Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 20

Strümpell juunior, selle filosoofi poeg, kelle unenägudealane teos on meile juba mitmel korral näidanud teed unenägude probleemide juurde, on teatavasti informeerinud ühe haige jälgimisest [1883-4, 2. kd], kes kannatas üldise nahaanesteesia ja mitmete kõrgemate meeleelundite halvatuse all. Kui sellel mehel suleti väheste välismaailmale veel avatud meelte väravad, jäi ta magama. Kui meie tahame uinuda, siis püüdleme tavaliselt Strümpelli eksperimendiga sarnaneva olukorra poole. Me sulgeme tähtsaimad meelteväravad, silmad, ja proovime hoida muid meeli igasuguse ärrituseta või neile mõjuva ärrituse muutuseta. Me uinume, ehkki meie kavatsus ei õnnestu meil kunagi täielikult. Me ei saa hoida oma meeleelundeid mitte kunagi päris ärritajateta ega välistada täielikult meie meeleelundite ärritatavust. Et meid saab igal ajal tugevamate ärritusega äratada, võib meile tõendada, et „psüühika jääb ka unes püsivalt seotuks kehavälise maailmaga”.²⁹ Unenäo allikateks võivad väga hästi saada meeleimpulsid, mis saavad meile osaks uneseisundis.

Selliseid ärritajaid on terve rida, alates vältimatutest, mida uneseisund endaga kaasa toob või peab puhuti lubama, kuni juhusliku äratusärritajani, mis kas sobib või on määratud magamist lõpetama. Silma võib tungida tugevam valgus, võib kostuda müra, lõhnav aine võib ärritada meie nina limaskesta. Me võime unes tahtmatu liigutusega mõne kehaosa paljastada ja nõnda tekitada jahtumisaistingu või tekitada asendi muutmisega iseendale surve- või puudutusaistingu. Meid võib nõelata sääsk või võib väike öine õnnetus ühekorraga tormiliselt vallutada mitu meelt. Vaatlejate tähelepanelikkus on kogunud terve rea unenägusid, mille puhul ärgates sedastatud ärritaja ja üks unenäolõik sobivad sedavõrd kokku, et ärritajat võib pidada unenäo allikaks.

Selliste objektiivsete – rohkem või vähem juhuslike – meele ärritajate kogumi toon ma siin ära Jesseni (1885, 527-8) järgi: „Iga ebaselgelt tajutud müra tekitab vastavaid unenäopilte, kõuekõmin viib meid lahingu keskele, kuke kiremine võib muutuda inimese hirmukarjatuseks, ukse kriiksumine võib kutsuda esile unenäo röövlite sissetungimisest.”

„Kui meil öösel tekk pealt libiseb, siis võib-olla näeme me unes, et kõnnime alasti ringi või oleme vette kukkunud. Kui me lebame voodis viltu ja jalad ulatuvad üle ääre, siis võib-olla näeme unes, et istume kohutava kuristiku äärel või et kukume järsakust alla. Kui meie pea satub juhtumisi padja alla, siis ripub meie kohal kalju ja ähvardab meid enese raskuse alla matta. Seemne kuhjumine tekitab himuraid unenägusid, paiksed valud viivad mõtted talutud jõhkrusele, vaenulikele rünnakutele või osakssaavatele kehavigastustele…”

„Meier (1758, 33) nägi kord unes, et mõned inimesed ründasid teda, panid ta selili pikali maha ja lõid ta suure varba ja järgmise varba vahelt vaia maasse. Seda unes nähes virgus ta ja tundis, et tal on varvaste vahel rohukõrs. Henningsi (1784, 258) järgi olevat sama isik näinud teisel korral unes, kui ta särgi krae oli pisut liiga kõvasti kinni pandud, et ta poodi üles. Hoffbauer [1796, 146] nägi noorena unes, et ta kukkus kõrgelt ja märkas ärgates, et magamisase oli lagunenud ja ta oli tõepoolest kukkunud… Gregory teatab, et ta oli kord voodisse minnes pannud kuumaveepudeli jalgade juurde ning seepeale unenäos reisinud Etna tippu, kus maapinna kuumus tundus talle peaaegu talumatu. Teine nägi pärast seda, kui ta pea peale oli pandud villiplaaster, et hulk indiaanlasi skalpeeris teda; kolmas, kes magas niiske särgiga, uskus, et teda veetakse läbi jõe. Une ajal tekkinud podagrahoo tulemusena uskus haige, et ta on sattunud inkvisitsiooni kätte ja kannatab piinapingil (Macnish [1835, 40]).”

