Читать книгу Viktoriaanid - A. N. Wilson - Страница 10

Kas Briti impeerium kasvas juhuslikult või kavandatult või majandusjõu vääramatu toime varal, on üks neid küsimusi, milles nende lehekülgede lugeja jõuab Victoria ajastu lõpuks otsusele. Impeeriumi kolonisatsiooni kõrgaeg kuulub hilisemasse põlvkonda kui see, mida me siinkohal käsitleme. Victoria võimu alguses oli endiselt Ida-India Kompanii, mitte valitsus see, kes vastutas „Briti India” haldamise eest. Aafrika tohutu suured maalahmakad, mis impeeriumi kaardil punaseks värviti, olid ikka veel kaardistamata. Londoni suhtumine kolooniatesse oli ühtaegu lõdvem ja vähem ametlik kui 19. sajandi lõpul.

Jamaica, Briti Lääne-India suurim saar, oli tähtis nii sümboolselt kui ka kaubanduslikult. Briti koloonia oli see olnud juba alates 1655. aastast, kui Cromwelli merevägi eesotsas admiralide Penni ja Venablesiga oli vallutanud saare hispaanlaste käest. Jamaica ajalugu oli verine. Konkistadoorid olid hävitanud saare rahumeelseid põliselanikke aravaki indiaanlasi süstemaatiliselt juba 1509. aastast. Pärast seda harisid saarel kasvavaid rikkalikku saaki andvaid ja eksootilisi põllukultuure, eeskätt suhkruroogu, aga ka kohvi-, kakao- ja pimendipuid ning ingverit, Lääne-Aafrikast sissetoodud orjad. Niisiis oli Suurbritannia tegevus sellel Kariibi mere saarel olnud juba algusest peale rõhutute kätega toodetava rikkuse allikas.

Üks asjaolu, mis ühendas peaaegu kõiki Briti arvamusvarjundeid Napoleoni sõdadele järgnenud aastatel, oli uhkus orjakaubanduse kaotamise üle. Aga ehkki see kaubandus oli tänu William Wilberforce’i ja teiste eestvõitlejate filantroopsetele pingutustele keelustatud kõigis maades, mis olid andnud allkirja Viini kongressil (1814–1815), jätkus orjade omamine sellistes Briti kolooniates nagu Jamaica veel kaheksateist aastat pärast seda. 1832. aastal, kuuldes, et Londonis oli vastu võetud reformiseadus, uskusid Jamaica orjad, et nad on lõpuks vabad, ja algas ülestõus. Vabanemine tuli siiski alles kaks aastat hiljem.^[1.]

Melbourne’i valitsus võttis kolooniate suhtes mõnevõrra laisa hoiaku. Kui 1833. aastal ülem- ja alamkojas orjade vabastamise küsimust arutati, ei olnud ühtki valitsuse liiget kohal ühegi tagapinkidest^[2.] peetud kõne ajal. Viigide valitsus oli alati tundnud ebamugavust selle anomaalia suhtes, et orje lubati omada ka pärast orjakaubanduse keelustamist. Nad ei lasknud end veenda toorist peeri lord Wynfordi argumentidest, et isegi apostlid olid orjapidamist tunnustanud „ja eeldatavasti nemad” – Melbourne’i valitsus – „ei pea end paremateks kristlasteks kui apostlid”. ¹ Orjapidamine pidi kaduma. Endine koloonialasjade aseminister lord Howick ründas hävitavalt Demerara suhkruistandustes valitsevaid tingimusi – „Ma usun kindlalt, et meetmed, mida on heade kavatsustega ette võetud orjade seisukorra parandamiseks, ei ole tegelikult neile kasuks tulnud, ning seda veendumust kinnitab päris tublisti ka asjaolu, et üheski koloonias ei ole suremus orjade hulgas nii suur kui Demeraral … Orjad teevad tööd ainult sellepärast, et vastasel korral neid karistatakse. Nende stiimuliks on hirm …”

