Читать книгу Kuninga kõne - Peter Conradi - Страница 4

Adelaide 1890ndatel

1880ndate Adelaide oli kodanikuuhkusest pakatav linn. See oli rajatud 1836. aastal ning kavandatud Briti provintsi pealinnaks Austraalias. Laiad bulvarid, mis vaheldusid suurte väljakute ja parkidega, moodustasid korrapärase võrgustiku. Poolesaja-aastaseks juubeliks oli sellest saanud mugav elukeskkond: 1860ndaks said linnaelanikud nautida Thordon Parki veereservuaarist ammutatud vett, hobutrammid ja raudteed muutsid ringiliikumise lihtsaks ja öösiti valgustasid tänavaid gaasilambid. 1847. aastal sai linn oma ülikooli ja seitse aastat hiljem avas esimest korda uksed Lõuna-Austraalia kunstigalerii.

Just siin, ülikoolilinnaku lähedases äärelinnas, oli 1880. aasta 26. veebruaril perekonna neljast lapsest esimesena sündinud Lionel George Logue. Tema Dublini päritolu vanaisa, Edward Logue, oli 1850. aastal Austraaliasse saabunud ja Kuningas Williami tänaval Logue’i pruulikoja asutanud. Sel ajal oli linnas kümneid eraldiseisvaid pruulikodasid, aga Edward Logue’i omal läks eriti hästi; adelaide Observer pani selle edu kvaliteetse vee ja omaniku „tavapärasest kõrgema vilumuse” arvele, tänu millele ta oli võimeline valmistama „selliste omadustega kesvamärjukest, mis lubab tal edukalt konkureerida kõigi teiste õlletootjatega”.

Logue ei ole oma vanaisaga kohtunud. Edward suri 1868. aastal ja pruulikoja võttis üle tema lesk Sarah ning äripartner Edwin Smith, kes hiljem ka naise osa endale ostis. Pärast mitmeid liitumisi sai firmast viimaks Lõuna-Austraalia Õlletehase osa.

Logue’i isa George sündis 1856. aastal Adelaide’is, omandas hariduse St Peteri kolledžis ja asus pärast kooli lõpetamist tööle pruulikotta, kus ta kiiresti arveametniku positsioonile tõusis. Hiljem sai temast Burnside’i hotelli litsentsiaat, ta juhtis hotelli oma naise Laviniaga ning võttis peagi üle ka elephant and Castle hotelli, mis tänini linna lääneservas asetseb. Logue’i meenutuste kohaselt oli tal täiuslik lapsepõlv.

„Minu kodus valitses imepäraselt õnnelik õhkkond, sest meil oli väga ühtne perekond.”

Logue saadeti õppima Prince Alfredi kolledžisse, mis oli üks Adelaide’i vanimatest poistekoolidest ja St Peteri põhiline rivaal. Kool oli edukas nii akadeemilisest kui sportlikust küljest vaadatuna, eriti silmapaistvad oldi kriketis ja austraalia jalgpallis. Logue aga üritas omaalgatuslikult leida midagi, milles ta erakordselt hea oleks. Ilmutus tuli nagu välk selgest taevast: ühel päeval, kui ta oli pärast tunde jäetud, avas ta suvalisest kohast juhusliku raamatu, milleks osutus Longfellow’ „Laul Haiavatast”. Sõnad näisid raamatulehelt otse tema sisse tungivat.

Logue oli ridadest nii võlutud, et ei suutnud tund aega pilku raamatust tõsta. Siin oli midagi tema jaoks väga olulist – rütm – ja ta oli leidnud ukse, mis ta selleni juhatas.

Juba väikese poisina olid teda palju rohkem huvitanud inimeste väljaütlemised kui näod ja aastate möödudes tema huvi ja lummus ainult kasvas. Sel ajal pandi kõnekunstile oluliselt suuremat rõhku kui tänapäeval – igal aastal toimusid Adelaide’i linnahallis mõõduvõtud, kus neli eelnevalt välja valitud parimat kõnelejat luuletusi deklameerisid ja üksteisega parima kõnekunsti valdaja tiitli üle rinda pistsid. Loomulikult oli võitjate hulgas ka Logue.

Kuueteistaastaselt lahkus ta koolist ja läks õppima Edward Reeves’i juurde. Reeves oli Salfordi-päritolu kõnekunsti õpetaja, kes lapsena perekonnaga Uus-Meremaale oli emigreerunud ja 1878. aastal Adelaide’i kolinud. Päeviti õpetas Reeves oma õpilastele kõnekunsti ja õhtuti korraldas Victoria Hallis või mõnes muus kokkusaamiskohas valitud seltskonnale etlemisetendusi. Üks tema spetsialiteetidest oli Dickens. Selline avalik etlemine ei nõudnud mitte ainult erakordselt head diktsiooni, vaid ka filigraanset mälu: 1894. aasta 22. detsembril Register’is ilmunud arvustus kirjeldas tema „Jõululaulu” ettekandmist ülimalt positiivselt: „Kaks ja pool tundi jutustas mister Reeves ilma ühegi märkme abita äärmiselt paeluvat lugu,” kirjutati seal. „Tihti katkestasid jutustajat aplausipuhangud ja kui ta loo lõpus Tiny Timi kuulsa tsitaadi „Jumal õnnistagu igaühte meist” kuuldavale tõi, sai ta sellise ovatsiooni osaliseks, mis ei jätnud vähimatki kahtlust publiku vaimustuse suurusest.”

