Читать книгу Unenägude tõlgendamine - Sigmund Freud - Страница 18

Vähemasti võime pidada vaieldamatuks selle tõdemist, et kogu materjal, millest koosneb unenäo sisu, pärineb mingil viisil kogetust, seega unenäos reprodutseeritakse, meenutatakse. Ometigi oleks ekslik arvata, et unenäosisu selline seos ärkveleluga peaks ilmselgelt võrdlemisest tulenema. Seda tuleb pigem tähelepanelikult otsida ja see mõistab ennast tervel real juhtudel pikka aega varjul hoida. Selle põhjus peitub mingis hulgas iseärasustes, mida ilmutab unenäos meenutamise võime ja mida hoolimata sellest, et neid on üldiselt märgatud, ei ole senini püütud selgitada. Nendele omadustele süvitsi lähenemine on aga vaeva väärt.

Esmalt võib juhtuda, et unenäosisus esineb materjali, mida ärkvelolekus ei peeta enam oma teadmiste ja kogetu hulka kuuluvaks. On küll meeles, et seda on unes nähtud, ent ei meenu, kas ja millal seda kogeti. Niisiis jääb selgusetuks, millisest allikast unenägu ammutas, ja küllap üritatakse uskuda unenäo iseseisvalt produtseerivasse tegevusse, kuni sageli pika aja möödudes uus kogemus toob kaduma läinud mälestuse varasemast kogemusest taas esile ja avab seega unenäoallika. Siis tuleb möönda, et unenäos teati ja mäletati midagi, mida ärkvel ei suudeta meenutada.²²

Ühe sellelaadse eriti muljetavaldava näite jutustab Delboeuf [1885, 107 jj] omaenese unenäokogemusest. Ta nägi unenäos lumega kattunud õue ümber oma maja ja seda, et leidis lume alt kaks poolkülmunud väikest sisalikku. Loomasõbrana võttis ta nad üles, soojendas neid ja viis nad tagasi neile mõeldud väikesesse tühimikku müüris. Lisaks sellele andis ta nendele mõned müüril kasvava väikese sõnajala lehed, sest teadis, et nad neid väga armastavad. Unenäos teadis ta nende taimede nime: Asplenium ruta muralis. – Unenägu jätkus ja pöördus katkestuse järel sisalike juurde tagasi ja näitas Delboeufile üllatuseks kaht uut loomakest, kes olid asunud sõnajala jäänuste kallale. Siis pöördus ta pilk vabale väljale, ta silmas viiendat, kuuendatki sisalikku asumas teele müüriaugu poole ja viimaks oli kogu tee kaetud sisalike rongkäiguga, kes kõik rändasid samas suunas, jne.

Delboeuf teadis ärkvel olles vaid üksikuid ladinakeelseid taimenimetusi ja Asplenium nende hulka ei kuulunud. Oma suureks üllatuseks veendus ta, et sellenimeline sõnajalg on tõepoolest olemas. Asplenium ruta muraria oli selle õige nimetus, unenägu oli pisut moonutanud. Juhuslik kokkusattumus ei saanud ilmsesti mõttesse tulla; ent Delboeufile jäi mõistatuseks, kust ta unenäos võttis teadmise Asplenium’i nimetusest.

Unenägu leidis aset 1862. aastal; kuusteist aastat hiljem näeb filosoof ühe sõbra juures, keda ta külastab, väikest kuivatatud lillede albumit, nagu neid suveniiridena müüakse mõnes Šveitsi piirkonnas. Temas tärkab mälestus, ta avab herbaariumi, leiab oma unenäo Asplenium’i ja tunneb ära, et lisatud ladinakeelne nimetus on kirjutatud tema enese käekirjaga. Nüüd oli võimalik luua seos. Selle sõbra õde oli aastal 1860 – kaks aastat enne sisalikuunenägu – külastanud oma pulmareisil Delboeufi. Naisel oli toona kaasas oma vennale mõeldud album ja Delboeuf võttis vaevaks kirjutada ühe botaaniku etteütlemise järgi iga kuivatatud taimekese juurde selle ladinakeelse nimetuse.