Need märkused ajasid auahne toorist Newarki parlamendisaadiku, toona 23-aastase mehe, nii raevu, et ta astus ette ja pidas parlamendis oma esimese tähtsama kõne, milles tõrjus lord Howicki süüdistusi. Nii suurel hulgal olid orjad tema isa valdustes Vreed en Hoopis surnud loomuliku vananemise tõttu. Istanduse valitseja härra Maclean oli Jamaica saarel „humaansuse poolest üldtuntud”. Selle noore mehe kõnes on midagi üsna põnevat – sest olles lükanud tagasi Lääne-India istanduseomanike vastu esitatud süüdistused kui „täiesti paikapidamatud”, möönab ta „häbi ja valuga … et esinenud on ohjeldamatu julmuse juhtumeid”. Tema, see ülespuhutud noor mees, tunnistas isegi, et „nüüd on kätte jõudnud aeg, mil tuleb paika panna kindel periood orjuse väljasuretamiseks”, aga sellgipoolest hääletas ta selle kaotamise seaduseelnõu vastu. ²

See noor mees oli William Ewart Gladstone, kelle osaks hiljem oli domineerida 19. sajandi poliitikas liberaalse peaministrina, aga tema elukäigu selles etapis nimetas Macaulay (1800–1859) teda pilkavalt rangete ja paindumatute tooride tärkavaks lootuseks. ³ Oma hilisemas elus muutis ta meelt – „Nüüd mõistan ma piisavalt selgesti,” ütles ta kuuskümmend aastat hiljem, „oma selleteemaliste arvamusavalduste kurvastavaid puudujääke ja tegelikku antiliberaalsust. Siiski ei olnud need antiliberaalsed võrreldes teiste tollaste ideedega.” ⁴ Tõsi mis tõsi, nagu tuletas meelde ka tema lojaalne elulookirjutaja Morley, olid Pitt, Fox, Grenville ja Grey küll igati soovinud kaotada orjadega kaubitsemist, aga lükanud tagasi igasuguse orjade vabakslaskmise idee. Ka Wilberforce ise laitis maha püüded kaotada orjapidamist, mitte kõigest orjakaubandust. Peel lükkas tagasi isegi „järkjärgulise” lähenemise sellele küsimusele. Aga pole tõsi, nagu olnuks noorel põlvkonnal, kelle hulka Gladstone kuulus, säärased valgustamata seisukohad. Tegelikult oli just Demerara istandustes toodetud rikkus teinud John Gladstonesist (õige kirjapilt!), Leithi viljakaupmehe pojast ning väikelinna möldri ja kaupmehe pojapojast maaomaniku ja suurniku, Liverpooli suurkaupmehe, kellel olid Šotimaal maavaldused, mis asetasid ta samale tasemele aristokraatidega.

William Ewart Gladstone’i hariduseks vajalik jõudeaeg, Homerose ja Dante tudeerimine, tema suursugune abielu neiuga Glynni perekonnast, Walesi maa-aadlikute hulgast, ja esimesed õpiaastad Etonis ja Christ Churchis maksti kinni orjade higiga. Ja ta teadis seda. See süüdlaslik teadmine varjutas suurt osa tema elust nagu ka nii paljude teiste tema kaasaegsete puhul, näiteks Lucelleside perekonnal, tulevastel Harewoodi krahvidel, kõige edukamal Lääne-India kaubandusdünastiatest. Põhja-Walesis tohutu suures uusnormanni lossis Penrhynis, mille projekteeris Thomas Hopper, annavad vaid mõned üksikud Jamaicat kujutavad akvarellid aimu selle ehituseks vaja läinud suure varanduse allikast – Lääne-India orjatöö ja kasumid andsid uusrikkale Pennantide perekonnale raha tohutute maavalduste omandamiseks Walesis, kus nad oma varanduse kiltkivi müügiga kahekordistasid. Vähesed orjapidajate perekonnad olid nii ausad nagu Liverpooli kaupmees Richard Watt, kes hakkas 1795. aastal Speke Halli taastama, ja kui ta endale vapi soetas, seadis sellele ka kolm moorlast, tunnistades seega oma vastomandatud raha ja staatuse päritolu. (Mõneti sarnaselt kaunistas aafriklase pea ka Liverpooli raekoja karniisi friisi.) Enamik, nagu Pennantid, Gladstone’id ja Lascellesid, eelistasid oma varanduse häbiväärse päritolu ära unustada. ⁵

