Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 9

Et sellest raskesti loetavast raamatust on kahe esimese aastakümne järel osutunud vajalikuks teine trükk, ei ole ma tänu võlgu mitte erialaringkondade huvile, kelle poole ma eespool seisvate lausetega pöördusin. Näib, et minu kolleegid psühhiaatrid ei ole võtnud vaevaks jõuda kaugemale esialgsest võõristusest, mida võis tekitada minu uuelaadne arusaam unenäost, ja minu kolleegid filosoofid, kes on juba kord harjunud käsitlema unenäoelu probleeme – mõne üksiku, korduma kippuva lausega – kui teadvusseisundi ripatsit, ei märganud ilmselt, et just sellest otsast saaks tuua esile kõiksugu asju, mille tulemusena tuleks meie psühholoogilised õpetused põhjalikult ümber kujundada. Teadusliku raamatukriitika käitumine võis kinnitada vaid ootust, et minu sellele teosele peaks osaks saama surnuks vaikimise saatus; ka väike salk tublisid pooldajaid, kes minu juhatusel järgivad psühhoanalüüsi arstipraktikas ja tõlgendavad minu eeskujul unenägusid, et neid tõlgendusi kasutada neurootikute ravis, ei oleks selle raamatu esimest trükki ammendanud. Nii tuleb mul tänada haritlaste ja teadmishimuliste inimeste laiemat ringkonda, kelle osavõtt on toonud mulle väljakutse võtta see keerukas ja nii mitmeti põhjapanev töö üheksa aasta järel uuesti käsile.

Mul on hea meel öelda, et ma leidsin vähe seda, mida muuta. Siin-seal lülitasin ma uut materjali vahele, lisasin oma suurema kogemuse põhjal üksikuid uusi arusaamu, püüdsin mõned punktid uuesti läbi töötada; kõike olulist unenäo ja selle tõlgendamise kohta, nagu ka sellest tuletatavaid psühholoogilisi maksiime, ma aga ei muutnud, vähemasti subjektiivselt on see ajaproovile vastu pidanud. Kes tunneb minu muid töid (psühhoneurooside etioloogiast ja mehhanismist), teab, et ma ei ole kunagi poolikuid asju valmite pähe välja andnud ja olen alati püüdnud muuta oma väiteid vastavalt oma edenevale arusaamisele: unenäoelu valdkonnas võisin ma oma esimeste teadete juurde püsima jääda. Töötanud pikki aastaid neuroosiprobleemidega, olen ma korduvalt löönud kõikuma ja nii mõneski asjas eksinud; ikka ja jälle on just „Unenägude tõlgendamine” olnud see, kust olen jälle leidnud oma kindluse. Minu ohtrad teaduslikud vastased ilmutavad seega kindlat instinkti, kui nad just unenägude tõlgendamise alal ei taha mulle järgneda.

Ka selle raamatu materjal, need mu enese unenäod, mis on sündmuste käigus väärtuse minetanud ja millest on üle saadud ning mille varal ma selgitasin unenägude tõlgendamise reegleid, näitasid revideerimisel üles püsimisvõimet, mis astus muudatustele vastu. Sellel raamatul on minu jaoks veel teinegi subjektiivne tähendus, mida suutsin mõista alles selle lõpetamise järel. See osutus osaks minu eneseanalüüsist, reaktsiooniks mu isa surmale, seega otsustavale sündmusele, kõige teravamale kaotusele mehe elus. Kui ma olin seda mõistnud, tundsin end võimetuna kustutama selle toime jälgi.¹ Lugeja jaoks võib aga olla ükskõik, millise materjali varal ta õpib unenägusid hindama ja tõlgendama.

Kus ma ei suutnud vältimatut märkust vanasse konteksti sobitada, viitasin ma selle pärinemisele teisest käsitlusest nurksulgudega.²

Berchtesgaden, suvi 1908