Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 23

Käsitledes unenägude seost ärkveleluga ja unenäomaterjali päritolu, saime teada, et nii vanemate kui ka uuemate unenäouurijate arvates näevad inimesed unes seda, millega nad päeval tegelevad ja mis neid ärkvel olles huvitab [lk 24 jj]. See ärkvelelust unne jätkuv huvi ei olevat ainult psüühiline side, mis seostab unenäo eluga, vaid juhatab meile kätte ka unenäoallika, mida ei saa alahinnata ja millest lisaks unes huvi äratanule – uneajal toiminud ärritustele – peaks piisama kõikide unenäopiltide päritolu lahtiseletamiseks. Me oleme aga ka kuulnud vastuväiteid ülaltoodule, nimelt et unenägu viib magaja eemale päevastest huvidest ja me – enamasti – näeme meid päeval kõige enam kütkestanud asju unes alles siis, kui meie ärkvelelus on nende ärrituse aktuaalsus kadunud [lk 24-25 ja 44 jj]. Nii tekib unenäoelu analüüsides igal sammul mulje, nagu oleks üldiste reeglite püstitamine lubamatu, ilma et me lisaks reservatsioonina „tihti”, „reeglina”, „enamasti” ja varustaks nende kehtivust eranditega.

Kui unenägude etioloogia avamiseks piisaks ärkvelelu huvidest koos sisemiste ja välimiste uneärritustega, siis peaksime suutma anda rahuldava ülevaate unenäo päritolu kõikide elementide kohta; unenäoallikate mõistatus oleks lahendatud ja jääks vaid ülesanne piiritleda psüühiliste ja somaatiliste unenäoärritajate osakaal konkreetsetes unenägudes. Tegelikkuses ei ole see unenäo täielik lahendamine veel ühelgi juhul õnnestunud ja kõikidel, kes on seda üritanud, jäi – enamasti rohkelt – üle unenäo koostisosi, mille päritolu kohta pole osatud midagi öelda. Päevased huvid unenägude allikana ei ulatu ilmsesti nii kaugele, nagu võiks oletada usaldusväärse väite järgi, et igaüks ajab unes omi asju edasi.

Muid psüühilisi unenäoallikaid ei ole teada. Nii jätavad siis kõik kirjanduses esinevad unenägude selgitused – välja arvatud see, mida tuleb hiljem Scherneri puhul mainida (lk 89 jj) – suure lünga seal, kus on tegemist unenäole kõige iseloomulikuma kujutluspiltide materjali tuletamisega. Selles kimbatuses on mitu autorit kaldunud võimalikult vähendama unenäoärrituse psüühilist osa, millele on nii raske ligi pääseda. Nad eristavad küll põhiliste liikidena närviärritus- ja assotsiatsiooniunenägusid, viimatimainitu allikaks on [juba kogetud materjali] reprodutseerimine (Wundt, 1874, 657 jj), ent ei saada lahti kahtlusest, „kas need esineksid ka ilma kehaliste ärrituste ajenduseta” (Volkelt, 1875, 127). Ka puhtalt assotsiatiivse unenäo iseloomustus ei tööta: „Tegelikes assotsiatiivsetes unenägudes ei saa sellisest kindlast [somaatilisest ärritusest tulenevast] tuumast enam rääkida. Siin tungib lõtv grupeerimine ka unenäo keskmesse. Ilma selletagi mõistusest ja intellektist vabaks lastud kujutluselu ei hoia siin koos ka nood kaalukamad keha- ja psüühikaimpulsid ja ta on omaenese kireva lükkamise ja tõmbamise, omaenese lõdva läbisegi vaarumise meelevallas (Volkelt, samas 118). Wundt üritab siis unenäoimpulsside psüühilist osakaalu vähendada, selgitades, et „unenäofantaasiaid peetakse õigustamatult puhasteks hallutsinatsioonideks. Tegelikult on enamik unenäokujutlusi päriselt illusioonid, johtudes õrnadest meeleaistingutest, mis uneski eales ei kustu.” Weygandt võttis selle arvamuse omaks ja üldistas seda (1893, 17). Ta väidab kõikide unenäokujutluste kohta, et „nende lähimaks põhjuseks on meeleimpulsid, alles nende järel tulevad reproduktiivsed assotsiatsioonid.” Veel kaugemale psüühiliste ärritusallikate väljatõrjumisega läheb Tissié (1898, 183): „Les rêves d’origine absolument psychique n’existent pas”³⁸, ja teisal: „les pensées de nos rêves nous viennent du dehors”.³⁹

Nood autorid, kes nagu mõjukas filosoof Wundt võtavad vahepealse seisukoha, ei jäta märkimata, et enamikus unenägudes toimivad somaatilised ärritused ja tundmatud või päevahuvidena äratuntud psüühilised unenäoärritajad üheskoos.

Hiljem saame teada, et unenägude tekkimise mõistatust saab lahendada ühe ettenägematu psüühilise ärritusallika avamisega. Esialgu ei imesta me selle üle, et hingeelust mittepärinevate ärrituste osa unenägude tekkel hinnatakse üle. Mitte üksnes seda, et ainult neid on hõlbus üles leida ja katsetega tõestada; unenägude tekke somaatiline tõlgendus vastab ka täielikult praegusaegses psühhiaatrias valitsevale mõtlemissuunale. Rõhutatakse küll sõnaselgelt, et aju valitseb kogu organismi üle, ent kõik, mis võiks osutada psüühikaelu sõltumatusele tõendatavatest orgaanilistest muudatustest või selle avalduste spontaansusele, ehmatab praeguse aja psühhiaatrit sellisel määral, otsekui tooks nende tunnustamine tagasi natuurfilosoofia [vt lk 23, märkus 16] ja hinge metafüüsilise olemuse ajad. Psühhiaatrite umbusk on psüühe otsekui eestkoste alla seadnud ja nõuab nüüd, et ükski selle tundeliigutustest ei reedaks selle /psüühe/ suutlikkust. Ent psühhiaatri selline käitumine ei anna tunnistust mitte millestki muust kui vähesest usaldusest kehalise ja hingelise vahelise kausaalse seostamise paikapidavuse vastu. Isegi seal, kus nähtuse uurimisel peetakse psüühikat esmaseks ajendiks, oskab sügavam tungimine leida jätkuva tee, mis viib psüühikanähtuste orgaanilise põhjendamiseni. Kus aga psüühiline tähendab meie praegusele äratundmisele lõppjaama, seal ei pruugiks teda kummatigi veel eitada.⁴⁰