Seevastu Charles Darwin, kelle vanaisa Vana Puujalg Wedgwood oli omandanud Inglismaal varanduse peene portselani masstootmisega, pärines teistsugusest traditsioonist. Wedgwood oli olnud orjuse kaotamise pooldajate esirinnas ja sõnastanud pealiskirja „Kas ma pole inimene ja vend?” medaljonile, mis kujutas ahelates põlvitavat orja. See lihtsalt polnud tõsi, mida Gladstone nelikümmend viis aastat hiljem kinnitas, nagu poleks „nende aegade ideed” orjuses midagi halba näinud. Vana Puujala tütrepoeg puutus Beagle’i reisi ajal kokku ka Lõuna-Ameerika orjaturgudega. Üks üllamaid lõike „Beagle’i merereisis” on see, milles Darwin laevaga Brasiilia kallastelt lahkudes vaid kolm aastat pärast seda, kui Gladstone alamkojas oma libeda sõnavõtuga esines, mõtiskleb nõnda:

Ma tänan Jumalat, enam ei külasta ma iialgi ühtki orjariiki. Tänase päevani, kui ma kusagilt kaugelt karjet kuulen, toob see valusa elavusega meelde mu tunded, kui möödusin Pernambuco lähedal ühest majast ja kuulsin kõige haletsusväärsemaid oigeid ega võinud arvata muud, kui et seal piinati üht vaest orja, ometi teades, et olin sama jõuetu kui mõni laps isegi protestima selle vastu … Rio de Janeiro lähedal elas minu vastasmajas vana daam, kellel olid kruustangid oma naisorjade sõrmede purustamiseks. Olen peatunud majas, kus pere noort mulatti iga päev ja iga tund sõimati, peksti ja kiusati nii, et sellest piisanuks ka kõige alama looma vaimu murdmiseks …

Järgnevalt ütles Darwin, et need ja teised sarnased hirmuteod toimusid Hispaania koloonias, kus orje koheldi väidetavalt paremini kui Portugali või Inglise kolooniates. „See paneb su vere keema, aga südame värisema, kui mõtled, et meie, inglased, ja meie Ameerika järeltulijad, kes uhkelt vabadusest hõiskavad, on olnud ja jätkuvalt on selles nii palju süüdi, aga lohutuseks on mõte, et vähemalt oleme meie oma patu heastamiseks toonud suurema ohvri kui ükski teine riik iial.” ⁶

Brittide sellealast enesega rahulolemist ei lasknud liiga suureks minna kaubanduslik omakasu. Orjuse kaotamine oli juba enne Demerara orjade vabastamist toonud kaasa suured erinevused maailma suhkruhindades. Suurbritannias maksis nael suhkrut seitse ja pool penni, aga kõrgema kvaliteediga Kuuba või Brasiilia suhkrut, mida koristasid orjad, müüdi välismaal hinnaga neli ja pool penni naelast. ⁷ Loogiliselt võttes oleks riik, mis läks üle läbinisti õiglase kaubanduse põhimõttele, pidanud aru saama, et nii võib juhtuda. Kuid tõsiasi, et lõunaameeriklased Briti istanduseomanikke ja kaupmehi ebaausalt edestasid, lisas teravust brittide kõlbelisele pahameelele Brasiilia orjapidajate vastu. Välisminister lord Palmerston, kes oli tuntud näiteks oma Iiri maavaldustes inimõiguste eestvõitlejana, saatis kõhklematult Briti sõjalaevad Brasiilia sadamatesse ja laskis põhja kõik alused, mis leiti olevat kohandatud orjade vedamiseks. ⁸ Brasiillaste klobimine, nende suhkru- ja kohvikaubanduse kahjustamine, samal ajal ülevat kõlbelist tooni hoides, mõjus hästi võitlusvaimule.