Enne raadio, televisiooni ja kino laialdast levikut oli selline „etlemine” populaarseks meelelahutuseks. Nende menukus näib peegeldavat ka ingliskeelse maailma erilist huvi kõne ja kõnekunsti vastu. Niinimetatud kõnekunsti liikumine hakkas Inglismaal pead tõstma kaheksateistkümnenda sajandi lõpul, mil avalikele esinemistele rohkem rõhku hakati pöörama. Rahvas muutus üha haritumaks ja ühiskond hakkas tasapisi demokraatlikumaks muutuma. Kõik see pani inimesed avalike esinejate oskustele suuremat tähelepanu pöörama, olgu siis tegu poliitikute, juristide või vaimulikega. Erilist hoogu kogus liikumine Ameerikas – nii Yale kui Harvard arendasid 1830ndatel kõnekunsti õpetamiseks oma õppekava välja ja sajandi teiseks pooleks oli see paljudes Ühendriikide kolledžites nõutud erialaks. Koolides pandi erilist rõhku kõval häälel lugemisele, mis tähendab, et eritähelepanu langes artikulatsioonile, diktsioonile ja hääldusele. Kõige sellega käis käsikäes huvi retoorika vastu.

Austraalias tõi kõnekunsti liikumine kaasa ka suurema teadlikkuse Austraalia inglise keele ja Britannias räägitava inglise keele lahknevusest. Mõne jaoks oli Austraalia iseloomulik aktsent rahvusliku uhkuse märgiks, eriti pärast seda, kui kuus kolooniat 1902. aasta 1. jaanuaril üheks föderatsiooniks koondati ja need Austraalia Ühenduse moodustasid. Paljude jaoks oli see aga pigem laiskuse tunnuseks.

„Komme kogu aeg poollahtise suuga rääkida on veel üheks rahvusliku „väsimustunde” ilminguks,” kurtis üks kirjanik Austraalia nädalalehes Bulletin sajandivahetuse paiku.6 „Suur osa nendest matsidest ei pane oma suud eales päris kinni. Sageli annab see märku adenoidide või kurgumandlite hüpertroofiast; tüüpilise austraallase tõvest.”

Lõuna-Austraalia aktsent, mille keskel Logue üles kasvas, sai erilise kriitika osaliseks, seda kirjeldati kui segu „ameerika inglise keelest, iiri aktsendist, koknist ja vigasest briti inglise keelest”. Üheks tunnuseks oli „keeleloidus” ja kihk „võimalikult väheste ja lihtsate sõnadega võimalikult palju öelda”. See laiskus ilmnes lausete kärpimises ja sõnade pudistamises.

Kahekümne kahe aastaselt, 1902. aastal, sai Logue’ist Reevesi sekretär ja abiõpetaja. Samal ajal õppis ta Vanemas Muusikakonservatooriumis, mis oli rikka Šoti päritolu filantroobi, söör Thomas Elderi annetuse abil 1898. aastal asutatud „eesmärgiga oma õpilastele täielik kõrgem muusikaline haridus tagada”.

Logue hakkas oma õpetaja eeskujul etlusõhtuid korraldama, samuti tegeles ta harrastusnäitekunstiga. 1902. aasta 19. märtsi kolmapäevaõhtune üritus YWCA-s Adelaide’is võimaldas tal mõlemad oskused proovile panna.

„Saal oli täis ja publik oli väga toetav,” kirjutas kohalik ajaleht Advertiser järgmisel päeval. „Mister Logue tundub üpris noor olevat, aga tal on selge, jõuline hääl ja meeldiv lavaline olek. Tema valikud on tõestuseks tõelisest andest näitekunsti valdkonnas ja temast kiirgas lugupidamisest tegelaskujude vastu, keda ta kehastas ning lugude vastu, mida jutustas.”

Ajalehe kriitikute sõnul olid Logue’il kõik luuletused ja katkendid suurepäraselt õnnestunud, kuid tema parim külg oli avanenud W. E. Aytouni luuletuse „Edinbourgh pärast Floddeni lahingut” deklameerides.

Heameelt ja uhkustunnet, mis sellise tagasisidega kaasnes, varjutas üks tragöödia – sama aasta 17. novembril suri Logue’i isa kõigest neljakümne seitsme aastasena pärast pikka ja vaevarikast lahingut maksatsirroosiga. Järgmisel päeval ilmus advertiser’is George Logue’i nekroloog; tema matustel oli suur hulk leinajaid.

Logue, kes oli nüüdseks kahekümne kolme aastane, tundis end piisavalt kindlalt, et Adelaide’is omaette elama asuda ja kõnekunsti õpetamisega tegelema hakata.

„Lionel Logue soovib teada anda, et asub oma elukutset aktiivselt rakendama ning ootab alates 23. aprillist huvilisi ruumis nr 43 Grenfelli hoones Grenfelli tänavas. Täpsem info kohapeal,” võis kolm päeva varem advertiser’is ilmunud teatest lugeda.

Samal ajal jätkas ta etlemisega ja asutas isegi Lionel Logue’i nimelise draama- ja komöödiaseltsi.

1904. aasta 11. augustil ilmus advertiser’is ülevoolavalt kiitev arvustus „ilulugemisest”, millega Logue eelmisel õhtul Lyric Clubis esinenud oli. Etenduse pealkirjaks oli olnud „Kõige rohkem meeldiks mulle olla sünnipärane inglane, aga järgmisena valiksin selle, kes ma olen – „harilik koloonialane””. Arvustaja sõnul oli Logue’il „õnn omada ainulaadselt musikaalset häält, ühtlast intonatsiooni ja oskust iga oma liigutust väga elegantselt kontrollida, nii et neist puudub vähimgi ülepingutatus.” Kokku võttis ta loo sõnadega: „Mister Logue ei pea oma konkurentide ees mingit hirmu tundma. Tema esinemist iseloomustas põnev eneseväljendus, kõne selgus ja tundlik huumorisoon, millega ta võitis publiku entusiastliku poolehoiu.”

