Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 17

Ärkvelaja naiivne otsustus oletab, et unenägu – kui see juba ka ei pärinegi teisest maailmast – on siiski nihutanud magaja teise maailma. Vana füsioloog Burdach, kellele me oleme tänulikud hoolika ja peenetundelise unenäonähtuste kirjelduse eest, väljendas seda veendumust paljutsiteeritud lauses (1838, 499): „… mitte kunagi ei kordu päevane elu oma pingutuste ja naudingute, oma rõõmude ja valudega, ennemini on unenäo eesmärgiks meid nendest vabastada. Isegi siis, kui kogu meie hing on täidetud ühest objektist, kui sügav valu on meie sisemuse lõhki käristanud või mõni ülesanne nõuab kogu meie vaimujõudu, annab unenägu midagi sootuks võõrapärast või võtab tegelikkusest oma kombinatsiooni vaid üksikuid elemente või siis häälestub vaid meie meeleolu tonaalsusesse ning sümboliseerib tegelikkust.” – I. H. Fichte (1864, 1. kd, 541) kõneleb samas mõttes täiendusunenägudest ja nimetab neid isetervendava vaimu salajasteks heategudeks.¹⁷ – Sarnast mõtet väljendab ka L. Strümpell unenägude olemust ja tekkimist käsitlevas uurimuses, mida on õigustatult kõikide poolt esile tõstetud (1887, 16): „Kes näeb und, on pöördunud ära ärkveloleku teadvuse maailmast …” (Samas, 17): „Unenäos kaob vaat et täielikult mälestus ärkveloleku teadvuse korrastatud sisust ja selle normaalsest käitumisest …” (Samas, 19): „Hinge peaaegu mälestusteta eraldatus unenäos ärkvelelu tavapärastest sisudest ja protsessidest …”

Valdav enamik autoreid on aga unenägude ja ärkvelelu seose osas asunud vastandlikule seisukohale. Nii väidab Haffner (1887, 245): „Esmalt jätkab unenägu ärkvelelu. Meie unenäod jätkavad alati lühikest aega enne seda teadvuses olemas olnud kujutlusi. Täpne vaatlus leiab peaaegu alati juhtlõnga, millega unenägu seostus eelneva päeva elamustega.” Weygandt (1893, 6) räägib eelnevalt toodud Burdachi väitele otsesõnu vastu: „sest tihti, ilmselt enamiku unenägude puhul võib täheldada, et nood viivad meid vabastamise asemel just nimelt tavalisse ellu tagasi.” Maury (1878, 51) ütleb lühidas sõnastuses: „nous rêvons de ce que nous avons vu, dit, désiré ou fait”¹⁸; Jessen oma 1855. aastal ilmunud teoses „Psychologie” väljendub pisut ulatuslikumalt: „Unenägude sisu määravad suuremal või vähemal määral ära individuaalne isiksus, eluiga, sugu, seisus, haridustase, tavapärane eluviis ja kogu senise elu sündmused ja kogemused.”

Kõige ühetähenduslikumalt võtab selle küsimuse suhtes seisukoha filosoof J. G. E. Maaß¹⁹ (1805 [1. kd, 168 ja 173]): „Kogemus kinnitab meie väidet, et kõige sagedamini näeme unes neid asju, millele on suunatud meie kõige palavamad kired. Siin on näha, et meie kired peavad mõjutama meie unenägude moodustumist. Auahne näeb und (võib-olla üksnes oma ettekujutluses) saavutatud või veel saavutatavatest loorberitest, sellal kui armunu tegeleb oma unenägudes oma magusate lootuste objektiga … Kõik hinges uinuvad meelelised kihud ja jälestamised võivad juhul, kui neid mingil põhjusel erutatakse, avaldada mõju, et nendega ühenduvatest ettekujutustest tekib unenägu või et need ettekujutused segunevad juba olemasolevasse unenäkku.” (Wintersteini teadetel, 1912)

Ka vanaaja inimesed ei mõelnud unenägude sisu ja elu vahelisest sõltuvusest teisiti. Ma tsiteerin Radestocki järgi (1879, 134): kui Xerxes enne oma Kreeka-vastast sõjakäiku sellest otsusest hea nõu ajel ikka ja jälle loobub, ent unenägude poolt ikka ja jälle uut kihutust saab, siis ütles juba pärslaste vana ratsionaalne unenägude tõlgendaja Artabanos talle tabavalt, et unenäopildid sisaldavad enamasti seda, mida inimene ka ärkvel olles mõtleb.