Need pooleldi tsiviliseeritud valitsused … vajavad kõik nahutamist iga kaheksa või kümne aasta tagant, et nad ülekäte ei läheks. Nende mõistus on liiga pisike, et võtta vastu muljet, mis kestaks sellisest perioodist kauem ja hoiatamisest on vähe kasu. Sõnadest hoolivad nad vähe ning neile tuleb keppi mitte ainult näidata, vaid lasta ka nende nahal tunda, enne kui nad alluvad sellele ainsale argumendile, mis neid veenab, Argumentum Baculinum’ile^[3.]. ⁹

Palmerston, kellest 70-aastasena sai üks Victoria peaministreid, oli teatud tüüpi inglaste seas tohutult populaarne. ¹⁰ Tema bravuurikas, vulgaarne usk brittide õigusse sekkuda igas maailmanurgas – kord Egiptuses, kord Hiinas – oli suuresti motiveeritud kaubandusest: „Euroopa tootjate rivaliteet tõrjub kiiresti meie tooteid Euroopa turgudelt välja ning me peame järeleandmatult püüdma leida mujalt maailmast uusi võimalusi oma tööstuse toodangu turulepaiskamiseks.” Laienemine piiride taha, millest kujunes täiemõõduline imperialistlik ekspansioon, mida võib näha alates 1850. aastate keskpaigast, käis käsikäes tööstuse kiire kasvamisega kodumaal.

Samal ajal, maskeerides oma müüdavad kaubandushuvid ehtsa kõlbelise eneseusu taha, võtsid britid omaks globaalse politseiniku rolli. Kahtlemata asus kuninglik merevägi orjalaevu taga ajama osalt kõlbeliste vabastajate innukusega, osalt mõjutatuna asjaolust, et nad võisid vastavalt vabastatud orjade arvule pearaha teenida. Orjakauplejad omakorda võisid taotleda merel kaotatud lasti, s.t orjade eest kindlustusraha, aga mitte nende orjade eest, kes surid laeva pardal. Seepärast juhtus sageli, et kui kuningliku mereväe alus mõnda orjalaeva taga ajas, heitis see oma „lasti”, mis ikka veel ahelais oli, ookeanivetesse haidele pidusöögiks. Turneri „Orjakaupmehed viskavad surnuid ja surijaid üle parda – lähenev taifuun”, mida näidati akadeemias 1840. aastal, kujutab just sellist hirmsat stseeni. Tormilaineis merel peegeldub loojuva päikese lõõm. Esiplaanil väänlevate orjade kogud võiksid olla meremaod. Nad on osa looduse enda julmusest. Selles lõuendis on homeroslikku armutust, ehkki päikese leegitsev loojang eaka purjeka vanade mastide taga räägib lõppemise lugu. „Ma usun,” kirjutas John Ruskin, „kui peaksin põhjendama Turneri surematust üheainsa teosega, siis valiksin selle.” Päike laskub vägivaldselt ja vihaselt vana maailma peale. Lähenev taifuun keeb nagu Darwini raev, mõeldes sellele, millist õudust on laevas ja meres. ¹¹ See maal on teatud mõttes kaaslaseks Turneri teosele parlamendihoonete põlemisest.

Kui Florence Nightingale Palmerstoni välispoliitikast kokkuvõtte tegi, pidi ta tõdema: „ta oli petis ja ta teadis seda”. Aga petmise asemel võis seda vaadelda ka üldisema kingitusena, mis tehti kolmele või neljale brittide põlvkonnale, et nad võisid elada „eitamises”, nagu me ütleksime, paljude küsimuste suhtes, mille puhul 21. sajandi vaatleja näeks selget põhjust kõlbeliseks hukkamõistuks. Ühiskonnad võivad samamoodi nagu ka indiviidid olla prints Hamletid, kes muudavad end võimetuks eneses kahtlemisega ja aususega oma eesmärgi ja loomuse ebajärjekindluste suhtes, või siis võivad nad olla paksunahalised, reipad, suutelised elama ilma liigse kõhkluse ja viivitamiseta. Üsna kõnekas on tõsiasi, et kuninganna Victoria jälestas „Hamletit”.