Ärrituse ja unenäo sisu sarnasusele tuginevat argumenti saab tugevdada, kui õnnestub magajatel vastavaid unenägusid plaanipäraselt meeleimpulsside tekitamisega esile kutsuda. Selliseid katseid tegi Macnishi teatel [loc. cit. Jessen (1855, 529)] juba Girou de Buzareingues [1848, 55]: „Ta jättis põlved katmata ja nägi unes, et reisib postitõllaga. Seejuures märgib ta, et reisijad küllap teaksid, et tõllas hakkavad öösel põlved külmetama. Teine kord jättis ta kukla katmata ja nägi unes, et ta osaleb õues toimuval religioossel talitusel. Sellel maal, kus tema elas, oli nimelt kombeks alati peakatet kanda, välja arvatud sellistel juhtudel, nagu just mainitud.”

Maury (1878 [154-6]) teatab uutest tähelepanekutest temal enesel tekitatud unenägudest. (Teine katsete seeria ei andnud tulemusi.)

1) Sulega kõdistatakse ta huuli ja ninaotsa. – Ta näeb unes kohutavat piinamist; mask asetatakse ta näole ja rebitakse seejärel nii lahti, et nahk tuleb kaasa.

2) Ihutakse kääre vastu näpitsaid. – Ta kuuleb kirikukellade helinat, siis lüüakse hädakella ja ta on unes 1848. aasta juunipäevadel.

3) Talle antakse nuusutada Kölni vett. – Ta on Kairos Johann Maria Farina äris. Sellele järgnevad metsikud seiklused, mida ta ei suuda reprodutseerida.

4) Teda näpistatakse kergelt kuklast. – Ta näeb unes, et talle pannakse villiplaaster peale, ja mõtleb seejärel arstile, kes teda lapsena tohterdas.

5) Talle pannakse kuum raud näo lähedale. – Ta näeb unes „kütjaid”³⁰, kes on hiilinud tema majja ja sunnivad elanikke oma raha ära andma, pistes nende jalgu söevanni. Siis ilmub Abrantès’i hertsoginna, kelle sekretäriks ta unenäos on.

8) Talle valatakse laubale mõni tilk vett. – Ta on Itaalias, higistab kõvasti ja joob Orvieto valget veini.

9) Talle lastakse mitu korda läbi punase paberi küünlavalgust näkku. – Ta näeb unes halba ilma, palavust ja viibib merel tormi käes, mida ta koges kunagi La Manche’i kanalil.

Teisi katseid unenägusid eksperimentaalselt tekitada võtsid ette d’Hervey [1867, 268 jj ja 376 jj], Weygandt (1893) ja teised.

Mitmelt poolt on „täheldatud unenäo silmatorkavat võimet lõimida oma kujutustesse meeltemaailma muljeid selliselt, et nad tekitavad nendes aegamööda juba ettevalmistatud ja sissejuhatatud katastroofi” (Hildebrandt, 1875 [36]). „Noorest peast,” jutustab see autor, „kasutasin ma aeg-ajalt selleks, et ikka kindlal varasel hommikutunnil üles tõusta, vastavale ajale seatud äratuskella. Küllap on mul sadu kordi juhtunud, et selle instrumendi heli sobitus näiliselt pikka ja seostatud unenäkku nii, nagu oleks kogu unenägu üksnes sellele rajatudki ja see heli oleks tegelikuks loogiliseks puändiks, tema loomulikuks osutuvaks lõppeesmärgiks.” [samas, 37]

Ma tsiteerin hiljem kolme nendest äratamis-unenägudest veel teiselgi eesmärgil [lk 53 jj].

Volkert (1875, 108-9) jutustab: „Üks helilooja nägi kord unes, et ta õpetab koolis ja tahab oma õpilastele midagi selgeks teha. Juba on ta sellega valmis ja pöördub ühe poisi poole küsimusega: „Kas sa said minust aru?” Too karjub kui meeletu: „Oh ja!” Pahaselt kutsub ta poissi karjumise pärast korrale. Ent juba karjub kogu klass: „Orja.” Siis: „Eurjo.” Ja viimaks „Feuerjo!” Ja nüüd virgub ta sellepeale, et tänaval hüütakse tõepoolest „Tuli, Feuerjo!””³¹

Garnier (1872 [1. kd, 476]) jutustab Radestocki järgi, kuidas põrgumasina plahvatus äratas vankris magava Napoleon I, kes elas seepeale unes taas läbi Tagliamento ületamist ja austerlaste kahurituld, kuni ta ärkvele ehmus hüüdega: „Meile on miin alla pandud!”³²