Siis jõudis kätte üks esimene Logue’i elu paljudest pöördepunktidest. Hoolimata oma Adelaide’is tõusuteel olevast mainest otsustas ta kodinad kokku korjata ja minna tööle 2000 kilomeetrit lääne poole ühte elektrotehnika firmasse, mis tegeles Kalgoorlie kullakaevanduste elektriga varustamisega Lääne-Austraalias. Alates sellest, kui linnast 1980ndate algupoolel kulda avastati, ja seal tõeline kullapalavik lahti läks, oli Kalgoorlie äärmiselt kiiresti arenenud. 1903. aastaks oli linnal ette näidata kolmkümmend tuhat elanikku, üheksakümmend kolm hotelli ja kaheksa pruulikoda. Üksikute kullaotsijate päevad olid aga loetud, nende asemel tegid ilma laiaulatuslikud maa-alused kaevandused.

Logue ei püsinud seal kaua, aga lepingu lõppemise ajaks oli ta piisavalt raha kõrvale pannud, et mõned kuud lõõgastuda ja mõelda, mida eluga edasi peale hakata. Ei tule üllatusena, et ta otsustas lääne suunas edasi liikuda ja veidi tsiviliseeritumasse Perthi suunduda. Idas oli läbi aegade olnud kombeks Lääne-Austraalia osariigi pealinna kõrvaliseks ja tähtsusetuks pidada, aga Kalgoorlie kullakaevandused olid seda seisukohta muutnud ja Lääne-Austraalial oli 1908. aasta föderatsioonidebattides arvestatav mõjuvõim.

End Perthis sisse seadnud, alustas Logue jälle kõnekunsti õpetamisega ja asutas 1908. aastal ka linna Avaliku esinemise klubi. Aasta varem oli ta kohtunud Myrtle Gruenerti nimelise ametnikuga, kes oma kahekümne kahe eluaastaga oli temast viis aastat noorem ja kes jagas temaga ühist kirge harrastusteatri vastu. Lionelist mõned tollid pikem imposantne noor naine oli Saksa juurtega – tema vanaisa, Oskar Gruenert, oli pärit Ida-Saksamaalt Saksimaalt. Raamatupidajast isa Francis oli oma Saksa päritolu üle uhke ning töötas Lääne-Austraalia Germania klubi sekretärina. Mõnda aega oli Francisel tervisega probleeme ja 1905. aasta augustis suri ta kõigest neljakümne kaheksa aastasena, jättes endast maha neljakümne seitsme aastase naise, sel ajal kahekümnese Myrtle’i ja tema venna Ruperti.

Lionel ja Myrtle abiellusid 1907. aasta 20. märtsil St George’i katedraalis, kus nad pandi paari Perthi dekaani poolt. Nähtavasti oli üritus piisavalt oluline, et väärida uudisnuppu West australian’i järgmise päeva numbris. Ajalehe kirjutatu kohaselt oli pruut oma lumivalges šifoonkleidis imeilus. Tema juustele oli krooni kombel sätitud valgest tüllist siidkaunistustega loor. Pärast tseremooniat toimus Hay tänava Alexandra teetoas vastuvõtt, kus sügavsinisesse siidkleiti riietatud Myrtle’i ema külalisi võõrustas. Pruutpaar veetis mesinädalad Perthist lõunasse jäävas Margaret Riveris, kus põhiatraktsiooniks olid mõni aasta varem turistide seas äärmiselt populaarseks saanud koopad.

Värskeltabiellunud asusid elama aadressile Emerald Hill 9. Varsti pärast esimese lapse, Laurie Paris Logue’i, sündi 1908. aasta 7. oktoobril kolisid nad Collini tänavale. Myrtle, kellega koos Logue veetis järgmised neli aastakümmet, oli äärmiselt muljetavaldav ja energiline isiksus.

„Minu abikaasa on üks erakordselt atleetlik naine,” rääkis ta mitu aastat hiljem ühes ajaleheintervjuus. „Ta vehkleb, poksib, ujub ja mängib golfi; lisaks on ta hea näitleja ja suurepärane abikaasa.”

Üks teine kord kuulutas Lionel, et just Myrtle on see, kes teda „suurtele tegudele kannustab”.

*

Näib, et ka kaks aastat hiljem pähe võetud idee kuueks kuuks ümbermaailmareisile minna hakkas idanema just Myrtle’i peas.Ambitsioonikas plaan nägi ette läbi Austraalia ida poole liikuda, üle Vaikse ookeani Kanadasse põigata, mõnda aega Ühendriikides peatuda ning seejärel Britannia ja Euroopa kaudu tagasi koju pöörduda. Reisikulud pidi osaliselt katma Lioneli juristist poliitikuks pöördunud värvikalt onult Paris Nesbit’ilt laenuks saadud raha. Väike Laurie, kes oli äsja kaheseks saanud, pidi Myrtle’i ema Myra hoole alla jääma.

Osaliselt andis rännakuks inspiratsiooni lihtne maailmanägemissoov. Samavõrra huvitatud oli Logue aga ka professionaalsest arengust ja võimaluste avardamisest mujal maailmas. Etlemine ja näidendite lavastamine ning nendes näitlejana kaasategemine oli Logue’ist nüüdseks Perthis tuntud tegelase teinud. Lisaks andis ta poliitikutele ja muudele kohalikele prominentidele eratunde kõnelise võimekuse arendamiseks. Kui üks reporter tal aga mõne oma patsiendi nime nimetada palus, oli Lionel diskreetsus ise: „Iga avalik esineja soovib, et kuulajale jääks mulje, justkui oleks tema kõneosavus looduse poolt kaasa antud kingitus, mitte pikaajalise ja kannatliku harjutamise vili,” ütles ta selgituseks.