Juhuse abil, mille tõttu see näide niiväga esitamist väärib, oli Delboeufil võimalik veel üks tükk unenäosisust viia tagasi selle unustatud allikale. Ühel 1877. aasta päeval sattus ta kätte mingi pildiajakirja vana köide, kus oli kujutatud kogu sisalike rongkäik, nagu ta seda oli näinud 1862. aasta unenäos. Köide kandis aastaarvu 1861 ja Delboeuf mäletas, et ta oli kuulunud ajakirja ilmumise algusest selle tellijate hulka.

Et unenäo käsutuses on mälestused, millele me ärkvel ligi ei pääse, on nii tähelepanuväärne ja teoreetiliselt oluline tõsiasi, et ma tahan suurendada tähelepanu nende suhtes veel teistegi „hüpermneetiliste” unenägude esitamisega. Maury [1878, 142] jutustab, et mõnda aega mõlkus tal päeval meeles sõna Mussidan. Ta teadis, et see on ühe Prantsuse linna nimi, ent ei midagi enamat. Ühel ööl nägi ta unes keskustelu ühe teatava isikuga, kes talle ütles, et ta tuleb Mussidanist, ja vastas küsimuse peale, kus see linn asub: Mussidan on kreisilinn Département de la Dordogne’is. Ärgates ei uskunud Maury unenäos saadud infot; geograafialeksikon aga osutas talle, et see oli täiesti õige. See juhtum kinnitas unenäo suuremaid teadmisi, ent teadmiste unustatud allikat ei leitud.

Jessen jutustab (1855, 551) varasemast ajast pärit üsna sarnasest unenäojuhtumist: „Siia kuulub muuhulgas vanema Scaligeri unenägu (Hennings, 1784, 300), kes kirjutas luuletuse Verona kuulsate meeste kiituseks ja kellele unenäos ilmus Brugnoluse-nimeline mees, kes kaebas, et teda on unustatud. Ehkki Scaligerile ei meenunud, et ta eales oleks temast midagi kuulnud, tegi ta tema auks siiski värsid ja tema poeg sai hiljem Veronas teada, et kunagi oli üks säärane Brugnolus seal kuulus kriitik olnud.”

Markii d’Hervey de St. Denis jutustab hüpermneetilise unenäo,²³ mille eriliseks iseärasuseks on see, et sellele järgnevas unenäos toimub varem tundmatuks jäänud mälestuse äratundmine [1867, 305] (Vaschide’i järgi 1911, 323 jj): „Kord nägin ma und noorest kuldblondide juustega naisest, keda nägin lobisemas oma õega ja näitamas talle tikkimistööd. Ta tundus mulle unenäos väga tuttav, ma arvasin isegi, et olin teda mitmel puhul näinud. Ärkamise järel on mul see nägu veel elavalt silme ees, ent ma ei suuda seda sugugi ära tunda. Ma uinun uuesti, unenäopilt kordub. Selles uues unenäos kõnetan ma blondi daami ja küsin, kas mul on olnud au teda kusagil kohata. „Kahtlemata,” kostab daam, „meenutage vaid Pornici merekuurorti.” Kohe ärkasin ma uuesti ja mulle meenusid täie kindlusega üksikasjad, mis seostusid selle veetleva unenäo-näoga.”

Sama autor [samas, 306] (Vaschide’i järgi, samas, 233-4) teatab: üks tema tuttav muusik kuulis kord unenäos meloodiat, mis näis talle täiesti uus. Alles mõne aasta pärast leidis ta sellesama meloodia ühest vanast muusikapalade kogumikust, mille kohta ta ikka veel ei mäleta, et see talle varem oleks kätte sattunud.

Myers [1892] olevat minule kättesaamatus kohas (Proceedings of the Society for Psychical Research) avaldanud terve kogu sääraseid hüpermneetilisi unenägusid. Ma arvan, et igaüks, kes on tegelenud unenägudega, peab tunnistama üsna tavaliseks nähtuseks selle, et unenägu esitab teadmisi ja mälestusi, mida ärkvelolija ei arva omavat. Töötades psühhoanalüütikuna neurootikutega, kellest ma hiljem pikemalt kõnelen, on mul võimalik tõestada patsientidele nende unenägude põhjal iga nädal korduvalt, et nad tegelikult tunnevad väga hästi tsitaate, rõvedaid sõnu ja muud säärast ning kasutavad neid oma unenägudes, ehkki ärkvel olles on nad need unustanud. Ma tahan siinkohal veel ühest süütust unenäo hüpermneesia juhtumist teavitada, sest selle puhul oli võimalik väga lihtsalt üles leida allikas, millest pärines üksnes unenäos ligipääsetav teadmine.

