ta sellega teenis, kuid võttes arvesse, kui väikesed olid tema säästud, poleks sellest laste üleskasvatamiseks piisanud. Nii võttis ta vastu ülitähtsa otsuse, milles peegeldus ka tema vankumatu usk oma võimetesse – ta üüris Lõuna-Kensingtoni Boldon Gardensisse korteri ja Harley tänava majja nr 146 vastuvõtutoa, paigutades end sellega otse Briti raviasutuste südamesse.

Enamik selle tänava ehitisi pärines kaheksateistkümnenda sajandi teisest poolest, aga meditsiiniga hakati Harley tänavat samastama alles kümneid aastaid hiljem. Üks esimesi meditsiinitegelasi, kes end sinna 1830ndatel sisse seadis, oli John St John Long, kurikuulus käpardist arst, kellel ühe noore naise seljaoperatsiooni käigus midagi totaalselt untsu läks ja kes selle tagajärjel tapmises süüdi mõisteti. Talle järgnesid teised, keda lisaks ümbruskondsete tänavate jõukate klientide lähedalolule meelitas ka lihtne juurdepääs Eustoni, King’s Crossi ja St Pancras’ rongijaamadele, mis tähendas patsiente kogu riigist. 1873. aastaks oli end sinna sisse seadnud kolmkümmend kuus arsti; 1900. aastaks oli seal juba sada viiskümmend seitse meditsiinitegelast ning veel kümme aastat hiljem kakssada neliteist.

Lühidalt öeldes oli Harley tänavast hariliku aadressi asemel saamas omaette bränd. Väga suurt rolli mängis siiski ka tänavasisene paiknemine. Laias laastus võib öelda, et mida väiksem majanumber ja mida rohkem lõuna pool ehk mida lähemal Cavendishi väljakule, seda prestiižsem oli aadress. Logue’i maja oli tänava põhjapoolses otsas, kohe Marylebone’i tee ristmiku juures.

Harley tänav oli siiski Harley tänav. Sellest, mida ülejäänud tunnustatud doktorihärrad omakeskis sellest tahumatust austraallasest arvasid, ajalugu vaikib. Ajaks, mil Logue sinna saabus, olid eakad nurgatagused käpardid asendunud kaasaegsete kvalifitseeritud arstidega. Logue’il aga polnud mingisugust meditsiinilist haridust. Samas ei oleks ükski tema naabritest osanud kõnehäiretega inimesi aidata, veel enam mõista, millist õnnetust see neile tekitas.

Vastuvõturuumi sisseseadmine oli üks asi – sellele järgnes olulisem ja kordi keerulisem küsimus, kuidas endale patsiente hankida. Logue leidis endale Londoni austraallaste kommuunist kiiresti sõpru. Ajakirjanikust sõbra Gordoni sõnade läbi „elujõust ja iseloomust pakatav”, oli Logue sedasorti isiksus, kes inimestele meelde jäi. Nii hakkaski ta tasapisi oma karjääri üles ehitama, ravides alguses peamiselt patsiente, kellele teised Londonis elavad austraallased teda soovitanud olid. Rikastelt küsis ta kopsakaid summasid, millega siis vaeste ravi toetas. Lihtne ei olnud endiselt midagi: „Rabelen ikka veel kõvasti, et ennast üles töötada; Londonis nõuab see hulgaliselt aega, tööd ja raha,” kirjutas ta Myrtle’i vennale Rupertile 1926. aasta juunis. „Pean varsti ühe kena puhkuse võtma, muidu põlen läbi.”

Otsides endiselt võimalusi sissetulekute suurendamiseks, oli ta eelmisel kuul, mil riiki halvas üldstreik, abipolitseiniku koha vastu võtnud, teenides sellega kuus šillingit päevas.

Kõneteraapia – eelkõige just kogelemine – oli sel ajal veel lapsekingades.

„Kõneteraapia valdkonnas olid need teedrajavad ajad; oli palju asju, millest kaugel Austraalias polnud räägitudki ja palju aastaid ei jäänud mul muud üle, kui eksperimenteerida,” rääkis Logue aastaid hiljem. „Noil päevil tehtud vigadest saaks terve raamatu kirjutada.”