Just eriti Ameerika oli koduks paljudele juhtivatele nimedele kõnekunsti valdkonnas ja Logue’i soov oli neilt võimalikult palju õppida. Tundub, et nii tema kui Myrtle vaatasid elu avatud pilguga ning olid arvamusel, et kui reisidel nähtu neile meeldib, võivad nad välismaale ka elama asuda. Sel juhul oleksid poeg ja Myrtle’i ema neile hiljem järele tulnud. Paljud pikad kirjad, mille Myrtle (ja vähemal hulgal ka Logue) koju saatsid, andsid nende reisist elava ülevaate.

Nad asusid kodust teele 1910. aasta esimesel jõulupühal, seilates mööda Austraalia rannikut ida poole kuni Brisbane’ini. Teel tegid nad peatused Adelaide’is, Melbourne’is ja Sydney’is ning veetsid igas linnas mitu päeva. Myrtle’i sõnade kohaselt oli Sydney sadam „imeline – suurepärane – sõnades kirjeldamatu”. Brisbane’ist oli ta vähem vaimustunud, kirjeldades seda kui „hirmuäratavalt aegadetagust paika, mis näeb välja räpane ja ebatervislik ning on põrgulikult palav”. Peatuste ajal oli neil rohkelt võimalusi sõprade ja sugulaste külastamiseks ning välismaiste kontaktide hankimiseks. Lionel – või „Liney”, nagu Myrtle teda kirjades nimetas – avaldas teistele reisijatele muljet oma suurepäraste kriketi-, golfi- ja hokioskustega ning sünnipärane jutuvestja, nagu ta oli, kasutas süllelangenud publikut ära ja lõbustas reisijaid ning meeskonda pidevalt oma lugudega.

Ootuspäraselt hakkasid nad üsna kiiresti väikest Laurie’t taga igatsema.

„Ma ei lase oma mõtetel liiga tihti pisipoja ümber tiirelda, muidu nutaksin kogu aeg,” kirjutas Myrtle ühes esimestest emale saadetud kirjadest. „Ta lohutas nii armsasti, et ära nuta, emme, kui ma lahkusin. Ära lase tal mind unustada, emake kallis … Kuus kuud mööduvad kiiresti ja tuleme tagasi imelise uue kogemuse ja palju avarama silmaringiga.”

Reisi järgmine etapp, Vaikse ookeani ületamine, osutus oluliselt katsumusterohkemaks. Esimesed kaheksa päeva Brisbane’ist väljumisest alates veetis Logue oma koikus ägades, võtmata sööki suu sissegi. Asi ei olnud ainult lainetes – Brisbane’is pardale võetud joogivesi oli riknenud ja paljud reisijad olid haigestunud. Logue oli veendunud, et teda on mürgistus tabanud.

„Vaene vana, temast halvemat meremeest annab ette kujutada – ma ei tea, mis temast saaks, kui mind siin poleks,” kirjutas Myrtle. „Ta on täielikus mustas augus.”

Asjad hakkasid taas ülesmäge liikuma niipea, kui nad 7. veebruaril Vancouverisse jõudsid ja jala kindlale pinnale toetasid. Siit sõitsid nad rongiga läbi Minneapolise ja St Pauli Chicagosse ning üürisid seal viie dollari eest nädalas Michigani järvele avaneva vaatega hotellitoa. Nagu Myrtle kirjutas, pidanuks Chicago olema „üks maailma pahelisemaid paiku”, aga vastupidiselt eeldustele meeldis neile seal väga. Esialgu oli plaanis nädal või kaks koha peal veeta, aga lõpuks jäid nad sinna rohkem kui kuuks.

Elu Ameerika suurlinnas oli kütkestavaks kultuurikogemuseks. Myrtle’ile avaldasid erilist muljet rohukauplused, kust sai osta kõike alates ravimitest ja lõpetades sigarettidega, kohvikud ja autode rohkus. See-eest ei leidnud nende heakskiitu kombetus, mis oli äärmiselt levinud kohalike naiste seas, kes „jõllitavad, panevad küünarnukke lauale ja määrivad samal ajal noaga õhus vehkides saiale võid, söövad kanakintse sõrmedega ja kasutavad igal kujuteldaval puhul hambatikke”.

Logue’i hinnati linnas kõrgelt. Tänu sõprade sõpradele, kellest mõningatega olid nad tuttavaks saanud laevas, kutsuti neid moodsatesse kodudesse ja peentesse restoranidesse õhtusöökidele ning neil õnnestus osaleda nii mõnelgi prestiižsel üritusel. Lisaks käisid nad paljudel etendustel ja show’del. Lionel oli vaimukas ja meeldiv kaaslane; austraallastena oli temas ja Myrtle’is kohalike jaoks ilmselt ka mingi uudsuse võlu. Elu ei olnud siiski vaid pidu ja pillerkaar. Päeviti väisasid nad Robert Cumnocki loenguid ja seminare Northwesterni ülikoolis. Robert oli kõnekunsti professor, kes oli ülikooli allüksusena Retoorikakooli asutanud ja keda Myrtle „lihtsalt šarmantseks” pidas. Lisaks õpetas Logue ka ise üliõpilastele retsiteerimist ja rääkis neile Austraalia elust.

Edasi mindi läbi Niagara Fallsi New York Citysse, mis hämmastas neid oma pööraste mõõtmetega.