Kahtlusi esines küllaga – üksikisikutel, gruppidel, ühiskonnal laiemalt – Inglismaa seisukorra küsimuses (Carlyle’i väljend teosest „Minevik ja olevik”), Suurbritannia ja ülejäänud maailma suhete küsimuses, religiooni ja teaduse küsimuses, ühiskondliku õigluse küsimuses: aga meie, kes me elame killunenud ühiskonnas, oleme nagu psühhoanalüüsi sõltuvuses inimesed, heitleme oma ebakindlusega, nokime oma vooruseid ja pahesid, nagu oleksid nad kärnad. Viktoriaanide võime seda mitte teha, elada väga sageli topeltstandarditega, muudab väga paljud neist – üksikult ja ühiselt – meie silmis petisteks ja silmakirjatsejateks.

Kõik need asjad pulbitsesid pealispinna all, kui lord Melbourne 1839. aastal leidis end silmitsi järeleandmatu Jamaica Assambleega. 1. augustil 1838 sai 800 000 saarel olevat neegrit tingimusteta vabaks. ¹² Istanduseomanikele pakuti 15 miljonit naela kompensatsiooniks. Briti valitsus püüdis asjaga veelgi kaugemale minna ning nõudis tingimuste parandamist Jamaica vanglates. Seda keeldus Jamaicas Kingstonis asuv assamblee (mis valdavalt koosnes valgetest istanduseomanikest, aga ka mõnedest „värvilistest”) tegemast. ¹³ Lõppkokkuvõttes sai sellest usalduseküsimus. Melbourne pani selle küsimuse parlamendis hääletusele ning tooride partei lõi viige viie häälega. Melbourne teatas tagasiastumise soovist.

Selle perioodi ajaloolased kipuvad nagu toonased ajalehedki pöörama mõningase kergendusega selja 800 000 Kariibi mere saarel vabakslastud mehe ja naise tühisele saatusele – kuidas nad tööd pidid tegema, süüa saama, elatist teenima, kuidas nende endised omanikud üha tihedama konkurentsiga maailmaturul pidid elatist teenima – ning keskenduma magamistoakriisi^[4.] kõrgdraamale. Mis ajaloosse puutub, siis Jamaica võis unustada veel veerand sajandiks, enne kui see kellegi tähelepanu äratas: nimelt lõhestas kuberner Eyre (1815–1901) Briti avaliku arvamuse oma karmusega neegrite ülestõusu mahasurumisel.

Kuninganna Victoriale valmistas 1839. aastal palju rohkem muret mõte, et ta jääb ilma lord Melbourne’iga kabe mängimise tundidest. Sir Robert Peel oli hoopis teist masti mees. Kuninganna ei saanud aru, et uute peaministrite poolt oli täiesti normaalne pakkuda kuninglikku kaaskonda uusi liikmeid. Usalduse märgiks palus Peel asendada tal mõned viigidest õuedaamid toori aadlike naistega. Kuninganna keeldus ja Peel loobus ametisse asumast. Seetõttu komberdas Melbourne’i administratsioon ametis edasi kuni 1841. aasta hävitava valimiskaotuseni – ja selleks ajaks oli noor kuninganna monarhia mainet avalikkuse silmis veelgi kahandanud, süüdistades alusetult üht oma õuedaami Lady Flora Hastingsit raseduses. (Naise paisunud välimuse taga oli hoopis kasvaja.) Pole siis ime, et alamkoda, eriti tooride osa sellest, kuningannat mõnuga õrritas, kui ta valis endale abikaasaks Saksi-Coburgi printsi Alberti. Laulatuse kuupäevaks määrati 10. veebruar 1840 ning Victoria ilmselt lootis, et parlament ülendab Alberti peeriks ja annab talle oma lugupidamise märgiks kenakese elatisraha.