Näib, et inimesed on kõnehäirete käes kannatanud sellest ajast peale, mil inimene rääkima hakkas. „Jesaja raamatus”, mis usutakse olevat kirjutatud kaheksandal sajandil eKr, leidub kolm viidet kogelemise kohta.12 Vanadel egiptlastel oli selle tarvis isegi hieroglüüf. Vana-Kreekas mainisid kogelemist nii Herodotos kui Hippokrates, kõige rohkem teavet vanade kreeklaste teadmistest kõnehäirete kohta saame aga Aristoteleselt, kes oma „Problematas” kirjeldas mitmeid kõnehäirete vorme, millest ischnophonos on tõlgitud kogelemiseks. Ta täheldas, et kogelejad tavatsevad rohkem kokutada siis, kui on närvis ning vähem siis, kui on purjus.

Vanaaja kõige kuulsamaks kogelejaks oli Demosthenes. Nagu märgib Plutarchos oma „Paralleelsetes elulugudes”, üritas ta oma kõnehäirega mitmel viisil võidelda – rääkida nii, et suu on täis väikeseid kive; suure peegli ees harjutada või luuletuse lugemise ajal mäest üles-alla joosta. Neid harjutusi olevat talle soovitanud üks Satyruse-nimeline kreeka näitleja. Ka Rooma imperaator Claudius, kes valitses aastatel 41 kuni 54 eKr, oli kogeleja, kuid puuduvad kirjalikud materjalid selle kohta, kas ta selle haigusega kuidagi ka võidelda üritas.

Üheksateistkümnendal sajandil toimunud märkimisväärne progress kõnehäirete valdkonnas tulenes osaliselt üleüldisest meditsiinilisest arengust. Sajandi keskpaiku viidi läbi füsioloogiline uuring hääle ja selle produtseerimise ning samuti ka kuulmise osas. Avastamisruumi jätkus aga pikaks ajaks. Võib öelda, et alles kahekümnenda sajandi keskpaigaks oli fonatsiooni (häälikute artikulatsiooni) teemal enam-vähem kõik selge. Paratamatult koondas ka üha kasvav huvi kõnekunsti vastu tähelepanu sellele õnnetule vähemusele, kelle jaoks isegi lihtsa lause välja ütlemine oli kohutavaks katsumuseks.

Ühena esimestest kaasaegsetest autoritest kirjutas kogelemisest Johann K. Amman, seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja kaheksateistkümnenda alguses elanud šveitsi arst, kes kasutas sellele hädale viidates sõna hesitantia.13 KuigiAmmani ravi keskendus peamiselt keelelihaste treenimisele, pidas ta kogelemist „halvaks harjumuseks”. Ka tema järgijad suhtusid sellesse kui passiivselt omandatud tunnusesse, mis tekib suuresti just hirmu tagajärjel.

Anatoomia-alaste teadmiste kasvades hakati üha enam otsima füsioloogilisi põhjendusi, mis keskendusid artikulatsiooni, fonatsiooni ja hingamise protsessis osalevatele elunditele. Arvati, et kogelemise põhjuseks on mõne sellise organi talitluse häire. Tavaliselt pöörati kõige suuremat tähelepanu keelele. Mõne eksperdi arvamuse kohaselt oli probleem selles, et keel on liiga nõrk; teised, vastupidiselt, uskusid, et asi on keele ületalitluses.

Nägemus, et kõige kurja juur on keel, viis ohutumatel juhtudel lõputute keeleharjutuste määramise ja igasugu veidrate riistade kasutuselevõtuni, nagu näiteks prantsuse arsti Marc Itardi arendatud mitmeharuline kuldplaat, mis pidi mingil viisil keelt toetama. Veel soovitati kogelemise ohvritele näiteks ülemiste ja alumiste hammaste vahel korgitükke hoida. Palju vähem ohutu oli aga keelekirurgia, mis samuti tol ajal moodi läks. Selle alusepanijaks loetakse saksa kirurg Johann Dieffenbachi, kes 1840. aastal esimese taolise operatsiooni läbi viis ja keda seejärel kogu Mandri-Euroopas, Britannias ja Ühendriikides järgima hakati. Täpne protseduur varieerus olenevalt operatsioonist, kuid enamikul juhtudest hõlmas see osade keelelihaste eemaldamist. Lisaks sellele, et taolised protseduurid olid ebaefektiivsed, olid nad ajal, mil puudusid tuimestid ja antiseptikud, ka äärmiselt valulikud ja ohtlikud. Polnud harvad juhud, mil patsiendid kas kohapeal või tüsistuste tagajärjel surid.