Patsient nägi unes pikemas kontekstis, et ta laskis endale kohvikus serveerida „kontuszówka‘t”, küsis aga sellest jutustamise järel, mis see küll on; ta ei olevat seda nime kunagi kuulnud. Ma oskasin vastata, et kontuszówka on poola naps, mille nimetust ta ei saanud unenäos väl- ja mõelda, sest ma teadsin seda nime plakatitelt juba ammu. Mees ei tahtnud mind esmalt uskuda. Mõni päev pärast seda, kui ta lasi oma unenäol kohvikus tegelikkuseks saada, märkas ta seda nime ühel plakatil ja nimelt ühel ristmikul, millest ta pidi juba kuid vähemasti kaks korda päevas mööda käima.

Ma olen ka ise omaenda unenägudest teada saanud,²⁴ mil määral sõltub üksikute unenäoelementide päritolu avastamine juhusest. Nii jälitas mind enne selle raamatu kirjutamist aastaid kujutlus väga lihtsa välimusega kirikutornist, mulle ei meenunud aga, et ma oleksin seda näinud. Tundsin selle siis äkki ära, ja seda täiesti kindlalt, ühes väikeses jaamas Salzburgi ja Reichenhalli vahel. See oli 1890. aastate teisel poolel ja ma olin seda teed esimest korda sõitnud 1886 aastal. Hilisematel aastatel, kui ma tegelesin juba intensiivsemalt unenägude uurimisega, hakkas tihti korduv unenäomotiiv teatud iseäralikust kohast mind lausa tüütama. Ma nägin oma isikuga kindlas lokaalses seoses, endast vasakul, tumedat ruumi, millest paistsid heledana välja mitu groteskset liivakivifiguuri. Mälestuse kuma, mida ma õieti ei tahtnud uskuda, ütles mulle, et see on õllekeldri sissepääs; ent mul ei õnnestunud selgitada ei seda, mida see unenäopilt peaks tähendama, ega seda, kust ta pärit on. 1907. aastal sattusin ma juhuslikult jälle Paduasse, mida mul ei olnud oma kurvastuseks õnnestunud pärast 1895. aastat külastada. Minu esimene külaskäik ilusasse ülikoolilinna jäi puudulikuks, ma ei saanud vaadelda Giotto freskosid Madonna dell’Arena’s; pöörasin ringi teel, mis viis sinna kirikusse, kui mulle teatati, et kirikukene on sellel päeval suletud. Teise külaskäigu ajal, kaksteist aastat hiljem, lootsin ma seda korvata ja otsisin üles tee Madonna dell’Arena’sse. Selleni viiva tee ääres, minu liikumise suunast vasakut kätt, ilmselt selles kohas, kus ma 1895 tagasi pöördusin, avastasin ma koha, mida ma unes nii tihti olin näinud, koos seal asetsevate liivakivikujudega. See oli tõepoolest pääs restorani aeda.

Lapsepõlv on üheks allikaks, kust unenägu ammutab reprodutseerimismaterjali, osaliselt ka seda, mis ärkveloleku mõtlemisvõimele enam ei meenu ja mida enam ei kasutata. Ma mainin ainult mõningaid autoreid, kes on seda märganud ja rõhutanud.

Hildebrandt (1875, 23): „Juba on sõnaselgelt mööndud, et unenägu toob puhuti imelise reprodutseerimisjõuga meie hinge täpselt tagasi täiesti kõrvalisi ja isegi ära unustatud kaugete aegade protsesse.”