Ehkki on tõsi, et prints Alberti vooruslikkus „oli tõepoolest hirmutav, seda ei rõhunud ükski pahe”, ¹⁴ või siis just selle tõttu, tõi tema saabumine Inglismaale avalikku ellu sellist tõsidust ja arukust, mida varem peaaegu et polnudki esinenud. Osalt selleks, et lord Melbourne’ile ja viigidele piinlikkust valmistada, ning osalt totra ksenofoobia tõttu olid toorid üldse vastu mõttele, et kuninganna Albertiga abielluks. Nende kaitseks tuleb möönda, et varasemad kokkupuuted Coburgi hertsogiriigiga ei olnud just kenasti välja kukkunud. Saksi-Coburgi Leopold oli abiellunud printsess Charlotte’iga, kui too oli Walesi printsess, aga 1817. aastal oli naine surnud. Keeldunud Kreeka kuningaks saamise ohtlikust võimalusest, oli ta soostunud leebema valikuga – hakata belglaste kuningaks –, aga oli edasi saanud ka Briti maksumaksjatelt nn tsiviillehe pensioni 50 000 naela aastas. Kolonel Sibthorp tuletas alamkojale meelde, et üks selle kenakese muiduraha saamise tingimusi oli Leopoldi protestandiks jäämine – aga Orléansi Marie-Louise’iga abielludes oli temast saanud katoliiklane. Teine tingimus oli, et ta tasuks Claremont House’i ülalpidamiskulud. Leopold polnud maksnud pennigi, ehkki 1840. aastaks oli ta saanud Suurbritanniast rohkem kui miljon naela. Leopoldi õde, Kenti hertsoginna, Victoria ema, polnud ka sugugi populaarne kuju, ehkki ta polnud nii kombelõtv kui nende vend, Saksi-Coburgi hertsog Ernst – seksuaalselt valimatu ja ebaintelligentne süfiliitik. Ernsti naine Luise, kes oli abiellunud temaga 16-aastasena, oli surnud – mõned ütlesid, et emakavähki, teised, et nurisünnituse verejooksu tõttu – sel ajal, kui Albert oli kaheteistkümneaastane. Enne seda elasid Alberti vanemad juba eraldi ning Luisel, kes oli poja sündimise ajal 18-aastane, oli olnud palju armuvahekordi.

Nagu oleme näinud, ei ole geneetilise statistika järgi tõenäoline, et kuninganna Victoria tõepoolest oli Kenti hertsogi tütar. Samamoodi püsis kahtlusevari selle kohal, kes oli tema Coburgist nõo prints Alberti tegelik isa. Saksamaal väideti visalt, et Albert oli tegelikult parun von Mayerni, Coburgi õukonna juudist kammerhärra poeg. Igal juhul ei pärinud Albert, erinevalt oma vanemast vennast Ernstist oma arvatavalt isalt, Saksi-Coburgi hertsogilt Ernst I-lt süüfilise sümptomeid. Ta polnud ka üldsegi oma venna sarnane. Kuulujuttudele Alberti vanemate kohta lisas hoogu tema ema häbiplekk, kui tal Alberti poisipõlves oli olnud väga skandaalne armulugu ühe teise õukondlasega. Kui kahtlused nii Victoria kui ka Alberti osas on piisavalt põhjendatud, siis tähendab see, et paljud Euroopa kroonitud pead põlvenevad häbitust iiri sõjamehest ja saksa juudist. Arvestades seda, on üllatav, et neis perekondades avaldus nii vähe andeid, mida tavaliselt iirlaste ja juutidega seostatakse: nagu näiteks taibukus või hea välimus. Albert siiski oli unelevalt hea välimusega, ehkki mitte pikka kasvu. Tema loomuomadused, nagu näiteks perekondlik lojaalsus, perekonnaarmastus, täitumatu intellektuaalne huvi, musikaalsus, on kõik rabavalt erinevad tema enda arvatavatest Coburgi sugulastest või tema pruudi sübariitlikust ja üldiselt rumalast perekonnast. ¹⁵ Selliste eelkäijate ja sugulastega nagu Leopold, Ernst ja Kenti hertsoginna ei võinud Albert loota, et ta saab armsaks Inglismaale, kes teda ei tundnud. Lord Ashley – kuninganna Victoria isiklik sõber ja lord Palmerstoni kasutütre mees – oli nende seas, kes ühinesid alamkojas Sibthorpe’iga ning hääletasid Albertile 50 000-naelase aastasissetuleku eraldamise vastu. Summa kärbiti 30 000 naelale.