„Sõitsin eile ligi tund aega metroorongiga ja välja tulles olin ikka veel New Yorgis,” kirjutas Myrtle suure imestusega.7

Veel rabas neid see, kui tohutult palju võõramaalasi linnas oli; paljudele neist valmistas raskusi isegi kõige algelisema inglise keele rääkimine. Broadway lõputute „valgustatud reklaamtahvlite” hiilgus mõjus silmipimestavalt ja Logue viis oma naise esimest korda ooperisse. Nad ronisid Vabadusesamba otsa ja nautisid Coney Islandi võlusid. Ka siin osutusid sõprade kaudu hangitud tutvused kasulikuks ning nad sulasid kiiresti kohalikku seltsiellu – ning nautisid muuhulgas ka mõningaid ülipeeneid õhtusööke linnast väljas. Viimased olid täielikuks vastandiks New Yorgi karmile elule: „Ilma igasuguse kahtluseta on New York suurimate jõleduste linn ja seadusekuulekus ei ole siin sugugi populaarne,” kirjutas Myrtle emale. „Kohalike ajalehtede lugemine ajab hirmu nahka. Me ei käi kusagil ilma oma revolvrita – kaunitar, mille Lionel siia saabudes ostis.”

Chicagos oli Logue mitme oma ala eksperdiga ühendust võtnud, nende hulgas Grenville Kleiser, Kanada päritolu oraator, kes oli hulgaliselt inspireerivaid kõnekunsti puudutavaid raamatuid kirjutanud. Logue pöördus ka kohaliku avaliku esinemise klubi poole ja andis jällegi ka ise mõned loengud. Bostoni reisi ajal kohtus ta Leland Todd Powersi, kõnekunsti valdkonna liidriga, kes oli Suulise kõne nimelise kooli autor ning kes lisaks õpetas veel Emersoni kõnekunsti koolis.

Mõneti intrigeeriva faktina võib välja tuua, et oma East Coasti perioodil kohtus Logue ka tulevase presidendi, Woodrow Wilsoniga, kes sel ajal veel Princetoni ülikooli eesotsas oli.

„Kõige suurepärasem ameeriklane,” kuulutas Logue tagasi kodus olles ühes Perthi Sunday Times’ile antud intervjuus.8 „Tal on terav läbitungiv pilk, mis näib sinust otse läbi vaatavat. Väga tark ja iseloomuga mees, kuid samas läbini sõbralik ja vähenõudlik. Paljud inimesed arvavad, et temast saab järgmine Ühendriikide president.”

Innukas autogrammide koguja, nagu ta oli, hindas Logue Wilsoni korraliku õpetatud käekirjaga signeeritud kirja väga kõrgelt.

Oli aeg edasi liikuda. 3. mail astusid Logue ja Myrtle Londonisse suunduva Teutonicu pardale. Laev kuulus kompanii White Star alla – see sama kompanii, mis järgmisel aastal maailmale õnnetu saatusega Titanicut tutvustas. Ameerikas veedetud aeg oli olnud üks suur seiklus.

„VeetsimeAmeerikas suurepärased kuud ja elamiseks on see üks vaimustav koht – see-eest kohutav koht lapse üleskasvatamiseks,” kirjutas Logue ämmale. „Ameeriklased on üks imepärane ja kummaline rahvas – see on altkäemaksu, valede ja prostitutsiooni maa … Aga ometi on see üks kütkestavamaid riike maailmas.”

Logue’id maabusid Liverpoolis 11. mail ja asusid neljatunnisele rongisõidule Londoni poole. Myrtle õhkas ühes kirjas emale, et Inglise maapiirkond on „imedemaa; lõpmata maaliline oma roheliste väljade ja neid piiravate kaunite viirpuuhekkidega ning kanalitel ulpivate lotjadega”. Esmamulje impeeriumi pealinnast pärast õhtusööki ning jalutuskäiku Piccadilly ja Trafalgari väljaku ümbruses polnud aga sugugi positiivne – see näis New Yorgiga võrreldes „provintslik”.

Vaatamata esmamuljele hakkas London neile kiiresti meeldima ja peagi oli Myrtle ümbritsevast vaimustuses. Nad külastasid selliseid kohustuslikke vaatamisväärsusi nagu Londoni kindlus, Madame Tussaud’ vahakujude muuseum, Hampton Courti palee ja muidugi Buckinghami palee –, kus Logue tulevaste aastate jooksul sagedaseks külaliseks sai. Hoone välisilme ei avaldanud Myrtle’ile sugugi muljet: „See on üks kole räpane vana hall maja, kirjeldamatult võigas,” kirjutas ta. „Imeilus Victoria mälestussammas, mis selle koletise väravate ees kuu aega tagasi avati, leevendab õnneks veidi seda õudust.”

Nad käisid palju teatris, kus kohtusid teiste hulgas suurepärase Charles Hawtrey’ga, kes neile väga meeldis, ja Austraalia päritolu Marie Lohriga, kes neile üldse ei meeldinud. Myrtle’i arvates oli ta liiga kiiresti kuulsuse saavutanud, mis talle sugugi hästi ei olnud mõjunud, ja lisaks oli ta liiga kõhn nagu kõik inglise tüdrukud. Nad käisid tihti ka väljas söömas, kuigi neid häiris, et Londonis kõik restoranid palju varem suleti kui New Yorgis.