Oma 1908. aastal ilmunud raamatus „Mälestusi inimestest ja raamatutest” meenutas reverend A. J. Church, kuidas teda 1840. aastal, mil ta oli neljateistkümnene, oli opereerinud arstiteaduste doktor James Yearsley, esimene kõrva-, nina- ja kurguspetsialistina töötanud arst.

„Ta väitis, et suudab kogelemist kurgunibu ja mandlite eemaldamisega ravida,” meenutas Church. Operatsiooni kasuteguris kõhklevana kommenteeris ta hiljem: „Minu arvates ei teinud operatsioon mulle midagi head.”

Aja möödudes hakati rohkem hingamisele ja heli produtseerimisele keskenduma – lahendusi hakati otsima hingamisharjutustest ja hingamise teadlikust kontrollimisest. Selle teema uurijad, kellest paljud olid saksa keeleruumist, asusid tuvastama, millised helid üldjuhul kõige rohkem probleeme tekitavad. Nad avastasid, et sageli oli komistuskiviks täis- ja kaashääliku vaheline üleminek. Muude tähelepanekute hulgas oli ka tõsiasi, et haigetel oli proosatekstidega vähem probleeme kui luulega ning lauldes kadus kogelemine täielikult. Samuti täheldati, et vanusega häire väheneb ning et proportsionaalselt kannatab kogelemise all mehi rohkem kui naisi. Võimaliku ravina hakati rõhku panema rütmi kasutusele.

Psühholoogia esilekerkimine eraldiseisva teadusharuna ning biheiviorismi ja pärilikkusuuringute arenemine aitasid kaasa uue teadusharu ja elukutse tekkimisele kahekümnenda sajandi esimestel kümnenditel – selleks oli kõne- ja kuulmisteadus. Mandri-Euroopas jäi see peamiselt meditsiinisiseseks teadusharuks. Britannias aga tavatsesid arstid kogelemise ja muude kõnehäirete alast nõu otsida nendelt, kes ametialaselt hääle ja kõnega seotud olid. Uued kliinikud olid enamjaolt küll haiglatega samadesse hoonetesse paigutatud ja nime järgi meditsiinilise järelvalve all, aga sel alal töötajad tulid üldjuhul pigem kõne- ja draamakoolidest nagu Logue’ki.

Britannias oli üheks selle ala tuntuimaks nimeks H. St John Rumsey, kõneterapeut ja lektor, kes töötas palju aastaid Londoni Guy’ haiglas. 1922. aastal andis ta meditsiiniajakirjas lancet oma kõnehäirete-alastest vaatevinklitest üldise ülevaate ning põhjalikumalt kirjeldas ta oma arusaamu järgmisel aastal ilmunud raamatus „Ei mingit vajadust kogelemiseks”. Rumsey arutluskäik oli järgmine: kaks põhifaktorit nii kõne kui laulmise juures on akustilise energia tekkimine kõriõõnes ja selle muutmine meile mõistetavateks häälikuteks kõneelundite poolt. Rääkimiseks ja laulmiseks kasutatakse samu elundeid – keelt, huuli ja alalõuga – aga kui kõnelemise juures on kalduvus keskenduda sõnadele ja hääl tähelepanuta jätta, siis laulmise juures on see sageli vastupidi. Rumsey väitel on just see põhjuseks, miks kogeleja tihti ilma probleemideta laulda suudab; samuti ei ole tal üldjuhul raskusi erinevate aktsentide ja murrakute matkimisega, sest seda tehes on ta sunnitud pöörama suuremat tähelepanu hääldusele.