Strümpell (1877, 40): „Asi muutub veelgi ilmsemaks, kui märgatakse, et unenägu toob puhuti sügavaimate ning massiivseimate ladestuste alt, mis hilisemal ajal kõige varasemad nooruselamused on katnud, puutumatutena ja algse värskusega taas kord esile pildid üksikutest kohtadest, asjadest, inimestest. See ei piirdu nende piltidega, mis nende tekkimise ajal said elava tähelepanu osalisteks ja mida seostati tugevate psüühiliste väärtustega ning mis nüüd hiljem pöörduvad tagasi tegelike mälestustena, mille üle ärkvelteadvus rõõmu tunneb. Unenäomälu sügavus hõlmab pigem ka selliseid pilte varasema aja inimestest, asjadest, paikadest ja kogemustest, millele pöörati vaid vähest tähelepanu või millel ei olnud psüühilist väärtust või mis on ammugi juba minetanud nii ühe kui ka teise ja seetõttu näivad nii unenäos kui ärkvel päris võõrad ja tundmatud seni, kuni avastatakse nende varane päritolu.”

Volkelt (1875, 119): „Eriti märkimisväärne on see, kui meeleldi lapsepõlve ja noorusaja mälestused lähevad unenäo sisse. Unenägu meenutab meile väsimatult seda, millele me ammuilma enam ei mõtle, mis on ammuilma minetanud tähtsuse.”

See, et unenäo valitseda on lapsepõlvematerjal, mis teatavasti suurelt jaolt langeb teadvustatud mäletamisvõime lünkadesse, on ajendiks huvitavate hüpermneetiliste unenägude tekkele, mille kohta ma tahan omakorda tuua mõningaid näiteid.

Maury jutustab (1878, 92), et ta käis lapsena sageli oma kodulinna Meaux’ lähedal asuvas Trilport’is, kus ta isa juhtis silla ehitamist. Ühel ööl viis unenägu teda Trilport’i ja laskis tal mängida selle linna tänavatel. Talle läheneb mees, kes kannab midagi mundrilaadset. Maury küsib talt nime; mees esitleb end öeldes, et ta nimi on C… ja et ta on sillavalvur. Ärkamise järel kahtleb Maury unenäo tegelikkuses ja pärib vanalt teenijannalt, kes on lapsest peale temaga olnud, kas too mäletab sellenimelist meest. „Muidugi,” on vastus, „see oli valvur selle silla juures, mida teie isa tollal ehitas.”

Sama kindlalt kinnitust leidnud näite unenägudes kindlalt esinevatest lapsepõlvemälestustest tõi Maury härra F…ist, kes kasvas lapsena Montbrisonis. See mees otsustas kakskümmend viis aastat pärast sealt lahkumist külastada kodupaika ja vanu perekonnasõpru, keda ta sellest ajast peale ei olnud näinud. Ööl enne teeleasumist näeb ta unes, et on sihile jõudmas ja kohtab Montbrisoni lähedal väljanägemise järgi tundmatut meest, kes talle ütleb, et on härra T., tema isa sõber. Magaja teadis, et lapsena tundis ta sellenimelist meest, ent tolle välimus talle ei meenunud. Jõudnud mõni päev hiljem tõepoolest Montbrisoni, leiab ta unenäos tundmatuks peetud koha üles ja kohtab härrat, kelles ta kohe tunneb ära unenäo T. Tegelik isik on vaid vanemaks jäänud, kui seda näitas unenäopilt.

Ma võin siin jutustada omaenese unenäo, milles meenutatava mulje asendas seos sellega. Ma nägin unes isikut, kellest ma unenäos teadsin, et ta on minu kodukoha arst. Ta nägu ei olnud selge, ta segunes kujutlusega minu gümnaasiumiõpetajast, kellega ma praegugi vahetevahel kohtun. Milline seos nende kahe isiku vahel on, ei osanud ma ärkvel seisundis kätte leida. Kui ma aga küsisin oma emalt selle kohta, kes oli mu esimeste lapsepõlveaastate arst, sain ma teada, et too oli ühesilmaline, ja ühesilmaline on ka gümnaasiumiõpetaja, kelle isik oli unenäos katnud arsti isiku. Ajast, mil ma seda arsti olin näinud, oli möödunud kolmkümmend kaheksa aastat, ja ma ei ole omateada temale ärkvelelus kunagi mõelnud, ehkki arm mu lõual võinuks meenutada abi, mida ta mulle kunagi andis.²⁵