Lucretiuse õpetuspoeemis „De rerum natura” (IV, 962) on koht:

„Et quo quisque fere studio devinctus adhaeret,aut quibus in rebus multum sumus ante moratiatque in ea ratione fuit contenta magis mens,in somnis eadem plerumque videmur obire;causadici causas agere et componere leges,induperatores pugnare ac proelia obire, … etc. etc.”²⁰

Cicero („De divinatione II”, lxvii, 140) väljendab seda üsna samamoodi, kui palju hiljem Maury: „Maximeque reliquiae earum rerum moventur in animis et agitantur, de quibus vigilantes aut cogitavimus aut egimus.”²¹

Mõlemad arusaamad unenäoelu ja ärkvelaja elu omavahelisest suhtest tunduvad tõepoolest lepitamatud. Seepärast on asjakohane tuletada meelde F. W. Hildebrandti kirjeldust (1875, 8 jj), kes arvab, et unenägude eripära ei saagi teisiti kirjeldada kui „[kolme] vastuolu jada, mis näiliselt teravnevad vastandusteks”. „Esimese nendest kolmest vastuolust moodustab ühelt poolt unenäo range eraldatus või lahusolek tõelisest ja tegelikust elust ja teiselt poolt ühe pidev sissetung teise, ühe pidev sõltuvus teisest. – Unenägu on midagi täiesti eraldiseisvat ärkvelolekus kogetavast tegelikkusest, võiks öelda, hermeetiliselt iseenesesse sulgunud eksistents, mida eraldab tegelikkusest ületamatu kuristik. Ta vabastab meid tegelikkusest, kustutab meie normaalse mälestuse sellest ja asetab meid teise maailma ja hoopis teise elulukku, millel ei ole põhimõtteliselt mitte midagi pistmist tegelikuga …” Hildebrandt kirjeldab seejärel, kuidas uinudes kaob kogu meie olemine oma eksisteerimisvormides „otsekui nähtamatu ukse taha”. Siis võib teha unes merereisi St. Helenale, et seal pakkuda vangistatud Napoleonile mõnda oivalist Moseli veini. Endine keiser võtab meid kõige armastusväärsemal viisil vastu ja pärast on peaaegu kahju, kui märgatakse, et ärkamine segab huvitava illusiooni ära. Nüüd aga võrreldakse olukorda unenäos tegelikkusega. Veinikaupmees pole ta kunagi olnud ega ei taha eales selleks saada. Merereisil ei ole ta kunagi käinud ja St. Helena oleks viimane koht, mida selle sihiks valida. Napoleonisse ei suhtu ta sugugi positiivselt, pigem tunneb tema vastu raevukat patriootilist viha. Ja lisaks sellele ei olnud unenägija sootukski veel mitte elavate kirjas, kui Napoleon saare peal suri; isikliku suhte loomine temaga oli väljaspool võimalikkuse piire. Nii näib unenäokogemus olevat midagi võõrast, mis on lükitud kahe teineteisega täiesti kokkusobiva ja teineteist jätkava elulõigu vahele.

„Ja sellest hoolimata,” jätkab Hildebrandt [samas, 10], „on näiline vastand sama tõeline ja õige. Ma arvan, et selle eraldatuse ja lahusolekuga käib käsikäes sisim suhe ja seotus. Me tohime peaaegu öelda: kui unenägu pakub midagi, võtab ta selleks materjali tegelikkusest ja vaimuelust, mis toimub selles tegelikkuses … Kui imepäraselt ta sellega ka ümber ei käiks, ei saa ta sellest hoolimata tegelikult kunagi reaalsest maailmast lahti, ja nii tema peenimad kui ka jantlikumad moodustised peavad oma põhimaterjali osas ikka tuginema sellele, mis on meelte maailmas meie silme ette sattunud või mis on meie ärkvelelu mõttekäikudes mingil viisil endale koha leidnud, teisisõnu, sellele, mida me oleme kas välimiselt või sisemiselt juba kogenud.”