Ühe kahekümneaastase neiu puhul, kes tema poole kogelemisega pöördus, oli Rumsey ravisoovitus enam kui kummaline – seltskonnatants. Arsti enda sõnul oli see soovitus ilmselgelt vilja kandnud.„Nüüd on tema kogelemine kadunud ja lisaks sellele, et ta mehele tantsupõrandal järgneda suudab, võib ta ka ise samme seada,” rääkis Rumsey ühele reporterile.14 „Tema kogelemise põhjuseks oli rütmitaju puudumine. Tantsimise kaudu tekkis tal rütmitunnetus.”

Logue jagas suuremalt osalt Rumsey seisukohti. Nagu üks tema endistest patsientidest hiljem selgitas, uskus ta, et kogelemise põhjuseks on koordinatsioonitõrge mõistuse ja vahelihase vahel ja kui „sünkroonsuse puudumine” end kord juba sisse seadnud, saab sellest peagi harjumus. Logue’i ravimeetodi aluseks oli panna patsiendid juba juurdunud vale koordinatsiooni unustama ning uuesti algusest peale rääkima õppima. „Aga ei tohi unustada, et kogu probleemi võtmeks on diagnoos.”

Mõnede inimeste komistuskiviks on sissehingamine, teistel toimub vahelihase kramplik kokkutõmme, kolmandatel ei suuda mõistus sõnadega sammu pidada. Paljud inimesed, kes tavaolukorras ei kogele, ei suuda erutusseisundis ladusalt kõnelda. Tavaliselt on see kolmandat tüüpi tõrke illustratsiooniks – mõistus on hingamisrütmist ja artikulatsioonist sammu võrra ees. Tõrge esineb nii kaua, kuni aju nii-öelda tagasi pöördub ja puntra lahti harutab.15

Logue selgitas oma nägemusi 1925. aasta 19. augustil sel ajal veel verisulis Briti Ringhäälinguühingu koosseisu kuuluva raadiojaama 2LO eetris olnud vestlussaates pealkirja all „Kõne ja telliskivimüürid”.16 Valitud pealkiri viitas kolmele peamisele takistusele, mis tema arvates ladusa kõnelemise teel seisavad: puudulik hingamine, häired heli tekkimisel ning vigane diktsioon. Logue leidis, et ei ole aga midagi jubedamat kui see, kui kõnehäire on võtnud kroonilise kogelemise mõõtmed.

Ma ei tea midagi, mis kujutaks endast samaväärset „telliskivimüüri” kui see häire. Ainsaks lohutuseks on asjaolu, et kõvasti vaeva nähes on see haigus osade patsientide puhul nüüd umbes kolme kuuga ravitav. Ignorantsus, mida selles valdkonnas üles näidatud ja kohati veel praegugi näidatakse, on aga õõvastav.

Inimesed, kes kannatavad kogelemise all, on üldjuhul võimelised ilma raskusteta laulma ja näiteks mängude ajal karjuma, kuid sellised igapäevased asjad nagu rongipileti ostmine või tee küsimine tekitavad ületamatuid piinu.

Need, kes sellega sõja ajal ja pärast sõda kokku puutusid, teavad, milline vapustav abi kõneteraapia oli ja on – see on võimeline andma igale piinaga välja öeldud sõnale lauldud sõnade kerguse.

Logue kirjeldas veel ühte huvitavat eksperimenti, mille käigus tal oli õnnestunud liiga kiledat häält visuaalse mõjutamise läbi madalamaks muuta. Patsient pandi seisma posti ette, millel asetses üksteise all hulk värvilisi tulesid ja paluti teha oma tavalist häält, vaadates ise kõige ülemist tuld. Seejärel paluti tal oma tavalist häälekõrgust vastavalt ükshaaval kustuvatele tuledele madalamaks muuta. Suure pingutuse läbi tõi see hääle madalamale kõrgusele. Järgmisena alustati juba kõige ülemise tule juures madalamast toonist, toimus läbimurre ning hääl muutus jäädavalt madalamaks.