Kuulsaks on saanud unenägu, mida koges Maury (1878, 161). Ta oli haige ja lebas oma toas voodis; ema istus ta kõrval. Ta nägi nüüd und revolutsiooniaegsest hirmuvalitsusest, elas kaasa hirmsatele mõrvastseenidele ja viimaks kutsuti ta ise kohtu ette. Seal nägi ta Robespierre’i, Marat’d, Fouquier-Tinville’i ja kõiki selle kohutava ajastu kurbi kangelasi; mõne vahejuhtumi järel, mis ei talletunud tema mällu, mõisteti ta süüdi ja viidi määratult suure rahvahulga saatel kohta, kus kohtuotsuseid täide saadeti. Ta ronib tapalavale, timukas seob ta lauale; see pöördub; giljotiininuga langeb alla; ta tunneb, kuidas ta pea lahutatakse kehast, ärkab meeletus hirmus üles – ja leiab, et ta voodipäits on alla kukkunud ja tabanud ta kaelalüli, tõepoolest nagu giljotiininuga.

Selle unenäoga seostub huvitav arutelu, mille algatasid Le Lorrain (1894) ja Egger (1895) ajakirjas Revue philosophique: kas ja kuidas on unenägijal võimalik sellesse lühikesse aega, mis jääb äratusärrituse tajumise ja ärkamise vahele, suruda kokku näiliselt nii üliohter unenäosisu³³.

Sellelaadsed juhtumid näitavad, et uneaegsed objektiivsed meeleärritajad on unenäoallikatena kõige paremini tõendatud. See on ka asi, mis võhikute teada ainsana mingit rolli etendab. Kui pärida haritud inimeselt, kellele muidu unenägude-alane kirjandus on võõras, kuidas unenäod tekivad, siis vastab ta kindlasti viitega temale teatavaks saanud juhtumile, selgitades unenägu ärkamise järel ära tuntud objektiivse meeleärritajaga. Teaduslik vaatlus ei saa siia pidama jääda, vaid leiab põhjuse edasi küsida tähelepanekust, et une ajal meeltele mõjuv ärritaja ei ilmne ju unenäos oma tegelikul kujul, vaid seda asendab mingi muu ettekujutus, mis on sellega mingil viisil seotud. See seos aga, mis ühendab unenäoärritajat ja unenäotulemit, on Maury sõnade kohaselt une affinité quelconque, mais qui n’est pas unique et exclusive³⁴ (1853, 72). Kuulatagu näiteks kolme Hildebrandti äratusunenägu (1875, 37 jj); tuleb endalt küsida, kuidas üks ja seesama ärritus võib kutsuda esile nii erinevaid ja miks just selliseid unenäotulemeid:

„Niisiis lähen ma ühel kevadhommikul jalutama ja longin haljendavate põldude vahelt edasi naaberkülani, seal näen ma piduriietes elanikke, lauluraamat kaenla all, kiriku poole liikumas. Õigus! On ju pühapäev ja varsti algab hommikune jumalateenistus. Ma otsustan sellel osaleda, enne aga, kuna mul on pisut palav hakanud, kirikut ümbritseval kalmistul end maha jahutada. Lugedes siin erinevaid hauakirju, kuulen ma, kuidas kellamees ronib torni, mille tipus näen väikest külakella, mis kohe annab märku palvuse algusest. Veel terve viivu ripub see seal liikumatult, siis hakkab kiikuma – ja äkki kõlavad ta löögid heledalt ja läbitungivalt – nii heledalt ja läbitungivalt, et nad teevad lõpu minu unele. Kellahelinad tulevad aga äratuskellalt.”

„Teine kombinatsioon. Hele talvepäev; tänavaid katab paks lumi. Ma olen lubanud võtta osa saanisõidust, ent pean kaua ootama, kuni teatatakse, et saan on ees. Nüüd tuleb teha ettevalmistusi pealeistumiseks – kasukas pannakse selga, tuuakse välja jalakott – ja viimaks ometi istun ma oma kohal. Ent ärasõit viibib, kuni ohjad annavad ootavatele suksudele äratuntava märguande. Nüüd nad tõmbavad; ägedalt rappuvad kuljused alustavad oma teada-tuntud janitšarimuusikat nii vägevalt, et ühe hetkega rebeneb unenäo ämblikuvõrk. Jällegi ei ole see midagi muud kui äratuskella kile heli.”