Veel käisid nad Oxfordis, kuhu tuttava tuttavad nad iga-aastase jõepaadivõistluse pidustuste raames kutsusid. Hommikuti uudistasid nad erinevaid kolledžeid ja pärastlõunati imetlesid vaatepilti sadadest rõõmsavärviliselt kaunistatud paatidest, milles valgetes flanellpükstes mehed ja ilusates kleidikestes neiud aerutajaid jälgisid. Üks sõber viis ka nemad paadiga sõitma: Lionel ja Myrtle lamasklesid pehmetel alustel, sel ajal kui sõber neid mööda jõge sõidutas ning samas nende tähelepanu kaunitele vaadetele juhtis. Pärast „kuut paradiisihõngulist päeva”, nagu Logue ühes hilisemas kirjas ämmale seda aega nimetas, lahkusid nad Oxfordist suure kahjutundega.

Üks Britannia reisi kõrghetki oli 22. juunil, mil nad koos ülejäänud rahvamurruga Londoni tänavaid ummistasid, et kuningas George V ehk „meresõitja kuninga” kroonimist tähistada. George V oli oma isalt, Edward VII-lt trooni pärinud eelmise aasta mais. London oli üks suur pulbitsev inimmass; tänavaid ehtis nii palju lipukesi ja elektritulukesi, et Myrtle’ile jättis see kõik muinasjutumaa mulje. Inimesed olid juba eelmisel õhtul parimaid kohti märgistama hakanud, paljud veetsid öögi kõnniteedel, sest järgmisel hommikul kella kuueks pidi kindlasti tänaval olema, kui midagi näha tahtsid. Ühel Logue’i Kaufmanni-nimelisel sõbral, kellega ta Teutonicu pardal tutvunud oli, õnnestus talle pressikaart hankida, nii et ta pääses peaaegu Westminster Abbey ukse ette.

Kaartidega varustatult jalutasid Logue ja Kaufmann poole kümneks hommikul kohale ning said politseilt loa end Buckinghami paleest kõigest mõnesaja jardi kaugusele sisse seada. Peagi nautisid nad sealt imelist vaadet kuldses tõllas kuningast ja kuningannast.

„Rahvas oli küll väga entusiastlik, aga inglastel on kohutav hirm lärmi ees,” kirjutas ta ämmale.

Järgmisel päeval toimus Londonis kuninglik rongkäik. Logue’il ja Myrtle’il olid kohad täpselt uue Admiraliteedikaare ees. Hoolimata sellest, et nad kella veerand kaheksast hommikul kuni poole kaheni päeval ootama pidid, lendas see aeg kui linnutiivul ja nad „pidasid end üleval nagu lapsed, kui kuningas ja kuninganna oma imekaunis riigitõllas kaheksa kreemja hobuse järel viimaks paistma hakkasid”.

Logue’id leidsid aega ka Edith Nesbitil – oma kaugel sugulasel ja „Raudtee laste” autoril – tema kaunis Kenti maakodus külas käia. Eriti vaimustatud oli sellest väljasõidust just Myrtle.

Algselt oli neil plaanis Euroopas edasi reisida, aga sellega oli nüüd väike probleem – Logue oli suure summa oma säästudest pannud Bullfinch Golden Valley sündikaadi aktsiate alla, mis möödunud aasta detsembris, pärast väidetavat uue kullaaugu avastamist Kalgoorlie läheduses, Perthi väärtpaberiturul suurt erutust olid põhjustanud. Nagu välja tuli, olid ettevõtte ennustused lootusetult liialdatud ja mõni kuu hiljem langes aktsiate väärtus murranguliselt, võttes endaga kaasa suurema osa Logue’i ja Myrtle’i säästudest. Nad palusid onu Pariselt telegrammi teel veidi raha juurde, kuid mõistsid, et peavad siiski kokku hoidma ning otsustasid hoopis veel mõneks päevaks sugulaste juurde Birminghami jääda ja seejärel koju tagasi pöörduda.

6. juulil astusid nad Liverpoolist spetsiaalselt Austraalia liinile kavandatud Suevicu-nimelise laeva peale ning sama kuu teiseks pooleks jõuti ilma äpardusteta tagasi Lääne-Austraaliasse Albanysse King George’i väina.

„Kas selleks korraks on reisimised reisitud?” küsiti Logue’ilt selle sama intervjuu raames Perthi Sunday Times’ile, milles ta oma kohtumist Woodrow Wilsoniga mainis.

„Reisitud,” vastas Lionel. „Austraalia on maailma parim paik.”

Kodus sai Logue oma Britannia kogemusest kohe kasu lõigata. Kui Perthi Uue Kuningliku Teatri kinoekraanile planeeriti sama aasta augustiks „Kuningliku Inglismaa” nimeline dokumentaalfilm kroonimistseremooniast, valiti Logue neid „C. Spenceri eriti privilegeeritud positsioonilt filmitud animeeritud pilte” kommenteerima.

Vaevalt oleks Logue osanud sel ajal ettegi kujutada, et ühel päeval pöördub kuninga poeg isiklikult oma kõnedefektiga tema poole ja et Perthi ühiskonnategelaste seas muudavad just see ja muud taolised etteasted ta tähelepanuväärseks kujuks. 1911. aasta detsembris andis tema hiljuti asutatud näitlemiskool, mis koondas enda alla palju tuntud kohalikke amatööre, oma esimese etenduse – kuueteistkümnendal kuupäeval, laupäevasel õhtul, etendasid nad tema lavastatud tükki inglise näitekirjanikult Henry Esmondilt, mis kandis nime „Üks suvepäev”. Kaks päeva hiljem astus juba uus koosseis üles „Meie poiste” lavastusega, mille tulu pidi minema kohaliku lasteaia toetuseks.