Aga nagu praegu tagantjärele targana öelda võib, sõlmis kuninganna ideaalse abielu. Ta oli tooride peale maruvihane – ega teinud Ashleyst mitu aastat pärast seda väljagi. ¹⁶ Kui Ashley vaid oleks seda teadnud, siis just tema kriitika kuninganna iseloomu aadressil võttis väga hästi kokku selle, miks Albert oli nii märkimisväärne ja teretulnud impordiartikkel. Victorial, ütles Ashley, oli „napp ja plikalik mõistus, täiesti küündimatu valitsuste asjatoimetusteks või isegi tavapäraseks eluks”. Ta oli pisut paremini haritud kui kuninganna Elizabeth II, aga mitte oluliselt, ja kohustused, mida ta täitis, olid palju suuremad.

Albert, kel abiellumise ajaks oli vanust vaid kuus kuud vähem kui 21 aastat, seevastu oli ülimalt haritud inimene, tublisti üle keskmise intelligentsiga ning muljetavaldavate annete ja huvidega. Parun Stockmari heakskiitev kommentaar oli: „Ta ei ilmuta poliitika vastu kõige vähematki huvi … teatab küll, et Augsburgi Allgemeine Zeitung on ainus ajaleht, mida oleks vaja või mis väärib lugemist, aga ta isegi ei loe seda.” ¹⁷ Säärane ükskõiksus poliitika vastu tegi Albertist konstitutsioonilise monarhia tingimustes ideaalse valitsejanna abikaasa. Laiemas mõttes oli ta siiski poliitikaga ülimalt hästi kursis, arukalt teadlik tohutu suurtest muutustest, mis olid toimunud uusaja ühiskonnas Prantsuse revolutsiooni ja sellele järgnenud sündmuste ning industrialiseerimise tulemusena. Tema ja ta vend olid õppinud Bonni ülikoolis. Mõni aeg enne oli selle linna tänavatel kõndinud vana Beethoven – Albert oli muljetavaldav muusik, kelle laulud (Lieder) kannatavad võrdlust paljude tagasihoidlikumate heliloojate omadega. (Igal juhul on ta parem kui Parry või Vaughan Williams.) Kirjandust õpetas talle A. W. von Schlegel ja ta käis Fichte filosoofiatundides, kus võib-olla imas endasse seda idealismi (filosoofilises mõttes), millest põlvkond hiljem sai inglise vaimumaastiku silmatorkav joon. Ta oli palju reisinud ja kunstiajaloos hästi koolitatud ning juba tudengipõlves oli ta hakanud oma väga kesiste võimaluste juures pilte ostma. (Reini-äärsete linnade kunstikauplusi mööda traalides oli ta leidnud ühe Düreri joonistuse ja ühe Van Dycki portree.) ¹⁸ Võiks ette kujutada, et George IV-le oleks see muljet avaldanud – ehkki ta olnuks liiga laisk, et ise taieseid jahtima minna. Victoria ja tema teised ülekaalulised ja andetud onud poleks Düreri joonistust ära tundnud ka siis, kui see oleks neile nina alla pistetud.

Inglased ja nende kuninglik perekond tegid seega oma 30 000 naelaga üsnagi erakordse tehingu – said oma monarhile abikaasa, kes, kui ta ka päris geenius polnud, oli siiski Saksa haridussüsteemi nii muljetavaldav toodang, et Inglise mõõdupuude järgi ei jäänud tal sellest palju puudu. Ühtlasi oli Albert – tänu hirmsale emotsionaalsele kaosele, milles ta oli kasvanud – väga pühendunud lojaalse perekonnaelu ideele. Ta oli energiline. Ta ihkas palavalt teha head. Pole ime, et tal läks mõnda aega, et sisse elada.