Kui mitu autorit väidab, et enamikus unenägudes saab sedastada viimaste päevade elemente, siis kõlab see, nagu tuleks uneelus luua vastukaal lapsepõlvemuljete tohutule rollile. Robert (1886, 46) kuulutab isegi: üldiselt tegeleb normaalne unenägu üksnes viimati möödunud päevade muljetega. Kummatigi kogeme, et Roberti konstrueeritud unenäoteooria nõuab rangelt sääraste vanemate muljete tagasitõrjumist ja värskeimate muljete esilenihutamist. Nagu ma omaenda uuringute põhjal võin kinnitada, vastab Roberti väide tõele. Ameerika autor Nelson arvab [1888, 380 jj], et kõige sagedamini kasutab unenägu kas unenäole eelnenud päeva või kolme päeva taguseid muljeid, otsekui poleks unenäole vahetult eelnenud päeva muljed veel piisavalt nõrgenenud, veel küllalt kõrvale pandud.

Paljud autorid, kes ei ole tahtnud kahelda unenäosisu ja ärkvelelu sisimas seoses, on märganud, et muljed, millega ärkvel mõtlemine intensiivselt tegeleb, ilmuvad unenägudesse alles siis, kui päevane mõttetöö on nad juba mõningal määral kõrvale tõrjunud. Nii ei nähta reeglina kallist kadunukest unes alguses, kui selle, kes edasi elab, täidab täielikult lein (Delage, 1891 [40]). Kummatigi on üks viimase aja vaatlejaid, miss Hallam, kogunud ka vastupidiseid näiteid ja esindab selles punktis psühholoogilise individuaalsuse arvestamise vajadust (Hallam ja Weed, 1896 [410-11]).

Kolmas, kõige iseäralikum ja arusaamatum unenäomälu omapära ilmneb reprodutseeritava materjali valikus, mis ei väärtusta, nagu ärkvelseisundis, ainult kõige olulisemat, vaid vastupidi sellele ka mälestuse jaoks kõige neutraalsemat, märkamatut. Ma annan selles asjas sõna nendele autoritele, kes on kõige tugevamini väljendanud oma imestust.

Hildebrandt (1875, 11): „Sest kõige tähelepanuväärsem on see, et unenägu ei ammuta reeglina oma elemente mitte suurimatest ja kõige sügavamale ulatuvatest, mitte viimase päeva võimsatest ja pakilisematest huvidest, vaid kõrvalistest lisadest, nõnda-öelda viimati kogetu või kaugemal asuva mineviku väärtusetutest katkenditest. Põrutav surmajuhtum meie perekonnas, mille muljete mõju all me hilja õhtul magama jääme, on meie mälust maha kustutatud, kuni esimene ärkvel silmapilk laseb tal kurvastava väega sinna tagasi pöörduda. Kui meile seevastu tuli vastu võõras, laubal soolatüügas, millele me pärast sellest möödumist enam hetkegi ei mõelnud, võib see meie unenäos rolli etendada…”

Strümpell (1877, 39): „…sellised juhtumid, kus unenäo analüüsimisel leitakse elemente, mis pärinevad küll viimase või eelviimase päeva kogemustest, ent mis olid ärkvel teadvusele niivõrd ebaolulised ja väärtusetud, et unustati peatselt pärast nende kogemist. Säärased kogemused on näiteks juhuslikult kuuldud märkused või ka pealiskaudselt täheldatud teiste tegemised, põgusalt tajutud asjad või isikud, üksikud väikesed tükid loetust ja muu sarnane.”

Havelock Ellis (1899, 727): „The profound emotions of waking life, the questions and problems on which we spread our voluntary mental energy, are not those which usually present themselves at once to dream conciousness. It is, so far as the immediate past is concerned, mostly the trifling, the incidental, the „forgotten” impressions of daily life which reappear in our dreams. The psychic activities that are awake most intensely are those that sleep most profoundly.”²⁶

Binzi (1878, 44-5) ajendavad just kõnealused unenäomälu iseärasused väljendama rahulolematust tema enese poolt toetatava unenäoseletusega: „Loomulik unenägu esitab meile sarnaseid küsimusi. Miks me ei näe unes just viimati möödunud päeva mälumuljeid, vaid sukeldume sageli ilma äratuntava põhjuseta meist kaugesse, peaaegu hääbunud minevikku? Miks võtab teadvus unenäos nii tihti vastu neutraalsete mälestuspiltide mulje, sellal kui ajurakud, mis kannavad endas kõige erutavamaid mälestusi kogetust, lebavad tummalt ja liikumatult, kui neid just vahetult enne pole ärkveloleku jooksul tormilise taaselustamisega erutatud?”