Samal ajal tegeles ka Myrtle eneseteostusega. 1912. aasta aprilli West australian’ist saab lugeda, et ta oli äsja avanud „kehakultuuri ja vehklemise kooli naistele ja tüdrukutele” kõrgete lagede ja hea ventilatsiooniga Queen’s Halli spordisaalis. Artikkel kirjutab veel, et Myrtle oli „hiljuti naasnud võõrsilt, kus tal oli olnud soodne võimalus end kõige uudsemate Inglismaal ja Ameerikas kasutatavate töövõtetega kurssi viia”.

Järgmisel kuul astus Logue’i trupp üles Tema Majesteedi teatris heategevusliku komöödiaetendusega „Missis Gorringe’i kaelakee”. Seekordne tulu läks Parkerville’i orbudekodule. „Mister Logue ja tema õpilased on südamlikud õnnesoovid ära teeninud,” kuulutas West australian. „Etenduse juures ei olnud midagi mehaanilist ja kogu asjal oli juures siiralt ja otsekoheselt inimlik maik.” Ka Myrtle astus laval üles: tema etteaste missis Jardine’ina oli „väga kõrge kunstilise väärtusega nii hääleliselt, näitlejameisterlikkuselt kui ka üldhoiakult”, leidis ajakirjanik.9

Logue’i etlemisalane tegevus äratas publikus aina enam huvi. „Mister Lionel Logue’i etlemisõhtu kuulutusest piisas, et St George’i hall eile õhtul inimesi täis saada ja need, kes sel vihmasel õhtul kodust välja otsustasid tulla, said rikkalikult tasutud,” võis 1924. aasta augustis ühest arvustusest lugeda. Sama arvustus kirjeldas Logue’i ka kui „igakülgset meistrit sellises peenes kunstis nagu kõnekunst”.

Näib, et eriti hästi läks Logue peale publiku hulgas viibivatele naisterahvastele – nagu täheldas ühe kohaliku ajalehe reporter, kui Logue Kalgoorliesse ühel Eisteddfodi-nimelisel festivalil „ilukõneliseks kohtunikuks” käis. Tundub, et festivali näol oli tegu millegi tänapäevase talendikonkursi laadsega. Reporter märkis, et „mister Lionel Logue on väga nägus noormees ja see jäi silma nii mõnelegi tüdrukule. Kaks neist olid võistlusel igal õhtul kohal ning veetsid suurema enamuse ajast hingestatult kohtunikekabiini poole jõllitades. Nendele noortele neidudele oleks võib-olla huvitav teada, et mister Logue’il on võluv naine ja kaks armsat last.”10

Samuti pälvis Logue kuhjaga kiitust töö eest oma kõnekunsti õpilastega. Üks tema kunagistest jüngritest meenutas, et 1913. aasta septembri õhtusöögil Rose Tea Roomis „tunnistasid mitmed õpilased oma lugupidamist selle džentelmeni teadmiste vastu ning kinnitasid tema koolituste tulemuslikkust”. Umbes kahekümne kohalviibija lõbustuseks uurinud üks noormees, kas Logue ei tahaks oma tähelepanuväärset annet ära kasutada ning panna poliitikud ja ülejäänud arvamusliidrid lolluste asemel tervemõistuslikku juttu suust välja puhuma. Logue vastanud asjakohaselt humoorikal toonil, et juba ainuüksi oma emakeele täielik valdamine annab tunnistust „tsiviliseeritusest ja rafineeritusest”.

Olgugi, et elu Perthis oli mugav, olid Lioneli ja Myrtle’i silmad maailmareisi ajal avanenud ja tundub, et nad mängisid vaiksel viisil mõttega võõrsil, miks mitte Londonis, uut elu alustada. Kõigile väljavaadetele peatsest kolimisest tõmbas joone peale teise poja, Valentine Darte’i, sünd 1913. aasta 1. novembril. Veidi aega hiljem, 1914. aasta 28. juunil kaugel Sarajevos Austria ertshertsog Franz Ferdinandile tehtud atentaat sundis neid selle plaani määramatuks ajaks kõrvale lükkama.

*

Austraaliale kui asumaale osutus Esimene maailmasõda surnute ja vigastatute arvult tohutult kulukaks. Vähem kui viiest miljonist elanikust võeti 416 809 meest sõjaväkke; rohkem kui 60 000 neist tapeti ning 156 000 said haavata või võeti sõjavangi.

Mis Britanniasse puutub, siis seal tervitati sõja puhkemist suure entusiasmiga – ja kuigi ettepanek üle minna kohustuslikule sõjaväeteenistusele lükati rahvahääletusel kaks korda tagasi, astus suur osa Austraalia noortest meestest vabatahtlikult lahinguvõitlusse. Enamikku neist ei saadetud esmalt mitte Euroopasse, vaid läkitati 1914. aasta augustis Egiptusesse, et seista vastakuti hädaohuga, mida Ottomani impeerium Briti huvidele Lähis-Idas ja Suessi kanali juures kujutas. Esimene suurem sõjakäik, millest Austraalia ja Uus-Meremaa liitlasvägi (ANZAC) osa võttis, oli Gallipoli.

Austraallased maabusid 1915. aasta 25. aprillil hiljem Anzaci lahena tuntuks saanud mereabajas, mille järskude rannanõlvade näol neid üsna ebakindel jalgealune ees ootas. Nii liitlasvägede rünnak kui türklaste vasturünnak ebaõnnestusid ning maad võttis surnud ring, mis kestis kogu ülejäänud aasta. Austraalia Veteranide Ameti andmetel sai Gallipoli lahingus surma 8 709 ning haavata 19 441 austraallast. Õõnestades tugevalt austraallaste usaldust Briti impeeriumi ülemvõimu, oli sellel lahingul riigile tohutu psühholoogiline järelmõju. ANZAC’i sõduritele omistati kangelase staatus ja nende kangelaslikkust tunnustati Anzaci päevaga, mida sellest ajast peale 25. aprillil mälestatakse.