Alberti võimeteskaala mälestusmärke on näha veel praegugi: esimene neist oli Wighti saare sulnis itaaliapärane palazzo muljetavaldava kujude galeriiga ja Winterhalteri taiestekoguga Osborne’i loss. (Selle interjöörid risustati ja rikuti Victoria pika lesepõlve aastatel ära.) Seejärel gooti stiilis Balmorali paruniloss, vihje Alberti armastatud Schloss Rosenaule, kus ta oli üles kasvanud. Kumbki residents, iseenesest kütkestavad tunnistused Alberti maitse eklektilisusest ja arukusest, kehastab ühtlasi tema tarka suhtumist tänapäeva konstitutsioonilisse monarhiasse. Ta sai aru, et lisaks ametlikele residentsidele, kus nad on alati nagu vaateaknal, alati poliitikute armust sõltuvad, peavad nad arendama oma eraelu ja eravoorusi.

Alberti täiendused Windsoris, mõisate ja farmide ümberkorraldamine ja juhatamine, ilusa ja tõhusa meierei rajamine – see toimib veel praegugi – annavad samuti tunnistust tema heast maitsest. Tema näidiselamukompleks Kenningtonis, ehitatud samasse kohta, kus toimus tšartistide viimane meeleavaldus, ja Kensingtoni tohutu suur muuseumikompleks, mida mõned nimetavad Albertopoliseks, meenutavad samuti tema sügavat ja ulatuslikku panust Inglismaa avalikku ellu.

Alberti esimesed kaks kingitust Briti rahvale olid isiklikumat laadi. Esmalt, ja see oli ka kõige tähtsam, tegi ta Victoriast õnneliku naise. Victoria oli suure seksuaalsusega ja ta jumaldas oma meest. Alates esimesest „rahuldust pakkuvast ja jahmatavast ööst”, nagu ta seda lord Melbourne’ile kirjeldas, oli kuninganna hull Alberti järele. „TE EI KUJUTA ETTE, KUI MEELDIV ON OLLA ABIELUS. MA POLEKS OSANUD UNISTADAGI, ET KEEGI VÕIB OLLA SELLES MAAILMAS NII ÕNNELIK, KUI MINA OLEN,” kirjutas Victoria lapselikus suurtähtkirjas oma nõole Victole (Victoria Franziska Antonia Juliane Luise (Victoire Auguste Antoinette)). ¹⁹

Albert pani Victoria eraelu väärtustama. Ehkki kuninganna huvitus poliitilistest asjadest ja soovis neisse sekkuda, kandis Albert hoolt selle eest, et suurema osa 19. sajandist püsis ta eraisikuna kodus – kuni mehe surmani oli Victoria perekondliku elu keskmes, pärast seda aga jäi aastakümneteks varju. Konstitutsiooniline monarhia on sellest madala profiiliga lähenemisest ainult võitnud.

Ent niivõrd kui Victoria oma abielu algul poliitikast huvitus, õnnestus Albertil – ja see oli tema teine suur algusaegade kingitus Suurbritanniale – veenda kuningannat loobuma oma tütarlapselikult sentimentaalsest viigide armastusest ja taipama, et selle ajastu kõige tähtsam ja intelligentsem poliitiline figuur ei olnud hurmavate seltskondlike maneeridega lord Melbourne, vaid Sir Robert Peel.

1 Täielikult vabastati Jamaical orjad 1838. – Toim. [ ↵ ]

2 S.t parlamendi lihtliikmete peetud kõnede ajal. – Tlk. [ ↵ ]

3 Argumentum ad baculum (ld) – „kaika argument” – Tlk. [ ↵ ]

4 Bedchamber Crisis on saanud nime sellest, et kriisi kutsus esile peaministrikandidaat Peeli nõue vabastada oma kohtadelt mõned kuninganna Victoria õuedaamid (ingl ladies of the bedchamber), kes olid juhtivate viigi poliitikute naised. – Tlk. [ ↵ ]