On hõlpsasti mõistetav, et unenäomälu iseäralik eelistus neutraalse ja tähelepandamatu vastu päevamuljetes pidi enamasti viima selleni, et unenäo ja päevaelu omavahelist seost ei tuntudki ära või siis raskendas see vähemasti igal üksikul juhul selle tõendamist. Nii osutus võimalikuks, et miss Whiton Calkins’il (1893 [315]) jäi oma (ja oma kaaslase) unenägude statistilisel töötlemisel üle vaid üksteist protsenti, milles polnud näha seost päevaeluga. Kahtlemata on Hildebrandtil õigus väita (1875 [12-3]), et kõiki unenäopilte saaks päritolu järgi seletada, kui meil jaguks iga kord piisavalt palju aega ja keskendumist nende päritolu väljauurimisele. Ta ütleb siiski, et „see on äärmiselt vaevaline ja tänamatu töö. Sest see võib enamasti viia igasugu psüühiliselt päris väärtusetute asjade väljanuuskimisele kõige kõrvalisematest mälukambritest, igasugu ammu möödunud aja kõige vähem mõjuvate momentide väljakaevamisele ladestuste alt, mis katsid nad võib-olla juba järgmisel tunnil.” Ma pean siiski kahetsema, et terane autor loobus järgimast nii silmapaistmatult algavat teed; see tee oleks viinud vahetult unenäo seletamise keskmesse.

Unenäomälu käitumine on kindlasti äärmiselt oluline üleüldse kõikidele mäluteooriatele. See õpetab, et „mitte miski, mis on meil vaimselt kunagi olnud, ei saa täielikult kaduma minna” (Scholz 1887, 34). Või nagu seda väljendab Delboeuf [1885, 115]: „que toute impression même la plus insignifiante, laisse une trace inaltérable, indéfiniment susceptible de reparaître au jour”²⁷, järeldus, millele tingimata viivad ka nii paljud muud hingeelu patoloogilised ilmingud. Peetagu seda unenäos ilmnevat mälu erakordset sooritusvõimet silmas, et hiljem teravalt tajuda vastuolu, mida peavad välja tooma teatud hiljem mainitavad unenäoteooriad, mis üritavad unenägude absurdsust ja seosetust seletada meile päeval tuntud osalise unustamisega.

Võib isegi torgata pähe taandada unenägemine kui nähtus üleüldse mäletamisele, näha unenäos ka öösiti mittepuhkava reprodutseerimistegevuse väljendust, mis on eesmärk iseeneses. Teated nagu Pilczi omad (1899) sobiksid siia: nende kohaselt saab unenäo nägemise aja ja unenäo sisu vahel tõendada kindlaid seoseid selliselt, et sügavas unes reprodutseeritakse vanema aja muljeid, vastu hommikut aga viimase aja omi. Säärane arusaam muutub aga juba ette ebatõenäoliseks selle viisi tõttu, kuidas unenägu meenutatava materjaliga ümber käib. Strümpell [1877, 18] juhib õigustatult tähelepanu sellele, et unenägudes ei esine elamuste kordusi. Unenäos on küll selle algmed, kuid järgmist lüli ei tule; see ilmub muutununa või asub tema asemele midagi hoopis võõrast. Unenägu toob vaid reproduktsioonide murdosi. See on kahtlemata sedavõrd reeglipärane, et seda saab teoreetiliselt kasutada. Siiski on erandeid, kus unenägu kordab kogetut sama täielikult, kui meie ärkveloleku mälestus seda suudab. Delboeuf jutustab [1885, 239 jj] oma kolleegist ülikoolis, kes tegi unenäos kõikide üksikasjadega taas kord läbi ohtliku autosõidu, kus ta vaid ime läbi oli pääsenud õnnetusest. Miss Calkins mainib (1893) kaht unenägu, mille sisuks oli eelneva päeva sündmuste täpne reproduktsioon, ja ka mul on hiljem põhjust esitada minule teatavaks saanud näide unenäost, mis muutmata kordas üht lapsepõlvesündmust. [vrd lk 179, 180 ja 187]²⁸