Logue oli sel ajal juba kolmekümne nelja aastane kahe lapse isa, kuid soovis siiski vabatahtlikuna sõjaväkke astuda. Tervislikel põhjustel lükati ta tagasi – veidi pärast kooli lõpetamist oli ta jalgpalli mängides nii õnnetult kukkunud, et põlveluu purunes. Sellega lõppes tema jaoks igasugune sportlik tegevus ja võimalus sõjaväes teenida.

„Tahtsin sõjaväkke astuda, aga pidin selle mõtte peast viskama, sest ei saanud marssida,” rääkis ta ühes sõja-aastatel avaldatud intervjuus. „Kardan, et oleksin pidanud pärast esimest pikka marssi mõned nädalad lamades taastuma ning oleksin sõdurina oma riigile ainult ebavajalikuks koormaks.”

Logue pääses küll Gallipoli lahingu õudustest, kuid tegi, mis sai, et sõja ajal riigi hüveks oma panus anda. Ta pani kogu oma energia etlemisõhtute, kontsertide ja teatrietenduste korraldamisse ning annetas saadud tulu Punasele Ristile ja muudele toetusfondidele. Sageli oli tema eeskava kummaline segu surmtõsisest ja koomilisest. Ühel 1915. aasta juulikuisel esinemisel alustas Logue – kui arvustaja sõnu kasutada – „traagiliselt kujundliku esitusega „Soissons’ni põrguväravatest”, mis jutustab dramaatilise loo kaheteistkümne Briti armee sõduri märtrisurmast Pariisis”. Veidi aega hiljem möirgas publik paari „peenetundelise huumoriga esitatud” luuletuse peale naerda. Nagu seegi kord, olid arvustused alati ülevoolavalt positiivsed ja saalid puupüsti täis.

Senini oli Logue peamiselt ilukõnele ja draamale keskendunud, kuid tasapisi püüdis ta sellega seoses kogunenud teadmisi mürsuplahvatuste ja mürkgaasi tagajärjel tekkinud kõnehäirete all kannatavate sõdurite ravimiseks rakendada. Mõningatel juhtudel saatis teda edu – sealhulgas nendega, kellele arstid mingit lootust polnud andnud. Logue’i tolleaegsete saavutuste kohta ilmus 1919. aasta juulis West australian’is dramaatilise pealkirjaga artikkel „Hääletu kõne”.

Tema esimene edulugu tundub olevat Jack O’Dwyeriga, Perthi eeslinnast pärit endise sõduriga. Sama aasta talvel oli Logue rongis ühe sõduri kõrval istunud ja intrigeeritult jälginud, kuidas see ettekallutatult kaaslasele midagi segast kähistas. „Mister Logue mõtles, et kaotada pole midagi ja andis sõdurile enne väljumist oma nimekaardi ning palus tal endale helistada,” kirjutati ajalehes. Nagu välja tuli, oli O’Dwyer 1917. aasta augustis Ypres’is mürkgaasi ohvriks langenud. Londonis oli talle öeldud, et ta ei hakka enam kunagi rääkima. Tidworthi sõjaväehaiglas katsetati hüpnootilist ja sugestiivset ravi, kuid edutult. Nii sattuski õnnetu mees 1919. aasta 10. märtsil Logue’i jutule.

Logue oli veendunud, et saab aidata. Tema nägemuse kohaselt oli gaas mõjutanud kõri, suulage ja mandleid, kuid mitte häälepaelu – ja sel juhul oli paranemislootus olemas. Selles staadiumis oli aga kõik veel ainult teooria tasemel. Asi tuli praktikasse rakendada. Nädalaga õnnestus Logue’il O’Dwyeri häälepaelad võnkuma saada ja patsient oli võimeline selge „aa” kuuldavale tooma. Logue jätkas, näidates mehele ette, kuidas häälikuid moodustada, umbes samamoodi, nagu üks vanem võiks oma last rääkima õpetada. Vähem kui kahe kuuga oli O’Dwyer praktiliselt terve.

Logue selgitas intervjuus, et tema ravimeetod seisneb „patsiendile kannatlikult kõne produtseerimise õpetamises ning talle eneseusu ja paranemise võimalikkuse sisendamises” – samasugust füüsilise ja psühholoogilise ravi kombineerimist kasutas ta hiljem ka kuninga ravimisel. Logue’i meetod oli täielikus vastuolus teiste oluliselt jõhkramate ravivõtetega, sealhulgas elektriteraapiaga, mida Britannias tol ajal patsientide peal katsetati – nähtavasti tulemusetult.O’Dwyeri paranemisest julgust saanuna kasutas Logue samu ravivõtteid veel viie kohaliku sõduri peal. Nende hulgas oli ka G. P. Till, keda Austraalia vägede koosseisus Prantsusmaal, Villers-Bretonneux’s võideldes, gaasitatud oli. Kui Till sama aasta 23. aprillil Logue’i juurde tuli, polnud ta häälepaeltes võnkumise võimet ning heli, mille ta esile manada suutis, kostus heal juhul sammu kaugusele. 17. maiks oli Logue temaga lõpetanud ning mees tundus täiesti paranenud olevat. „Õigupoolest ei suutnud ma kolm nädalat suud kinni panna,” jutustas Till ajalehele. „Sõbrad küsisid minult: „Kas sa ei kavatse enam kunagi rääkimist lõpetada?” ja mina vastasin: „Pean ju kogu kaotatud aja tasa tegema.””