„Veel kolmaski näide! Ma näen köögitüdrukut mõnetosinalise taldrikuvirnaga piki koridori söögituppa sammumas. Mulle tundub, et tema käes olevat portselanisammast ähvardab oht tasakaalu kaotada. „Ole tähelepanelik,” hoiatan ma, „kogu see laadung kukub maha.” Muidugi ei jää kohustuslik vastuväide tulemata: see ju harjunud asi jne, sellal saadan ma mureliku pilguga ikka veel minejat. Õigus, ukselävel ta komistabki – haprad nõud kukuvad ja klirisevad ja klärisevad tuhande killuna mööda põrandat laiali. Ometi – lõputult jätkuv heli ei ole ju, nagu ma peatselt märkan, õieti klirin, vaid päriselt tilin – ja selle helinaga, nagu nüüd virguja aru saab, on äratuskell oma tööd teinud.”

Küsimusele, miks unenäos psüühika objektiivse meelelise ärrituse olemust valesti tõlgendab, vastasid Strümpell (1877 [103]) ja peaaegu samamoodi Wundt (1874 [659-60]) nii, et psüühika satub selliste unes saadavate ärrituste tõttu illusiooniloome tingimustesse. Me tunneme meelemulje ära, tõlgendame õigesti, st reastame mälestuste rühma, millesse ta kõikide eelnevate kogemuste põhjal kuulub, siis, kui see mulje on piisavalt tugev, selge ja kestev ning kui meie kasutada on piisavalt aega. Kui need tingimused ei ole täidetud, siis me objekti, millest mulje tuleneb, ära ei tunne; me loome selle põhjal illusiooni. „Kui jalutatakse avaral väljal ja adutakse hägusalt kauget eset, võib juhtuda, et seda peetakse esmalt hobuseks.” Lähemal vaatamisel võib ennast peale suruda tõlgendus lamavast lehmast ja viimaks laheneb see kindlaks ettekujutuseks istuvate inimeste rühmast. Sama määratlemata olemusega on need muljed, mida psüühika välistelt ärritajatelt unes saab; ta loob nende põhjal illusioone, äratades mulje põhjal suurema või väiksema hulga mälestuspilte, mille kaudu mulje omandab psüühilise väärtuse. Millistest paljudest asjaomastest mälestusringidest neisse kuuluvad pildid äratatakse ja millised võimalikud assotsiatsiooniseosed seejuures jõustuvad, jääb ka Strümpelli järgi määratlemata ja otsekui hingeelu meelevalda.

Me seisame valiku ees. Me võime möönda, et unenägude kujunemise seaduspärasust ei saa kaugemale enam järgida, ja seega loobuda küsimast, kas meelemulje poolt esilekutsutud illusioon ei allu ehk teistele tingimustele. Või me võime hakata oletama, et unes ründavad objektiivsed meeleärritajad etendavad unenägude allikana vaid tagasihoidlikku rolli ning äratatavate mälupiltide valikut määravad muud asjaolud. Tõepoolest, kui kontrollida Maury eksperimentaalselt tekitatud unenägusid, mille ma sellel eesmärgil nii pikalt ära tõin, siis tahaks öelda, et tehtud katse katab tegelikult vaid ühe unenäoelemendi päritolu, muu unenäosisu näib ennemini liiga iseseisev, liiga määratletud üksikasjades, et seda saaks selgitada nõudega, nagu peaks see sobima kokku eksperimentaalselt sisestatud elemendiga. Hakatakse ju isegi kahtlema illusiooniteoorias ja objektiivse mulje võimes unenägu kujundada, kui saadakse teada, et seda muljet tõlgendatakse unenäos vahel kõige kummalisemal ja kaugemal viisil. Nii jutustab näiteks Simon (1888) unenäost, kus ta nägi hiiglaslikke inimesi laua ääres istumas ja kuulis selgesti kohutavat kriginat, mis tekkis nende lõualuude kokkusurumisel mäludes. Virgudes kuulis ta oma akna alt mööda galopeeriva hobuse kabjaplaginat. Kui hobusekapjade lärm äratab just ettekujutused „Gulliveri reiside” mälestusringist, viibimisest Brobdingnagi hiiglaste ja vooruslike hobuolendite keskel – nagu ma ehk tõlgendan igasuguse autoripoolse toetuseta –, siis kas selle ärrituse suhtes nii ebatavalise mälestusringi valikut ei võinud hõlbustada mõni muu motiiv?³⁵